Ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab. Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab!“ Kes saab vastu panna tema tahtmisele? Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? (Rm 9:18–20).
Jumal halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab! Sellised väited või tähelepanekud on tõstnud ikka küsimusi Jumala õigluse kohta. Miks Jumal lubab kurja? Miks Ta soosib või näib soosivat ühtesid, ilma et hooliks teistest? Kus oli Jumal siis, kui küüditati süütuid inimesi? Kus Ta redutas, kui töötasid gaasikambrid? Kus on Jumal praegu, kui kuuleme terroriaktidest kogu maailmas? Ta näis ja näib olevat kadunud.
Teisalt ei ole Jumalast lahti saanud isegi need, kes sooviksid teda kas või vägisi hävitada. Ikka ja jälle kerkib Jumala nimi suhu ateistidele – või ka näiteks loodusteadlastele, kes sooviksid universumi tekkimisest rääkida Loojat välja jättes. Ilma Jumalata lihtsalt ei saa! Ta poeb ikka kusagilt sisse. Keegi ei ole iial tõestanud, et Teda ei ole olemas. Vastupidi, teatud Keegi, kes on väljaspool, annab endast märku loendamatul viisil. Mõnikord meie mõistusele, teinekord südamele või mõnel muul moel.
Ent miks Ta lubab kurja? Miks Jumal eelistab ühtesid teistele? Üldine vastus on – etteteadmise alusel! Piibellikes kirjeldustes on Jumal algusest peale ette näinud, et täit ilmutust, mille Ta on andnud Jeesuses Kristuses, ei võeta kõigi poolt vastu, vaid see on saanud „komistuskiviks ja pahanduskaljuks“ (Rm 9:33; vrd Js 8:14) – õigupoolest kuni tänapäevani. Samal moel näeb ta ette, kuidas reageeritakse, määrates inimeste hoiaku põhjal nende enda valitud saatuse: kes on soovinud Jumalast eemalduda, see võib oma hukatusteekonda jätkata, kes aga võtab Jumala vastu, selle osaks saab õndsus.
Jumal käitub otsekui suurettevõtte peadirektor, kes näeb suurt pilti või suurt plaani, mida üksikinimesed ei näe, süüdistades Loojat ekslikult ebaõigluses. Jumal lubab kurja, sest seda kaotades Ta hävitaks ka inimesed kui isikud ja rikuks maailmaplaani kui terviku. Ta näeb aga ette või teab ette (muidugi tuleb arvestada, et inimlikke väljendeid saame me kasutada ainult sümboolselt), kes osutub tema maailmaplaanile vastavaks ja kes astub selle vastu – vastavalt sellele langetab Ta ka inimese kohta otsuse. Lühidalt öeldes: inimene ise mõistab otsustes enda üle kohut, Jumal ainult n-ö kinnitab selle.
Nii juhtus näiteks Egiptuse vaaraoga, kes takistas Iisraeli rahval Moosese juhtimisel maalt lahkuda. Vanas Testamendis jutustatakse, kuidas Jumal korduvalt kalgistab vaaraod, olles ta välja valinud negatiivseks ülesandeks, et ta takistaks Moosest, kelle positiivne ettevõte seeläbi eriliselt särama hakkab. Ent kõige ees seisab jumalik ettenägemine, mida väljendatakse lausa sõna-sõnalt: „Ma tean, et Egiptuse kuningas ei lase teid minna!“ Jumal ütles seda Moosesele ette juba tema kutsumisel Siinail (2Ms 3:19).
Lisandub veel üks element. Kui täpselt jälgida sõnade kasutamist Piiblis, siis selgub, et Jumal määrab „ette“ ainult õndsuseks ja teeb seda – oma etteteadmise põhjal – juba enne maailma loomist: „Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist“ (Ef 1:4). „Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud“ (Rm 8:29). Kui aga räägitakse hukatusse määramisest, siis ei kasutata sõna „ette“. Nii on Pauluse sõnul ühed „juba enne valmistatud kirkuseks“, teiste kohta ta ütleb aga ainult, et nad on „valmistatud hukkumiseks“ (Rm 9:22j), mis ei toimunud „ette“, vaid pigem „järel“.
Mida on siis Jumalal meile ette heita? Seda, et me Teda ega Tema sõnumit vastu ei võta. Kõigest etteteadmisest hoolimata pöördub Jumal endiselt kõigi poole, sest Ta „tahab, et kõik inimesed pääseksid“ (1Tm 2:4). See tähendab, et see, kuhu me kuulume, ilmneb alles meie käitumisest – enne teab seda Jumal, mitte meie. Seega sõltub meie õndsakssaamine või hukkaminek meist endist, kuidas otsustame! Tahtevabaduse filosoofiline probleem, et kuipalju on meil seejuures vabadust, on siiamaani ilma lahenduseta. Ka Paulus, kes rõhutab usaldust Jumala vastu, ütleb: „Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda?“ Me ei tunneta ju tema tarkuse ja ettenägelikkuse lõputuid sügavikke.
Lõppjäreldus on lihtne: kuulgem siis Jumala kutset ja järgnegem sellele. Kui seda teeme, siis ei saa me enam kahelda, kas oleme õndsuseks „ette määratud“, sest juhul, kui me seda ei oleks, siis me Jumalale usalduslikult ka ei reageeriks. Tema teedel käies aga leiame selle elu ja rahu, mida oleme igatsenud ning mis ei lõpe iialgi.
Õnnistatud uut nädalat kõigile!