Kui jutt on jõuludest, siis on loomulikult tähelepanu Ema Maarjal ja Poeg Jeesusel. Kasuisa Joosep on statist, üsna kõrvaline tegelane. Katoliiklased räägivad „Pühast Perekonnast“. Kui võtta sõna „püha“ selle algses tähenduses, siis on tegemist tavalisest ja argisest „eraldatu, (Jumalale) pühitsetuga“, mida ei tohi puutudagi. Jeesus heidab oma kaasaegsetele juutidele ette vanemate toetamise kohustusest kõrvale hiilimist millegi „pühaks“ tunnistamise teel: „Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban“, see tähendab: templile pühendatud ohvriand“.“ (Mk 7:11). Kui võtta niisuguses tähenduses „püha“, siis on Jeesus koos Neitsi Maarja ning kasuisaga tõesti püha perekond – tegemist on täiesti erilise ning kõigest tavalisest erineva kooslusega.
Sellist olukorda ei saa seada tavalise eeskujuks. Räägitakse küll pühast perekonnast, aga keegi ei ole kuulnud, et Joosep ja Maarja oleksid elanud „pühas abielus“. Juba see sõnakombinatsioon kõlab blasfeemiliselt. Nad olid kihlatud, enne kui Maarja jäi käima peale (Lk 1:27), kuid kihlatud olid nad ka Jeesuse sündimise ajal (Lk 2:5). Uues Testamendis on palju juttu pulmapidudest, ent kusagil ei mainita, et Joosep ja Maarja oleksid oma kooselu abieluks vormistanud.
Juutide jaoks oli conditio sine qua non, et Messia kandidaat on Taaveti soost. Joosep pani Jeesuse ümberlõikamisel talle nimeks Jeesus (Mt 1:25; Lk 2:21) ning tunnistas ta juriidiliselt oma pojaks. Jeesus ei olnud avalikkuse silmis vallaslaps, vaid „Joosepi poeg“ (Lk 3:23; 4:22; Jh 1:45; 6:42) ja seega (Mt 1:20) „Taaveti poeg“ (Mt 22:42 jm).
Kristlasteks saanud paganate jaoks ei olnud Jeesus niivõrd kauaoodatud Messias kui Kristus – tiitli tõlkest sai tema pärisnimi. Äärmiselt tähtis oli kõik, mis aitas väljendada Jeesuse jumalikkust. Enne IV–V sajandi suuri põhimõttelisi kristoloogilisi debatte võidi Jeesust iseloomustada monofüsiitlikult kui kõrgeimat preestrit Melkisedeki korra järgi, kes rahva pattude iga-aastase lepitusohvri asemel toob üheainsa, lõpliku ohvri, ohverdades iseend, sest ta on „isatu, ematu, suguvõsatu, kel ei ole päevade algust ega elu otsa“ (Hb 7:3).
Ometi on just see, mida Matteuse ja Luuka evangeeliumis räägitakse Joosepist, meile oluline, ja just eeskujuks olemise küljelt. Lunastaja/Päästja ülesanne on niivõrd ainukordne/singulaarne, et me ei saa ennast mõttes asetada tema olukorda. Samuti on rõhutatult erandlik Neitsi Maarja, kellest suure osa kristlaskonna jaoks on saanud Jumalaema/Jumalasünnitaja, kelle poole palves pöördutakse. Joosep on aga lihtsalt üks lõpmata hea südamega, sõnakuulelik ning leplik mees. Ta täidab kõik unes inglilt saadud korraldused (Mt 1:20j; 2:13.19.22), kaitseb ja varjab ustavalt Maarjat ja Jeesust. Parem ei saaks olla.
Kui lugeda Piiblit, siis on tihti just mõned varju jäävad kõrvaltegelased need, kes käituvad uskumatult ausalt ja omakasupüüdmatult. Tasub mõelda näiteks hett Uurijale, ning tema kõrval Batsebale ja Taavetile ning sellele, milliseid nurjatusi nood pisemagi sisemise tõrketa teevad (2Sm 11). Kui ma noore mehena kord seda nimetasin oma õpetaja Uku Masingule, siis tema juhtis mu tähelepanu tõigale, mida niisama märgata ei ole võimalik, vaid mille nägemiseks on vaja tunda tausta. Masing ütles, et Taaveti troonijärgluse lood (2Sm 11–24; 1Kn 1-2) on absoluutne ja särav pärl tolleaegse suurte ja vägevate rahvaste „kirjanduse“ (ükskõik, kas seda võtta kitsamalt või avaramalt) kõrval, kus sellise tolle aja jaoks pretsedenditu detailirohkuse ja avameelsusega on kirjeldatud elu palees, nagu see käis.
Piibel on palju mitmekihilisem, kui paistab. Üks võimalus Piiblit lugeda on moralistlik. Aga tasub meeles pidada, et see ei ole ainus ega ilmselt ka olulisim asi pühakirja jaoks.
Kummatigi on hea, et natukene on juttu ka lõpmata usaldavast ja leebest Joosepist. Jah, teda ei nimetada „püha/pühak“ Joosep, aga tal on siiski nimepäev kalendris (19. märts).
