„Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks“ (Ps 46:12).
Kas eestlased üldse teavad, mida mõeldakse Jumala all? Kas saabub ükskord päev, mil keegi enam ei arva, et Jumala all kummardatakse mingit „mehekuju“ taevas? Juba vana- ja keskaja mõtlejatele oli selge, et Jumala kujutamist inimesetaolisena tuleb võtta piltlikult. „Jumalat kujutatakse pühakirjas, nagu oleksid Tal silmad, kõrvad, suu, nina, käed ja jalad. Sellistes kohtades ei räägi pühakiri Jumalast teisiti kui mõnest inimesest,“ kirjutab ka Martin Luther ning lisab: „Mulle tundub õige arvamus, et siin on tegemist antropomorfismidega, nagu neid soovitakse anda lihtsamas vormis õpetuses lihtsameelsetele. Sest Jumal on oma substantsis ja olemuses täiesti tunnetamatu ja haaramatu.“
Äsja toimunud usupuhastuspühaga tahetakse esile tõsta, et inimestel tasub taas leida elav suhe Jumalaga, keda Piibel kirjeldab Vaimuna, kes „täidab maailma“ (Trk 1:7). Iisraeli rahva esiisa Jaakobi poolt ära tuntud Jumal ning vägede Issand võib olla meilegi kindlaks varjupaigaks. Muidugi öeldakse vahel, et igal rahval on olnud omad kujutlused jumalikest jõududest – miks peaksime juutide ja kristlaste usku omaks võtma?
Aga kellel on midagi arvestamisväärset vastu seada Piiblile? Juutide ja kristlaste pühakirjas võib küll sisalduda mütoloogilisi rudimente, kuid teiste rahvaste usundid olid sageli läbinisti mütoloogia. Piibel jutustab ajalooliste isikute kohtumisest Jumalaga – rahvaste religioonides figureerivad väljamõeldud jumalakujud. Kristliku kuulutuse tulles langesid Zeus ja Jupiter, Thor ja Taara – kusagil ei leidu väljatöötatud pärimusi, kuidas nendest saaks kogemuse põhjal rääkida kui „Vaimust, kes täidab maailma“. Enamasti põhinesid jutud sellistest jumalustest inimeste fantaasial – samuti ei olnud midagi vastu panna Piiblile. Kus oleksid usulised tekstid, mis suudaksid konkurentsi pakkuda Raamatute Raamatule? Piibli ees pidid taanduma rahvaste konkurentsivõimetud pärimusriismed.
Tänapäeval loomulikult on olemas usuvabadus ja igaüks võib luua oma religiooni, pakkudes seda ühtlasi ka teistele. Nii ongi tehtud, ent paraku peaaegu tagajärjetult. Pole lihtne hakata prohvetiks, keda tõepoolest võetakse kuulda. Kabinetilaua taga religioonide väljamõtlemine jääb aga akadeemiliseks konstruktsiooniks, millel on veel vähem veenmisjõudu. Lasta ennast risti lüüa ja surnuist üles tõusta nagu Jeesus – palun, meil on usuvabadus, laske käia! Aga kes sellega tõepoolest hakkama saaks?
Kuid inimesed Jumalast ikkagi ei pääse. Usklikud loodusteadlased on osutanud, et Jumalast rääkimata pole saanud jätta isegi ateistlikud loodusteadlased. Küllap Ta siis pressib ennast ise peale, osutades et ilma Loojata on maailmast kõnelemine üha mõttetum. Teadusliku uurimuse tulemusel on tegelikkus meie ümber muutunud aina mõistatuslikumaks.
Kuidas siis leida Jumalat? Pole mõtet jalgratast uuesti leiutada – pöördugem Piibli poole, kust vaatab meile võimsalt vastu elavana ära tuntud tõelise Jumala kuju. Seesama vägede Issand ja Jumal on meilegi kindlaks varjupaigaks.
Õnnistatud uut nädalat kõigile!
