Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 18.12.2017

Nagu äsjasündinud lapsed, igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: „Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.“ Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks“, ning „komistuskiviks“ ja „pahanduskaljuks“. Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on (1Pt 2:2–10).

Armsad tähtpäevalised, õed ja vennad Kristuses!

Äsjakõlanud kirjakoht oli seesama, mille õpetaja Theodor Luther võttis oma jutluse aluseks kolmandal Kristuse tulemise pühal ehk kolmandal advendipühapäeval 17. detsembril 1867. aastal Tallinna Jaani kiriku pühitsemise jumalateenistusel. Nüüd, 150 aastat hiljem kattub see kuupäev ja advendipühapäev tänasega. Õpetaja Luther oli valinud kirjakoha, kus Peetrus kõneleb hoone ehitamisest, templi rajamisest, kuid seda mitte materiaalses, vaid vaimulikus tähenduses.

Olgugi et kogudus oli 150 aasta eest astunud esimest korda üle omale ehitatud pühakoja läve ning kogunenud väidetavalt ligi 6000-pealise hulgana siia võlvide alla, ei soovinud õpetaja Theodor Luther rääkida niivõrd uuest, just maarahva ehk eestlaste jaoks valminud pühakojast, vaid Jumala Vaimu templist, milleks igaüks meist ristiinimesena ise on. Nõnda võttis ta jutluse aluseks Peetruse esimese kirja teise peatüki, mille alguses Peetrus kirjutab: „Nagu äsjasündinud lapsed, igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).

Täna, 150 aastat hiljem ei ole asjad oluliselt muutunud. Vajadus „vaimuliku selge piima järele“, millest Peetrus räägib, on suur. Aga kas sama suur, kui on vajadus, on ka janu selle järele? See „vaimulik selge piim“ on Pühakirja sõna – puhas ja täiuslik, see ei peta, valeta ega eksita. Pühakirja sõna on tõde. Peetrus kirjutab, et seda tõde peame me vaimuliku selge piimana igatsema äsjasündinud laste kombel. Samas teame, et seda, mida tegelikult vajatakse, ei pruugi inimene osata tahta või igatseda. Inimene kipub ikka oma rikutuses ja patus tahtma pigem seda, mida ta ei vaja, ning see, mida ta vajab, jääb ebahuvitava või väheatraktiivsena tagaplaanile.

Kuidas on lood „vaimuliku selge piimaga“? Tõega? Palju räägitakse praegu tõejärgsest ühiskonnast ja sellest, et raske on teha vahet tõe ja ebatõe, uudise ja libauudise vahel. Meid eksitatakse vastuoluliste sõnumitega sellest, mis maailmas toimub, ja ka sellest, mis meie endi ümber toimub. Meile räägitakse pidevast arengust, edasiliikumisest, muutumisest, pidevast reformimisest, uuenemisest. Seda nimetatakse ka progressiks.

Meie ei saa üleüldise progressi vastu, kuid see ei ole midagi, mis oleks omane Kristuse kirikule või saaks iseloomustada Pühakirja õpetust. Progress on läbinisti maailma päralt ja meil selle maailma kodanikena ei jää muud üle, kui olla sellega kaasa kulgevaks osaks, kuid me ei pea progressi kõigi komponentidega nõustuma, kõiki muutusi ülistama või muutma progressi eraldi eesmärgiks, veel vähem uueks religiooniks või tõeks.

Tänapäeval tähistab areng enamasti elusa ja loomuliku asendamist kunstlikuga, isegi inimeste asendamist robotitega. Juba sõidavad autod ja bussid ise ilma juhita, suhkrut asendab suhkruasendaja, jõulukuused asenduvad plastmassist koopiatega ning ka rinnapiima asemel saab juba ammu lapsele anda piimaasendajat.

Kirikus ei saa me aga pakkuda „vaimuliku selge piima asemel“ „piimaasendajat“, seda ühekülgset inimkeskset armastust ja hoolivust ilma, et sellega ei käi kaasas kuulutus ülestõusnud Kristusest, kes suri küll armastusest meie vastu, kuid selleks, et lunastada meie patud. „Vaimulik selge piim“, mida ühiskond vajab (kuigi selle järele ise ei janune), on puhas ja lahjendamata kuulutus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes võiksime pärida igavese elu.

Küllap me oskame kujutada ette, kuidas üks äsjasündinud laps emapiima järele igatsust tunneb. Ta januneb selle järele niivõrd, et ta asub seda häälekalt nõudma. See on ju tema peatoidus, millest saab ta kustutatud nii oma nälja kui ka janu ning ammutatud kõik vajalikud toitained ja vitamiinid.

Kas aga meie ahmime Jumala sõna samasuguse innukuse ja nõudlikkusega, et Peetrus võiks ka meie kohta öelda „et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:3)? Kas see kogemus Issanda heldusest ja headusest ongi põhjuseks, miks Jaani kirik on enamasti, kui siin midagi toimub, rahvast täis? On see „puhas vaimulik piim“, mis siit kantslist ja altarist koguduseni jõuab?

Peaaegu 150 aastat tagasi kirjeldas ungari keeleteadlane Pál Hunflvy oma raamatus „Reis Läänemere provintsides“ oma külaskäiku Eestisse 1869. aastal, sealhulgas jumalateenistust ülerahvastatud Tallinna Jaani kirikus. Ungarlane kirjutab: „Kirikulisi on tuubil täis mitte ainult pingid all ja rõdudel, vaid vahekäigud. Noored istuvad koguni kivipõrandal ja pingialustel, pinkides aga on iseäranis tütarlapsed kahte ritta surutud, üks rida istub, teine seisab, siis vahetatakse kohad.“

Ajad on muutunud ja progress on teinud oma töö. Ma isegi ei suuda päris hästi mõista, kuidas see päriselt välja näeks, kui täna siin kirikus mõnes pingivahes oleks nii palju inimesi, et nad mahuksid sinna kahte ritta nõnda, et kordamööda iga natukese aja tagant ühed seisavad ja teised istudes puh-kavad, et siis teha vahetust ...

Olgugi et siin kirikus pole täna 6000 inimest, nagu väidetavalt oli 150 aastat tagasi, on see siiski kirik Tallinna südalinnas, kus õpetaja ei pea kunagi, kui siin midagi toimub, kurtma kirikuliste vähesuse üle. Vastupidi, linnapea Taavi Aas on ise kirjeldanud, kuidas ta kord oma kabineti aknast välja vaadates nägi Jaani kiriku ukse taga inimesi lausa järjekorras seismas. Selline vaatepilt on kirikukauges Eestis erakordne.

Siiski ei saa ükski hoone, ka mitte see valgusküllane ja värskelt renoveeritud Jaani kirik, olla meie isikliku usuelu eesmärgiks ja kulminatsiooniks. Võime õppida selle kohta ehk midagi Jeesuse ajast.

Jeesuse kuulutustegevuse ajaks oli Jeruusalemma tempel pisut üle 40 aasta kestnud ümber- ja ülesehitustööde käigus saavutanud hiilguse, millesarnast ei olnud Jahve templil isegi siis, kui Saalomon oli valmis saanud esimese templi. Tempel, mis oma suursugususe ja kullatud kaunistustega säras üle Jeruusalemma, ei olnud Jeesuse silmis sel hetkel, kui ta sealt rahavahetajaid ja kaubitsejaid piitsaga välja ajas, midagi muud kui kaunilt ehitud „röövlikoobas“. Jeesusele oli tollane tempel võrdpilt patusest inimesest, kes pöörab oma enesekeskuses üha enam ja enam tähelepanu vaid iseenese himude ja tahtmiste rahuldamisele, olles samal ajal keeranud selja nii Jumalale kui ka abi vajavale ligimesele.

„Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!“ (Jh 2:19) ütles Jeesus. Et kõik muutuks, pidi tempel hävima – lakkamatu ohvrisuits kustuma, sest see ei olnud see ohver, mida Jumal igatses. Evangelist Johannes, kellele pühitsetud pühakojas me täna viibime, selgitab lugejatele, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta templi hävitamisest kõneles. Johannes kirjutab: „Aga tema mõtles templi all oma ihu“ (Jh 2:21).

Viimane ja tõeline lepitusohver oli ristilöödud Jeesus Jumala Pojana. See ohver oli vabatahtlik ega olnud eneseõigustamist põhjustav teene Jumala ees. Jeesuse ohver muutis kõik. Jeesusest sai „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks“ (1Pt 2:7), nagu tsiteerib Peetrus tänases kirjakohas Pühakirja.

Peetrus ütleb ka oma kirja saajatele, sealhulgas meile: „Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2:4–5).

Jeesus oli Jumala, oma Isa poolt välja valitud ja hinnaline. Jeesusesse Kristusesse uskumise ja Tema järgimise kaudu saame ka meie „elavateks kivideks“, kellest valmib vaimulik koda, mille kohta apostel Paulus ütleb: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!” (1Kr 6:19-20).

See pühakoda, milles täna viibime, ei ole Jeruusalemma tempel. See on kogudusekoda, kus koguneb „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas“ (1Pt 2:9), nagu Peetrus nimetab neid, kes on saanud ka ise „elavatest kividest vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2:5). Nõnda on Jaani kirik Jumala koda, mis on maiseks templiks ja ajutiseks peavarjuks Jumala rahvale, kes ise pakub peavarju Jumala Vaimule, kes igaühes meis elab – meie Jumala templis, Jumala Vaim meis kui Püha Vaimu templis.

Iga hoone on Jumala koda seni, kuni seal elab kogudus. Nõnda on ka Kristuse kogudus ja Tema Kirik elus seni, kuni on usku, mis omakorda tuleb kirikutes kuulutatud Jumala Sõnast ja jagatud sakramentidest. Nõnda on hoone ja kogudus omavahelises sõltuvuses. Ja see on hea sõltuvus! Just seda head sõltuvust tahan soovida tänasel pidupäeval Tallinna Jaani kogudusele. Soovin, et siin võlvide all elaks aktiivne, innukas, oma eluga Kristust järgiv ja tunnistav kogudus, mida teenivad ustavad, haritud ja aktiivselt palvetavad karjased.

Palju õnne teile kõigile möödunud pooleteist sajandi eest!

Palju õnnistust eesootavateks Issanda päevadeks!

Aamen.

******

(Selle nädala mõtteks on jutlus, mille peapiiskop pidas Tallinna Jaani kiriku 150. aastapäeva jumalateenistusel 17. detsembril 2017 Jaani kirikus.)

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net