Nädala mõte

 

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid. (Lk 13:34)

Tulin äsja Jeruusalemmast, Iisraeli pealinnast, mis tähendab tõlkes „rahu linn“, „pääste linn“ või „õndsuse linn“ (jeru-šalajim). See linn väärib oma nime. Euroopasse tulevad migrandid ja toimuvad terroriaktid. Pühal maal Iisraelis aga on rahulik. Jeruusalemma pärast on ajaloos rohkesti sõditud, kuid praeguseks on õpitud rahu üle valvet pidama, ka karmilt, kui vaja. Selle tagajärjel valitsebki pühas linnas rahulik meeleolu.

Vaimulikult tundliku meelega inimesed on seda jumalikku rahu tundnud aga ka rahutumate aegade Iisraelis, sest Jumala kohalolu ilmneb kõigi juures, kes temasse usuvad – ja selliseid inimesi koguneb Jeruusalemma kogu maailmast. Jumal tahab tulla meie ellu, hoolimata millestki, välised olud ei tee talle takistusi.

Meenuvad Andres Mustoneni sõnad Jeruusalemmast kui maailma pealinnast (juunis 2015): „Ma olen siin sündinud, minu olek on sündinud Iisraelis. Ma tunnen, et kõik minu sügavamad tunded on selle maaga seotud, see on maailma tsentrum, siin linnas tuksub maailma süda.“ Sisemine valmisolek võimaldab seda kogeda.

Pilt, mida püütakse Iisraelist läänemaailmale luua, on äärmiselt kallutatud. „Seda on väga piinlik kuulata, kuidas seda tehakse,“ ütleb Mustonen. Jäetakse mulje, nagu oleks seal eriti ohtlik. Vastupidi: „See on kõige parem koht tulla.“ Iisraeli inimesed on sõbralikud ning nad on ajaloos andnud maailmale tsivilisatsiooni- ja vaimukultuuri. Vähe sellest: „Iisrael on kõige demokraatlikum maa maailmas, siin on absoluutne vabadus kõigil elada, see on hämmastav tunne.“ Erinevad rahvad ja usundid elavad siin üksteise kõrval. „Ei ole inimest maailmas, kes siit ei saaks mitte midagi.“ (Vt http://menu.err.ee/…/andres-mustonen-iisraelist-koik-minu-s….)

Tänases piiblisõnas öeldakse siiski vastupidi. Jeesus väidab, et Jeruusalemm tapab prohveteid. Muidugi mitte kõik märtrid ei surnud pühas linnas, kuid mitmed neist. Võib juhtuda, et isegi seal, kus Jumalaga on õpitud arvestama kui endastmõistetavaga, ei tunta ära tema saadikuid. Sest meile meeldib Jumalat kujutleda oma soovide kohaselt. Kui aga Jumal saab omalt poolt ilmsiks kusagil inimmaailmas ja tajutakse tema lähedaletulekut, siis hakatakse teda tõrjuma. Nii löödi ka Jeesus viimaks risti, kui ta sisenes Jeruusalemma, kritiseeris moonutatud õpetusi ja lükkas ümber rahavahetajate lauad.

Jeruusalemm on tõesti teataval moel funktsioneerinud maailma keskmena. Kuid inimestel on kalduvus Jumalat välja tõrjuda just oma elu keskmest – perifeerias võime teda sallida. Jumalat lausa eitavad vähesed. Elu sõlmpunktidest aga soovitakse teda kõrvaldada. Linnastumisega kerkisid otsekohe inimeste isekus ning pahed, mida märgati Piiblis, tehes muistse suurlinna Babüloni ehk Paabeli üldnimetuseks edaspidistegi patupesade kohta. Jumalat ajas inimeste naiivne suurustlemine muidugi naerma, ta laskis Paabeli tornil, mis pidi ulatuma taevasse, lihtsalt kukkuda.

Prohvetite hukkamine torkab kõige rohkem silma Jeruusalemmas, sest see pidi olema usulises mõttes keskuseks ja sellisena kõige avatum Jumala Sõnale. Kuid elus toimivad asjad teisiti – just siin visatakse Jeesus kui „Jumala püha“ välja (Jh 6:69). Praegugi püütakse usuküsimusi ja kirikut tõrjuda ühiskonna äärealadele, nii nagu Jumal lükatakse eemale isikliku elu keskmest. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas hoidutakse – Jumal tänatud! – igasugustest tapmistest, ka prohveteid ei lööda enam maha. Kuid hukkamine toimub abstraktsemalt: püütakse lämmatada prohvetlust, kustutada Vaimu, vaigistada Sõna.

Igal inimesel on oma elu Jeruusalemm, püha linn või paik, mis peab olema meie elukeskmeks. Just siin ei tohi me tõrjuda Jumalat ega tappa prohvetlikku sõna, mis tahab meid arvustada ja aidata, et saada meie elu uuendajaks ja valgustajaks. Pühal maal Iisraelis käimine ning tema pealinna Jeruusalemma väisamine võib selleks hästi kaasa aidata, kuid eelkõige tuleb Jumala Sõna kuulamist alustada täna, ükskõik millises paigas. „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi!“ ütleb apostel Paulus (1Ts 5:19j).

Õnnistatud uut nädalat kõigile!