Nädala mõte

Arne Hiob

„Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära” (Ml 3:19).

Piibel ütleb, et praegune maailma-ajastu lõpeb tulemöllus. Tänapäeval meenutavad sellised kirjeldused kahtlemata tuumasõda. „Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav” (Jl 3:3j). Suitsusambad meenutavad tuumaplahvatusi, millele järgneb tuumatalv ja üldine hukatus. „Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam“ (2Pt 3:10). Algainete lagunemine meenutab aatomilõhustamist, mis peaks viimaks tabama kogu universumit.

Vanasti kujutleti lõpuaegseid katastroofe nii, et Jumal ise tegutseb tollel „Issanda päeval“ – praeguseks aga on märgatud hävingujuõudude vallapuhkemise puhul, et see ei pruugi alati toimuda Jumala otsese tegevuse kaudu. „Issanda päev“ on hetk, mil Jumal lubab vallanduda kõikidel inimeste tegudel, mis toovad oma kurjuse tõttu hirmsaid tagajärgi, kuid loovad ka vana kaotades eeldused suurteks muutusteks. „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses?“ küsib apostel. „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad“ (2Pt 3:11,13).

Kui ähvardavad võiksid sündmused ka olla, kõlab jumalarahvale rõõmus kuulutus: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike“ (Ml 3:20). „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb“ (Jl 3:5). Jeesus kinnitab ainult, et lõpusündmuste tulekuaeg pole teada: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud“ (Ap 1:7). Meil tuleb aga valvel olla nagu sulastel, kes ei tea, millal majaisand tuleb, „kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamast“ (Mk 13:35). Inimene peab lahkumiseks valmis olema.

Kirikuaasta lõpul ja surnute mälestuspüha aegu on meil põhjust Issanda kohtupäeva üle taas järele mõelda. Inimkond on tõesti võimeline korraldama apokalüptilise lõpu elule planeedil Maa. Jeesus ütleb veel, et on võimatu, et ahvatlusi kurjale ei tule, kuid häda neile, kelle kaudu need tulevad (Mt 18:7 Lk 17:1). Seepärast peab iga inimene lahti ütlema sellest, mis viib enda või teiste elu hävingu suunas, ning hoidma usus kinni Issandast, kelle kaudu on antud pääste – ehkki loomulikku surma tuleb surra kõigil.

Kas sõnum surmast on hirmutav? Selle kohta on öelnud iguumen Nikon: „Surm on inimese jaoks ebaloomulik, seepärast kardavadki kõik seda. Aga usk Issandasse ja lootus Jumala armulikkusele, lootus jõuda raskest maisest elust sõnulseletamatusse, lõputusse õndsusse võib mitte üksnes hirmu leevendada, vaid ka inimest rõõmustada kui miski, mis vabastab ta ohtlikust ja meie ajal tõeliselt hirmsast elust. Kõikidel on tarvis surmaks valmistuda ja iga päev kas või pisutki sellele mõelda.“

Oma lõplikkust tajudes hakkame aimama lõpmatust, mis avaneb meie kaemuses Jumala igaviku poole. Mida tugevamaks muutub jumalakogemus, seda väiksemaks taandub hirm surma ees. Ja mida rohkem tajume Jumala sisenemist meie ellu, seda rõõmsamaks muutume isegi siis, kui esmalt peame oma patu ja puudujääkide pärast kurvastama. „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse,“ ütleb Jeesus (Mt 5:4).

Me võime lootusrikkalt mõelda ka oma armsatele lahkunutele, sest nendelegi tahab Jumal olla armuline. Ühtekokku võib see hoida meid mis tahes ängistavast ja mahasuruvast hirmust. Sest „patukahetsejale annab Issand kõik andeks ning siis pole tarvis ka surma karta“, selgitab iguumen Nikon („Tõeline kristlus“, lk 95j). On inimesi, kes on leidnud Jumala alles surivoodil. Seda teades aga võime meie elada täis rõõmsat lootust, et surm ei ole hukatuseks neile, kes on mis tahes moel leidnud oma ellu Igavese Jumala.

Õnnistatud surnute mälestuspüha ja kirikuaasta lõppu kõigile!