Nädala mõte
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Halastage!
Nii palutakse meid sellel alanud nädalal.
Kas paluja on kirikukalendri koostaja? Siis uuriks välja, milline ta on, ja äkki siis saaks öelda, et vaadaku ennast ja alles siis hakaku meile midagi ütlema.
Paraku on paluja Jumal – halastav ja armuline Jumal. Seega on mõistlik selle palve üle mõtiskleda.
Jeesus ütleb: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).
Paulus ütleb: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:32).
Peetrus ütleb: „Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud“ (Jk 2:13).
Mäejutluses kõneleb Jeesus seitsmest kristlikust voorustest. Viies neist on halastus.
Mitte keegi meist ei ole nii vaene, et ta ei võiks kellegi elu rikkamaks muuta. On palju sellist, mida meil ei ole või mille puudumist põhjenduseks tuues võime midagi olulist tegemata jätta. Aga halastamine? Püüdke öelda: „Minus pole mingit halastust!“ Kas suudame seda öelda? Ja kui suudaksime, siis kas see oleks tõde?
Vahel mulle tundub, et me vajame pattu, et meile tuleb see heaks, kui oleme eksinud. Kui me oleksime inglid, siis me ei vajaks pattu. Kuid kuna me oleme inimesed, siis me vajame oma eksimusi ja pattu, et meie süda võiks muutuda teiste eksijate, patustajate vastu pehmemaks.
Kord kutsuti üht väga vaga munka kohut mõistma ühe kaasmunga üle, kes oli eksinud. Kui ta lõpuks vendade ette ilmus, nähti ta järel lohisemas üht räbaldunud liivakotti, millest liiv tulija järel otsekui pikk saba maha voolas. Tulija ütles: „Siin ma siis nüüd olen, kuna te palusite mul tulla kohut mõistma meie eksinud venna üle. Ma tulin, kuigi mu enda eksimused lohisevad pika sabana mu taga.“ Kohtumõistmiseks kokku tulnud lahkusid, andestades ja halastades oma eksinud vennale.
Miks on Kristuse sõnade ja tegude hulgas halastusel nii oluline koht? Miks Ta seda nii oluliseks peab ja seda korduvalt rõhutab? Mis on halastuse eesmärk? Kas see, et teised halastajat heaks inimeseks peaksid? Ei! Kristuse halastuse eesmärgiks on see, et need, kelle peale halastatakse, jõuaksid koju, saaksid võimaluse pöörduda sinna, kuhu nad kuuluvad, ja muutuda sellisteks, millisteks Jumal on neid mõelnud. Kuid veel – halastamise läbi võivad inimlapsed muutuda nendeks, kes leiavad halastuse. Nad leiavad selle kindlasti. „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“
Kivirasketest halastamatuse liivakottidest ehitame me enda ja Jumala halastuse eluvee vahele tammi ja me ei pea imestama, kui ühel hetkel sealt enam piiskagi meieni ei jõua. Meie elu muutub tuimaks, kuivaks ja elutuks vegeteerimiseks. Me muutume kibedateks kohtumõistjateks, rõõmututeks õelusekottideks.
Sellest on väljapääs.
Andestus ja halastus.
Omaenese eksimuste, pattude nägemine ja oma ligimestele andestamine ja halastamine.
Need, kes tulevad täna siia, selle altari juurde, et siin vastu võtta Jumala armu, võivad siit lugeda Jeesuse mäejutluse sõnu veidi teises sõnastuses. „Õndsad on armulised, sest nemad peavad armu saama.“ See on Jumala tõotus. Palugem, et Jumala halastus ja arm võiks saada osaks ka meile.
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale“ (Lk 15:11–13).
Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Lk 15:11–32) läks noorem poeg maailma oma õnne otsima, aga vanem poeg jäi koju. Lugu räägib, et noorema poja elu kaugel isakodust ei kulgenud just õnnelikult, ta kaotas kogu oma vara, oli nälga suremas ja tuli tagasi koju, kus armastav isa teda suure rõõmuga ja avasüli vastu võttis. Taastas tema pojaõigused ja korraldas tema auks isegi suure peo. Kuigi me ei tea, mis sai tollest pojast edasi, võis tema lool ometi olla õnnelik lõpp.
Tolle loo vanema poja saatus, selle poja lugu, kes oli koju jäänud, oli aga hoopis kurvem. Ta polnud kodus õnnelik, kuigi tal oli turvaline elu, kogu aeg kõik eluks vajalik olemas, nii et ta ei pidanud millestki puudust tundma. Vahel ongi nii – kõik vajalik on justkui olemas, kõik arvavad, et elad unistuste elu, elad „või sees“, aga sina tunned, et see pole see, sa igatsed midagi muud, midagi, mis on oluline just sinu jaoks, sinu õnne jaoks.
Inimesi teevad õnnelikuks, muudavad nende elu mõtestatuks ja ihaldusväärseks erinevad asjad: see, mis on ühe õnn ja unistus, ei pruugi teise jaoks olla õnn, vaid hoopis õnnetus, ränk koorem. Too vanem vend, kuigi oli oma eluga rahulolematu ja õnnetu, oli arg. Ei julgenud teha muudatusi oma elus kodus, ei julgenud rääkida oma soovidest isale, ei julgenud ka lahkuda, minna otsima, minna rajama oma õnne, nagu seda oli teinud tema noorem vend. Ta leppis isa kuuleka orjamisega – nagu ta ise oma elu isale iseloomustas (Lk 15:29). Võib-olla oleks temagi käsi käinud laias maailmas halvasti nagu nooremal, ehk oleks temagi kaotanud kõik ja tulnud noruspäi koju tagasi, kuid ... ilmselt oleks ta ise kokkuvõttes olnud õnnelikum. Päris kindlasti aga tänulikum. Temast poleks saanud õnnetut kibestunud inimest, kes ei suuda isegi hea ega ilusa üle enam rõõmu ega tänulikkust tunda.
On öeldud, et kõige kurvemad sõnad, mida keel või sülg suudavad esile manada, on: „See oleks võinud olla!“ Oleks võinud, kui vaid oleks julgenud proovida ...
Nii kummalisena, kui see ka ei kõla, aga selleks, et koju jääda, peame sealt esmalt minema. Küllap on paljud oma elus sageli õnnetud just seepärast, et pole julgenud päriselt kodust lahkuda, minna oma teed. On kuulekalt elanud elu, mida on neile oma arusaamise järgi õnnest soovinud ja määranud vanemad, sõbrad, tuttavad. Nad pole julgenud proovida seda, mida hing tõeliselt igatseb, midagi uut ja tundmatut, proovida ise. Lasta lahti isa ja ema, sugulaste ja tuttavate turvaliselt püsti hoidvatest kätest, loobuda nende ootustest ja unistustest ja teha ise omad sammud endale meelepärases suunas.
Jumal on loonud meid, inimesi, oma näo järgi, see tähendab otsijateks, otsustajateks, tegijateks ja loojateks See on meie loomuses ja kui me ei julge olla need, kelleks me oleme loodud, ja surume maha igatsuse olla ise, siis oleme õnnetud. Õnnetud isegi siis, kui meil on justkui kõik olemas. Sageli takistab meid proovimast hirm eksida, hirm pattu teha. Et me saaksime olla need, kelleks me oleme loodud, on meil vaja julgust ka pattu teha, eksida, võib-olla mõnikord julgust isegi Jumalale vastu vaielda, ise otsustada, minna oma teed. Oma tõe otsimine, vaidlused, eriti veel vaidlused Jumalaga, kuuluvad kasvamise ja täiskasvanuks saamise juurde. Laps, kui ta õpib käimist, kukub alatasa, mõnikord saab ka haiget, nutab, aga ta tõuseb püsti ja proovib edasi. Ja õige pea keeldub kategooriliselt vanemal käest kinni hoidmast, kuigi too püüab teda kukkumisest säästa. Kui ta käest lahti ei laseks, siis ta iseseisvalt käima ei õpiks.
Oma last tõeliselt ja targalt armastavad vanemad ei hoia lapsi kodus kinni, ei sunni neid elama enda ettekujutuste elu. Nad lasevad lastel minna, lasevad neil ise valida oma tee, ise otsustada, ise proovida, lasevad neli teha vigu. Aga – nende uksed on lastele alati valla, et kui nad oma teedel väsivad, kui nad eksivad, oleks neil koht, kuhu nad saaksid alati tulla, koht, kus neid oodatakse, koht, kust leida lohutust ja koguda uut jõudu. Ja kui lastele on antud vabadus minna, siis nad küll lähevad, kuid nende süda jääb koju. Ja süda toob nad kord koju tagasi. Ja nad tulevad rõõmu ja tänuga.
Meie taevane Isa, Jumal, armastab meid, oma lapsi, tõeliselt ja targalt. Tema ei hoia meid enda juures vägisi kinni. Ta ei vaja kuulekaid, kuid õnnetuid koduorje. Ta laseb meil käest lahti. Me saame minna ja otsida oma kohta selles maailmas. Saame proovida erinevaid võimalusi, otsida oma, mis puudutab just meie hinge. Me saame minna julgelt, saame minna Isa õnnistusega, teades, et isakodu uksed on meie jaoks alati valla, et meie taevane Isa, armastav Isa, on meid alati ootamas, ükskõik kas me tahame Temaga jagada oma õnnestumisi ja rõõme või me vajame Tema lohutust, jõudu ja tarkust oma teekonna jätkamiseks.
Meie Isa, kes Sa oled taevas, kingi meile tarkust elada nii, et meil midagi ei jääks tegemata argusest, et me kunagi ei peaks oma elule tagasi vaadates kurvalt nentima: „See oleks võinud olla.“ Kingi julgust ja valmidust minna otsima oma kohta elus, seda oma, mis puudutab südant ja teeb õnnelikuks. Saada meid meie teedel oma õnnistusega. Võta vastu, kui tuleme Sinu ette oma palvete ja muredega. Kingi tarkust ja aita meil, kui me rändame oma teel, liikuda ometi suunas, mis viib meid Sinu poole, meie taevasesse isakoju, kus saame teekonna lõpus rahus puhkama jääda.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Eilse pühapäeva ja selle nädala teemaks on „Kutse Jumala riiki“.
„Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama“ (Lk 14:15–18).
„Tulge, sest kõik on valmis!“ Nende Jeesuse poolt kord öeldud sõnadega kutsutakse ka tänagi paljudes pühakodades paljusid armulauale – laualt võtma vastu Kõigeväelise Jumala armu. On neid, kes kuulevad ja tulevad, sest nad tunnevad, et see kutse on neile ja et nad vajavad Jumala armu. Paljud ei tule. Paljud jäävad nii kaugele, et nad ei kuulegi kutset. „Nii palju on vaja teha, korda saata, saavutada, teenida, osta, muretseda. Kunagi tulen. Praegu ma palun sind, vabanda mind!“
Kunagi? Kas nii mõtlejad ja ütlejad on jumalad, kes elavad igavesti? Kunagi ... Millest teab siin ajutiselt elav inimene, et see „kunagi“ tema jaoks tuleb, ja miks ta arvab, et siis tema jaoks veel Jumala tänane kutse kehtib? Kas me pole seda aeg-ajalt kogenud, et jäime hiljaks, et uks on pandud kinni, et pidu on lõppenud, et see, kes kutsus, on lahkunud? Jumal jääb, aga meie mitte, ja täna meilegi kõlav kutse ei pruugi homme korduda.
Kord ütles üks mees pärast ränkrasket haigust, mis pidi ta siit peaaegu viima, halvatuna voodis lebades vaimulikule: „Kui ma siit voodilt veel tõusen, on mu esimene käik kirikusse armulauale.“ Kui mu ema kord pärast jalaluumurdu ja pikka taastumist mulle ühel päeval ütles, et ta käib juba abivahendi abil väljaski ja ma küsisin, et kus ta siis käib, vastas ta mulle rõõmsalt: „Kirikus käin.“
Milline on meie Jumal? Mulle tundub, et paljude Jumal on nende arvates selline, kes on vajadusel varnast võtta. Võtavad varnast, kui vaja – siis, kui on mõni suurem häda, kui tundub, et enda jõust ega tarkusest ei piisa, oma rahaga lahendust ei leia. Varnast võetav jumal ei ole Jumal. See on eksliku inimese vale ettekujutus jumalast.
Kempise Thomas on ligi viis sajandit tagasi pannud kirja Kristuse monoloogi inimesele. See usumees arvas, et Kristus võiks meile nii kirjutada. Kuula: „Kui sul laud on küllaga kaetud, ei kutsu sa mind oma külaliseks. Kui sul nappus on käes, siis teed sa seda küll.“
Mõnikümmend aastat tagasi kirjutas ja laulis Leonard Cohen Jumala Pojast:
„Need raasukesed, mis te mulle pakute,
pole muud kui pühkmed minu laualt.
Teie valulgi pole tähendust iseeneses,
see on vaid paljas veri minu haavast.“
Jumal ei taha meie leivakotti oma pidulauda. Tema arm ja heldus ja halastus on nii ääretud, otsatud, et see ulatub ka sinna, mida me ekslikult oma saavutatuks peame. See, kes seda taipab, kuuleb Tema kutset ja läheb, kui kuuleb, sest ta ei tea, kas seda korratakse. Tänagi Ta kutsub: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Täna on see nii. Täna on veel midagi valmis ka meile ja meie saame vist tulla. Loomulikult on võimalik hakata ennast vabandama, põhjuseid otsima ja leidma, et kutsujale ära öelda, kuid Jumal ei ole varnast võtta ja homme ei pruugi meil varnagi olla ja meidki ei pruugi homme olla. Täna Ta kutsub ja see on ime – hämmastav ime!
Hädasolev laulik taipas, et Issand on ta karjane ja seepärast pole tal millestki puudust. Ta taipas, et Kõigeväeline ja Hea katab talle laua isegi tema vastaste silmade all ja ainult headus ja heldus järgivad teda kõik tema elupäevad ja ta saab tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Meie jaoks on täna veel päev. Oleme saanud tulla Issanda kotta ja kuuleme siin Tema kutset: „Tulge, sest kõik on valmis!“
PALVE: Issand, Sa kutsud meid, ka mind, ekslikku, korduvalt komistanut. Tänu Sulle selle ime eest! Paljud ei kutsu, on löönud käega, on loobunud, aga Sina kutsud ja ütled, et kõik on valmis ka mulle! Tänu olgu Sulle, Sa armuline, helde ja halastav.
- Üksikasjad
- Arne Hiob
Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle (Mt 16:24).
Küllap oleme kõik kuulnud väidet, et „igaühel tuleb oma risti kanda“. Mis on see „oma rist“, mida kandma peame? Nii nagu Jeesus kandis oma rasket risti, peetakse iga inimese raske risti all silmas enamasti eluraskusi, mida tal taluda tuleb, haigusi jms.
Kui aga Jeesus ise ütles, et Tema jünger peab võtma kanda oma risti, siis ei mõelnud Ta sugugi ebamäärasele vaevanägemisele, vaid millelegi päris konkreetsele. Surm ristil oli autu. Ristilöödud isikut loeti ühiskonnast väljatõugatuks. Ristilrippujat peeti äraneetuks – seda ütles juba Mooses ja sellele osutas Paulus (5Ms 21:22j, Gl 3:13).
Vanad piiblikommenteerijad selgitasid „oma risti“ kanda võtmise tähendust ilma keerutamata. „Jeesus ütleb oma jüngritele: kui teie tahate hoida minu poole, siis peate juba ette leppima sellega, et teie ümberkaudsele maailmale /---/ olete lindpriid, väljatõugatud ja neetud inimesed. Selles asjas erines jünger täiesti tolleaegsest rabi õpilasest, keda austati üldiselt kui tõusvat õpetlast ja kirikliku ning kodanliku korra tulevast sammast. Jeesuse jüngrit vihati kui kehtiva korra vaenlast ja põlgajat, kui vähktõve kirikus ja seltskonnas; teda peeti harimatuks metslaseks, kes toores rumaluses julges puudutada kuulsaid teoloogilisi traditsioone ja õpetusi. See on jüngri rist. Kes ei suuda seda enesele võtta, ütleb Jeesus, see ei või olla minu jünger.“ Nii kommenteeris seda Ralf Luther. *
Mitte vähem otsekoheselt ütleb Billy Graham: „Võtta oma rist enda peale tähendab ühendada ennast Kristusega ja jagada tema teotust. See tähendab seista Kristuse poolel ka siis, kui inimesed sind pilkavad, vaevavad ja koguni tapavad /---/ Samal päeval. kui sa võtad vastu Kristuse, võidakse sind välja tõugata mõnest seltskonnast, kuhu sa varem kuulusid. /---/ Kuid risti kandmine tähendabki seda, et sa jagad tagakiusu, mida pidi kannatama Kristus. /---/ Enese üleandmine tähendab kõigi sildade põletamist enda taga.“ ** See võib tekitada kõhedust, mis aga usus Õpetajasse võidetakse.
Paneme hetkeks pidurit – kogu aeg ei ole nii teravdatud situatsiooni. Kristlik usk võib olla ka ühiskonnas tunnustatud, mitte ainult vaenatud. Möödunud sajandil kiusati kirikut vihaselt taga kommunistide ja natside poolt. Pärast Teist maailmasõda aga kirikuelu tõusis, sest tajuti, et toimunud koledused olid seotud ristiusust lahtiütlemisega.
Kas pole nii, et eurooplaste poolt tehtud vägivald on teatud mõttes viimase viiekümne aasta jooksul vähenenud? Pärast kuuekümnendaid aastaid ei ole sõjad olnud enam massitapmised – ei Vietnamis ega Afganistanis ega Iraagis. Kui Jugoslaavia lagunemisel genotsiid elustus, siis oli kogu Euroopa šokeeritud. Venemaa ei tahtnud enam vägivallatseda Nõukogude Liidu lagunemisel, Tšetšeenia ja Gruusia sõdades ega Ukrainas. Kas õnnestub hoida, et uue võidurelvastumise kaudu jällegi suured sõjad ei puhke? Koos kristlaste tagakiusamisega, keda materialistliku mentaliteediga inimesed ei mõista? Kas julgeme meie „oma risti“ kanda, hoolimata sellest, mida ümbruskond sellest arvab? Aga olgu, sellist olukorda meil praegu ei ole ja võiks loota, et ka ei tule, kuid öeldu jääb vajalikuks mõtteaineks.
Praegune „oma risti“ kandmine on seotud tänapäevaste vaadete ja õpetustega, mille esindajad võivad kõiki ristiinimesi või alalhoidlikke kristlasi – kui parafraseerida Ralf Lutheri sõnu – pidada harimatuteks metslasteks, kellest ühiskonna sambaks kasvatatavad moodsate rabide õpilased põlglikult kõrvale vaatavad. Kristlust võidakse tunnustada kultuurilise elemendina, millest sobimatud osad on välja jäetud või ümber tõlgendatud. Jüngritel tuleb oma risti kanda ja Jeesusele järgneda ka hoolimata kaaskristlastest, kes eelistavad moes olevate moonutavate tendentsidega vastuolutult kaasa kulgeda.
Küsime nüüd: miks üldse on vaja Jeesust järgida kuni „oma risti“ kandmiseni? Selleks, et me „oma hingele“ kahju ei teeks. Jeesus ise ütleb seda selgituseks: „Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Me oleme väga agarad oma bioloogilise elu hoidmisega ja haaraksime endasse kas või kogu maailma koos selle rikkuste ja vaatamisväärsustega, kuid olulisem on, et meie hing saaks lunastatud. Mida tähendab lunastus? See tähendab vabanemist kõigest sellest, mis kisub meid igavesti Jumalast eemale. Sellest ei saa me lahti ilma Jeesuse abita, kelles Jumal lepitas maailma iseenesega (2Kr 5:19). Mida tähendab lepitus? Inimesed lepivad siis, kui kaks riiduläinud poolt hakkavad taas suhtlema. Jumalaga seoses tähendab see sedasama – katkenud suhtluse taastamist.
Viimaks ütleb Jeesus selles seoses, et kui Inimese Poeg kohtumõistmiseks tagasi tuleb, „siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda“. Meile antakse vastavalt sellele, millised on olnud meie teod. Sõna-sõnalt kreekakeelses tekstis: milline on olnud meie „praxis“. Sellega ei öelda muud kui vana tõde: tõe kriteerium on praktika! Meie ise oma tegudega oleme enda kohtumõistjaks, sest meile ei sunnita midagi peale väljastpoolt, vaid tasutakse selle kohaselt, mille me ise oleme oma tegudega valinud.
Möödunud pühapäeva teemaks oli „Kaduvad ja kadumatud aarded“, mis sobib hästi Jeesuse sõnaga. „Oma risti“ kandmise puhul on mängus igavene elu. Kes loobub maailma võitmisest ja loovutab hinge Jeesusele, see võidab igavese elu. Ilmselt pole juhus, et need sõnad on öeldud Peetrusega seotud peatüki lõpus. Alguses oli Jeesus talle öelnud: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg. /---/ Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse!“ Kuid Jeesus teadis, et Peetrus Teda hiljem salgab, kartuses avaliku arvamusega vastuollu minna. Ka teised jüngrid ei suutnud „oma risti“ kanda ja põgenesid. Seega ei tule meilgi endid liiga „kogenud“ kristlasteks pidada, kellele ükski mürk enam ei mõju. Mürgid enamasti ei paista mürgised ja mõjuvad pikkamööda – kuni ükskord on hilja.
Neile aga, kes võtavad oma risti enda kanda, ütleb Jeesus, et Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge (Mt 11:30). Õnnistatud uut nädalat ja kogu suveaega!
* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn 1992: lk 206j.
* Billy Graham, Jeesus-põlvkond 1980: lk 185j.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
On Kolmainupüha-järgne nädal.
Rm 11:33–36: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“ Aamen.
Mida suudab üks inimlaps sellele jumalamehe tõdemusele lisada?
„Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“ Kuid ikka me püüame, ikka me seletame, vaidleme, tõestame – kõneleme Jumalast, Tema suurusest, kõikväelisusest. Ikka püüavad need, kes Tema pühadust ja armastust on kogenud, sellest kõnelda ka teistele. Ja Issand on ju ise öelnud: „Minge kõike maailma ja kuulutage.“ Seega oleme kui need, kes püüavad kirjeldada kirjeldamatut, ja teisalt need, kes ei saa vaikida sellest, mida oleme kogenud, mõistnud, ja see kõik võib olla nii võimas, et sellest rääkimisel jääb puudu sõnadest ja iga katse Jumalat kirjeldada jääb paratamatult otsekui lapse lalinaks. „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“
Kuidas mõista Kolmainsuse müsteeriumit, seda, kuidas Üks Jumal saab olla samas ka Kolmainu Jumal? Kuidas saab olla kolm ühes ja üks kolmes? Ja jälle tuleb pöörduda Pauluse poole, kes ütleb: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“
Aga Valda Raua tõlkes loeme vanade keldi kristlaste palveid, milles pöördutakse Kolmainu Jumala poole, ja õnnistussõnu, milles kõneldakse kolmainu Jumalast:
Ma laskun põlvili Isa ees, kes mind on loonud,
Poja silma ees, kes minu eest suri,
Püha Vaimu silma ees, kes mind on puhastanud
armastuse ja heasoovlikkusega.
Jumala pale olgu pööratud su poole,
Leebe Kristuse pale, Püha Vaimu pale
sind päästku igal tunnil nii ohtudes kui vaevas.
sind päästku igal tunnil, nii ohtudes kui vaevas.
Hoidku sind oma hoole all elu Jumal,
hoidku sind oma hoole all armastav Kristus,
hoidku sind oma hoole all armulik Püha Vaim.
Olgu sul Jumala õnnistus, olgu sul Kristuse õnnistus,
olgu sul Püha Vaimu õnnistus, ja ka sinu lastel, sul ja su lastel.
Olgu sul Jumala rahu. Olgu sul Kristuse rahu.
Olgu sul Püha Vaimu rahu kogu sinu elu jooksul,
kõik sinu elupäevad.
Olgu sul Jumala kaitse igal ahtal rajal,
olgu sul Issanda kaitse igal kui rajal,
kümmelgu Püha Vaim sind igas allikas,
igal maal ja igas meres, kuhu sa lähed.
Selliseid lihtsaid palveid on Šoti- ja Iirimaal palvetatud enam kui tuhat aastat. Keldi kristlased on kogu oma elukaarel palvetanud oma palveid just Kolmainu Jumala poole.
Paulus kirjutas: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“
On asju, mis lihtsalt on üle inimese mõistuse ja ka kõige targemate tarkuse. Äkki ongi mõistlik mitte targutada, mitte seada ritta ülikeerukaid lauseid, mille taha peita oma oskamatust, piiratust. Kui keegi püüaks ära seletada Kolmainsuse saladust, oleks see sama lootusetu, kui päikesesse vaadates kirjeldada seda, milline on päike. Silmad jäävad liiga suurde valgusesse vaadates pimedaks. Võime toetuda targemate tarkusele, tõsiste palvetajate seletustele.
Iial ei suuda surelik inimene hoomata Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust. Iial ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed. Aga ühte me võime taibata – seda, et see on Temast, et me oleme siin, et meile on kingitud elu ja seegi on Temast, et võime kogeda Tema ligidalolu, leida oma elule mõtte, taibata, et meist hoolitakse, et Tema armastab oma loodut. Et Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Ja see, kes seda on taibanud, alustab iga oma päeva Tema – Kolmainu Jumala – nimel ja lõpetab iga päeva usaldades end Kolmainu Jumala hoolde. Nii nagu Martin Luther on ristiinimesi õpetanud: „Kui sa hommikul sängist tõused, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.“ Seepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve ning veel mõni palve ja siis mine rõõmsalt tööle!
Kui sa õhtul magama heidad, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: “Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.“ Seepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve ning veel mõni palve ja siis heida kärmesti ja rõõmsasti puhkama.“
PALVE: Jumal, aita meil taibata Sinust just nii palju, et me ei peaks kunagi kahtlema Sinu halastuses ega armus, pühaduses ega kõigeväelisuses.
Soovin teile vana keldi õnnistussoovi sõnadega:
Olgu teil Jumala ja Issanda õnnistus,
olgu teil laitmatu Püha Vaimu õnnistus,
voolaku teie peale Kolmainu õnnistus
mahedalt ja heldelt,
mahedalt ja heldelt!
- Üksikasjad
- Eve Kruus
„Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu“ (Ii 10:12).
Viimasel ajal kostab meediast üha sagedamini vaimse tervise spetsialistide hädahüüdeid. Kiiresti kasvab inimeste arv, kes väliselt, füüsiliselt, on küll terved, aga sisemiselt väga katki. Üha enam inimesi otsib abi psühholoogidelt ja kõikvõimalikelt nõustajatelt. Üha enamatel inimestel tuvastatakse kõiksuguseid vaimseid haigusi, üha rohkem on inimesi, kes kannatavad depressiooni all. Kordades rohkem neist, kes on pöördunud meditsiini poole abi saamiseks ja kellele on arstid n-ö diagnoosi pannud, on neid, kes arsti poole ei pöördu, kes oma sisemist valu – valu, mis vaevab hinge – lihtsalt püüavad välja kannatada ja põevad seda püstijalu, sest teavad, et arstid ei suuda siin palju aidata. Tablett muudab tuju hetkeks paremaks, aga mõju kaob üsna ruttu. Sama häda on „üldrahvalike ravimite“ alkoholi ja narkootikumidega, millega paljud püüavad end ise tervendada. Korraks võtab valu ära, kingib unustust, aga koos kainenemisega tuleb hingevalu tagasi. Abiainetega on võimalik leevendada vaid tagajärgi, sümptomeid, aga ei saa kõrvaldada haiguse põhjuseid.
Miks läheb inimese vaim, tema „juhtimiskeskus“, tänapäeva heaoluühiskonnas, kus meie elujärg on parem kui kunagi varem, nii sageli katki ? Miks hääbub elujõud, mis inimest juhib, vägi, mis muudab ta teistest elusolenditest erinevaks, Jumala-näoliseks olendiks? Jah, mugav oleks põhjuseks tuua ikka veel kohati esinevat vaesust, puudust, ülekohut, vägivalda, millega sageli püütakse kõiksuguseid halbu olukordi välja vabandada. Kuid vaimselt katkisi inimesi on väga palju ka nende hulgas, kes selliste hädade all ei kannata. Patuoinaks ei saa teha ka koroonaviirust – vaimsete ja hingeliste probleemidega on inimesed hädas olnud juba enne selle haiguse tekkimist.
Kas pole põhjus pigem selles, et inimene üha enam võõrdub Jumalast ega lase Tema hoolitsusel oma vaimu hoida, seda hooldada? Jumala Vaim ja inimese vaim on üksteisest võõrdunud, inimese vaim ei oska enam ammutada Jumala Vaimust tarkust ega sellest tulenevat elujõudu. Tarkust, mis aitab taibata Jumala loodud maailma ehitust ja eesmärki, selles valitsevaid seadusi, tegude tagajärgi, tarkust taibata oma elu mõtet, oma kohta Jumala loodud maailmas, oma ülesannet selles. Kui inimese vaim on pidevas ühenduses Jumala Vaimuga, kui inimene laseb Jumalal oma vaimu eest hoolitseda, siis on see terve. Milles see väljendub? Apostel Paulus on loetlenud tunnused, mis iseloomustavad inimeses tegutseva Jumala Vaimu vilju. Ta kirjutab: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22). Kas pole need vaimselt terve inimese tunnused? Sellised peaksid Jumala tahtmist mööda olema kõik.
Samas on Paulus toonud ära ka mõned näited tegevuste kohta, mida ta nimetab lihaliku loomuse tegudeks, mille põhjal võib öelda, et nende harrastajate vaim on haige: „Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane“ (Gl 5:19–21).
Seega sõltub meie vaimne tervis sellest, kas meie vaim on ühenduses Jumala Püha Vaimuga või mitte. Kas laseme Jumala Vaimul oma vaimu eest hoolt kanda või ehitame nende vahele tõkke. Kui tunneme, et meie elu hakkab puntrasse minema, oleks ehk aeg vaadata, kas oleme meiegi enda ja Jumala Vaimu vahele tõkkeid ehitanud.
Enne oma lahkumist ütles Jeesus oma õpilastele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:16, 17:27).
Kristlikus kirikus on nelipühad aeg, mil tuletame meelde Jeesuse lubaduse täitumist: Püha Vaimu, Tõe Vaimu läkitamist inimeste juurde. See Vaim hoiab meie vaimu ühenduses Loojaga, kõigeväelise Jumalaga. See Vaim kingib tarkust ja rahu ka elutormides, kingib rahu, mis iial otsa ei lõpe. Rahu, milles meie vaim saab kosuda ja terveneda.
PALVE: Issand, meie Jumal. Tänu Sulle selle õnnistuse eest, mille Sa kord kahe tuhande aasta eest nelipühadel inimestele saatsid – tänu Sinu Püha Vaimu eest. Tänu Sulle, et nelipühade ime on kahe aastatuhande jooksul kordunud ikka ja jälle: kui kõlab Sinu evangeeliumisõna, Sinu tõotusesõna, avanevad paljude inimeste südamed Sinu Pühale Vaimule ja nad hakkavad igatsema Sinu lähedust ning otsima teed Sinu, armastava Taevase Isa juurde. Taevane Isa, luba, et Sinu Vaim aitaks meil muutuda Sinu tõelisteks lasteks ja elada Sinu lastena. Õpeta meid oma Vaimu kaudu, kuidas peaksime elama, osuta meie vigadele ja puudustele. Kingi tarkust ja jõudu oma elu parandada. Tervenda oma Vaimuga meie vaimu. Ravi terveks meie hingehaavad. Aita meil oma Vaimu kaudu elada alati osaduses Sinuga, siis pole meil millestki puudust.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Hs 36:25–28, 33–35: „Issand tõotab oma rahvale: ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal. Ma vabastan teid kõigist teie rüvedusist. Ja ma lasen viljal võrsuda ja teen selle rohkeks ega lase teid nälga jääda. Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, asustan ma linnad uuesti ja varemed ehitatakse üles. Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees. Siis öeldakse: „Laastatud maast on saanud otsekui Eedeni aed. Ja varemeis olnud, purustatud ja mahakistud linnad on kindlustatud ja asustatud.““ Aamen.
Suur osa sellest, mida Ta tõotas, ongi sündinud – ka siin, sellel maal. Paljud varemed on üles ehitatud, paljud majad kaunimaks muutunud. Suur osa maast taas üles haritud ja meie elame kasvavas linnas. Seda, milline oleks võinud kõik olla, saab aimu, kui liigud üle piiri ja vaatad paljusid Venemaa linnu. Mõned üksikud korda tehtud hooned ja lõpmata palju majaseintelt maha langenud krohvi ja kooruvat värvi ja võssa kasvanud maad. Võime olla tänulikud, et saame elada oma maal, oma riigis, heisata oma riigi lipu, liikuda vabalt üle paljude piiride. Kuid see kõik on peamiselt väline.
Kuidas on aga lugu meie rahvaga, meiega? Varemed inimhingedes, pealispinnalised või päris purunenud inimsuhted. Aina suuremaks muutuvad lõhed rikaste ja vaeste ja eri põlvkondade vahel. Lõhed hingedes. Suutmatus orienteeruda selles tohutus informatsiooni hulgas, mis meid ümbritseb. Suutmatus taibata, mis meile tõe pähe esitatust on vale. Võid ennast tunda nagu abitu laps, kes ei suuda hakkama saada kõige sellega, mida temalt oodatakse. Liiga palju on sellist, mis kohutava kiirusega muutub – jõuad mõne asja enam-vähem selgeks saada, kui tuleb uus: uued asjad, uued kombinatsioonid, klahvid, ekraanid. Vahel ehk tunned, et kõike seda on liiga palju. Ööpäev peaks olema poole pikem, mälu palju parem, reageerimiskiirus kordades suurem, et jõuaks kõike. Pole enam aega, et vaadata silma, lihtsalt olla koos teistega, ilma et vaataksid aina oma kella, tunda rõõmu sellest kõigest heast, mis sul on. Kui hakkad rõõmu tundma, tuletab keegi sulle meelde, et juba on olemas palju uuemad, palju paremad asjad ja sul pole mingit põhjust paigale jääda ja rõõmustada sellest, mis on.
Kas oled kuulnud, kuidas linnud laulavad, näinud, kuidas raagus puud ja põõsad on läinud lehte, hakanud õitsema? Kas oled tundnud, millist lõhna levitavad õitsevad puud, põõsad ja lilled lahkelt kõigile, kes nende lähedusse satuvad? Kardan, et paljudel pole olnud mahti seda märgata.
Tema, kes on kõik selle kauni meile kinkinud, kes on andnud elu ja meie meeled, millega vastu võtta kõike ilusat, on lasknud kord meie peale piserdada puhast vett. Kõigeväeline Looja, hea taevane Isa, on meid ristimises vastu võtnud. See vesi on meis kasvama pannud midagi uut. Kas oleme seda uut eneses toitnud? Tänulikkuse ja palvetega, heategude ja Tema Sõnadega, Elu Leiva ja Õnnistuse karikaga.
Kõigeväeline tahtis kivise südame ära võtta, uue ja tundliku hellalt asetada kivise asemele. Kuid ka selle uue saab kiiresti kiviseks muuta. Kibeduse, kohtumõistmiste ja kurjuse, tuimuse ja leiguse läbi. Poed sellega, mida kasvamiseks on kastetud, elusamaks saamiseks on uuendatud, pimedusse ja lased känguda kõigel sellel, mis oli mõeldud armastatust ja usku suurendama. Hoiad kramplikult vanast, harjumuspärasest kinni. Ei taha loobuda halvast. Ei taha tunnistada, et oled teinud halba, teinud katki, jätnud tegemata, ütlemata palju head. Oled takistanud hea ja ilusa esiletulekut endas ja teistes. Oled kummardanud teisi jumalaid – oma aega ja palju muudki nende altaritele ohverdanud. Mõtled sellele, kui palju sulle Jumala poolt kingitud ajast oled andnud tagasi sellele heldele kinkijale – palvetes, pühakirja lugemises ja selle üle mõtisklemises, olles pühakojas, armastust kinkides neile, keda Jumal su teele on saatnud, minnes vaatama neid, kes on haiged ja viletsad. Mõtled sellele, kui palju oled andnud Jumalale ja kui palju pannud ebajumalate altaritele oma ajast ja muust, mida Jumal on kinkinud sulle, ja taipad, et see kõik näitab, mida sa tegelikult oluliseks pead.
Jumal on rikkalikult täitnud oma tõotused. Tema on meid piserdanud oma puhta veega. Tema on saatnud oma elavakstegeva Vaimu – armastuse ja tõe tundmise, halastuse ja headuse Vaimu. Tema laseb tärgata kõigel sellel, mis võib meid toita nii, et me iial ei tunneks nälga. Tema tahab meid vabastada kõigest, mis meie hinge lammutab, mis meid väsitab, jõuetuks, lootusetuks ja kibedaks muudab, mis kivistab südame, kasvatab hingele kivise kooriku. Ja sa taipad, et tahaksid muutuda, et tuimus ja kibedus kaoksid. Tahaks olla tundlik kui laps, kes on kogenud imelist armastust, kes ei karda, ei tõmba hirmunult krampi, ei oota võitlusvalmilt lööke ega mahategemist. Tahaks näha ja kuulda, tunda ja tajuda, hellalt puudutada. Saada selleks, kelle juures on teistel hea olla, kelle silmad peegeldavad taevast, õitsemist ja armastust. Ja sa taipad, et see on veel võimalik. Ka sulle.
PALUGEM: Issand, võta meilt see, mis meid hoiab hirmunult pinges, takistab elamast, armastamast. Loo meile, Jumal, puhas süda ja uuenda meis kindel vaim. Looja, muuda meid loojateks. Tule, Sa loovuse Vaim, halastuse ja armastuse, tõe tundmise Vaim. Tule Püha Vaim ja pühitse meid.
- Üksikasjad
- Arne Hiob
Palvetage püsivalt, valvake tänupalves! Palvetage ühtlasi ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust (Kl 4:2-3).
Eile oli rogate-pühapäev – rogate tähendab 'palvetage'! See meenutab meile, et iga usu, iga religiooni, spirituaalsuse (või kuidas nimetada?) keskpunktiks ja südameks on palve. Kõigel muul, mida tehakse – õpetamine, laulmine, majandamine, kultuuri edendamine jms – on mõte ainult siis, kui see kasvab välja palvest, juurdub palves ja jõuab tagasi palvesse. Kõik muud „tähtsad asjad“ – poliitikas, sotsiaaltöös, avalikus elus – ei kuulu kiriku ülesannete hulka, need ei käi hädavajalikult kokku Kristuse evangeeliumi edasiandmisega. Ka Kristuse saladust tuleb selgitada, kaotamata palvedimensiooni.
Kuid mis on palve? See on vaimuosadus ja südamepõhjas toimuv kõnelus Jumalaga. Palvest võib rääkida väga palju. Võimatu on seda kirjeldada ammendavalt – sama võimatu, kui üritada kirjeldada mingit muusikapala, seda ise kuulamata ja teistele kuulda andmata. Muusikat tuleb kuulata ja palves tuleb kindlasti osaleda.
Täna öeldakse, et palve tähendab valvamist: „Palvetage püsivalt, valvake!“ Palve on hinge ja vaimu valvelolek, tavaline seisund on magamine. Kogu maailm magab, märkamata Jumalat – nii nagu magati maha ilmutus Kristuses ja löödi Ta risti. Öiseid palveteenistusi nimetatakse vigiiliateks, mis toob jälle välja palve tegeliku iseloomu: ladina sõna „vigilia“ tähendab ʽöine ärkvelolek, valvamineʼ. Palvetamine tähendab valvelolekut pimedaimas öös. Tavaline, ilma palveta eluviis on hämamine pimedas, kus silmad ei näe valgust, või magamine olukorras, kus varitsevad ohud. Olla palvetaja tähendab olla nägija keset pimedust ja pimedaid, sest ainult palve vaimsel tasandil saab kohtuda Jumalaga.
Palvetamine tähendab seega ärkvelolekut: „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder“ – ütles Jeesus oma raskesse unne suikunud jüngritele (Mt 26:41). Paulus aga kirjutas oma sõpradele: „Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained“ (1Ts 4:5–6). Kõik suured usumehed ja -naised on rõhutanud vajadust olla ärkvel, olla valvel, et Jumala suured teod meist mööda ei läheks, et me maha ei magaks oma võimalust leida Jumalat.
Kuidas võime leida Jumalat? Sellele osutab teine oluline element, mida nimetab apostel: palve kaudu avab Jumal meile „Sõna ukse“. Piiblis öeldakse, et alguses oli Sõna, kelle läbi kõik on loodud (Jh 1:1–18). Seesama Jumala Sõna kõneleb lakkamatult edasi Pühakirjas ja tahab olla meile ukseavajaks jumalariiki. Uks aga seostub Jeesuse kui hea karjasega, kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen lammaste uks“ (Jh 10:7). Kujund uksest, mis juhatab teispoolsusse või Teise Maailma, on laialt levinud.
Meile öeldakse seega, et Jumala Sõna on ukseks nähtamatusse tegelikkusse – sinna, kus me kohtume Jumalaga. Kuid enne peab inimene Sõna endasse sisse laskma. See toimub palves, milles avatakse uks teise maailma.
Mis juhtub, kui meile avatakse uks? Juhtub see, et meie ellu siseneb valgus, mille kaudu alles näeme, et eelnev oli pimedus. Juhtub see, et meile näidatakse „Kristuse saladust“ – sõna-sõnalt müsteeriumi, nagu seisab Pauluse originaaltekstis. Alles palvetama soostudes hakkame mõistma Jeesuse Kristuse ilmutust sündimisest kuni ülestõusmiseni. Vähe sellest, palvemaailmas meie tunnetust aina kasvatatakse, nii et võime Püha Vaimu kaudu saada osa „Jumala saladusse peidetud tarkusest“, kirjutab mujal Paulus. „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud“ (1Kr 2:7jj).
Paljud inimesed on kirjeldanud seda, mida nad on kogenud, kui seisid Teise Maailma väraval ja tohtisid uksest sisse vaadata selle müsteeriumidesse. Üks meie koguduse liige, kes nüüd on juba surnud, kirjutas mulle kord oma nägemusest, kuidas ta siirdus läbi toru kirka valguse poole ja kuulis sealt Jumala häält. Teine nägemus, millest ta kirjutas, on seotud uksega, nagu on jutuks olnud täna:
„Olin toas kamina ees, kaminas põles tuli, oli soe ja hea. Laual põles kaks küünalt, nende vahel oli avatud raamat. Minu meelest oli see nagu kogu maailm, rohkem ei saanudki enam midagi olla. Tõusin ja läksin avatud raamatu juurde, seda lugedes sain teada, et on olemas veel teine maailm. Kobasin siis mööda seinu nagu midagi otsides ja leidsin akna. Tõmbasin akna eest kardina, nägin õues puid, sinist taevast ja rohelist muru. Minu jaoks oligi see teine maailm.
Otsisin siis ust, et minna sinna uude maailma, kuid ei leidnud. Läksin uuesti laual oleva raamatu juurde ja seda raamatut lugedes sain teada, kustkohast leida uks. Läksin ukse juurde, avasin selle ja ukse tagant voogas vastu eredat valgust, kostis kaunist muusikat ja linnulaulu. Ma muutusin ise ka valgeks, valgus tõmbas mind endasse ja ma hakkasin tõusma ülespoole. Seepeale ma ärkasin. Raamat laual oli Piibel.
Mida taheti sellega öelda? Kas seda, et meie maailmaga koos (või peale meie maailma) eksisteerib ka teine maailm, mis on reaalsem kui meie oma maailm, mida meie ei tunne ega oska leida ja et ma pean rääkima oma tuttavatele ja lähedastele sellest?“
Mul on hea meel, et see mees mulle sellest nägemusest teatas.
Kahtlused on mõistetavad. Paulus palus koguni eestpalvet selle eest, et Jumal avaks Sõna ukse kuulutada teistele edasi Jumala saladust ja Kristuse müsteeriumit, mida on vaja tunda taevatee leidmiseks. Inimesed, kes magavad, pahandavad, kui neid ootamatult unest üles raputatakse. Evangeeliumi Kristuse ülestõusmisest peab aga edasi andma, Jumala saladusest ei või vaikida, et need, kes magavad, võiksid ärgata.
„Palvetage püsivalt!“ Ainult selles teeme edu, millega tegeleme püsivalt, lakkamatult. Sama kehtib Jumalaga suhtlemise puhul. Palve hoiab meid ärkvel, et me magama ei jääks ja Jumala tähtsaid sündmuseid oma elus maha ei magaks.
Head kevadenädalat kõigile!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
CANTATE! – LAULGE!
Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. „Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla“ (Ap 16:25–26).
„Laulge Issandale uus laul, sest Tema teeb imetegusid“ (Ps 98:1).
Kord laulsid Paulus ja Siilas Kõigeväelisele Jumalale kiituselaule. Nad laulsid pimedas öös, laulsid aheldatuina, ülekohtu käes kannatavatena – laulsid kiituselaulu oma Jumalale. Ja pühakiri ütleb, et sellel laulul oli imeline tagajärg – kõikide vangide köidikud pääsesid valla.
Kuid võib-olla on see muinasjutt? Aga siis on muinasjutt ka Eestimaa vabanemine nõukogude võimu köidikutest. Kus on meie sajad tuhanded mehed, kes ligi 30 aastat tagasi, püssid käes, meid suure vaenlase vastu vabaks võitlesid? Meile kingiti vabadus ja me laulsime end vabaks. „Looja, hoia Maarjamaad!“ „On koit ... On vaba peagi Eesti!“ Need ja paljud teised laulud panid eestlasi rahvaste vanglas tõusma, kaasa laulma, kaasa unistama, lootma, palvetama.
Ja laulud, mida ka kõige pimedamatel aegadel lauldi Eestimaa kirikutes ... Peamiselt olid naised need, kes julgesid siis kokku tulla ja laulda kiituselaule oma Jumalale. Jah, sadades Eestimaa pühakodades lauldi Jumalale ka kõige pimedamatel aegadel. Isegi siis, kui laulupidudel pidi laulma kiitust vägivaldsetele, miljoneid hävitanud juhtidele, kolhoosikorrale ja traktorile, lauldi pühakodades kiitust Kõigeväelisele Jumalale, Kõigutamatule Keskmele.
Aga meie? Täna ja praegu? Milline on meie ja meie rahva tänulaul Jumalale? Kui palju on selle rahva hulgas neid, kes on mõistnud, et neil on üliväga suur põhjus laulda Jumalale kiituselaule? Neid pole vist palju. Meile kingitud vabadust võetakse sageli kui enesestmõistetavust, nagu midagi, mis iseenda sihikindla ja raske tööga on saavutatud – sama rumal, kui arvata, et meie rahva sihikindla ja ränga tööga saabus külma talve järel lõpuks soe kevad ja kevade järel suvi. Oh seda lihtsameelsust, enesekesksust, lühinägelikkust! Kust leida prillid, mis aitaksid näha veidikenegi kaugemale?
Aga meid kutsutakse üles laulma Issandale uut laulu ja me teeme seda. Teeme kirikutes ja isegi laulupeol. Me ei laula Talle hädaldavaid, virisevaid kurtmiselaule, vaid rõõmsaid tänulaule, sest me pole need, kellel ei ole lootust. Meil on Kõigeväeline Jumal, Issand, kellel on surmastki väljapääsutee. Me ei ole need, kellest mitte keegi ei hooli, kes julmas olelusvõitluses küünte, küünarnukkide, hammaste ja rusikate abil end selle maailma vaenulikkusest peavad läbi trügima. Me oleme need, keda armastab keegi, need, kellest hoolib keegi, need, kellele Jumal on kinkinud elu ja vabaduse, need, kes läbi ristimise on saanud Jumala lasteks, need, kellele Jeesus on tõotanud: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“ Me pole iialgi üksi! Ja Jumala laps leiab tuhandeid põhjuseid laulda tänulaule oma Jumalale.
Paulus ja Siilas olid oma esimesel misjoniretkel Euroopas. Filipi linnas saab neile osaks väga ülekohtune rünnak. Tasuks heateo eest mõistetakse nende üle kohut, antakse palju kepihoope, pannakse vangi. Kaks heade kavatsustega linna tulnud meest on läbipekstuna vanglas. Nende jalad vaevlevad jalapakkudes. Aga mehed ei oiga, ei hädalda, ei nõua paremat kohtlemist. Keset ööd on neil kahel oma lootusetus olukorras siiski imelist lootust. Kesk ööd seal vanglas on nende hinged täis säravat valgust. Nad hakkavad laulma kiituselaule oma Jumalale. Ja äkitselt avanevad vangla uksed ja kõikide köidikud pääsevad valla.
„Laulge Issandale uus laul“ – tänu- ja kiituselaul Tema imetegude, Tema armastuse ja headuse eest! Tema otsib kadunuid, kutsub tagasi eksinuid, seob valusad haavad, annab elule mõtte! Tema kuuleb meie palveid. Tema aitab leida valguse raja ka neil, keda oma südames kanname, kelle pärast muretseme, lakkamata palume. Tema on tõotanud olla seal, kus kaks või kolm Tema nimel on koos. Laulgem siis Temale, Imelisele Issandale, uut laulu: siirast, hõiskavat tänu- ja kiituselaulu. Rahvas, kes unustab Jumalale lauda, ehitab endale vanglamüüre ja sepistab ahelaid, kaob öösse. Rahvas, kes laulab Jumalale tänu, püsib.
PALVE: Issand, kõlagu Sulle tänu ja kiitus! Sina oled kuulnud ka sellelt, me väikeselt maalt, ka pimedates aegades tänulaule ja oled meie väikesele rahvale kinkinud vabaduse. Nii kindlana tundunud vanglamüürid varisesid ja kõikide köidikud pääsesid valla. Tänu Sulle, hea Jumal, Kõigeväeline vabastaja, Issand, me isand! Ära lase meid lahti, ära lase meid öösse kaduda! Puuduta meid oma headuse väega, kinnita meid käima eluteel. Aamen.
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14).
Tänase pühapäeva nimetus kirikukalendris Jubilate (´hõisake´) väljendab ülestõusmisaja üldist meeleolu: rõõmu ja tänulikkust. Ristirahvas jätkab rõõmustamist Issanda ülestõusmise ja tema poolt surma võitmise üle. Kuid kas sellel rõõmul, sellel teadmisel, on meie jaoks ka praktiline sisu? Kas see kajastub meie elus?
Paar nädalat tagasi ühel Tallinna kalmistul. Matus. Ümber värske kalmukünka on kogunenud leinajad. Veel viimased hetked, enne kui elavatel on aeg minna oma eluga edasi, minna oma teed, oma toimetuste juurde. Näod on kurvad, kostab üksikuid nuukseid ja repliike: „Ta polnud ju veel nii vana, võinuks veel elada“, „Kuidas küll N nüüd vastu peab, nad armastasid teineteist nii väga, olid kogu aeg koos“ , „Vähemalt on ta nüüd oma vaevast lahti.“ Õhkkond on ülestõusmise sõnumi rõõmust väga kaugel.
Vaid paar meetrit eemal on hauaplats, mille seisukorrast on näha, et selle külastamisest on möödas juba hulk aega. Kulunud hauakivil on peale tavalise informatsiooni – lahkunu nime ja aastaarvude – tekst: „Rändaja, seisata minu kalmul ja mõtle minule, aga rohkem iseendale, sest mina olen kodus, sina võõrsil.“
See on hääl teispoolsusest, lahkunu pöördumine nende poole, kes elavad: „Mõtle minule, aga rohkem iseendale, sest mina olen kodus, sina võõrsil.“
Jah, me kõik, kes me oleme inimesed, oleme surelikud. Vahe surelike vahel tekib selles, mida nad selle teadmisega peale hakkavad. Millele loodavad, kui loodavad? Heebrea kirja autor on ristiinimeste olukorra võtnud kokku sõnadega: „Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast“ (Hb 13:14). Ristiinimese jaoks on ka surmas lootus, kaunis lootus. Lootus jõuda oma tõelisesse kodusse.
Tänase pühapäeva teemaks on „Jumala rahva koduigatsus“.
Kirikukalendris on tänaseks päevaks jutluse mõtete aluseks antud kirjakoht, mis toob meieni need Jeesuse sõnad oma jüngritele, mida Ta ütles neile viimasel ühisel söömaajal, vaid mõni tund enne oma kinnivõtmist ja ristisurma. Jeesus kõneles tol õhtul inimestele, kes Teda väga armastasid ja keda Tema väga armastas. Ta kõneles inimestele, kes olid segaduses, kurvad ja hirmul, sest Ta oli neile öelnud, et õige pea peab Ta surema, ja vähe sellest: üks nende seast annab Ta ära. Kellestki nende enda seast saab Õpetaja äraandja, Tema surma põhjustaja, ja nad ei saa midagi teha. Need inimesed tundsid ilmselt üsna sedasama, mõtlesid sedasama, mida tunneme ja mõtleme meie, kui seisame oma lähedase surivoodi või hiljem kalmu ääres: me jääme Temast ilma. Jääme ilma Temast, kes on olnud meie elu sisuks, olnud abiks, toeks, julgustajaks, lootuse kinkijaks. Ja me ei suuda midagi teha, et seda ära hoida.
„Ja Jeesus ütles neile inimestele: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed. Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14 1–4, 6).
Jeesuse sõnul on tema lahkumise peamine eesmärk valmistada ette oma järelkäijate vastuvõtmine taevastes sfäärides. Jeesus läheb neile seal kodu valmistama, et nad võiksid alati Jumalaga olla ja temast rõõmu tunda. Meil kõigil on siin ilmas elades kodu, mingi eluase. See on praktiline vajadus, mis käib kaasas inimeseks olemisega. Meil on vaja varju erinevate ilmastikutingimuste eest, on vaja turvalist paika, kus puhata, suhelda oma perega, olla vahel ka üksi. Küllap vajame sellist paika ka Jumalariigis.
Oma kodud püüame sisustada võimalikult mugavalt, et me ennast seal hästi tunneksime ja et seal tunneksid end hästi ka need, keda sinna külla kutsume – meile armsad ja olulised inimesed. Milline saab olema meie eluase Taevariigis? Meile ei kirjeldata Jeesuse ettevalmistusi. Pühakiri ütleb apostel Pauluse kaudu vaid: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).
Väga julgustavad on Jeesuse sõnad: „Minu Isa majas on palju eluasemeid.“ Taevas on piiritu ja Taevariigis on piisavalt ruumi kõigile usklikele. See on usklike kodu, kust kedagi, kes sinna on jõudnud, kunagi minema ei aeta.
Jeesus tõotas, et kui Ta on eluasemed ette valmistanud, siis Ta tuleb tagasi ja võtab oma jüngrid kaasa enese juurde, et nemadki oleksid seal, kus on Tema. Tema eemaloleku ajal aga peavad õpilased iseseisvalt jätkama seda teed Jumala poole, mida Ta neile on näidanud ja mida tundma õpetanud. See on tee, mille lõpus kohtub inimlaps oma Looja ja elu andja Jumalaga. Ristiinimeste tõeline kodu on Taevariigis, seal, kus nad saavad näha Jumalat, oma Taevast Isa, palgest palgesse.
Jeesus ütles, et selleks teeks, tõeks ja eluks, väljaspool mida keegi Jumala juurde ei jõua, on Tema ise. Tee Jumala juurde seisneb tõe tundmises Jeesuse kohta ning Tema elu kogemises, selle matkimises. Jeesuses on kehastunud tõde Jumalast ning Jumala vahekorrast inimestega; seetõttu on inimkonnale nähtav ja järgitav ka elu, mis peitub Jeesuse sõnades ja tegudes ning mis on tegelikult Jumala enda elu. Inimesed peavad püüdma elada Jumala elu. „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik,“ ütles kord Jeesus (Mt 5:48). Sinna, kuhu Jeesus nüüd läheb, pääsevad need, kes tunnistavad Jeesuse oma Issandaks ja püüavad käia oma elus Tema jälgedes, elada Tema õpetuse järgi, tahavad elada koos Temaga, tahavad kõigis olukordades Tema peale loota ja tunnistavad oma kuulumist Talle. Kuna tunda Jeesust tähendab tunda Isa, tunnevad jüngrid juba teed Isa juurde.
Võiks öelda, et Jeesuse jaoks tähendas surm väravat, mille kaudu Ta naaseb koju, naaseb Isa juurde. Veidi hiljem meie kirjakohast ütleb Ta oma õpilastele: „Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde“ (Jh 16:28). Ta soovib, et surm tähendaks tema jüngritegi jaoks sedasama: mitte kõikehävitavat kolli, vaid väravat teispoolsusesse, Jumala riiki, kus valitseb elu, mis iial otsa ei lõpe.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
(Artur Alliksaar)
Meie elu on rännak, kuid see ei ole retk teadmatusse või rännak hävingusse. See on teekond koju – taevasesse isakoju, Tema juurde, kes on meile kord elu kinkinud ja meid teele läkitanud. Kui meile maiseks rännakuks antud aeg otsa saab ja me üle surma läve astume, siis ei pea me teispoolsuses hakkama endale otsima ja välja võitlema kohta, kus olla, kus igavikku veeta. Meil on juba praegu sealpoolsuses kodu, kus meid oodatakse, kus meie Issand on meie jaoks eluaseme valmis seadnud. Seal ootab meid meie Taevane Isa, ootab meie Issand Jeesus Kristus, kes on meile oma kannatuste ja surmaga rajanud tee läbi surmavalla, ootavad ka meie armsad, kes on oma maise rännaku meist varem lõpetanud.
Jeesus ütleb täna ka meile: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:17–18). „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1).
Jubilate!
PALVE: Kõigeväeline Jumal, tänu Sulle, et Sina oled kinkinud meile elu selles imelises maailmas. Tänu, et Sa hoolid meist ja annad meile igal päeval kõik selle, mida me oma eluks vajame. Tänu Sulle, et me ei pea elamisega kiirustama, ei pea igast hetkest välja pigistama viimast, sest me teame, et Sinu omade üle pole surmal ega kaduvusel võimu ja neil, kes Sinusse usuvad ja Sinu Poja poolt ette näidatud ja ette elatud teed käivad, on võimalus jõuda kord Sinu riiki ja pärida igavene elu. Võta vastu need, kelle elurännak on lõppenud. Juhatagu Sinu elu valgus nende teed läbi igaviku, kuni nad jõuavad Sinu Taevastesse kodudesse. Kingi lohutust ja jällenägemise lootust neile, kes on leinas. Kasvata nende usku, kingi südamesse rahu. Täida meid rõõmuga, mida maailm ei suuda anda. Aita meil rõõmsa südamega Sinu Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist oodata ja seda oodates rõõmsate ja tänulike teekäijatena oma elurada rännata. Aita meil leida õige tee, tõe tee, mida mööda minnes võiksime jõuda sinna, kus valitseb täielikult Sinu tahtmine ja igavene elu. Taevane Isa, hoia oma kaitsvat ja õnnistavat kätt sellel rännakul meie kõigi üle. Juhi meid ja aita pärale jõuda Sinu riiki.
