Nädala mõte

 

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)

 

Läbi aegade on aimatud Jumala olemasolu ja tajutud Tema auhiilgust looduse kaudu. Ühtlasi on kõiki aegu saatnud küsimus, miks peidab Jumal, kõige elu allikas, end inimeste eest. Miks ta ei õnnista oma lapsi ennast näha andes?“

Kuulus India kristlane Sadhu Sundar Singh on vastanud sellele järgmiselt: „Tõelist õnne ei nähta ainult ihulike silmadega. Selleks on vaja vaimulikke silmi, sest need asuvad südames. Tuhanded inimesed nägid Issandat Jeesust, aga see ei olnud neile õnneks, sest surelike silmadega võib näha ainult surelikku. Sa ei või näiteks isegi oma hinge näha. Kuidas võid sa tema Loojat näha! Surematut Jumalat ja surematuid vaimusid ei saa surelike silmadega näha. Kui meie vaimusilmad avatakse, siis muidugi võime me näha Jumalat, kes on Vaim“ (Jh 4:24). Jeesuse ainulaadsus seisneb selles, et Jumal, kes on Vaim, sidus end Tema ihulikkusega ses ulatuses, et „muudeti ka tema surelikkus surematuseks; ning ainult need, kellel olid vaimusilmad, võisid teda pärast tema ülestõusmist näha” (Ap 10:40–41).

Kuidas kujutelda siis Jumala ja maailma vahekorda? Sadhu kirjeldab seda järgmiselt: „Vesi on käsnas ja käsn vees, aga vesi ei ole käsn ja käsn ei ole vesi, sest mõlemad on erinevad asjad. Nii on Jumala lapsed maailmas ja Jumal elab nendes. See ei ole panteism, vaid Jumala riik, mis asub inimeste südametes, kuigi nad elavad maailmas (Lk 17:21). Nagu vesi käsnas, nii on Jumal igas paigas ja igas asjas, aga ta erineb neist ometi.“

Kas on inimeste jaoks, kes on oma loomult piiratud ja iseloomult patused, ületatav kuristik, mis lahutab neid Jumalast? „Puusütt võib kaua pesta, ilma et must värv muutuks. Aga niipea, kui me selle tulle viskame, kaob selle must värv. Samuti juhtub inimesega, kui teda ristitakse Püha Vaimuga, kes lähtub Isast ja Pojast, kes mõlemad on üks (Jh 10:30). Siis võetakse ära tema pattude mustus ning ta on valguseks maailmale (Mt 5:14-16). Nagu tuli söes ja süsi tules, nii on Jumal oma lastes ja need temas.“

Jumala kohta kõlanud kolm-kord-püha – „Püha, püha, püha on vägede Issand“ – on peetud viiteks Kolmainsusele. Sundar Singh selgitab: „Jeesus, Isa ja Püha Vaim on üks, nagu päikeses on kuumus ja valgus, ehkki kuumus ei ole valgus ja valgus ei ole kuumus; aga mõlemad on siiski üks, ainult nende ilmumine väljaspool päikest sünnib eri kujul. Nõnda lähtuvad Poeg ja Püha Vaim Isast ning annavad maailmale valgust ja soojust. Vaimu ristimine on tuli, mis iga patu ja halbuse usklike südamest välja põletab ja valmistab neid taevale, neid puhastades ning pühitsedes. Jeesus, see on tõeline valgus, tõmbab patused välja pimedusest ja sügavusest ning juhib neid tõeteel taeva poole igavesele õndsusele. Sellest hoolimata ei ole mitte kolm Jumalat, vaid ainult üks. Samuti nagu päikeses pole kolm, vaid on ainult üks” („Meistri jalgade juures“ – Eesti Kirik 1926, nr 28–29: lk 219j, 227).

Tänapäeval küsitakse, kas ei tuleks Jumalast lihtsamini rääkida. Kes saaks praegu enam aru Kolmainsuse keerulisest müsteeriumist? Kuid vastu tuleb küsida: kui meie arusaamisvõime võrreldes varasemate aegadega on nõrgenenud, kas oleme siis muutunud rumalamaks? Kõige lihtsam oleks Jumalast rääkida, ignoreerides igasuguseid saladusi, kuid seeläbi lõpeks meie kõnelemine Temast viimaks niivõrd lapsikustega, et neid ei usuks enam lapsedki. Kui kristlik sõnum peab olema mõeldud ainult lastele, siis jääb ta muinasjutu tasemele, mida täiskasvanud õigustatult ei usu.

Eile oli kolmainupüha. Selle püha ülesandeks on meenutada elava Jumala lõpmatut saladust, mida on väljendatud Kolmainsusena – et me mõttelaiskadena oma praegustesse teadmistesse (ja teadmatustesse) magama ei jääks. Jumal ei ole ühetaoline „mass“, vaid dimensioonirohke elav vaimne struktuur: ühel Jumalal on kolm palet: Isa, Poeg ja Püha Vaim (sõna „persona“ on ebatäpselt tõlgitud isikuks, eelkõige tähendab see palet). Jumal, kes on Vaim, on avanud meile oma personaalse palge Isana, Pojas ja Püha Vaimu kaudu. Ta soovib, et me jätkuvalt süveneksime Tema saladusse ja õpiksime tundma, et meie Eluandja ise ja tema antud elu on püha, märgates selle auhiilgust kogu looduses. Ta soovib meid enda tundmise läbi juhatada õnnele maa peal ja õndsusele igavesti.