Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! (2Kr 13:5)
Küllap on meil kõigil olemas selline kogemus, et kui mingi koht meie kehal saab haiget, kui me näiteks põlve vastu teravat nurka ära lööme, siis esimene asi, mida me teeme, ise sellele mõtlemata, seda teadlikult planeerimata, on see, et me haarame valusaanud kohast kinni, me katsume seda, puudutame. Me tahame justkui veenduda, et oleme ellu jäänud, ja avastada need vigastused, muhud ja mõlgid, mis kukkumise tagajärjel on tekkinud. Huvitaval kombel areneb see instinktiivne liigutus välja just inimese vanemaks saades – väikelaps reeglina nii ei toimi. Tema hakkab valu tundes lihtsalt nutma ja näitab kohta, kust valutab, alles siis, kui temalt seda küsida. Ehk on see valutava koha puudutamine täiskasvanute puhul meenutus lapsepõlvest, mil ema tegi valutavale kohale pai, puhus peale ja siis tundus, et valu läkski minema?
Elu on üldse üks ohtlik ja tervisele kahjulik protsess ning selle käigus saame me pidevalt mükse ja vopse, saame haiget – ja seda mitte ainult füüsiliselt. Meie ihust sagedamini saab haiget, tunneb valu meie hing. Kui apostel soovitab meil ennast läbi katsuda, siis ei soovita ta katsuda mitte seda, kas meie ihu on veel terve, vaid katsuda läbi oma vaim ja hing – kontrollida, kas need on terved.
Inimese hing, tema vaim on terved siis, kui inimese elu on lahutamatus seoses oma Looja, Jumalaga, kui tema elu juhatab Jumala Püha Vaim – teiste sõnadega kui inimene on usus. Usus olek peaks inimese jaoks, kes nimetab end ristiinimeseks, olema nii normaalne, et me isegi ei mõtle sellele, ei märka seda: nagu me ei märka näiteks õhku, et see on meie ümber. Kui õhk kaoks, märkaksime seda kohe, sest õhuta ei saaks me elada. Usu kadumine, erinevalt õhu kadumisest, võib aga mõnikord märkamata jääda nagu raske haigus, mis inimese organismi vaikselt seestpoolt närib ja hävitab, nii et inimene ise seda alguses tähelegi ei pane. Kui inimene hakkab end lõpuks ebamugavalt tundma, valu tundma, haigust märkab, võib olla juba liiga hilja, et haigusele vastu saada.
Kui inimene lõpuks märkab, et ta on oma Loojast eemaldunud – ükskõik siis, mis põhjusel –, võib olla väga raske, mõnikord võimatugi tagasi pöörduda. Apostel õhutab meid ikka ja jälle kontrollima, kas me oleme usus või on meis vaikselt ja salakavalalt hakanud juuri ajama kurjuse ja patu vägi, mis püüab meid meie Loojast lahutada. Kuidas aga kontrollida, kuidas ennast läbi katsuda, et kindlaks teha, kas Jumala Vaim ikka veel elab meis? Kuidas kontrollida, kas me elame veel usus?
Mõelgem, millist osa Jumal meie elus omab ja kas tal üldse on meie elus ka praktilist tähendust. Ehk oleme Ta asetanud suveniiri, ilusa sümboli staatusesse, millelt aeg-ajalt tolmu pühime ja vahetevahel imetleme, et Ta taas kõrvale panna ja järgmise nostalgiahooni unustada? Millal me pöördusime viimati palves Jumala poole? Millal lubasime ja palusime viimati Temal oma ellu sekkuda, seda juhtida? Kas oleme raskustesse sattudes usaldanud oma Taevast Isa, Tema kõigeväelisust, halastust ja armu, nõnda et oleme oma mured ja probleemid, ka eksimused ja patud toonud palves Tema ette ja palunud Temalt abi lahenduse leidmiseks? Või oleme lootnud vaid iseenese ja oma sõprade jõule ning tarkusele ja kandnud Jumala ette uhkusega vaid selle, mis me oma jõuga oleme saavutanud? Kas oleme tänulikud Jumalale ja Tema armule? Kas oskame näha, et kõik hea, mis meil on, kõik meie saavutused on vaid Jumala armust, või imetleme iseennast, täname omaenese jõudu, tarkust ja head õnne?
Kui nendele küsimustele mõtlemine meis ebamugavust ja valu tekitab, siis on see meie jaoks ohusignaal. Siis on meil ülim aeg astuda Jumala ette palvega, et Tema ise kõrvaldaks meie seest valu, et Ta eemaldaks meist selle, mis meid Temast lahutada püüab, meie tegemise ja tegematajätmise patud, aga eelkõige meie upsakuse patu.
Võtkem siis alanud nädalal aega enese jaoks, enese läbikatsumiseks. Võtkem aega enese jaoks, et võiksime olla usus, võiksime olla vaimulikult terved.
