Kui Jumal oli inimese savist valmis voolinud, jäi tükk savi üle. „Mida sulle veel voolida?“ küsis Jumal. „Vooli mulle õnn!“ palus inimene. Jumal ei vastanud midagi ning pani vaikides ülejäänud savitüki inimesele pihku. („Kuldsed lood“)
Kõiksugustel tähtpäevadel on meil kombeks soovida üksteisele palju õnne. „Palju õnne!“ – see on selline soov, mida kõik mõistavad. Me kõik igatseme oma ellu midagi, mida me nimetame õnneks. Õnn tähendab erinevate inimeste jaoks üsna erinevaid asju, on ju inimesed, nende igatsused ja ootused erinevad, kuid õnne saamine või saavutamine muudab inimesed üksteisega väga sarnaseks: muudab nad õnnelikeks, rõõmsateks, tänulikeks, heldeteks, suuremeelseteks, leplikeks. Sellisteks, kelle peale vaadates tunned ka ise rõõmu, sellisteks, kellega koos on hea ja kerge olla. Kui inimene on tõeliselt õnnelik, siis tundub tema õnn, osa sellega kaasnevast tundest, üle kanduvat ka neile, kes on õnnetud.
Vahel on inimesel õnnest vajaka, siis on ta õnnetu, teisiti öeldes ilma õnneta. Mõnikord kuulume nende hulka meiegi. Kuhu aga kaob õnn? Miks seda alati ja kõigile ei jätku? Miks peame seda ikka ja jälle juurde paluma, nii endale kui teistele?
Jumal, meie Looja, annab igaühele meist koos eluga kaasa ka materjali, millest õnne voolida, nii nagu lugesime ühest ammusest mõistuloost, mis on selle mõtiskluse aluseks. Ta annab maailma, mis meid ümbritseb, kõik, mis selles maailmas on, annab ka inimesed, kes meid ümbritsevad, meie kõrval oma elurada käivad. Sellest peab igaüks endale ise oma õnne valmistama. Vahel teeb ta seda üksi, vahel kaasab õnne valmistamiseks ka teisi enda kõrval. Sagedasti voolitaksegi õnn teistega üheskoos. Kui me oleme õnnetud, siis kas mitte selle pärast, et me ei ole osanud Jumala poolt meile kingitud andidest, sellest materjalist, mida ta meile on pihku pistnud, endale õnne voolida? Või oleme teiste õhutusel ja eeskujul voolinud midagi, mida meile endale tegelikult vaja ei lähegi ja mis seetõttu meile ka rõõmu ei valmista? Äkki me oleme kogemata voolinud õnne asemele hoopis õnnetuse, millegi, mis õnne rikub või hävitab? Või oleme meile kingitud annid ja võimalused, meile pihku pistetud savi lihtsalt kasutamata jätnud, ära raisanud, minema visanud?
Kõik, mis meil on, tuleb Jumalalt. Tema võimalused on piiramatud, Tema on helde ja Ta annab, kui me Temalt palume. Tema annab meile, kui me seda vaid palume, juurde uut materjali, et võiksime ikka ja uuesti oma õnne voolimist alustada. Ja mis kõige olulisem: kui me vaid üksi oma õnne voolimise töösse pusima ei jää, vaid Teda appi palume ja Temalt oma tööle õnnistust palume, siis kingib Tema meile ka tarkust, oskust ja visadust oma õnne valmistamisel.
Palugem siis Jumalat endale appi, palugem Temalt tarkust, armastust ja hoolivust, et me oskaksime sel alanud aastal Jumala kingitud savitükist, Tema poolt meile kingitud võimalustest ja vahenditest valmistada endale ja neilegi, kes meie kõrval oma eluteed käivad, just selle õnne, mida me igatseme. Õnne, mis iial otsa ei lõpe. Õnne, millest saame jagada neilegi, kel on sellest puudu.
