Nädala mõte

 

Jeesus ütleb: „Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu” (Mt 19:29).

 

Loobumist on alati peetud raskeks. Eriti raske on loobuda siis, kui ollakse selleks sunnitud. Mõni inimene peab tervise pärast loobuma toitudest, mis talle eriti maitsevad. Teisi sunnib rahapuudus loobuma ihaldatud reisidest või vajalikest esemeist. Loendamatu hulk on pidanud jätma oma kodu sõdade tõttu ja siirduma põgenikuna mujale. Vähe pole neid, kes kurdavad, kuidas nad teiste tõttu on pidanud loobuma karjäärist ning leppima mingi tagasihoidlikuma või vähem tulusa ametiga.

Kuid on ka neid, kes on paljustki loobunud vabatahtlikult. Nad on kiskunud ennast lahti oma perekonnast, loomata ka ise uut. Oma suguvõsast ja esivanematest nad vaevalt hoolivad. Neile pole tähtis oma kodumaa minevik ega õigupoolest ka tulevik, sest nad on loobunud mõtlemast vanamoeliselt. Neid ei huvita, mis saab neist pärast surma – kas neid maetakse, põletatakse või loovutavad nad ise oma ihu teadlastele uurimiseks. Neid ei huvita viimaks ka elu, mille nimel nad nii paljust on loobunud. Kõrgem sissetulek pole toonud unistuste täitumist. Rohked reisid ei ole tekitanud tunnet, mis rahuldaks. Teadmised ja oskused, mis on omandatud, on pigemini suurendanud üksilduse tunnet, sest need on võimaldanud ka teada saada, millest sellegipoolest on ilma jäädud. Jah, ka vabatahtlikud loobumused võivad lõppeda valuliselt, kui loobutakse indiviidi vabaduse nimel elamisest endast.

Paraku on nii, et elu on meile antud, me ei ole seda endale ise võtnud. Me saame küll endalt elu võtta, elust loobuda, kuid elama oleme me pandud teiste poolt. Selsamal põhjusel ei ole meil õigust endalt elu võtta ja elamisest loobuda – meie elu ei kuulu ainult meile, see on antud meile väljast. Me pole saanud valida seda, kas üldse tahame sündida. Pole saanud valida oma sündimise aega, paika, vanemaid, rassi, rahvust, sugu, andeid, välimust. Siinkohal peaksime aga tegema kindlasti ühe loobumuse: meil pole süüdistada kedagi, elu lihtsalt on selline! Nii on alati elatud ja eluga hakkama saadud. Kõigile pole võrdselt antud, aga võrdselt ka ei nõuta. Sellega, mis meile on antud, on võimalik kõigil elada ja leida ka elu mõte, õnn, rahu, rõõm – välja arvatud juhtumeil, kui tõesti mingid suured traagilised sündmused meist üle sõidavad. Ent isegi koonduslaagrite seintelt on leitud kraabitud sõnu, mis reedavad, et ka siis, kui hukk on otse silme ees, ei pruugi olla kadunud lootus Jumalale. Jah, lootuse Jumalale kaotab inimene kindla peale siis, kui ta sellest ise loobub.

On öeldud, et sünni poolest on iga inimene usklik – ateism ja materialism on külge õpetatud ja õpitud. Iga inimene tajub ja aimab midagi nähtamatust maailmast, ent siis hakkavad „teadjad“ õpetama, et Jumalat ei olevat olemas. Siis hakkab inimene jälgima oma ümber ainult maiseid tõiku, kuni kaotab teispoolsuse tunnetuse. Edasi käies võib ta mõnedest asjadest olla sunnitud loobuma, teistest vabatahtlikult loobuda, kuid ta kaotab elamise ilu ja võlu, sest on loobunud mõtte leidmisest. Meie elul on mõte siis, kui see ei piirdu maise vaatevinkliga, kopitamisega kitsastes raamides. Jumal tänatud, et on olemas sündmusi, mis murravad segavalt meie ellu ning võivad meile avada laiad raamid.

Jeesus ütleb oma jüngritele selgelt, mida on vaja, et saada sajakordselt ning leida õnnelik ja igavene elu. Ainult siis, kui loobute „minu nime pärast“, ütleb Ta, leiate seda, mida vajate. See ei tähenda sugugi, et me peaksime loobuma maistest varadest ja omastestki, nagu võib paista Jeesuse sõnadest. Teadaolevalt olid jüngritel edaspidigi perekonnad ning Galilea järve ääres asuvas Peetruse majas käis kogudus koos. Meil tuleb loobuda takistustest, mis püüavad meid eemal hoida Jumala riigi teelt, kõigist segajatest sellel rajal, mille annab meile Jeesus. Meil tuleb loobuda oma „minast“ – hoiakust, kus alati kõike „paremini teame“ ning ennast teistest kõrgemale seame. Kui oleme sellel teerajal õigesti loobunud, võime meie saada igavese elu kohaleviijaks oma armsate juurde.

Meenub naine, kelle eelmisel aastal 97-aastaselt matsime. Ta oli pidanud paljust loobuma: karjäärist kunstnikuna, lastest, keda Jumal talle ei kinkinud. Ta elas aastakümneid üksi, ratastoolis, kuid ütles, et ta pole iial üksi. Ta ei kartnud olla üksi. Tal olid Jumal ja olid inimesed, kelle eest ta palvetas. Ta kuulas kristlikku raadiot, luges raamatuid. Teda külastasid sõbrad, kellele ta häid sõnu ütles või midagi kinkis. Ta pidi loobuma ja oli loobunud, kuid leidis selle, mida vajas kõige rohkem. Temale mõeldes tajun endiselt, kuidas igavese elu reaalsus ja lootus kanduvad nähtamatu väega kõigi loobujate poole.

Õnnistatud loobumist ja leidmist kõikidele!