Nädala mõte

Eve Kruus

Nädala juhtsalmiks meie kirikukalendris on Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist. Jeesus ütleb : „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Tulge minu juurde kõik vaevatud ja koormatud! Kõlab tänapäeval kuidagi valesti, kuidagi imelikult. Kellele on vaja vaevatuid ja koormatuid? Nõrku ja abivajajaid? Nendega tegelemine ei too ju tulu, ainult kulu. Saada ei ole neilt midagi, neile on vaja ainult anda. Niigi on omaenese murede ja probleemidega enam kui küll tegemist, milleks veel võõraid muresid lisaks vaja. Endal on vaja jõudu säilitada, et eluvõitluses pinnale püsima jääda ja parem positsioon kätte võidelda. Kui on vaja võtta kedagi oma tiimi, oma kampa, siis tuleb valida ikka tugevamaid, tervemaid, isiklike probleemideta inimesi. Nemad saavad pühenduda ainult eesmärgi saavutamisele, toodangu andmisele, neile võib esitada suuremaid nõudmisi, nende peale ei ole vaja raisata liiga palju tähelepanu ja vahendeid. Ja siis, kui inimene on andnud endast kõik, kui ta on tühjaks pigistatud nagu sidrun, kui tal hakkavad tekkima probleemid või õigemini – kui ta hakkab välja näitama, et tal on probleeme, siis kuulub ta väljavahetamisele tervema ja tugevama vastu. Edu juurde kuulub oma koormate ja valu eitamine, nende varjamine. Aga kui kauaks jätkub jõudu probleeme eitada? Kui kauaks veel jätkub maailmas probleemideta inimesi, neid, kellega vahetada välja väsinuid, tüdinuid, käega löönuid? Selliseid inimesi, kes veel suudavad anda ja ise minimaalselt vastu nõuavad? Kord väsivad nemadki.

Kui meid pannakse valima, keda võtta kampa – keda valime meie? Ilmselt ikka neid, kes meie arvates on tublimad ja tugevamad, neid, kelle peale me ei pea liiga palju oma jõudu ja tähelepanu kulutama. Inimesed otsivad instinktiivselt tugevamate lähedust. Sellega saab kompenseerida oma nõrkusi. Tugevamatele toetudes jõuab kiiremini ja kaugemale. Kuid mida ütleb selline valik valija kohta? Seda, et ta ise on nõrk, on seesmiselt ebakindel oma jõus ja võimetes. Vaid see, kes on tõeliselt tugev, julgeb enda kõrvale võtta endast nõrgema. Julgeb võtta endale vastutuse talle toeks olla. Julgeb oma jõust loovutada, et kaaslast tugevamaks muuta ja teda edasi aidata.

Jeesus valib teisiti. Tema kutsub: „Tulge minu juurde, vaevatud ja koormatud – mina annan teile hingamise.“ Tema ei kutsu selleks, et saada, vaid selleks, et ise anda. Jumala jõuvarud on ammendamatud. Tema ei vaja meie tuge, Tema pakub meile tuge. Tema suudab oma varudest anda kõigile, kes vajavad – kui nad vaid on valmis vastu võtma. Oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu kutsubki ta enda juurde kõiki neid, kes on väsinud, tunnevad end vaevatuna, tunnevad, et nende elukoorem hakkab käima või juba käibki üle jõu. Ei – Jumal ei võta meilt ära kõiki meie koormaid, kuid osadus Temaga annab meile uut jõudu, annab jõudu oma koormat edasi kanda. Tema suudab muuta nõrga tugevaks, selle, kes vajab abi, selleks, kes ise suudab aidata.

Ja muide – Jeesus ei eelista nõrgemaid, ta ei tõrju selle kutsega eemale neid, kes end vaevatute ja koormatutena ei tunne, neid, kes peavad end tugevaks. Vastupidi – nad on vägagi teretulnud. Lihtsalt neile on määratud teine roll, aitaja roll. Jeesus ootab neid, et läkitada nad tööle, olemaks tema käteks maailmas abivajajate keskel. Tegutseb ju Jumal abivajajate juures just teiste inimeste kaudu: nende suu kaudu ta kõneleb ja nende käed, mis tõstavad kukkunu üles, teda abistavad ja toetavad, annavad edasi Jumala puudutust.

Jumal kutsub oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu enda juurde meid kõiki, ükskõik kui tugevate või nõrkadena me ennast ka tunneme. Me kõik oleme kutsutud ja väga oodatud, sest me kõik oleme Jumala jaoks olulised.