Nädala mõte

 

Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ (Jh 11: 7, 8, 16)

 

Suurt Nädalat alustaval palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat: laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole nii hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja kes vaid kaasajooksik.

Jünger Toomas ei oota tulevikult ilmselt midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesusega, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid tookord seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt muu hulgas ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda. Küsitakse, kas nad tõotavad jääda ustavaks.

Me teame, et Jeesuse jüngritel, kes alguses olid väga vaprad ja tõotasid, et nad Jeesust mingil juhul maha ei jäta, mingu tee kas või surma, tuli hetk, mil nad kohkusid, hetk, mil nad oma tõotuse unustasid, põgenesid ja Jeesuse maha jätsid. Pühakiri kõneleb põhjalikumalt Peetruse salgamisest, kuid tegelikult ju põgenesid Jeesuse kinnivõtmisel Tema juurest kõik tema jüngrid, mitte ainult Peetrus. Langemise hetki, reetmise hetki, hetki, mil tehakse nägu, et oma Issandat ei tuntagi, tuleb ette igal inimesel. Me hindame ennast, oma vaprust, oma jõudu, oma võimeid sageli üle. Reetmiseks ja salgamiseks pole vaja öelda, et me Jeesust ei tunne ja pole kunagi tundnudki. Jeesus on ütelnud, et Tema sõbrad on need, kes teevad seda, mida Tema on käskinud. Kui oleme enda vastu ausad, peame tunnistama, et me sageli mitte ainult et ei ole teinud seda, mida Tema on käskinud, vaid oleme teinud seda, mida Tema hukka mõistab. Oleme teinud seda, mis meid lahutab Jumalast, meie Taevasest Isast, seda, mis näitab, et tegelikult me oma Issandat ei tunne. Või kui siiski väidame, et tunneme, siis näitavad meie teod, et ütleme Temast lahti.

Palmipuudepühal, aegadel, mil Jeesust ülistatakse, kohtades, kus Teda ülistatakse, on uhke olla Tema kõrval, näidata, et oled Tema õpilane, kuulud Tema sõprade hulka. Kuid elus tulevad ette ka Suure Reede ajad. Palugem, et suudaksime ka sellistel aegadel jääda oma Issanda kõrvale, jääda Talle ustavaks – nõnda, nagu Tema on jäänud ja jääb alati ustavaks neile, jääb alati nende kõrvale, kes Teda armastavad.