Nädala mõte

 

 

Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.“ (Mk 9:38-40)

 

Meie tänases kirjakohas räägib Johannes Jeesusele, et nemad, Jeesuse kõige lähedasemad õpilased, olid püüdnud keelata üht meest Jeesuse nimel kurje vaime välja ajamast. Põhjuseks toob Johannes selle, et too mees ei käi koos nendega, ei kuulu nende hulka. Ühesõnaga – on võõras. Aga kas võõras ei tohigi siis head teha, kurjuse vastu astuda? Mis jüngreid õieti häiris? Kas mitte see, et too võõras mees, kes nendega, Jeesuse poolt eriliselt välja valitud õpilastega, koos ei käinud, oli oma tegevuses edukas? Kui ta seda poleks olnud, siis poleks jüngritel ilmselt olnud ka põhjust teda keelata. Pole ju mõtet keelata tegevust, mis ei kanna mitte mingit vilja.

Pühakirjast teame, et vaid veidi aega enne seda kõnelust olid jüngrid ise püüdnud tervendada üht kurja vaimu vaevatud langetõbist poissi, kuid ei olnud sellega hakkama saanud. Pidi sekkuma Jeesus, kes poisist lõpuks kurja vaimu välja ajas. Võib arvata, et jüngrid olid ühest küljest kadedad tolle mehe saavutuste pärast, kuid kindlasti olid nad ka segaduses – miks too võõras suutis teha seda, mida nemad, n-ö omad, ei olnud suutnud?! Kuidas on võimalik, et inimene, kes „ei käi“ koos Jeesuse õpilastega, suudab enamat kui need, kes Temale väga lähedal seisavad? Ja kas see, kes ei taha kuuluda Jeesuse õpilaste hulka, kes on n-ö võõras, üldse tohiks tegutseda Jeesuse või Jumala nime appi võttes? Ja kui Jumalast kaugel seisev inimene suudab häid tegusid teha, siis kas teda lugeda sõbraks või vaenlaseks? Mille järgi, milliste tunnuste alusel eristada jumalariigi töös omi ja võõraid, sõpru ja vaenlasi?

Mille järgi mõõta inimese ja Jumala vahelist kaugust või lähedust? Johannes kasutas kõige lihtsamat, füüsilist mõõdupuud, üteldes Jeesusele: „Ta ei käi koos meiega.“ Samas tunnistas Johannes, et mees oli kurje vaime välja ajanud Jeesuse nimel. See näitab, et mees tundis Jeesust, oli mingil viisil siiski Jeesusega, Tema imelise väega kokku puutunud. Aga mis kõige olulisem: ta uskus sellesse väesse, Jeesuse nime imelisse väesse, ja palus seda väge oma tegevusele appi. Kui jüngrid pärast seda, kui nemad ei suutnud langetõbisest poisist kurje vaime välja ajada, Jeesuselt küsisid, miks see neil ei õnnestunud, vastas Jeesus neile, et see tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.

Palves võib inimene jõuda Jumalale väga lähedale, palveside inimese ja Jumala vahel on üks tugevamaid sidemeid üldse. Jeesuski ammutas oma väe, oma jõu just palvesidemes Jumalaga. Seega too võõras mees, viibides füüsiliselt küll Jeesusest kaugemal kui tema jüngrid, pidi olema usu ja palvesideme kaudu Jeesusega hoopis tihedamalt ühenduses kui jüngrid. Jüngrid nurisesid, sest mees ei olnud koos nendega, aga Jeesus oma vastusega näitab, et viimselt ei saa määravaks mitte see, kas inimene on ühenduses nendega, kes nimetavad end Jeesuse õpilasteks, vaid see, et inimene oleks ühenduses Jeesuse endaga, Jumala endaga. Imesid tegev vägi tuleb Jumalalt, tuleb Jeesuselt, mitte tema õpilastelt, kes on parimal juhul samuti vaid sellest väest ammutajad. Ja Jumal võib anda ja annabki seda väge sageli ka neile, kes küll ametlikult, paberite järgi Tema kirikusse ei kuulu, kuid kes elavad ühenduses Temaga, järgivad Tema käske ja elujuhiseid. Annab neilegi, kes Jumalat tundmata ometi püüdlevad ilusa ja hea poole.

Küllap on kõigi meiegi tutvusringkonnas ja sõprade hulgas inimesi, kes kogudusse ei kuulu, mingil põhjusel kuuluda ei taha, kuid kes oma elus on teinud nõnda palju head, nõnda palju suuri ja ilusaid tegusid, et peaksid panema paljud need, kes end kristlaseks nimetavad, häbenema. Inimesi, kes on täis hoolimist, kellega koos on hea, keda sooviksime enda kõrvale igas olukorras. Nn võõraid, kes on omasemad ja lähedasemad kui omad.

Meie loo võõras mees tegi oma tegusid Jeesuse nimel. Juriidikast teame, et kellegi nimel tegutsemine eeldab sellelt inimeselt volituse saamist. Meie lugu kõneleb sellest, et heade tegude tegemiseks ei ole Jumalalt või Tema Pojalt Jeesuselt vajagi ametlikku volitust, milleks kristlaste puhul on ristimine. Heade tegude tulemused, nende õnnestumine, näitavad, et see volitus on tegijatel Jumala poolt olemas. Jeesuse õpilastena, kristlastena, ei peaks me mõtlema mitte oma kaasinimeste volitustele, vaid hoopis sellele, mida ütleb Jeesus meile viimsel kohtupäeval, kui meie, kellele see volitus on ristimises antud, seda ei kasuta. Ei suuda või ei taha kasutada, nii et head ning ilusad teod, milleks oleksime Jeesuse poolt kingitava väega suutelised, jäävadki tegemata.

Jätkugu meil, kristlastel, tarkust ka Jeesuse omadena, Jumala kodakondsetena oma Issandast palvesideme ja armulauasakramendi kaudu kõvasti kinni hoida ja Temalt oma tegevustesse abi ja õnnistust paluda. Palugem, et olles omad, ei muutuks me oma Issandale võõraks.