Nädala mõte

„Jeesus ütles: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.“ (Jh 10:11–16)

Kummalisel kombel nimetab Kõigeväelise Jumala Poeg Jeesus ennast karjaseks – mitte rabiks või õpetajaks, kuigi teised tema poole nende auväärsete tiitlitega pöörduvad. Miks?

Jakob Hurt on kirjutanud luuletuse, milles on sõnad: „Karjapoiss on kuningas, suure valla valitseja, peremehest palju ülem, kuldse krooni kandija. Alamaid tal lugemata ...“ Karjapoiss on kuningas ... Erinevate rahvaste muinasjuttudes on sageli sees karjasest kuningaks saamise motiiv. Piibelgi kõneleb meile karjapoisist kuningaks saamise loo. Kuulsaim ja võimsaim Iisraeli kuningatest, Taavet, alustas oma karjääri karjapoisina. Olles vaid karja tagant sõjameestest vendadele süüa viima saadetud nooruk, peaaegu poisike veel, jätkus tal vaprust, et võtta vastu kutse kahevõitlusele tema rahva vastu sõtta tulnud kogenud vilisti sõjamehelt Koljatilt, kellega keegi teine võidelda ei julgenud.(1Sm 17). Kuningale, kes tema noorust nähes teda tagasi hoida püüab, vastab Taavet: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta. Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.“ Siis ütles kuningas Taavetile: „Mine.“ Ja karjane Taavet tapab kahevõitluses mitte jõudu, vaid eelkõige nutikust ja osavust kasutades sõjamees Koljati.

Ei, mitte juhuslikult ei lase Jumal Iisraeli rahvale raskel ajal kuningaks võida just karjase minevikuga, karjase kogemustega Taavetit. Ja mitte juhuslikult ei kirjuta too karjapoisist võimsaks kuningaks saanud Taavet kauni laulu, mida meiegi hästi tunneme, 23. psalmi, mis algab sõnadega „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust“. Vägev kuningas võrdleb Kõigeväelist Loojat, Jumalat, karjasega. Ta teab, millest ta räägib, olles ise olnud karjane.

Kes ei suuda või ei taha olla karjane, ei saa kunagi heaks juhiks, tõeliseks liidriks, vägevaks valitsejaks. Tema alamad ei kuula teda, ei järgne talle. Ta jääb neist ilma, nad jooksevad laiali. Tema riik, tema firma, on nõrk ja lagunev. Küllap tuleks paljudele tänapäeva riigimeestele kasuks mõni aasta karjasena töötada, et mõista, mida valitsemine tegelikult tähendab. Kuid kus saaksid nad seda teha? Küllap on karjaseamet olnud üks iidsemaid ameteid üldse, kuid tänapäeval vähemalt oma endises tähenduses on see enamikus paikades maailmas juba peaaegu kadunud. Elavat karjast asendavad okastraat ja elektrikarjus. Lähed liiga lähedale, saad kõvasti kriimustada või elektrilöögi. Tundub, et paljud meie tänapäeva juhid on just elektrikarjustelt ametit õppimas käinud. Suudavad nad ju sama edukalt inimesi endast eemale peletada. Elektrikarjus või okastraataed hoiab lambaid mingil alal koos, ei lase neil laiali joosta. Inimesigi on võimalik mingil alal, näiteks mingis hoones, mingis riigis vägisi kinni hoida. Aga edasi? Kellegi mingil alal kinnihoidmine pole ju karjase põhiülesanne. Tõeliseks karjase ülesandeks on hoolitseda selle eest, et iga hoolealune saaks kõhu täis ja oleks kaitstud iga kurja rünnaku eest, kellelt tahes see ka tulla võiks.

Heale karjasele on olulised lambad. Lambad ei ole lemmikloomad, neid peetakse liha ja villa saamiseks. Inimene ei ole Jumala lemmikloom: talle elu kinkides on Jumal talle andnud ka ülesanded, mida selles elus tuleb täita. Hea karjase jaoks ei ole aga lambad ainult lihakehad ja villapallid, aineline väärtus, vaid midagi hoopis enamat. Tema jaoks on nad ka elavad ja tundvad hinged, mitte asjad.

Jeesus ütleb, et Ta tunneb omi ja Tema omad tunnevad Teda. Sama tõugu lambad on enamasti kõik väliselt sarnased-võõrad, need, kes neist ei hooli, kellele nad huvi ei paku, kelle jaoks on nad vaid tootmisühikud, neil vahet ei tee. Hea karjane aga tunneb kõiki oma hoolealuseid nägu- ja nimepidi, märkab igaüht. Märkab, kui keegi on puudu, märkab, kui hoolealusega on midagi korrast ära. Hea karjane ei juhi oma karja kusagilt kaugelt, distantsilt. Ta on oma hoolealuste keskel, nende läheduses.

Hea karjane ei vali välja üksikuid lambaid, keda aidata, kelle eest hoolitseda, ei mõtle lamba heale või halvale iseloomule. Tema hoolitseb kõigi, igaühe, ka kõige põikpäisema ja armetuma eest. Jeesus hea karjasena läheb ja otsib üles inimese, kes on õigelt eluteelt kõrvale eksinud, tõmbab ta meeleheitekuristikust välja, annab talle patud andeks, ravib ta hingehaavad ja juhatab oma sõnaga teele, mille lõpul on Jumala riik, kus elurännakust väsinud inimhing leiab rahu ja puhkust.

Hea karjane ei sõima, ei ähvarda, ei löö oma hoolealuseid. On loomulik, et kogetud headus tõmbab ligi, ja nii tunnevad ka lambad oma head karjast, tunnevad hääle järgi, usaldavad Teda ja järgnevad Talle, püüavad hoiduda Talle võimalikult lähedale. Ja nii kaob ära ka vajadus aedade ja tarade järele.

Jeesusele, heale karjasele, on hakanud 2000 aasta jooksul järgnema miljoneid inimesi. Hakanud järgnema tema abiliste, tema õpilaste kaudu, kellele Ta on usaldanud oma töö jätkamise. Mitmetes kristlikes kirikutes kutsutakse vaimulikke pastoriteks-karjasteks, hingekarjasteks. Siiski on nad vaid tõelise Karjase abilised. Tõeliseks Karjaseks, Ülemkarjaseks, jääb ikka Jumala Poeg Jeesus Kristus, kes meid oma sõna ja sakramendi kaudu kutsub, hoiab ja juhib.

„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Palugem, et see kuningas Taaveti tunnistus võiks olla meiegi oma. Palugem ka, et meil meie maises elus oleksid head karjased, kelles oleks Ülemkarjase meelsus, ja et kui meil endil oma elus tuleb mõnikord täita karjase ülesandeid, suudaksime olla head karjased oma karjale.