Nädala mõte

„Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).

Midagi imelist on valmistatud! Midagi erilist ja igavestikestvat on veel ees. Kas usume? Kas igatseme seda?

Kalju Lepik on meenutanud luuletuses „Kirikus“ üht üsna sarnast küsimust, mis tal kord lapsena koos emaga kirikus käies tekkis.

„Meie ootame uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).

„Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!“ Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna.““ (Lk 17:5–6).

Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet (Mt 13:24).

Vestlesin kord haiglas inimesega, kelle jaoks meie nii argisel ütlusel „Me kõik peame kunagi surema“ ei olnud enam abstraktset, isiklikult mittepuudutavat tähendust. Too inimene oli teada saanud ja omaks võtnud, et aeg selle „kunagini“ ei olnud tema jaoks mõõdetav enam aastate ega kuude, isegi mitte nädalate, vaid juba päevadega. Ta ei olnud veel jõudnud väga kõrgesse vanusesse, elu polnud teda ära tüüdanud ja tema jaoks ei olnud surm oodatud vabastaja kannatustest, nagu see on paljude jaoks. Tema tahtnuks veel elada. Pärast seda, kui olime rääkinud tema elust, küsis ta minult: „Miks Jumal on nii ebaõiglane? Ta laseb varakult surra headel ja korralikel inimestel, samal ajal kui kõiksugused halvad ja ülekohtused inimesed saavad elada pika elu?“

„„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:36–40).

„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänu-ütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses“ (Fl 4:4–6).

Jeesus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“ (Jh 14:19).

„Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära“ ( Lk 10:38–42).

Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal (Ps 119:105).