Ahvenamaa praost MÅRTEN ANDERSSON:
Tuul puhub. Külmalt, olgugi et on ebaharilikult soe.
Pime. Paljud meist on väsinud. Mõni on nädalate viisi teinud kõike vajalikku jõulu tarvis. Vahel ilma abita. Igas peres on ju enamasti üks juhtiv isik, kes teab ja oskab kõike. On mul nüüd kõik korras? Vanaema inglikene vaatab riiuli otsast. Vanaisa treitud küünlajalg on fooliumiga kaetud, sest kord see süttis põlema, kui keegi unustas küünalde kustutamise.
Meid kurnavad paljud asjad. Ohkame majanduse ja poliitika üle. Midagi muutub kehvemaks. Maailm on ebakindel. Kuid keset kõike seda on jõulud ikkagi käes! Lapsed muudkui mängivad arvutimänge ega taha ühtegi salmi pähe õppida. Neid luuletusi leiab ju internetist, kui keegi vajab ... Kuhu kadusid traditsioonid? Tundub, et mitte keegi ei taha nendest mitte midagi kuulata. Ja keset kõike seda – jälle jõulud. Praegu.
Ma ütlen sulle: jäta hetkeks oma muretsemine ja tule koos minuga Petlemma! Just nii! Jätame salmid ja praed ja jõulutulede rägastiku oma kohale ja hakkame astuma. Hetkeks.
Petlemm ei ole suurlinn. Seda paneme kohe tähele. Ta on väike, armetu, pime. Öö on sellele lisaks külm ja tähed on sellised, nagu oleksid ka nemad külma säraga. Vaesus tõttab vastu igal sammul. Inimesed on nukrate nägudega. Poliitika on täitsa segane, Rooma keiser tahab rahva üles kirjutada, et hakata nende käest tulumaksu võtma. See ka veel! Nagu muret ei oleks ilma selleta piisavalt! Ja igaüks peab minema oma pärissuguvõsa linna, et seda teha.
Keset väsimust, virisemist ja nurisemist paneme äkki tähele, et rahvas voolab kuhugi. On kõiksuguseid samme. Inimesi pole pimedas eriti näha, aga kõikjal on kuulda samme. Kuhu nad ruttavad? Mina küll ei tea. Vist ei tea sina ka. Aga, äkki peaksime kaasa minema? Vist juhtub midagi põnevat. On siin linnas mingi suur maja, palee või midagi taolist? Ei, sinna, kus ülemused elavad, sinna ei suundu ükski samm. Mööda, kaugemale. Trügime rahvamassist läbi, et näha, mis siin sünnib. Äkki mingi värskendav skandaal? Midagi, millest inimesed räägivad pärast aastaid?
Mingi armetu tall, tallis väsinud ema ja tema väsinud silmadega mees. Loomad söövad rahulikult. On see nüüd mingi ime? Millepärast nad siin on? Millepärast väikse lapsega tallis? Ja kes on need kolm, kes trügivad läbi kingikottidega? Kulda, viirukit, mürri ... Kummaline, et rahvas vaikib, olgugi et väljamaa rahvas enamasti lärmab hirmsat moodi ...
„Mis hääl see on?“ küsid sina. Ja mina kehitan õlgu, sest kust mina tean. Kuid siis kuulen ka mina – mingi laul nagu kostaks kusagilt kaugelt ... ja läheneb. Kes on need valged olendid, kes laulavad? „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu ja inimestest hea meel.“ Mis rahu? Mis hea meel? Ja siis sa näed: uus täht süttib kõrgel öösinise taevalae all. Ja tundub, et keegi ei tunneta praegu külma. Tuul vaikib hetkeks ja kogu loodus nagu tõmbaks hinge. Seisame siin hetkekese, ja siis tagasi koju. Jätame Petlemma, inimesed, loomad, lapse ja vanemad.
Aga meie nägime seda kõike! Imestame – imetleme isegi. Imelik tunne kõigest sellest.
Ja siis oleme jälle kodus. Akendel säravad küünlad. Pliidi all praksub tuli. Keegi ootab meid koju. Mõni sõbralik isik on laua katnud – ilma meieta. Olgugi et laudlina on täiesti vale. Meil peaks ju olema vanaema telgedega kootud linane laudlina! Aga ei viitsi sellest probleemi teha ... Istume maha, oleme koos, sööme.
Aga midagi peame ju teistele rääkima sellest, mida kogesime. Olgugi et arvutimäng oleks mõnele palju põnevam, aga võtame hoo sisse ja räägime. Petlemmast, inimestest, lapsukese sinistest silmadest, kirjeldame inglilaulu ja nägude hella naeratust – hetkeks. Tundub, et keegi vist kuulab meid ka.
Anna endale hetkeke rahu. Jõulurahu. Tähe julgustavat sära. Lapse silmasinist. Inglilaulu. Taeva kõrgust.
Sa elad. Oled õnnelik. Said kirikusse tulla – nagu Petlemma ikka. Ja siis saad siit midagi olulist kaasa võttes ehk minna oma koju.
On aeg lõpetada Ellen Niidu luuleridadega:
Rookatuse taga meri magab.
Mündi ja kummeli hõngu hingavad heinad.
Kuupaiste valgus on karedais linades.
Vaatab meid taevas põhjatult sinades.
Ja igavik meile lahti seab oma suletud seinad.
