Ülestõusmisaja viienda pühapäeva ladinakeelseks nimeks on Cantate. See kutsub meid üles laulma Jumalale. Seekord langeb sellele pühapäevale ka emadepäev. Pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas seda kolme ühendada ja milliste mõtetega selle pühapäevaga alanud nädalas rännata? Nopin oma pühapäevasest jutlusest välja mõned mõtted ja loodan, et need aitavad meid meie mõtterännakul.
Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.
Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on inimese üks põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps oma ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.
Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, kes on sellesse uskuma hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.
Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm. Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.
Jeesus on tõotanud: „Minu isa majas on palju eluasemeid!“ Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem, kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme. Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.
Me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenutena armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hing muutub kõrbest viljapuuaiaks, meil pole millestki puudust ja me võime olla helded kinkijad. Me muutume muutumisvõimelisteks.
Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu – Temasse, kes on armastus –, Temasse, kes on tõotanud: „Vaata, mina teen kõik uueks!“
Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu, ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis, kui me oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas, ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.
