Nädala mõte

Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! Ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (1Pt 5:7 ja Ef.2:4–6, 10)

Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo:

Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas see rebane hinges püsib, kuid siis nägi ta tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus.
Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis ta rebasele.

Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“ Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“

Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal, nii kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on tänagi inimesi, kes on minust hoolinud, mind aidanud, armastanud, hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on, ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?

Veel üks lugu: Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah, poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“ Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja ütles: „Aga tädi, oled sa ikka kõigilt küsinud?“

Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?

Nii on Jumal armastanud maailma, ka mind, selle maailma üht osa, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu. Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.

Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.

PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.

*****

(Foto: Sven Arbet)