Nädala mõte

Sellele naisele on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. (Lk 7:47)

See naine, kellest on juttu, astus Jeesuse ette, salvis tema jalgu õliga, kastis neid pisaratega, suudles neid ja kuivatas oma juustega. Ta oli elus kogenud palju pettumusi.

Me kõik teame, mis on pettumus. Ühele on löödud kergemaid, teisele raskemaid haavu. Mõni on saanud rohkem, teine vähem viga. Siiski pole õige nõustuda pessimistlike hinnangutega, et elu polevatki muud kui üks pettumuste jada. Kui me milleski pettume, siis on see kontrastiks millelegi heale ja ilusale – mis on ju ka siis meil olemas! Kuid nagu pole roosi ilma okasteta, nii pole ilmselt ka elu ilma torkavate pettumusteta.

Miks pettutakse? Vägagi mitmesugustel põhjustel.

Tihtipeale lihtsalt ei vasta meie kare elu lootustele, millega noor inimene oli alustanud oma teekonda – ja nii tuleb tal hiljem pettuda. Pettumus pole tavaliselt eriti suur, siis kui pettume mõnes nurjunud ettevõttes: oleme valinud vale töökoha, ülesande, hinnanud midagi valesti – ja näe, läks teisiti! Seda saab parandada. Pettumus pole märkimisväärnegi, kui oleme pettunud mõnes raamatus, filmis vms. Ränki haavu kogeme aga siis, kui oleme pidanud pettuma kelleski inimeses: sellised haavad on sügavad ja vahel vaevu paranevad. Esmalt oleme teda usaldanud, talle lootnud, teda armastanud – meie usku, lootust ja armastust on aga petetud! Sõber vedas alt, töökaaslane tõukas eest, konkurent andis löögi selja tagant, ametnik pettis kavalalt, mees ja naine kaotasid omavahel usalduse.

Kui paljud vanemad pettuvad oma lastes! Nad on teinud nende heaks kõik, mida oskasid, kuid lapsed on läinud oma teed. Lapsed aga pettuvad oma vanemais, kes unustavad oma kohuseid. Keda võidakse siis usaldada, mille peale loota?

Mõelgem igaüks iseendale – kindlasti on mõni pettunud ka meis! Meist loodeti rohkemat, kuid asjatult – me ei saanud oma vanadest vigadest ja eluviisidest lahti, ei suutnud muutuda. Ja ilmselt oleme mõnes mõttes pettunud ka iseendas: paljud asjad meie elus oleksid pidanud – ja ka võinud – olla teisiti. Olime aga laisad, kes ei võtnud midagi ette – või hoopis töönarkomaanid, kes kurnasid end poolsurnuks, kahjustades oma lähedasi. Olime hoolimatud, mõeldes rohkem oma raskustele, või siis hoopis liiga palju ennast teiste asjadesse segajad. Olime liiga kergemeelsed – või hoopis liiga raskemeelsed: meie enesesüüdistused võivad olla lausa vastupidised. Oleme pettunud.

Olles iseenda juurde jõudnud, tuleb aga küsida: mis on eneses pettumise vastand – kas mitte enesega rahulolu? Sel juhul hoidku küll meid Jumal selle eest. Enesega rahulolu – see on eriti ränk enesepettus. Nii kõrge enesehinnang, kus endaga igati rahul ollakse, annab kindlasti võltspildi, mis hiljem tõenäoselt kätte maksab. Kui ükskord taibatakse, võib ärkamine – ja seega ka pettumine – olla eriti hirmus.

Mida võiksime õppida pettumustest? Seda, mida pettumus tähendab ja mida see paljastab. See tabab meid siis, kui on paljastunud mingi vale – ja see tähendab pettekujutlustest vabastamist. Seni olime midagi tõeks pidanud, kuid see jäi ettekujutluseks ega saanud reaalsuseks. Mitte ainult iseendas ja teistes, vaid ka Jumalas võime oma väärkujutluste tõttu olla pettunud. Nüüd vabaneme nendest illusioonidest, enesepettustest. Pettumus tahab meid õpetada, et endiselt ei saa enam jätkata, et midagi tuleb muuta.

Selles naises, kes astus Jeesuse ette, olid inimesed pettunud. Tal oli halb kuulsus. Jeesus aga ütles temale: „Sinu patud on sulle andeks antud!“ Ning lisas: „Sellele naisele on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud!“

Jumala armastuse kohta on levinud pettekujutlus, nagu saaks Ta andeks anda ainult õigetele. Kuidas me saaksime olla õiged, olles lahus Jumala armastusest? Pole võimalik teha ennast ise õigeks lahus Jumalast, et alles siis vastu võtta Tema andestust ja armastust – sest armastusest lahus ei saa me iial olla õiged. Pigem tuleb meil kaugemale hüpata oma elu mis tahes pattudest ja pettumustest ning haarata kinni Jumala armastusest – sellega saame andeksandmise ja aluse uueks eluks Jumala juhtimise all.

Kuidas on meie pettumustega? Kas meie armastame Jumalat? See on lihtsalt kontrollitav. Armastuse tunnuseks on see, et tuntakse tõmbejõudu armastatu poole, soovitakse olla tema lähedal. Armastus Jumala vastu on samasugune: see lausa tõmbab Jumala poole – palvele, jumalateenistusele, pühakirja uurimisele, et olla aina Jumala lähedal –, sest ollakse mõistnud ja kogenud, et Tema on armuline. Nii juhtus selle patuse naisega ja nii peab juhtuma meiega, et saada üle oma elu pettumustest. Seda on paljud kogenud, et kõige suuremadki vead ja patud võidavad need, kes on valmis muutuma.

Õnnistatud Jumala armastuse leidmist, oma pettumuste võitmist ning Kristuse kannatamisaja teist nädalat kõigile!