Nädala mõte

Ja vaata, ma tulen peagi! (Ilm 22:7)

Advendiaja pühapäevade nimetused meie kirikukalendris on väga kõnekad: „Sinu Kuningas tuleb sulle alandlikkuses“,“ Sinu Kuningas tuleb kirkuses“, „Valmistage Issandale teed“, „Issand on lähedal“. Kõik nimetused räägivad Kuninga, valitseja ootamisest. Ja siis – pärast pikka ootust, jõululaupäeva õhtusel jumalateenistusel, toob pühakirjatekst kauaoodatud Kuningana meie ette hoopis vastsündinud lapse, kes täiesti ebakuninglikult on pandud lauta, loomade toidukünasse magama, kuna Tema jaoks pole mujal lihtsalt ruumi. Kas pettumus? Sugugi mitte. Lapse sünd, uue elu algus, on alati rõõmus sündmus. On ju igas uues inimelus peidus imelised võimalused. Anded ja võimed, mis võivad teha õnnelikuks, valmistada rõõmu miljonitele, kui neid vaid hästi kasutada. Lapse sünd tähendab seda, et elu jätkub, elu läheb edasi, et on lootust, on tulevikku. Ja see on ju suurepärane. Lapse sünd on sündmus, mida tuleb rõõmuga tähistada, olgu ta siis, kes tahes, sündigu ta kuninga või kerjuse perre. Sünd on uue elu, uue võimaluse algus.

Advendiajast on kujunenud Jeesuse, väga erilise lapse ja erilise kuninga sünnipäevapeo, jõulupühade ettevalmistamise aeg. Sagimist on palju, aga ootust ennast selle piibellikus tähenduses on sellesse ootusaega ilmselt õige vähe järele jäänud. Kui inimestelt küsida, millega seostuvad nende jaoks jõulupühad, siis kõneldakse esmalt ikka pidulikust tundest, rõõmust perekonna ja lähedastega kokkusaamise üle, vabadest päevadest. Loomulikult teatakse, et jõulude ajal tähistame Jeesuse sünnipäeva, aga esimese ja kõige olulisemana mainivad seda väga vähesed. Enamiku jaoks jääb sünnipäevalaps ise kaugele tagaplaanile – hea, kui üldse meelde tuleb. Ja kui järele mõelda – mida me peaksimegi jõuludelt peale piduliku tunde, rõõmu lähedastega kokkusaamise üle, vabade päevade üle, tänapäeval veel ootama? Me ju teame, et Jumal on juba oma loodu peale halastanud, oma tõotuse täitnud ja Jeesuse kaudu juba 2000 aastat tagasi maa peale tulnud. Jumal on juba saanud inimeseks, et inimene võiks leida tagasitee oma Jumala juurde, sideme temaga. Võiks leida – aga kas on leidnud? Kas meie, kes me praegu seda mõtisklust loeme, oleme leidnud? Kas Jumala Poeg on meie jaoks, meie südames, sündinud? Kas Tema juhib meid? Kas me tunneme oma elus Jumala ligiolekut?

Millele me mõtleme, kui meil selleks jõulude ja aastavahetuse eelses saginas üldse aega jääb? Kas meie südames on rõõm ja tänulikkus selle hea ja ilusa eest, mis on meie elus? Või mõtleme sellest, et peame võtma elult kiiresti, mida võtta annab, sest see on meil ainus ja üürike? Mõtleme eesootavast vanadusest, haigustest, hääbumisest. Mõtleme sellest, et me peame olema tugevad ja vastupidavad, sest saame loota vaid iseendale ja oma tublidusele. Mõtleme kõigile neile, kes on meile armsad, ja muretseme, et ei suuda neid hoida ega kaitsta hädade ja õnnetuste eest. Mõtleme oma raskele elule ning haletseme ennast, kui midagi viltu läheb või kui oleme üksi jäänud. Olen kindel, et nii mõnegi jaoks pole advendiaeg ega jõuluaegki rõõmsa ootuse, vaid pigem kannatuse aeg, sest kontrast rõõmu ja mure vahel on eriti tuntav just pühade ajal.

Jumala inimeseks saamisega, Jeesuse tulekuga maa peale, pole ebavõrdsus, ebaõiglus ega ülekohus kuhugi kadunud. Ikka tuleb meil kõigil elus läbi minna raskustest, kanda mõnikord valu, tunda leina. Ikka muretseme enda ja oma lähedaste pärast, tunneme ennast mõnikord üksiku ja liigsena. Kannatame haiguste käes. Lõpuks ka sureme.

Kuid need, kelle jaoks Jumala Poeg tõesti on sündinud, kes on ristimise teel saanud Tema rahva liikmeks, kes elavad oma elu Jumala Poja juhtimise järgi, hoiavad Temast kinni palvesidemega, suudavad oma elu rasketest aegadest teistest kergemini läbi minna, neist üle olla, olla üle ka inimese suurimast hirmust – surmahirmust –, sest nende jaoks on teispool surma piiri olemas lootus. Lootus tulevikule, lootus lunastusele, lootus igavesele elule. See lootus annab jõudu kanda maiseid kannatusi, sest igavesti kestva elu kõrval on need väga üürikesed. See lootus avab silmad nägemaks head ja ilusat, mis on meile Jumala poolt juba siinses elus kingitud. See avab südamed, tundmaks Jumala ligiolekut, Tema armu juuresolekut ka raskustes. See annab elujulguse ja -rõõmu.

2000 aastat tagasi Petlemmas sündis üks tõeliselt kuninglik laps. Jumal tuli inimesena inimeste keskele. Ta tuli, et igaüks, kes vaid seda igatseb, saaks Temaga kokku, saaks ise, isiklikult, oma Loojaga suhelda, saaks Kõigeväeliselt oma ellu abi ja toetust paluda. Kas meie oleme juba Temaga kokku saanud või alles otsime teda?

PALVE: Jumal, meie taevane Isa, kes Sa näed meie südametesse, kes Sa näed nii meie rõõmu kui ka muresid. Luba, et advendiaeg ei oleks meile kiirustamise, närvitsemise ega askelduste ajaks, vaid oleks aeg, mis on täis tänulikkust ning ilusat ootust ja lootust.