On nädal, mil mõeldakse sellele, kuidas Jumal on end ilmutanud ja ilmutab inimestele. Peamine tekst on 2 Ms 3:1–6, mis kõneleb sellest, kuidas Mooses näeb põlevat põõsast, mis küll põleb, kuid ei põle ära. Mooses on asjast vägagi huvitatud ja Jumal kutsub ja annab just seal Moosesele vägevad ülesanded.
Igas kõrbes ja igal haljal aasal on selliseid põõsaid, millest Jumal või Tema ingel meiega kõneleb. Igaüks, kes kannab kellegi eest hoolt, jõuab varem või hiljem sellise põõsa juurde. Pole ime, et kõrbekuumuses mõni põõsas otsekui iseenesest põlema süttib. Ime on see, et Kõigeväeline Jumal ennast ekslikele inimestele ilmutab, ja seegi on ime, kui inimene seda märkab.
Kutsun Sind mõtlema vaid mõnele lõigule selles tekstis.
Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!“. Jumal tunneb meid. Nii, nagu ta kõneleb ebatäiusliku Moosesega, tundes teda nimepidi, nii tunneb ta ka meid ja kõneleb meiega. Ta teab, et ka meil on puudused, kuid ta pole käega löönud. Ta kõneleb ka sinuga! Kunagi oli üks Abraham Lincolni abilistest imestades küsinud, miks president tegeleb nii palju ühe täiesti tavalise inimesega. Lincoln oli vastanud: „Teate, mulle tundub, et Jumal armastab täiesti tavalisi inimesi. Muidu ta poleks neid siia maailma nii palju loonud!“
Ja Mooses vastas: „Siin ma olen!“ Ta ei põgenenud. Ta vastas. Ära sinagi põgene! Tema võib sinuga kõneleda nii nagu Moosesega. Ja Ta teeb seda iga päev. Võta aega ja seisatu. Mine ja tule nii, nagu Mooses läks läbi kõrbe Jumala mäe juurde. Mine ja tule paikadesse, kus Jumal on ka varem inimestega kõnelenud. Ja kohale jõudes ole kohal, keskendu, võta aega, et kuulata, kogeda, vastu võtta.
Siis ta ütles: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“ Ja ta jätkas: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Seegi paik siin on püha. See on pühakoda, kus Jumal on kõnelenud väga paljudega, julgustanud, andestanud, lohutanud ja ülesandeid andnud. Tema on ka meie vanemate, meie paljude esivanemate Jumal. Ära lõika end ära oma juurtelt! Ära arva, et kusagil mujal on parem kui seal, kus sa oled andnud oma leeritõotuse. Ühel päeval võid sinagi saada põõsaks, mis põleb, kuid ei põle ära. Siis, kui Jumala Püha Vaim sind pilgeni täidab ja ta sinu kaudu hakkab tegema oma imelist tööd.
Jumal ütleb Moosesele, et ta on tema vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Nimetades kolme nime, ei kõnele Jumal mitte vaid Moosese kolmest ustavast, usklikust esiisast, vaid kolmest väga erinevast inimtüübist. Aabraham – usklik ja ustav ja kõiges lõpuni kuulekas Jumala teener, kes on valmis minema turvalisest, mugavast ja harjumuspärasest tundmatusse ja andma kõik, kui ta usub, et Jumal seda tahab. Iisak, tema poeg – alandlik, alluv, vaikne mees. Ja Jakob – mees, kelles oleks nagu kaks täiesti erinevat inimest: aus ja kelm, vaga ja salakaval.
Igaüks meist võib ennast ehk vähemalt ühes kirjeldatud inimtüübis ära tunda. Kui nii, siis tea, Jumal on ka sinu Jumal. Kui sa arvad, et sinusugusest ta ei hooli, siis sa eksid. Meie esivanemate, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal on ka sinu Jumal. Ta on andnud oma Poja ristisurma, et sulle ja mulle öelda: „Ma olen ka sinu Jumal.“ Ja nii nagu Jumal kord kolme väga erineva mehega kolmel ääretult erineval moel kõneles ja neid väga erinevatele radadele juhtis, nii teeb ta ka igaühega meist. Igal meist on oma tee, omad ülesanded, omad katsumused, oma elukool, kuid need, kes Teda usaldavad, ei jää iialgi häbisse. Tema jääb nende Jumalaks kõiges – nii heas kui halvas, nii kergetel kui rasketel aegadel, nii selgelt märgistatud teedel kui kõrberännakul, nii elus kui surmas.
Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata. Meie ei pea oma nägu katma. Võime ehk oma pea oma käte vahele võtta ja imestada selle hämmastava ime üle ja paluda, et Jumal jääks meiega kõnelema, meile ilmuma meie elurännakul oma Sõnas ja sakramendis pühakojas ja kõikjal oma imelises loomingus.
