Möödunud pühapäeva ja kogu nädala teemaks on „Soosinguajad“. Juhtsalmiks Ps 33:12: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks.“ Kummalisel kombel langes selle pühapäeva peale ka taasiseseisvumispäev. Meil on, millele mõtelda. Soosinguaegade eest on mõistlik olla tänulik ja loomulikult paluda, et soosija soosing ei mööduks, et me meile kingitud imelist kingitust kildudeks ei lööks.
Laulik ütleb psalmis 31:15,16,25: „Kuid ma loodan Sinu peale, Issand. Ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Sinu käes on minu ajad.
Olge kindlad, saagu tugevaks teie südamed, kes Issandat ootate!“ Aamen.
Kas mäletate kahte lauset, mis kord kaikusid üle Eestimaa: „Me võidame niikuinii!“ ja „Eestimaa on meie kätes!“
Meil laulud aitasid elada, võita ja ka need laused, millega üksteist ja iseennastki siis julgustati.
„Usk edasi viib! On vaba peagi Eesti!“ Nii laulis Tõnis Mägi siis oma „Koidus“ ja palus „Palves“ koos sadade tuhandetega: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“ Ja Looja andestas ja hoidis ja kinkis meie rahvale lootust ja julgust. Palved tõusid tuhandetest südametest ja suudest kui suits taeva poole. Sündis ime ja Eestimaa sai taas iseseisvaks.
Kindlasti on selles iseseisvas riigis täna ka palju sellist, mis teeb kurvaks või paneb häbenema, kuid selle kohta võib vist öelda, et töö on ju tellija materjalist. Ebatäiuslike ja pikalt orjusega harjunud inimestega on raske teha täiuslikku riiki.
Sellises kohas paikneva väikese maa ja rahva ja riigi iseseisvuse tulek ja püsimine on Jumala ime, arm, palve vastus. Tean, et paljudes väliseesti kogudustes on 60 aastat igal pühapäevasel jumalateenistusel pärast jutlust kirikulised tõusnud ja palvetanud kodumaa ja siin elavate inimeste pärast – palunud Jumalalt oma kodumaale ja rahvale vabadust ja selle vabaduse püsimist. Tean, et ka Eestimaal oli ka kõige pimedamatel aegadel neid, kes ei lakanud Jumalalt palumast vabaduse imet. Kuid tean ka seda, et paljudel majadel ei lehvi täna ega vabariigi aastapäevalgi meie oma riigi lippu, ja seda, et siin maal kostab aeg-ajalt üsna valjuhäälselt nõue Eesti hümnist viimane kolmas salm välja võtta.
„Olen uurinud paljude maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma religioonita ja jumalata.“ Nii on kord väitnud üks tark psühhiaater ja lisanud, et „kui mõni selline rahvas on maailmas kunagi ka olnud, siis tänaseks pole temast enam lõhnagi alles“.
Meie oleme veel alles. Vaatamata kõigele oleme me veel alles riigi ja rahvana. Tänu Jumalale veel oleme! Me ei tea midagi homsest ja on asju, mille vastu me midagi ei suuda, kuid on midagi lõpmata olulist, mida me saame kristlastena teha. Loota Issanda peale ja oodata Tema tõotuste täitumist. Häbenemata tunnistada seda, et oleme ristiinimesed ja elada ristiinimese moodi. Me ei ole eksimatud ja täiuslikud, aga me saame olla tänulikud palverändurid, kes ei häbene oma usku, kes ei häbene hoolida ja armastada, tunnistada oma vigu ja paluda andestust, öelda tunnustavaid sõnu, käia kirikuteed, heisata pidu- ja leinapäevadel oma riigi lippu ja laulda kogu südamest ka oma riigi hümni viimast salmi.
Vana Testamendi laulik on hädas, kuid ta ei süüdista oma hädas kedagi teist. Ta tunneb oma süüd. Ta taipab, et on oma Jumalast kaugenemisega andnud vaenlastele võimaluse teda vaenata. Kuid ta ei kaota lootust. Ta teab, et Jumal ei jäta oma lapsi ka siis, kui need oma süüd tunnistades Tema poole palvetavad. Mäletate, mida öeldi Jeesuse kohta, kui Ta kinni võeti, Teda süüdistati ja ristisurma mõisteti? „Kõik jätsid ta maha“. Meil on Jumal, kes teab, mida tähendab hülgamine, mahajätmine, rasketes aegades üksijäämine. Tema mõistab, saab aru, ruttab appi, halastab, tõstab langenu üles.
Laulik valab oma valu, süütunde ja üksilduse Jumala ette. Ta teab, et Jumal on ustav. Jumal on ustav ja armuline ka meie maa ja rahva vastu. Kui vaid oleks neid, kes Ta poole palvetavad, Tema halastust anuvad. Tema käes on kõik meie ajad. Nii paremad kui halvemad, nii kergemad kui raskemad ajad. Kõik meie ajad on Tema käes. Jumal tänatud, et see on nii! Meie ajad ei ole ajalike, ekslike inimeste, teiste riikide ja isegi mitte meie enese kätes, vaid kõigeväelise ja armulise Jumala kätes. Jumalal on headuse küllus – see on lõppematu varaait. Jumalal on alati rohkem anda, kui me oskame paluda ja suudame vastu võtta. Oleks meil ja meie rahval vaid tarkust Tema teedel käia, Tema tahtes elada! Aidaku meid Tema, et me ei lööks meile kingitud iseseisvust kakeldes, ahnitsedes, üksteist süüdistades ja Jumalast ja Tema tahtest eemaldudes kildudeks, ei mängiks oma vabadust maha, loobudes ühendusest Temaga, kelles on meie jõud ja õnnistus, vabadus ja tõde.
Me ei võida niikuinii. Me võidame vaid koos Jumalaga. Lahus temast me kaotame niikuinii. Kui Eestimaa on meie kätel – palvekätel –, siis on sellel maal ja rahval tulevikku.
PALVE:
„Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“
Halastaja Jumal ja Isa, me oleme võinud rahvana kogeda Sinu imelist armu ja Sinu vägevat juhtimist. Sa oled meid kandnud läbi raskuste ja olnud meie ligi igal ajal. Issand, Sulle olgu kiitus ja tänu! Anna meile andeks, kui me pole alati käinud Sinu tahtes, kui oleme unustanud selle, kuidas Sina meid oled läbi ajaloo keeruliste aegade kandnud, ja kui oleme ekselnud oma teedel. Sinus on meie jõud ja tugevus, aita meil käia Sinu teedel ja teha oma elus õigeid valikuid. Õnnista meie rahva elu ja tööd! Juhi oma vaimu läbi vabariigi presidenti, valitsust, riigikogu ja kohalikke omavalitsusi. Õnnista õpetajaid. Hoia meist eemal hädaohud ja õnnetused. Aita meil teha hoolsalt igapäevast tööd ja täita oma ülesandeid. Toeta kõiki, kelle elus on raskusi ja probleeme, kes on eluhammasrataste vahele jäänud. Lase meil märgata oma ligimest tema muredes ja teda aidata. Aita meid elada nii, et meie maal võiks olla alati rahu ja vabadus. Õnnista neid, kes on meie maa ja rahva ja riigi iseseisvuse eest võideldes kaotanud tervise või isegi elu. Seda kõike me palume Jeesuse nimel. Aamen.
