Nädala mõte

„Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!“ See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.““ (Mt 22:34–40).

„Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde. Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega.

„Sest Su heldus on suur minu vastu, ja Sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest“ (Ps 86:13).

„Igale asjale on määratud aeg“ (Kg 3:1).

Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini taipab ta, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mitte mingi hinna eest ega mitte kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks ja põnevaks veel seegi, et me keegi ei tea, kui palju igaühele meist seda kingitud on ja kui palju sellest kingitusest veel alles on.

 „Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem“ (Ps 92:2). 

Hea on tänada! Kas tõesti! Nii palju pakub elu olukordi, kus tundub, et õigem on kätt rusikas hoida ja jõuliste sõnadega keegi paika panna. Kui siia lisada veel sõjad, looduskatastroofid ja muud segadused laias ilmas, siis kust küll võiks me huultele tulla tänusõnad. Need, mis südamest sinna kerkivad ...

„Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“

„Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?“ Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.“ Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse. Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud“ (Ap 9:1–9).

„Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu. Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse“ (Õp 28:13–14).

„Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12).

Jeesus ütleb: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48).