Nädala mõte

 

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ (Mt 11:28)

 

Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini ta taipab, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mingi hinna eest ega kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks seegi, et me keegi ei tea, kui palju meile on seda kingitud ja kui palju sellest veel on alles.

Nõnda püüamegi aega võita kavalusega: haarata võimalikult kiiremini võimalikult rohkemat, et jõuaks võimalikult enamat ära proovida, ära teha. Püüame ühte inimellu mahutada mitut. Ja nii muutub meie elu üha rohkem kiirrongi sarnaseks, millelt maha astumine on võrdne peaaegu enesetapuga. Rong ei oota, see kihutab minema ja meie jääme maha. Ajast maha jäämine tähendab probleeme, tähendab konkurentsivõime vähenemist, tähendab võimaluste vähenemist, pidevat muret homse pärast, oma toimetuleku pärast. Nõnda siis rabeleme me viimse võimaluseni, ikka kiiremini ja kiiremini, püüdes ajast maksimaalset välja pigistada, seda maksimaalselt kasulikult kulutada. Suure rabelemisega pole aga enam aega tunda rõõmu sellest, nautida seda, mille saamiseks me oleme aega kulutanud. Rahulikumad hetked me lihtsalt kulutame pingest taastumisele, väsimuse väljahingeldamisele. Tänapäeva inimene on praktiline – elu ise sunnib selleks.

Kuid ometi võtavad – just võtavad, mitte ei leia, sest aega pole võimalik leida, see ei vedele niisama – väga paljud inimesed endale aega ja lähevad pühakotta. Nad ei lähe sinna mitte ainult pühapäevadel, vaid ka argipäeviti. Kevadest sügiseni on avatud väga paljude pühakodade uksed, et inimesed saaksid ka väljaspool jumalateenistuste aega sisse astuda, palvetada, vaikselt elu üle järele mõelda või ka lihtsalt olla niisama, olla vaikuses, lasta oma ajul tühjeneda, puhata maailma mürast. Jaani kirikus käib keskmiselt 200 inimest päevas, mõnikord rohkem, mõnikord vähem.

Miks nad tulevad? Ilmselt ei ole argiaskelduste müra suutnud kunagi summutada Jeesuse kutset, mis on kõlanud läbi kahe aastatuhande: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Jeesus lubab anda hingamise. Hingamine on üks elu tunnuseid. Hingeldamine on haige, ohus oleva elu tunnus. Jeesus pakub meile tervet elu, me võime Tema abil vabaneda hingeldamisest. Jeesuse ligiolu on enamiku inimeste jaoks kõige paremini tunda pühakodades.

Hetkedel, kui elu muutub liiga kiireks ja keeruliseks, vajame me meeldetuletust, et elus on oma tõed, ajal on oma reeglid.

Istudes vaikses pühakojas, eemal plärisevatest telefonidest ja siia-sinna sebivatest inimestest, võime natukeseks ajaks vabaneda aja survest. Meid ümbritsevad müürid, mis on näinud eelmiste põlvede võitlust ajaga, on näinud mitmete põlvkondade muresid ja rõõme, naeru ja pisaraid. Pühakotta on tuldud rõõmude ja muredega, abi otsima ja abi eest tänama. Pühakojas tajume, et kui suured meie mured meie jaoks ka poleks, on need ometi nagu meie isegi, need on meie elu, pisitilluke osake igavikust. Meie ja meie mured ei ole maailma keskpunktiks. Maailm ei alga ega lõpe meiega. Kuidas me ka ei rabeleks, ei suuda me ometi kõike haarata, kõike kontrollida. Seega ei pea me võtma endale üle jõu käivat koormat, lootusetut, juba ette kaotusele määratud võitlust ajaga, ainsaks relvaks vaid kiirustamine. Kui me suudame end näha ja aktsepteerime ennast nendena, kes me tõeliselt oleme – Jumala lapsed selles igavikuhetkes, milles meil on määratud oma elutee läbi käia –, siis ei ole aeg enam meie vaenlane, vaid sellest saab ustav liitlane. Me ei pea muretsema, et seda on liiga vähe, et seda ei jätku, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Jumala lastena on meie päralt igavene elu ja me võime siin, maises elus rahulikult tempot maha võtta ja kasutada meile eluks kingitud aega, et nautida seda head ja ilusat, mida Jumal on meile kinkinud. Ja seda pole sugugi vähe. Seda on tohutult rohkem, kui me suudame vastu võtta – kui me vaid tahame seda märgata.

Jätkugu meil tarkust võtta endale see aeg, et kuulata Jeesuse, Jumala Poja kutset ja minna Tema juurde. Minna, et saada tagasi hingamine, saada tõeline ja täisväärtuslik elu. Elu, millest saab rõõmu tunda.