Nädala mõte

 

 

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud (2Kr 5:17).

Vana möödumist ja uue sündimist vajame me kõik. Õigupoolest räägib sellest kogu Piibel, mis algab maailma loomisega ning lõpeb selle uueksloomisega. Ainult Jumalat võib nimetada „vanaks“ või „iidseks“ igavese tähenduses – ajalikus maailmas vajab vananenu ja iganenu aina uuendamist ja väljavahetamist. Sama kehtib ka meie kohta: ehkki meie kaasasündinud „riistvara“ ei ole vahetatav, tuleb üha uuendada „tarkvara“ – rohkemgi teha restart’i. Uuendamise viisi on pärandanud maailmale Jeesus Kristus.

Kas tõesti? Kas sellega nõustuvad ka mittekristlased? Vähemalt osalt tuleb neilgi nõustuda. Alates Jeesuse ülestõusmisest ja Püha Vaimu langemisest, mida algkristlased selgelt kogesid, on kõikjale levinud kristlik maailm, mis tänapäeval on omandanud globaalse tsivilisatsiooni iseloomu, produtseerinud loendamatuid muutusi. Me ei ole alati teadvustanud, et uuenduste tegijateks on olnud enamasti piiblirahvas – juudid ja kristlased. Teised rahvad ja kultuurid on edasi kasvatanud läänemaailma algatusi.

Tõelised uuendused ei kandu automaatselt edasi. Muudatustega ei oska inimesed, kes ei ole ise valmis muutuma, midagi peale hakata. Seepärast sihib Kristuse kaudu antud uuendamise impulss muutustele meie sisemuses – hinges, südames. Alles siis, kui oleme uuendanud oma senist, vana, iganenud identiteeti (ehk „uuesti sündinud“), leiame uue elu. Uus elu on uus suhe Jumalaga, mistõttu see on ühtlasi igavene elu, mis on meile kingitud Kristuse ülestõusmise ja Temasse uskumise kaudu. Seepärast Paulus ütlebki: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“

Kuidas saame aga olla „Kristuses“, täpsemalt „Kristuse sees“? Paulusel esineb see väljend (en Christo) koguni 164 korral. Paistab, nagu oleks Kristus venitatud läbi kogu kõiksuse: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu,“ kirjutab Paulus. „Kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos tema sees ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist” (Kl 1:15jj). Veidi harvem räägib apostel Paulus ka Vaimus või Jumalas olemisest.

Need väljendid näitavad, et ülestõusmise kaudu teise dimensiooni (taevasse) siirdumisega ei kehti enam piirangud, mille seab maine aegruum. Kaovad segavad tõkked Jumala ja inimese vahel ning inimene võib vaimsel tasandil olla kõikjal. Nii saadakse Jumala kohalolu kaudu kogeda Kristuse lähedalolu ehk Kristuses olemist igal pool, kus Jumala Vaim loob ühenduse siinpoolsuse ja teispoolsuse vahele.

Uskugem Kristuse ülestõusmisesse! Surm on ära võidetud! Seda tuleb uskuda, sest ainult usu ja usalduse kaudu luuakse vaimne osadus Jumalaga. Osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu võimaldab aga kõigile elu uuenemist ja igavest elu. See toob inimesse kirjeldamatu rõõmu ja rahu isegi siis, kui maises elus esinevad raskused.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!