Nädala mõte

 

„Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.“ Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!“ Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.“ (Mk 9:2–8)

 

See kirjakoht kõneleb ühest väga imelisest juhtumist, mille tunnistajateks ja millest osavõtjateks said Jeesuse kolm jüngrit olla. Kirgastumisloost, mille on ära toonud nii Markus, Luukas kui ka Matteus ja mida on põgusalt maininud ka Johannes, nähtub, et Jeesuse kirgastumist, Tema imelist muutumist nägi pealt ainult kolm jüngrit ja Jeesus keelas neil sellest enne tema surnuist ülestõusmist teistele rääkida.

Kas see vaatemäng, selle kohtumise pealtnägemine oli üldse neile määratud või sattusid nad selle sündmuse tunnistajateks juhuslikult? Võib kindlalt öelda, et kui küsimus puudutab Jumala ja inimese kokkupuudet, siis ei toimu mitte miski juhuslikult. See kohtumine ja sellega kaasnev, mida on hakatud nimetama kirgastamiseks, oli mõeldud suures osas just jüngrite, mitte niivõrd Jeesuse jaoks. Ka meie jaoks, kelleni nende kogemus evangeeliumitekstide kaudu on jõudnud.

Mitte juhuslikult ei kõnele kõik evangelistid kirgastamissündmuse toimumise ajast: see sündmus toimus kuus päeva pärast üht teist väga olulist sündmust. Seega on need kaks omavahel seotud. Kuus päeva enne kirgastamissündmust oli Jeesus oma jüngritelt küsinud, keda nemad arvavad Ta olevat. Ja jüngrite eestvedaja Peetrus ütles: „Sina oled Messias, elava Jumala poeg. Matteuse evangeelium toob ära Jeesuse sõnad Peetrusele, milles Ta kiidab teda õndsaks, sest mitte omast peast pole ta aru saanud, kes Jeesus tõeliselt on, vaid Isa taevas on Talle seda ilmutanud. Jeesus nimetas Peetrust ka kaljuks, millele Ta rajab oma koguduse, ja andis talle võtmete meelevalla. Kõik oli justkui ilus, aga vaadakem, mis juhtus edasi. Jeesus hakkas seejärel jüngritele rääkima, et Inimese Poeg peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval Ta tõuseb surnuist üles. Ja kohe reageeris sellele jutule Peetrus, kes viis Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda noomima, et Ta sellist juttu ei räägiks.

Mis juhtus? Millest see kõneleb? Jumala Poeg kiidab inimest, tunnustab tema taipu, usaldab talle vastutusrikkad ülesanded. Ja inimene? Muutub upsakaks. Kui Jumal tuleb inimesele väga lähedale, suhtleb Temaga väga lihtsalt ja sõbralikult, siis võib juhtuda, et inimene kaotab distantsitunde, kaotab arusaamise oma positsioonist. Hakkab Jumalat pidama n-ö omaks poisiks ja hakkab sättima end positsioonile, mis ei ole temale määratud, hakkab end pidama Jumalaga üheväärseks, hakkab Teda õpetama, kuidas on õige ja hea. Eks selline oht valitse usklikke tänapäevalgi. Ei olnud Peetrus mingi erand, kuigi väljendas end ehk otsesemalt ja impulsiivsemalt, kui teised oleksid seda teinud.

Jeesus, kes on jüngritele saanud väga lähedaseks, vähemasti jüngrite enda arvates, viib nad kohtumisele, mis peab neile näitama, neile meelde tuletama, kust Tema õieti pärit on, kes Ta õieti on. Mooses ja Eelija, keda jüngrid nägid Jeesusega kõnelemas, Jumal, kes nendega pilvedest kõneles, panid jüngrid taas mõistma oma kohta. Ja Jumal ise ütleb neile: „See on mu armas poeg, teda kuulake.“ Teda kuulake – mitte ärge hakake teie teda õpetama, kuigi teil võib tekkida tunne, et mõnikord ta vajab teie õpetusi.

Jeesus, Jumala Poeg, ei erinenud välimuselt ega riietuselt millegi poolest oma õpilastest. Tuntud noorsooromaan „Prints ja kerjus“ kõneleb loo sellest, kuidas kaks välimuselt väga sarnast poissi, üks prints teine kerjus, vahetavad natukeseks ajaks riided, et pisut lõbutseda. Lugu räägib sellest, et printsi riietes kerjuspoiss jääb ikkagi hingelt kerjuseks, kes kuningliku riigipitsatiga ei oska paremat peale hakata kui pähkleid puruks taguda. Kerjuse kaltsudes prints jääb aga ka kõige raskemates katsumustes südamelt ja kasvatuselt printsiks. Jeesuse tõeline olemus tuli kaltsude alt välja just selles kirgastumissündmuses. Kerjuse riiete all peitus Taevase Kuninga, Jumala Poeg. Seda, mida Peetrus oli kuus päeva varem oma suuga tunnistanud, nägid jüngrid mäel oma silmaga. Jeesuse tõeline olemus tuli ilmsiks selles erilises säras, mis Teda ümbritses. Selline eriline sära ehk kirkus saab silmale nähtavaks vaid siis, kui keegi on Jumalale väga lähedal, nii lähedal, et nende hinged on saanud peaaegu üheks. Jüngrid, kes koos Jeesusega mäel viibisid, ei hakanud särama. Jumal oli neile küll füüsiliselt lähedal, kuid neisse polnud veel asunud Jumala Püha Vaim, mis Jumalat ja inimest võib ühendada ja inimest seesmiselt ja ka väliselt kirgastada.

Pühakirja rõõmusõnum, evangeelium, kõneleb sellest, et Jumal on tulnud ja tahabki tulla inimesele väga lähedale, oma Vaimu kaudu lausa tema sisse, et kirgastada tedagi nõnda, nagu Ta kirgastas kord oma poega. Kuid Ta ise ei muutu kunagi inimeseks, alati jääb nende vahele vahe, mis ei luba kunagi inimesel Jumalat õpetama-kasvatama hakata. Jumal ei lasku inimese juurde porri mitte selleks, et sinna jääda, vaid et inimene sealt välja, enda juurde kõrgustesse tõmmata. Kui inimene seda vahet mõistab ja austab, siis suudab ta tänuliku ja rõõmsa südamega vastu võtta seda, mida Jumal talle kingib, ja ustavalt täita ülesandeid, mida Looja oma loodule tema elus annab. Ja siis – siis läheb temassegi ja paistab temastki välja Jumala kirkus. Aidaku Jumal, et meiegi võiksime kord särada Jumala kirkuses.