Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen. (1 Tm 6:15–16)
Oma igapäevaelus vajame me kindlasti Jumala meenutamist. Ilmselt püüab see, kes teab, et ta on olemas, ka ilma üleskutseta uskuda ning Jumalaga arvestada. Kuid elukirevus veab meid mööda maiseid radu ja võib hägustada pilku taevale. Ilmaasjata ei kinnita juudid oma käele palverihmu ja laubale palvekapsleid, et need meenutaksid Jumalat. Asjatult ei harjuta õigeusu vagad nn Jeesus-palvet, korrates lakkamatult ühteainsat lauset, et tõusta vaimus Jumala poole. Seepärast külastame ka meie regulaarselt pühakoda – ja kui võimalik, siis aeg-ajalt ka Püha Maad Iisraeli, et pilku Jumalale tugevdada.
Seekord sattusime vanasse Samaariasse, mille kuningas Omri tegi kaheks jagunenud Taaveti ja Saalomoni riigi põhjapoolse osa Iisraeli pealinnaks (1 Kn 16:24). Linna vallutasid esmalt assüürlased, seejärel hävitati see Makkabite sõdades, kuid taastati roomlaste võimu ajal Sebaste nime all ja kannab praegu nime Sebastje (Sabastia). Seda külastajatele vähe avatud piirkonda on viimasel ajal hakatud rohkem väisama. Meiegi siirdusime linnavaremete vaatamise järel hauakoopasse, kuhu on pärimuse järgi maetud Ristija Johannese keha, nii nagu ka prohvetite Eliisa ja Obadja maised jäänused.
Naaberlinnas Nabluses (muistne Sekem, hiljem ka Sühhar ja Nikopolis) jõime vett samast kaevust, millel kohtus Jeesus Samaaria naisega (Jh 4). Ortodoksid on keskaegse katoliiklaste kiriku ilusasti korda teinud, u 25 m sügavune kaev asub väikeses krüptis altari all. Edasi sõites möödusime naabruses asuvast Joosepi hauast. Teatavasti oli Egiptuse peaministriks tõusnud Joosep vannutanud oma sugulasi, et tema luud maetaks Kaananimaale, siis kui Iisrael lahkub Egiptusest (1 Ms 50:24jj). Seda iisraellased tegidki pärast tõotatud maale sissetungi. Ja Joosepi luud, mis Iisraeli lapsed olid Egiptusest ära toonud, matsid nad Sekemisse selle väljaosa peale, mille Jaakob oli ostnud Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest ja mis oli saanud pärisosaks Joosepi lastele. (Jos 24:32)
Mida me võiksime sellest õppida? Seda, kuidas arvestada oma usklike esivanematega. Joosepi matused toimusid sajandeid hiljem. Tema vahetud esivanemad Aabraham, Iisak ja Jaakob on maetud Hebronisse, millist paika me oleme korduvalt väisanud. Jumala teekonda inimestega ei tohi ära unustada, vastasel korral ei märka me Teda ka tänapäeval. Ilmaasjata ei ütle Mooses, kelle läbi sõnastas Jumal inimkonnale oma Seaduse, oma lahkumislaulus: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle.“ (5 Ms 32:7)
Omapäraselt on selgitanud esivanemate traditsiooniga arvestamist ka inglise kirjanik Gilbert K. Chesterton. „Mind kasvatati liberaaliks ja ma olen alati uskunud demokraatiasse,“ ütleb ta. „Kuid üht asja ei mõistnud ma noorpõlves ega saa sellest praegugi aru. Ma ei mõista, kuidas tuldi mõttele, et demokraatia on mingil moel traditsiooniga vastuolus. On ju ilmselge, et traditsioon on ainult ajaproovi edukalt läbi teinud demokraatia. See usaldab pigem tavaliste inimeste häälte konsensust kui mingit suvalist või autokraatlikku arvamust,“ selgitab kirjanik. „Traditsiooni võib defineerida kui valimisõiguse laiendust. Traditsioon annab hääleõiguse kõige õigusetumale kõikidest klassidest – meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast nende ülbele ülemvõimule, kes üksnes juhtumisi praegu maamunal elavad („Õigest usust“, lk 57–60).“ Mineviku inimesed, nagu teame, uskusid Jumalasse ja püüdsid oma usku järeltulijatele edasi pärandada.
Jumal seab meid ainult siis valiku ette, kui meil tuleb otsustada kahe vahel: üksainus tõeline Jumal Looja või paljud väljamõeldud jumalad. „Keegi ei saa teenida kahte isandat,“ ütleb ka Jeesus (Mt 6:24). Samas ütleb ta aga ka vastupidist: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.“ (Mk 12:17) Omal viisil tuleb teenida mõlemat isandat: maist ja taevast, riiklikku korda ja Jumala seadust.
Kuidas seda teha? Lahenduse võib pakkuda tänane kirjasõna – „Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“. On olemas maised kuningad ja isandad, kuid Jumal on nende kõigi üle. Teda, kes on igavene, ei tohi me unustada oma elusaginas. Temale tuleb alati ja ainsana omistada jumalikku au, sellal kui maistele autoriteetidele kuulub maine austus. Selleks ongi vaja, et me oma mõtteid ja palveid pööraksime lakkamatult Jumala poole, kellel ainsana on surematus. Sedasama surematust pakub ta Jeesuse Kristuse kaudu kõigile, kes usuvad.
Seekordsel Iisraeli külastusel jäi mulje, et kristlik sõnum hakkab tasapisi mõistmist leidma ka juutide juures. Ühe sünagoogi alumise korruse saalis olid Moosese ja Eelija piltide kõrval üles pandud ka Jeesuse kiusamist ja Samaaria naisega kohtumist kujutavad maalid, Jeruusalemma templi kõrval oli üleval aga Jeesuse tühja hauakabeli kujutis. Samas ruumis andis kontserdi ansambel Hortus Musicus, kes oli eelmisel päeval esinenud rahvahulgale väljas – kus ka meie reisirühma inimesed kaasa aplodeerisid. Eestlasest kaameramees ja ajakirjanik Ants Seiler (kellega tegime kunagi saatesarja „Püha Maa, juudid ja Jeesus“) aga väitis, et selle kaheksa aasta jooksul, mil tema on elanud Jeruusalemmas, on linna õhustik muutunud palju avatumaks ja sõbralikumaks, kui see oli varem.
Jeruusalemm tähendab tõlkes pääste- või rahulinna. Seda rahu ja päästet on seal kogetud läbi sajandite – hoolimata sagivast ja sõdivast maailmast. Seda päästet ja rahu pakub Jumal igaühele, kes õpib oma pilku pöörama taeva suunas ja meenutab lakkamatutes palvetes Teda, kes on loonud taeva ja maa ning kes ei jäta iial oma looduid. Tee taevasse on olemas igal pool, ka Eestimaal – sedagi tuleb meenutada meie rahvale.
