Johannes kirjutab oma esimese kirja neljanda peatüki seitsmenda salmi alguses: „Armsad, armastage üksteist!“ Aamen.
Kes ta on, et jagab selliseid käske? Olen kuulnud, et nooruses oli ta kiiresti süttiv karm mees. Kord oli tulnud ta oma õpetaja juurde ja teatanud, et ühes külas ei taheta teda öömajale võtta. Johannes oli olnud siis valmis paluma, et taevane tuli selle küla maatasa põletaks. Kas sellisel on õigust jagada mingeid käske ja mitte lihtsalt mingeid, vaid et meie üksteist armastaksime?
Tegelikult kirjutab ta selle käsu ka endale, öeldes: „Armsad, armastagem üksteist!“ Ja veel on midagi väga olulist. Selle kirja kirjutaja muutus. Vanemaks saades muutus see kõuepoeg armastuse apostliks. Tema nime kannab ka see kirik. Armastuse apostli nime. Äkki seepärast värvisidki selle kiriku ehitajad selle kiriku kord nendesse heledatesse helgetesse toonidesse, mille asjatundjad ligi 14 eri värvikihi alt üles leidsid ja mille järgi viimase remondi käigus oma kiriku uuesti üle värvida lasime.
Kuid kas selline inimese põhjalik muutumine on võimalik? Paljud on proovinud ja vanasse tagasi vajunud. Selline totaalne muutumine pole lihtne. Selleks on vaja tohutut tahtejõudu, kuid kust seda võtta? Lihtsam on süüdistada teisi ja jääda endiseks.
Muutumine vajab soojust, valgust, armastust – vajab teadmist, et vaatamata kõigele keegi hoolib, armastab, pole kaotanud lootust. Vajab usku, et muutumisel on mõtet. Külmast kange taim ja inimene on jäigad. Paindlikkus tuleb siis, kui nad saavad soojust, valgust ja armastust. Ilma selleta võib muuta püüdmine tekitada tõsiseid vigastusi. See võib ka surmaga lõppeda.
Taim sirutub hämaras toas sinnapoole, kust tuleb rohkem valgust. Inimesega võib olla teisiti. Kui teda on palju painutatud, alla surutud või on silmad häbi täis, võib süütunde alla looka vajunu hakata sirutuma allapoole – otsida hämarust, isegi pimedust. Ta ei usu, et tal on ülespoole asja. Ei usu, et seal teda keegi ootab.
Vibuna pingul olnud noor ja äkiline kõuepoeg Johannes oli kiirelt valmis lennutama nooli nende suunas, kes keeldusid täitmast tema soove. Jeesuse läheduses sirutus ta tasapisi ülespoole. Pinge jäi, energia ei kadunud kusagile, aga hukkamõistja muutus mõistjaks, kättemaksja andestajaks. Armastuse ja mõistmise soojuses paindus see taim alt ülesse, hakkas õitsema ja kandis ning kannab tänini imeilusaid vilju. Kannab ka siin, temanimelises pühakojas. Kui see oli võimalik temaga, äkki on see võimalik ka meiega? Kuid kuidas? Ühel vanal ja targal inimesel oli kõigile, kes tema juurde tarkust otsima tulid, vaid üks lühike soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“
Armastuse apostel andis käsu, kuid lisas sellele midagi ääretult olulist: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.“ Armastus on märk Jumala tundmisest, Tema mõistmisest, ülaltsündimisest – inimese püsiühendusest Jumalaga, kes on armastus. Me võime olla kui tahes head piiblitundjad, kuid vähene armastus kaasinimeste vastu on selgeim märk sellest, et inimese ühendus Jumalaga on peaaegu olematu.
Meie kiriku altarimaalil on Johannes ainsa apostlina Jeesuse risti all. Just nii kõneleb temast ka pühakiri. Jumal on armastus. Altarimaal kõneleb armastuse suurimast väljendusest: „Pole suurimat armastust kui see, et keegi annab oma elu oma sõprade eest.“ Jumala Poeg, Johannese õpetaja, andis oma elu nii oma sõprade kui ka vaenlaste eest – minu ja sinu – meie kõikide eest! Tema ootab, et meiegi suudaksime armastada, andestada. Tema lähedus, Tema armastuse ja andestuse kogemine muudab meid muutumisvõimelisteks. Aga see ei ole lihtne ning armastuse ja andestuse puudumine ja vähesus vähendavad päevast päeva ristikiriku mõju ja viivad maailma järjest lähemale kuristiku servale.
Miljonid inimesed on vaadanud videot, milles üks naine võtab kerge kepi, asetab selle peale risti järgmise ja selle otsa üle kepi linnusule. Seejärel lisab ta ettevaatlikult uusi ja uusi keppe ja see kõik seisab ta käes tasakaalus. Iga element on pandud täpselt õigele kohale, nii et püsib tasakaalus ja lisamine ei riku kogu ehituse tasakaalu. Lõpuks võetakse ära alguses pandud linnusulg ja kogu suur ehitis kukub korraga kokku. Tegelikult on see ime, et inimene pole veel seda maailma kokku kukkuma pannud. Looja tasakaalustab seda, mille meie tasakaalust välja viime. Õhkõrn, peaaegu kaalutu armastus on nagu kaunis linnusulg, mille äravõtmine laseb laguneda ka lõpmata suurtel konstruktsioonidel.
Aeg-ajalt on aga ränkraske armastada, kaunis keeruline endast erinevat mõista. Aeg-ajalt oleme ehk ülaltpoolt vaatajale nagu inimesed, kes istuvad teine teisel pool lauda. Nende vahel on paber, millele on kirjutatud üks number. Nad vaidlevad, hääled tõusevad, vandesõnadki lendavad. Üks karjub, et see number on 6. Teine teatab, et pole see mingi kuus – see on 9. Kui nad ometi mõistaksid tõusta ja minna sinnapoole, kus istub teine. Nad taipaksid, et sealtpoolt vaadates võibki näha kuut üheksana ja teiselt poolt vaadates üheksat kuuena.
„Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ Nii soovitab üks tark inimene – Martin Buber. „Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ See ei tähenda, et ta teeb kõike täpselt niisama kui sina, et talle meeldivad samad asjad mis sulle. See tähendab, et temagi on sama Jumala looming kui sina. Temagi tunneb kurbust ja rõõmu, valu ja armastust. Temagi vajab mõistmist, armastust, andeksandmist, lohutust ja tähelepanelikkust. Temagi eksib. Temagi pole täiuslik. Ja see Jumal, kes on sinuga olnud lõpmata kannatlik, ootab, et sina oleksid kannatlik sinust erinevaga.
„Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ Armasta, sest armastades ekslikku inimest, armastad sa tema loojat. Armasta, sest see on ainus, mis jääb – igavesti ja mis võib viia ajutise igavesse.
PALVE: Jumal, kes Sa oled armastus, aita meid, et meis oleks veidigi enam seda, mis lõpuks jääb, ka siis, kui kaovad usk ja lootus – armastus. Aita meid algaval paastuajal loobuda sellest, mis takistab meid vastu võtmast Sinu armastust ja armastada.
******
(Foto: Sven Tupits)