Nädala mõte

Mis on see, mis muudab meie elu elamisväärseks, annab sellesse ilusaid värve, rõõmu, kõike seda, mis toob meie näole naeratuse ka siis, kui seda aastakümneid hiljem meenutame? Mille eest oleme tänulikud?

Äkki me leiame sellele küsimusele vastuse pühapäevaks jutluse aluseks antud kirjakohast: Jesaja 38:16–20.

Saatsime siit laupäeval üht ilusat loojat – kunstnik Leili Muugat. Ühes leeritunnis meenutas ta mulle, kuidas talle maalimist õpetanud õppejõud oli kord vaadanud seda, kuidas ta maalis, ja oli talle siis vaikselt kõrva sosistanud: „Selle anni oled sa saanud Jumalalt.“ Ja selle Jumalalt saadud anniga maalis ta imelisi ja sageli väga helgeid maale: valget valgust, pilvi, taevast, õitsvat õunapuud, lilli, lapsi ja palju muud. Looja loomingut nii kujutades muutis ta seda maailma omalt poolt väga ilusaks.

Mäletan, kuidas ta kord vana ja viletsana mulle kurtis, et ta elu on muutunud üsna halliks. Leidsin paberi ja värvilised pliiatsid ning palusin, et ta joonistaks midagi ilusat. Kui läksin talle järgmisel korral külla, kinkis ta naeratades mulle enda joonistatud imeilusad sinililled.

Ühe oma maalidest kinkis ta kord meie kirikule. See on juba aastaid olnud kiriku käärkambri seinal. „Vaikuse heli. Vestlus“. Sellel on kiriku võlvid ja nende alla tõusev sädelus. Hiljuti seletas ta mulle, et see kujutab seda, kuidas kirikusse tulnud inimeste rahutud mõtted tõusevad siin võlvide alla ja Jumal täidab siia jääja oma rahuga. Tema tuli siia ikka ja jälle seda rahu otsima.

Teine maal, mis oli tema matusepäeval ja ka pühapäeval meie kirikus altari kõrval, kannab pealkirja „Elutee“. Leili Muuga ütles, et see looklev elurada koosneb peamiselt hallikatest kildudest – nii nagu paljude inimeste elu –, kuid nende vahel on ka helgeid, valgeid, ilusaid, meenutamisväärseid hetki. Kuid on oluline, et teerada läheks ülesse, et jõuaksime Looja armastuse hõlma ja et ka hallis argipäevas tunneksime me Tema imelist ligiolu.

Arvan, et viimast korda võttis Leili Muuga pliiatsi pihku siis, kui nägi pilti Anu Raua poolt Tartu Jaani kirikusse kootud altarikattest – vanameister joonistas sealt siis maha ühe väikese lambatalle. Elul on imeline väärtus ka siis, kui tunned end viletsa ja vaevatuna, kuid tead, et sind ei ole maha jäetud, et on keegi, kes sinust ka sellisena hoolib. Ka siis, kui oled terve ja tugevana heades aegades Tema unustanud ja rohelisemat rohtu ja põnevamat elu otsides Temast päris kaugele kepsutanud ja siis äkki taibanud, kuidas sa vajad Tema halastust, andeksandi ja armastust. Ja sa imestad, et Ta ei ole löönud käega, ei ole pööranud sulle selga, vaid on sind otsinud ja sinu tagasitulekut igatsenud. Tema, kes on Hea Karjane, kannab hoolt ka oma väetite lambatallede eest.

Prohvet ütleb: „Nii jäädakse elama. Selles kõiges on mu vaimu elu!“ Millest ta räägib? Küllap valust ja vaevast, rünnakutest – elutee hallidest, tumedatest teravatest kildudest, mis teevad ka haiget. Kuid kuidas saab selles olla kellegi vaimu elu? Paljud meist teavad, et saab. Me võime kaotada tõelise elu keset kergeid aegu, milles unustame Jumala, palvetamise, tänulikkuse. Just halli taeva all, tormides, ohtudes oleme ehk hakanud hüüdma Tema poole, igatsema Tema lähedust. Oleme taibanud, et vajame väga Tema andeksandvat armu ja halastust. Vajame tõelist elu.

Elu on ELU siis, kui selles on need kolm: usk, lootus ja armastus. Või nii, nagu ütleb Lev Tolstoi: „Tunda Jumalat ja elada – see on üks ja seesama.“

Keegi on öelnud, et materiaalsete ja vaimsete väärtuste vahel on oluline vahe. Materiaalsed väärtused on alati piiratud. Tihti on nii, et kui keegi neist midagi saab, jääb keegi teine ilma. Kõigile ei jätku ja nende pärast käib pidev võitlus. Materiaalsete väärtuste pärast peetakse sõdu, hävitatakse ja varem või hiljem need kaovad. Materiaalsed väärtused on ajalikud, ajutised. Tõelised vaimsed väärtused on piiramatud. Tõeliselt kaunist, hingepuudutavat, Loojani juhatavat muusikat, kunsti, lauseid jagub väga paljudele ja hämmastavalt kaua. Laulik, kes on hetk tagasi olnud suures ahastuses, lõpmata kurb, taipab äkki: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Isegi surmavarjude orus ei karda ma kurja, sest see Hea Karjane on minuga ka seal ja ma tulen Issanda kotta, kuni on päevi. Ja kui ka päevad siin lõpevad, ei lõpe elu, ei lõpe valgus, ei lõpe rõõm.

„Kuid mina ei tunne nii!“ mõtleb nüüd keegi. „Minu elutee koosneb vaid hallidest kildudest!“ lisab teine ja kahtleb, kas tema tee viib teda ülespoole. Ma tean, et ka kristlase elu võib olla kui lõputuna tunduv hall argipäev; tee, mis väsitab ja millel liikuja hinges on väga harva rõõmu. Usun, et see juhtub siis, kui Jumala Sõna ei puuduta inimest, kui need sõnad ei saa eluks, valguseks, mis juhatab ellu. Kui need on lihtsalt sõnad, jutustus kord olnust, midagi, mis ei kõneta, ei pane tahtma seda, mis on Jumala tahe. Kui armulaualeib ei saa selle vastuvõtjale Jumala ihuks ja -vein ei saa Kristuse vereks. Kui ei taipa, et see on sinu eest antud elu, sinu eest valatud veri – selgeim märk sellest, kuidas on Jumal sind ja mind armastanud. Kui see, mis meile valmistab veel rõõmu, annab meile rahulduse, tekitab hetkelise heaolutunde, viib meid Jumalast – Elu Allikast – kaugemale, siis pole mõtet imestada, et meie elus pole peagi enam elu, et me ei leia enam tõelist rõõmu.

Kuulsin Kose kiriklas kummalist lugu isast, kes igal vabal hetkel oli istunud arvutis. Ühel päeval kuuleb ta, kuidas ta poeg ütleb talle: „Tere, isa!“ Isa tõstab silmad ekraanilt poja poole ja küsib: „Ja kus sina siis vahepeal olnud oled?“ Poeg vastab vaikselt: „Olin sõjaväes.“

Kuulen pidevalt lugusid noortest, kes ehitavad pangalaenuga valmis ühise ilusa kodu ja kui see kodu on täidetud ilusate asjadega ja peaks algama ilus ühine elu selles ilusas kodus, minnakse lahku, sest pikki päevi ja takkaotsa öidki pangalaenu maksmiseks raha teenides on jäädud nii võõraiks, et ei ole enam midagi, mis neid kahte seal ilusas kodus ühendaks. Elutu elu.

Elu muutub tõeliseks, kui usk Jumalasse saab meie elu vundamendiks – vundamendiks, mis kannab. Kui usk, religioon on vaid elu ilustus, siis pole vaja imestada, et käid küll kirikus, loed vahel ka Piiblit ja teed mõne palvegi, kuid elu on elutu. Ükski ilustus ei kanna. Vundament kannab.

Tulen tagasi ühe oma vana mõtte juurde. Religioon on liim. Kuid küllap oleme kuulnud, et on ka neid, kes kasutavad liimi selleks, et saada kaifi – hetkelist imelikku, reaalsusest põgeneda aitavat, halba unustada aitavat naudingut. Liiminuusutajad. Aga liim ei ole mõeldud nuusutamiseks. Liim on selleks, et sellega katkiläinut terveks teha, et kokku liimida seda väärtuslikku, mis on kildudeks läinud: meis, meie hinges, meie suhetes, meie perekonnas, klassis, töökollektiivis, meie ühiskonnas, maailmas.

Jeesuse kannatustes ja surmas on elu. Ta suri täiesti isetult, et meid päästa meie isekusest; päästa sellest, mis lammutab olulist, muudab terviku kildudeks. Katkist ei saa nuusutades terveks. Katkine tuleb kokku liimida. Ma tean nii mõndagi sellest, kuidas suhted purunevad. Tavaliselt tasapisi, esialgu üsna märkamatult kasvatakse lahku, hakatakse ajama oma olulisi asju – loobudes sellest, mis hoiaks koos, mis ühendab. Aeg-ajalt käiakse ehk isegi kirikus – liimi nuusutamas –, kuid ei lasta liimil teha seda, mis on selle mõte – ühendada, terveks teha, eraldi kukkunud killud kokku liimida ...

Suur kibedus muutub rahuks ja vaimuelu algab seal, kus süütundest lõhestatud hingega inimene võtab usus vastu selle imelise sõnumi, et tema patt on talle andeks antud. Nii, nagu ütles prohvet: „Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus. Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.“

Kuid mis on tundemärk, et see on juhtunud? Tänulikkus ja rõõm. Need on elusama ELU selged tunnused. Ka igatsus tulla Jumala kotta, et siin koos teistega tänada oma Jumalat. Prohvet ütles: „Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust. Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!“

Franz Schubertil on laul ühest vanast mehest, kes võrdleb end eluhoonega ja ütleb, et kuigi lumi on matnud katuseharja ja ta juuksed on nüüd hallid, on ta elutoas jäänud kõik päikesepaisteliselt kevadiseks. Soovin täna, enne paljude koolide algust meile kõigile seda, et meil oleks tarkust elada nii, et meie elutoas – meie hinges – oleks pidevalt päikesepaistet, kevadet, rõõmu, rahu, tänulikkust ja meil oleks tarkust kuulutada oma järeltulevatele põlvedele Jumala ustavust.