Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Jh 20:24–29)
Mitmed väljendid, mida me oma argielus kasutame, on pärit Piiblist. Täna kuuldud loost on tulnud argiellu väljend „uskmatu Toomas“. See käib inimeste kohta, kes on oma mõtlemises aeglased, põhjalikud, ei jookse niisama lihtsalt teistega kaasa, ei usalda neid palja sõna peale, tahavad kõiges ise veenduda,. Sellistel inimestel on sageli keeruline tulla kirikusse, liituda kogudusega. Neile tundub, et kirikus käib kõik kiiresti ja pealiskaudselt. Mõningaid asju lihtsalt eeldatakse, ei seletata mõistuspäraselt ära.
Sõna „usk“ on samast tüvest sõnaga „usaldus“. Usuliste asjadega on nii, et väga palju selles põhineb usaldusel. Usaldusel selle vastu, mida ei saa otseselt katsuda või teaduslikult seletada. Usuasjades on väga vähe võimalik teaduslikult ja materiaalselt tõestada. Väga paljus tuleb lihtsalt loota sellele, mida teised, kes elasid Jeesuse eluajal ja vahetult pärast seda, kunagi on isiklikult näinud, kogenud ja meile jutustanud.
Jeesus ütleb oma jüngritele: „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse.“ Korduvalt loeme evangeeliumidest, et Ta teeb oma jüngritele etteheiteid nende nõrga usu pärast. Kas siis uskmatu Tooma moodi kahtlejal on üldse mõtet kirikusse tulla, on ta sinna üldse oodatud?
Pangem tähele meie tänast kirjakohta: kui Jeesus ilmus oma jüngrite keskele, siis kõigepealt soovis Ta neile rahu, aga seejärel – seejärel ei läinud ta mitte Peetruse või Johannese juurde, oma kõige lähedasemate ja ustavamate jüngrite juurde, vaid suundus esmalt Tooma poole ja hakkas kõnelema temaga. Ta näitas Toomale, et teab tema kahtlusi, ja lubas tal end puudutada, et neid kahtlusi kõrvaldada. Me ei tea, kas Toomas seda võimalust ka tõesti kasutas, kuid ta hakkas uskuma.
Lugu uskmatust Toomast annab lootuse ka meile. Aus kahtlemine ei tõrju Jumalat inimesest eemale, pigem vastupidi – aus kahtlus, siiraste küsimuste esitamine tõmbab Jumalat ligi, sest see näitab, et inimene võtab usku tõsiselt, süvitsi, et see on talle tõepoolest oluline, et ta tõesti tahab uskuda.
Küllap on meidki mõnikord Tooma kombel vaevanud kahtlused, eriti kui läheme läbi rasketest aegadest, oleme üle elanud mingi õnnetuse – ja see on täiesti normaalne. Me ei suuda alati mõista ja enesele ära seletada, miks mingi halb asi, mingi õnnetus juhtub – keegi ei suuda. Ja on normaalne, kui me sellistel hetkedel usus kahtlema lööme ja seda Jumalale palves ausalt tunnistame. Jumal ei jäta meid maha sellepärast, et me kahtleme, väsime, murdume. Isegi Jeesus väsis ristiteel ja vajus oma risti all kokku – Tema risti pandi tassima Siimon Küreenest. Jeesus väsis ja nõrkes nagu inimene, nagu meie. Ja Jumal ei hüljanud Teda Tema nõrkuses, vaid saatis abi. Inimene abistas ristiteel Jumala poega. Meilegi saadetakse Jumala poolt abilisi meie eluteele. Ja meiegi võime mõnikord olla Jumala poolt saadetud abiks teistele Jumala lastele, aitamaks rasketel hetkedel oma sõnade ja tegudega neid nende risti kandmisel. Meiegi võime mõnikord saada nende usu kinnitajateks ja taastajateks.
Usk pole mitte inimese peas, vaid peitub tema südames. Inimese süda on aga varjatud ja keegi kõrvaline ega ka mitte inimene ise ei tea alati, mis seal peitub, kas seal on usku või mitte. Veel vähem suudab keegi usu suurust ja sügavust mõõta. Seetõttu ei saa inimene kunagi iseenda või kellegi teise kohta väita, et ta on lootusetult uskmatu ja Jumalale lõplikult kadunud. Vaid Jumal näeb südametesse ja vaid Jumal saab südameid muuta, neid kahtlusest puhastada. Ja kui me Temale oma südame avame, kui me julgeme seda Talle avada, siis kastab Ta meie pisukest ususeemet, nii et sellest võib kasvada võimas puu, mis pakub varju ja kinnitust teistelegi.
PALUGEM: Kõigeväeline Jumal, meie Taevane Isa. Sina näed meie usku ja sedagi, kuidas see vahel kõikuma lööb. Me palume sind – ole meie kõrval kahtluste tunnil ja aita meid nendest läbi. Julgusta ja kosuta meid oma sõnaga, tule meie juurde oma Püha Vaimu läbi ja kasvata meie südames peituvat ususeemet. Sina, Jumal, oled ustav – jää meie juurde, aita meid ka meie uskmatuses! Aamen.