Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. (Jh 7:37–39)
Seda nädalat alustava pühapäeva teema kannab nimetust „Püha Vaimu ootus“. Elame taevaminemispüha ja nelipüha vahelises ajas. Pühakirja järgi võttes niisiis ajas, mil Jeesus oli taevasse võetud, kuid Püha Vaimu, keda Ta oli tõotanud enda asemele läkitada, polnud veel saabunud.
Meie, kes me seda mõtisklust loeme, oleme suuremalt jaolt ilmselt ristitud inimesed ja meile on õpetatud, et ristimisel annab Jumal meile ka Püha Vaimu anni. Seega peaks see, mida kord Jeesus lehtmajade pühal rahvale pakkus, meil juba olemas olema. Aga kas tegelikult ka on? Mida saab anda, seda saab ju ka ära võtta, saab ära kaotada, saab ära kulutada. Niisiis: kas meis on ristimisel saadud Püha Vaimu and veel alles?
Jeesus kõneles elavast veest, Püha Vaimu annist, lehtmajade pühal – juutide suurel tänupühal. Miks just siis? Aga millest või kust tulevad sellised kaunid tunded nagu rõõm ja tänulikkus? Kes omistab kõik hea, oma saavutused ainult iseenda tublidusele, sel pole ju põhjustki tänulik olla. Iseendale tänulik olla, iseendale aitäh ütelda tundub kuidagi ebaloomulik, skisofreeniline.
Rõõm ja tänulikkus tulevad sellest, kui taipad, et sinu tõelised saavutused ja head tulemused tulevad vaid koostöös Jumalaga, Tema abil; kui oskad märgata heade ja ilusate andide taga Teda, kes need head annid annab. Tänulikkus ja rõõm tulevad sellest, kui taipad, et elus ei peagi lootma ainult endale, ainult oma jõule ja võimetele, vaid me saame loota Kõigeväelisele Jumalale, Loojale, kes on meile elu kinkinud, kes hoolib meist, kes aitab meid meie elus, meie töös ja õnnistab seda. Püha Vaim on otsesidemeks inimese ja Jumala vahel. Just Tema annab meile tarkust, aitab meil mõista meie osa ja kohta elus, aitab märgata Jumalat, suhelda Temaga, loota Temale, ka aegadel, kus meil elu igal päeval alati hästi ei lähe. Niisiis: tänulikkus on üks Püha Vaimu olemasolu tunnuseid või vähemalt üks peamisi eeldusi, mis võimaldab seda vastu võtta. Kas meis on tänulikkust? Kas täname Jumalat Tema andide eest? Kas me teeme söögipalvet? Kas täname inimesi, kes meile kingivad kõige kallimat, mis inimesel üldse on – aega oma elust? Inimesi, kes on meie vastu head, kes meid aitavad, meid oma annetega teenivad? On ju just sellised inimesed, kelle kaudu me tunneme Jumala hoolitsust ja abi, Jumala käteks meie juures.
Jeesus kõneleb sellest, et Ta pakub elavat vett. Elav on selline vesi, mis ei püsi paigal, vaid liigub – seda voolab ära, aga seda tuleb pidevalt ka juurde, see liigub, uueneb, muutub, haarab liikudes enesesse hapnikku, toitaineid. Aga see tähendab, et vesi samas kohas ei ole kunagi seesama: voolavas vees ei saa kunagi samasse kohta teist korda astuda. Surnud vett on looduses samuti olemas – näiteks sügavas varjulises lombis, tiigis. See ei liigu, värsket vett tuleb juurde vähe, vaid juhuslikest sademetest. Kui vesi ei uuene, ei liigu, siis see hakkab aegamööda haisema, kaotab oma kasulikud omadused, muutub kõlbmatuks. Seda ei saa millekski kasutada.
Ka vaim, mis peitub inimeses, mis vormib inimese isiksust, võib nagu vesigi olla nii elav kui ka surnud. Püha Vaim, Jumala Vaim, ei ole kunagi surnud Vaim, paigalseisev, liikumatu Vaim. Püha Vaim liigub, tegutseb, muutub ja paneb inimesegi liikuma, tegutsema, muutma ja muutuma. See aga annab see selle omajale lootuse, et kui kõik olukorrad muutuvad, siis ka kõige raskemad, valusamad ja keerulisemad ajad, mis elus ette tulevad, lähevad mööda. See annab jõudu vastu pidada ja edasi minna. Kas meis on tulevikulootust? Kas meis on sisemist jõudu eluraskustes vastu pidada ja edasi minna? Või laseme käed kohe rüppe, kui miski viltu läheb?
Jeesus ütles ka: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Kes on Jumalalt saanud elavat vett, kelles on see olemas, see ei saa seda varjata, seda endale hoida, vaid ta jagab seda heldesti ka teistele. Kellel on elavat vett, st kelle sees on Jumala Püha Vaim, sellel on alati jagada rõõmu, usku, armastust ja lootust ka teistele. Ta võib seda heldelt jagada, sest kuni ta on usu sidemega ühendatud Jumala ja tema poja Jeesusega, ei saa see otsa. Mida rohkem ta ära kingib, seda rohkem talle juurde antakse, temasse valatakse. See, kas inimesel on jagada rõõmu, usku, lootust ja armastust, on taas üks tunnus, mis näitab, kas inimeses on Püha Vaimu.
Kas meis on veel Püha Vaimu? Kas meis on elavat vett, mis kustutab janu Jumala järele? Kas seda on piisavalt?
Jeesus ütles: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ Kui tunneme, et meiegi vajaksime juurde seda imelist vett, seda igavesse ellu voolavat vett, siis mingem Tema juurde, kes seda vett meile pakub, pakub pühakirja sõna kaudu, pakub palves, pakub armulauasakramendis. Ärgem kannatagem janu Jumala järele, ärgem laskem oma hingel kuivada – nii nagu ilma maise veeta ei ole võimalik ajalik elu, nõnda ei ole ilma elava veeta võimalik igavene elu.
Õnnistatud rännakut eluvee allika, Issanda juurde!
