Nädala mõte

Oleme paastuajas ja möödunud pühapäevaga, kannatusaja pühapäevaga algas kannatusaeg. See on aeg, mil kirikutes mõeldakse Kristuse kannatustele ja sellele, et ta kannatas ja suri selleks, et meie võiksime elada, et meie elu võiks olla igavene. Kutsun sind mõtisklema psalmisti palve üle. „Ma ekslen nagu kaotsiläinud lammas! Issand, otsi oma sulast!“ (Ps 119:176)

Milline on meie elu? Kuhu oleme teel? Kas teame seda või veeretame oma päevi õhtusse, ekseldes ilma suunata, eesmärgita? Aeg-ajalt ehk kurdame, et tuul pole elumerel seilamiseks meile soodne. Kas teadsid, et rooma mõttetark Seneca on kord öelnud: „Kui sa ei tea, kuhu sa sõita soovid, pole sulle ükski tuul soodne.“

Eluõhtu. Päike on loojumas, varjud pikenevad, õhtu on saabumas ja öögi tuleb kindlasti. Kas meie jaoks on hommikut, lõputut päeva imelises? Kas keegi tuleb meile vastu ja juhib meid valgusesse? Kas Tema, kes seda teha saab, tunneb meid? Kas meie tunneme Teda, tunneme paljude eksitavate, meelitavate häälte hulgast ära Tema hääle?

Igale asjale siin päikese all on antud aeg. Küllap ka ekslemiseks. Aeg-ajalt on ehk isegi hea, kui satume kangekaelselt oma tarkuses rännates, Jumala juhatust ignoreerides oma eluga rappa või padrikusse või kuristiku servale. Ja küllap on ka kannatust kõigile vaja. Kuidas me muidu targemaks saame? Kuid ühel hetkel tuleb teha valik. Millal?

Oleme elujõel oma paadis. Kas meil on aerud, kas juhime oma laevukest või laseme meile kingitud kallist aega mõttetustele kulutades voolul oma paati ei tea kuhu kanda?

Mõtlen ikka ühe lihtsa kaluri palvele, kes iga kord merele minnes oli palvetanud: „Oh Jumal, ole mu vastu armuline, sest mu lootsik on nii väike ja meri nii ääretult suur.“

Mõtlen ka ühele meie koguduse liikmele, kes oma kalurikogemusele toetudes hoiatas aeg-ajalt inimesi ühe võrdlusega – kui sa elumerel olles arvad, et kui mere pealispind on vaikne, elumeri rahulik, seisab ka sinu paat paigal, siis sa eksid. On allhoovused, mis võivad su paadi kaldast väga kaugele kanda, nii et kui sa seda õhtu tulles taipad, ei jõua sa enne pimedat enam kaldale.

Jah, küllap rahulik aeg ja üsna muretu elu võibki kõige ohtlikum olla. Me võime sellistes aegades väga kergelt unustada Jumala. Me võime kaduma minna.

Laulik taipab, et ta on eksinud. „Ma ekslen nagu kaotsiläinud lammas! Issand, otsi oma sulast!“ Usun, et Jumalal on meid lihtne üles leida ja aidata, kui me taipame, et vajame abi. Meid on lihtne juhatada, kui me vajame juhatust. Laulik tõotab Jumalale, kelle abi ta eksinuna anub, et ei unusta Jumala käske. Palugem meiegi endale head mälu, et me olulisimat ei unustaks, et me kaduma ei läheks, et me pärale jõuaksime. Tema, kes oli valmis meie päästmise pärast andma end kannatustesse ja surma, suudab meid päästa. Teda tasub usaldada. Tema teab teed, sest Ta ise on Tee, Tõde ja Elu.

PALVE: Issand, Hea Karjane, andesta meile, et me Sinu seatud radadelt eksime. Juhata meid oma Sõna läbi, valgusta meile teed, mis viib ellu! Otsi meid, ekslejaid, üles ja juhi meid eluteele!

*****

(Foto: Sven Tupits)