Nädala mõte

 

Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. (Luuka 15:20)

 

Kadunud poeg on koduteel. Kord, kodust minnes oli ta kindel, et siia tagasi ta enam ei tule. Ta võttis kaasa kõik, mida pidas endale kuuluvaks, lõi ukse kinni, sulges värava ja läks. Saaks vaid kaugemale! Saaks paikadesse, millest räägitakse põnevaid lugusid, eemale isast ja vennast, kelle läheduses tunned end vahel nii ebamugavalt. Lihtsalt tundub, et isa näeb ja kuuleb ja teab seda, milles sa eksid – lihtsalt vaatab su peale ja taipab. Ja vend, kes on nii tubli ja töökas, et sulle tundub, nagu tema kõrval oled sa vaid üks ebaõnnestunud eksemplar. Saaks minema, nii, et koju jääjate silmad enam ei näeks ja nende kõrvu ei ulatuks midagi sellest, kuidas ma elan. Olla vaba, ka ebamugavast süütundest vaba.

Ja ta läks. Läks kaugele maale. Esialgu oli kõik hästi. Nii kaua, kui jätkus seda, mis isakodust kaasa sai võetud. Nii kaua oli sõpru ja lõbusat elu. Kuid siis tulid teistsugused ajad ja seesama inimene, kes nii väga oli igatsenud vabadust, eemalolekut isast, vendadest ja õdedest, loodab vaikselt, et äkki keegi tuleb, leiab ta üles ja kutsub tagasi koju. Kadunud poeg.

Millal on inimene päriselt kadunud? Siis, kui keegi teda enam ei otsi. Millal lõpeb kadunute viimane lootus? Siis, kui nad taipavad, et nad on täiesti üksi ja mitte keegi mitte kuskil neid enam ei oota.

Iga aasta novembris läheme me eri konfessioonide vaimulike ning Tallinna linnavalitsuse ja kalmistu töötajatega Pärnamäe kalmistule ning peame seal matusetalituse neile, kelle tuhk on peagi mööduval aastal puistatud ühishauda. Neile pole peetud matusetalitust. Lihtsalt keegi läks, tõstis restilt kivi ja puistas nende tuha ühte suurde auku. Suur osa nendest, umbes 70 inimesest, on maetud nii, et ühtegi lähedast pole olnud nende kõrval ei siis, kui nad surid, ega matusepäeval. Kord aastas – hingedeajal – peavad vaimulikud neile selle ühishaua juures hingepalve. Iga kord seal seistes ma mõtlen, kuidas on võimalik, et linnas, kus elab nii palju inimesi, on nii palju üksikuid, kadunuid. Nii palju kadunuid! Meie läheduses.

Kadunud pojal on, kuhu minna. Temal on, kes teda ootab. Meil kõigil on. Igal kadunulgi on. Paljud ei suuda seda uskuda, et neidki keegi ootab.

Üks poiss, kellelt küsiti, mis teeb kodu eriliseks paigaks, vastas: „Kodu on see koht, kuhu ma võin alati tulla – ka siis, kui olen eksinud. Sellest kuuldes kirjutasin kord Viljandi Jaani kiriku teadetetahvlile lause: „Kirik on kodu, kuhu võib tulla ka siis, kui oled eksinud.“ Nüüd mõtlen, et selle lause peaks kirjutama iga kiriku uksele.

Kadunud poeg on koduteel. Ta on väsinud ja veidi hirmul. Mäletan, kuidas mulle räägiti mehest, kes oli sõjaväljal saanud teate sellest, et paljud Tallinna majad on pommitamisel hävinud. Ta kirjeldas oma koduteel olekut, seda suurt igatsust kodu ja armsate järele ja suurt hirmu, kas neid üldse enam on. Nii oli ta viimase käänaku taga istunud kohvri peale, julgemata astuda neid mõnda sammu kohani, kust tema kodu paistab. Lõpuks ta tõusis ja läks. Tema kodu oli alles ja tema armsad ootasid teda.

Meilgi on kodu ja armastav Isa. Kui oleme koduteel, siis ei pea me pettuma. Meid oodatakse. Taevasel isal on igatsev süda. „Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“

PALVE: Sina, Issand, tead, kus ma olen – kas Sinu käte vahel või Sinust väga kaugel. Sina igatsed ja ootad, hoolides igast oma lapsest. Juhata meid koduteele – Sinu armastuse hõlma. Ja kui kord tuleb see hetk, mil meie aeg siin saab otsa, siis kanna Sina meid koju, sinna, kus oled omadele eluasemeid valmistanud maailma ajastu algusest – isakoju taevas –, sinna, kus on igavene rõõm.