Selle nädala teemaks on „Palve ja usk“. Kutsun Sind mõtisklema ühe Matteuse evangeeliumi kirjakoha üle.
Kui Jeesus siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. (Mt 14:23)
Ta tõmbus üksildasse paika, et palvetada. Tema vajas seda. Ta tegi seda ikka ja jälle, kuigi Ta teadis, kui vähe on Tal veel jäänud aega, et olla inimesena koos inimestega, et neid õpetada, neid tervendada, aidata. Ta tegi seda ka siis, kui Ta oli toitnud mõne kala ja leivaga tuhandeid ja need, kelle kõhud said täis, tahtsid Temast endale kuninga teha. Tema ei lase endast midagi sellist teha, milleks Tema pole tulnud – mis pole kooskõlas Jumala tahtega. Ta lahkub, et palvetada – küsida Jumala tahte järele ja elada selles.
Aga meie? Kui paljude asjade üle oma päevades otsustame me veel ise või oleme nagu oravad rattas, kes lasevad endale teiste poolt ette kirjutada suurema osa sellest, millele kulutame oma aja?
„Mul on täna nii palju vaja teha. See tähendab, et mul tuleb esmalt pikalt palvetada.“ Umbes nii on kord väitnud Martin Luther. Vaadates paljude inimeste – ka ristiinimeste – eludele, tundub mulle, et nende suhtumine on vastupidine: „Mul on nii palju teha, et palveks aega ei jää.“ Pole siis ime, kui paljud nii suhtujatest võiksid oma meeletut tormamist õigustada väitega „Kuigi ma jooksen vist vales suunas, jooksen ma paljudest kiiremini“.
Kuid kuidas taibata seda, milline võiks olla meie rännaku õige suund, milline on Jumala tahe minu elus? Jeesus teadis vastust. Esimene vastus on pühakirja tundmine. Tema tundis, kasutas seda, juhindus sellest. Teine vastus on palves. Ta eraldus aeg-ajalt inimestest, et olla vaid koos Jumalaga ja küsida Temalt Tema tahtmise järgi. Tema jaoks ei olnud palve mahavisatud aeg, autosugestioon, reaalsusest põgenemine. See oli Jumala tahte otsimine, õige suuna ja jõu leidmine. Mis on palve meie jaoks? Anselm Grün kirjutab: „Tõeline palve on alati siiras kohtumine Jumalaga, ilma et oleksin eelnevalt otsuse juba langetanud. Ja Jumalaga kohtudes kuulan ma ka oma sisemist häält. Jumal räägib minuga mu südamehääle kaudu. Sealjuures on aga vaja osata teha vahet, kas minuga räägib Jumal või pelgalt minu ülimina, minu enese auahnus, minu lapsikud vajadused. Ma tunnen Jumala hääle ära selle järgi, millise tunde see minus tekitab. Sisemine impulss, mis tekitab minus rahu, vabadust, elujõudu ja armastust, on Jumala hääl. Sisemine impulss, mis mind hirmutab ja koormab, tuleneb pigem minu enda perfektsionismist ja pärineb üliminalt, kes tahab kõike alati täiuslikult lahendada.“ Ta lisab, et vahel, kui me küsime Jumalalt vastuseid mõnede valikute ees, võime arvata, et meil on valida ainult kahe võimaluse vahel. Jumal võib meile aga palvevastusena näidata kolmanda võimaluse ja kui me oleme Talle avatud, võime leida tee ka kõige pimedamast tupikust välja imelisse valgusesse.
Loetud kirjakoha eel on Jeesus imeliselt toitnud tuhandeid inimesi. Seejärel palub ta oma jüngritel asuda paadiga teele ja läheb ise üles mäele palvetama. Ja kui ta sealt lõpuks alla tuleb, liigub ta tormisel järvel oma jüngriteni. Ta lihtsalt läheb, päästab nad hukkumisest ja selle juures ei peata teda miski. Isegi vesi kannab teda.
Aga meie? Meil on vist vahel tunne, et isegi maapind ei kanna meid päris kindlalt. Ebakindlus. Julguse puudumine. Sihitu askeldamine. Päev veereb õhtusse, elu veereb õhtusse ja midagi olulist ei olegi jõudnud korda saata. Kuhu meie aeg kaob? Kas me oleme vahel mõelnud, millele me selle meile kingitud väärtusliku kingituse kulutame? Ma usun, et ausa vastuse puhul oleks paljudel häbi. Kui palju aega me kulutame sellistele asjadele, mida peame elus kõige olulisemaks? Paljudest uuringutest on selgunud, et valdav osa inimestest panustab sellistele asjadele, mida nad oma elus kõige tähtsamaks peavad, häbiväärselt vähe kvaliteetset aega. Olgu see siis tervis või abielu või muud lähisuhted. Nõnda võib olla ka usuga Jumalasse, armastusega Jumala vastu, Tema usaldamisega, palvetamisega.
Jeesus lahkus rahvahulkadest, kes pärast tema toitmisimet tahtsid temast teha maist kuningat. Ta lahkus sealt, kus inimesed hakkasid tema peale valesid lootusi panema. Ta lahkus ka sealt, kus Teda vastu ei võetud. Ta läks, et palvetada. Milleks kulutada aega suhtlemisele nendega, kes püüavad sinust teha seda, kes sa ei ole, panna sind tegema seda, mis ei ole sinu ülesanne? Milleks muutuda ekslike inimeste isekate soovide orjaks? Kui on võimalus valida, tasub endale valida tark ja hooliv isand – selline isand, kellel on sinu jaoks aega, kellelt saad head nõu, kellega suhtlemine muudab sind paremaks, annab sulle paremaid mõtteid ja jõudu. Jeesusel ei olnud sellega probleemi. Ta teadis, kes Ta on, mis on Tema maise elu mõte ja ka seda, kelle kätesse end usaldada nii elus kui surmas. Tema esimesed sõnad, mida evangelistid meile edasi annavad, on muretsevale Maarjale öeldu: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt.“ Luukas, kes on need kirja pannud, kirjutab ka sellest, millised olid Jumala Poja viimased sõnad: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“ Suhtlemine Jumalaga, palves Tema ees seismine, Temale tänu ja palvete ütlemine ja Tema tahte otsimine, Tema vastuste ärakuulamine on olnud Jeesuse maise elu lahutamatu osa. See on kindlasti üks põhjus, miks Ta jõuab väga lühikese aja jooksul ääretult palju teha, ütelda, korda seada, tervendada. Pidev palveelu – pidev ühenduses olemine suurima tarkusega, võimsaima energiaallikaga.
Nobeli preemia laureaat, ameeriklane dr Alexis Carrel rõhutab: „Palve on suurim energiaavaldus, mida suudetakse tekitada. See on niisama reaalne nagu maakera külgetõmbejõud. Arstina olen ma näinud inimesi palve tagajärjel tõusvat tervena oma haigustest ja hingelistest häiretest pärast seda, kui kõik muu ravi ei aidanud.“ Palve on nagu raadium, mis tekitab ise oma energia. Palves otsib inimene võimalust, et täiendada oma piiratud energiat, selleks pöördudes piiramatu ja tühjendamatu energiaallika poole. Kui me palvetame, ühendame me ennast selle ammendamatu jõuallikaga, mis käivitab terve universumi. Me palume, et osa sellest jõust ja väest antakse meile meie vajaduste katteks. Kui me seda palume, saavad meie inimlikud puudujäägid kaetud ja me tõuseme oma põlvedelt tugevamate ja tervematena.“
Nähes jõuetut kristlust, jõuetuid kristlasi, kelles ei ole väge, armastust, lootust, küsin ma ikka ja jälle, äkki on põhjus selles, et palvetatakse väga vähe ja kui palvetatakse, siis vaid kõneldakse Jumalale oma probleemidest, muredest, aga ei tänata ega võeta aega, et kuulata palves vastuseid.
PALVE: Issand, õpeta meid palvetama Sinusse uskudes, Sind usaldades, Sind armastades!
******
(Foto: Sven Tupits)
