Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“.“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. (1Ms 3:1–6)
Elu igas päevas kerkivad meie ette valikud: kas toimida nii või teisiti. Kusjuures reeglina on meile ka teada, et üks valik on soovitatav, teine mitte. Sageli on teine valik, kusjuures meie silmis just ahvatlevam valik, ka mingi autoriteedi poolt keelatud. Ühte valikut loetakse üldiselt õigeks, teist mitte. On hea, kui meie endi soov, tõekspidamised ja soovitatav valik kokku langevad. Aga kui ei lange? Ja seda, et need kokku ei lange, juhtub paraku sageli. Kuidas siis talitada? Kuidas toimida, kui mingi keelu põhjus jääb meile arusaamatuks? Kui keeld tundub meile tobeda, mõttetu ja isegi ülekohtusena? Kuidas toimida, kui sellisest keelust on võimalik üle astuda nõnda, et keegi seda ei takista, mõnikord ehk ei märkagi? Tahaks ja oleks ka võimalus – kas kasutada võimalust või mitte? Kui oleme jõudnud selle küsimuseni, kui me juba kaalume võimalusi keelust või käsust üleastumise poolt ja vastu ning astuda on jäänud veel vaid üksainus, viimane samm – tähendab oleme juba sattunud kiusatusse. Üks sellise kiusatuse tee kirjeldus, vast kõige tuntum kogu maailmas ja päris kindlasti üks kahest kõige rohkem inimkonna ajalugu muutnud kiusatuse loost on ära toodud Piiblis 1. Moosese raamatu 3. peatükis. Selle loo kiusatuse tee lõppes kiusatusele järeleandmisega – pattulangemisega, Jumala, Looja ja inimese, loodu võõrdumisega, nendevahelise barjääri tekkimisega.
Öeldakse, et põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega. Võib-olla oleks aga õigem öelda, et see on sillutatud kiusatustega. Pole ju kiusatuse puhul kiusatuses olijal tavaliselt kavatsust kellelegi halba teha. See halb kukub välja kuidagi iseenesest – tegude, üleastumiste tagajärgedest, mida ei osata ega suudeta ette näha.
Millest aga kiusatus tekib? Inimestena püüame ikka ajada oma süü, oma üleastumised kellegi teise kaela: kas siis naise, mehe, sõbra või äärmisel juhul isegi mao kraesse. Nemad on süüdi, nemad ütlesid, nemad ahvatlesid. Kuid see on vaid osa, kusjuures väga väike osa tõest. Ja ei olnud ju pattulangemisloos tegelikult viimselt mao sõnad need, mis ajasid inimese kiusatusse ja sellele alistuma. Kiusatuse allikas peitub iga inimese enda sisemuses.
Näib nõnda, et kiusatus tekib usaldamatusest – usaldamatusest selle vastu, kes mingi käsu või keelu on kehtestanud. Kui me astume Jumala antud käsu või keelu vastu, siis tähendab see, et me ei suuda küllalt usaldada Jumalat, Tema otsuste õigsust. Kuigi me vahel endale sellest aru ei anna, tahaksime ise kõike tunda ja teada, ise anda keelde ja käske, ise otsustada, mis on õige ja vale, ise olla kui Jumal. Täpselt nii nagu pattulangemisloos Eeva. Ja mis on selles soovis halba? Meid ju õhutatakse pürgima Jumala poole, isegi olema nagu Jumal. Meid lausa nimetatakse Jumala lasteks. Selles aga asja võti ongi. Me pole jumalad, ehkki püüame oma otsuste tegemisega Teda matkida. Me oleme alles Tema lapse seisuses. Ei lasta ju lapsi, kuni nad veel väiksed on, teha kõike, mis neile hea ja meelitav tundub. Nad lihtsalt ei tea veel, mis on õige ja mis vale, mis hea ja mis halb. Kui laps kasvab, kasvab ka tema arusaamisvõime – siis saab ta juurde õigusi ja väheneb keeldude arv. Ta saab juurde vabadusi vastavalt vastutusvõime kasvule, sest vabadus toob kaasa ka vastutuse. Nõnda on see ka Jumala perekonnas.
Kiusatused, millele inimesed pole suutnud vastu seista ja mis on kasvanud üle pattudeks, on inimkonna tema Loojast lahutanud. Need on müürina inimese ja Jumala vahel ja hoiavad neid lahus. Kuid igal päeval meile ette tulevaid kiusatusi ära võites, astudes ja jäädes kuulekaks Jumala tahtele, on võimalik jõuda tagasi teele, mis viib inimese taas kokku oma Jumalaga. Seda kuulekuse teed näitas meile Jeesus, sellele teele on Ta meidki kutsunud ja juhatanud. Ja sellel teel on Tema, Jumala Poeg Jeesus Kristus, kes ainsana on suutnud ära võita kõik kiusatused ja jääda Jumalale kuulekaks ning ustavaks, oma sõna ja sakramendi kaudu ise meie kõrval. Üksi, ilma Tema toe ja abita ei suudaks me kindlaks jääda ja oma maise rännaku lõpul jõuda pärale Jumala, meie Looja juurde, sinna, kus on meie tõeline kodu, kuhu Looja on meid loomisel määranud elama.
Palugem siis, et Tema ise oma sõna ja sakramendi kaudu kasvataks meie usaldust, kingiks tarkust ja hoiaks meid eemale kiusatuste rajalt, hoiaks teel, mis viib tagasi Isakoju, kust inimkonna esivanemad sõnakuulmatuse pärast kord ära saadeti.
