On november. On hingedekuu. Selle pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Surmast ellu“. Kolmapäevasel hardushetkel mõtiskles Jaani kirikus Ahvenamaa praost ja Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja MÅRTEN ANDERSSON. Õpetaja JAAN TAMMSALU toob oma kauaaegse sõbra mõtiskluse siin selle nädala „Nädala mõtteks“:
Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses. Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas? (Ps 89:6–7)
„Tahaks mälestada.“ See on tavaline ütlemine pühapäeval kiriku käärkambris. Või surnuaial surutakse pihku paber, kuhu on professorliku käekirjaga kirjutatud hulk nimesid, mida õpetaja püüab õigesti välja lugeda.
Tahaks mälestada, sest mälestustest koosneb suur osa elust. Mälestustes on elu, on ütlemisi, on silmade rõõmu või kurbust, isegi ehmatust. Kõigel on oma aeg. Sina lahkusid siit ja mina jäin alles – oma kortsus paberitükkidega, kus nimed vaevalt loetavad. Mina jäin siia oma kilekotiga, kus on mälestusküünlad sees. Kas ma saan need üldse põlema jäise põhjakaarest puhuva tuule käes? Üksildane mälestusleek keset pimedust ja seesmist tühjust.
Jumala kingitused on mitmesugused. Mälestamine on üks nendest paljudest. Saab hetkeks peatuda, viibida ja isegi vaikida. Saab rahu tunda, et siis jälle edasi minna. Mälestused on osa meist.
Aga mis siis nüüd juhtub?! Paber paistab tühi, nimed pole enam loetavad! Hauakive katab sammal, maas on näha puuriste ja raudristide tükke. Kui pildialbum on täis võõraid nägusid, kellest ma mitte midagi ei tea, kui ükski mälestus ei kehti, kui keegi ei ütle: „Ah, kas mäletad seda kevadet, seda aastat, seda suve?“ ... Mis siis saab?
Sest sina oled nende tugevus ja ilu ja su heameele pärast tõstetakse meie Issand kõrgele. (Ps 89:18)
Kui mind ei ole, siis Sina oled. Kui kõik on paljas ja tühi, siis Sina oled. Kui keegi ei seisa enam surnuaias küünlaid süütamas, siis Sina oled. Kui inimlik mälestamine saab otsa, siis Sina oled, Jumal. Sina oled ning Sinus olen ka mina. Rõõmustav Kristuse kirik on ja hingedepäeval kostab: „Ja vaata, mina olen koos sinuga maailma ajastu otsani.“
Luuletaja, kirjanik Ellen Niit kirjutab:
EMA MATUS
Sügaval mullas
ajavad südamed juuri.
Lilleks, leheks, raoks.
Mu ema silmad
vaatavad vaikselt
murumätta rohelise pilguga.
Oh igavene uni,
sa ärkvelolek
läbi aegade.
Sügis kui õhtu.
Talv nagu öö.
Kevad kui hommik.
Suvi kui päev.
Sugupõlvede silmad
saatmas mu taldade teed.
Kõrte sosin
mu pihkude all.
Igavene elu.
Kuulen sind, ema,
kuulen.
Tunnen ära su sõnad
tuhandete hulgast.
*
Hämarduv palu.
Haab kui habisev valu.
Üha ja ala,
lehtedes hala.
Üks elu,
üks säilinud viiv:
valutav, kisendav
Liiv.
Sumbunud karje,
suletud suu –
punerdub lehti
mutta.
Hetkeks käriseb pilv.
Päev kui viirastuv kuu.
Pimedus ruttab.
Raagus rootsud
tuhase taeva all –
musti pilvi küünistav käsi.
Üle pimeda palu
lohiseb hall.
Puu juured
on väsind.
*
Aeg ilma hakatuseta,
aeg ilma lõpetuseta,
vaid päev on üürikene.
Kuid mõnes hästi tehtud teos,
kuid mõnes töökas meistripeos
ka päev on igavene.
Kel jätkub noorusrahutust,
see leiab Ainest mahutust
ka enda õige Jääva.
Ja kui on eakas meeski veel
tund-tunnilt sündimas, ja teel,
siis näeb ta Homset Päeva.
Meie jääme palvesse: „Jumal, Taevane Isa, kaitse ja hoia meid iga päev ja anna meile häid mälestusi. Ja kui meie enam ei suuda, siis Sina, Jumal, mäletad.
Meie Isa, kes Sa oled taevas!
Pühitsetud olgu Sinu nimi!
Sinu riik tulgu,
Sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast!
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.
Õnnistagu meid Kolmainus Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim, nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen“.“
