Nädala mõte

„Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.“ Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet“ (Lk 18:31–34).

Eilse, paastuajaeelse pühapäeva teema on meie kirikukalendris võetud kokku sõnadega „Jumala armastuse ohvritee“.

Armastuse ohvritee. Armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostame me enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks AINULT millestki loobumist, enda oma äraandmist. Kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis – Kristust nimetatakse ka Jumala Ohvritalleks.

Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega? Kas teisiti ei saa? Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga ränka füüsilist valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda mingi ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, väga hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu, rääkimata siis oma isekusest ja ülisuurest egost loobumisest, selle mahasurumisest. Mitte ilmaasjata ei loeta laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust, apostel Pauluse kirja pandud kaunist armastuse ülemlaulu, mis ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike“ (1Kr 13:4–7). See tekst tuletab meelde, et armastus jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata – vaid siis suudame kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Apostel Paulus on kirjutanud: „Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:7–8). Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Ta ütleb oma jüngritele: „Ei ole suuremat sestsinasest armastusest, kui keegi jätab oma elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).

Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel et meie võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Mida on meil selle vastu panna? Tegelikult aga teevad need meist, kes oma ligimesi või vähemalt oma sõpru tõeliselt armastavad, iga päev sedasama, mida tegi kord Jeesus. Annavad oma elu, ohverdavad seda. Oma elu andmine – selle tähendus on palju laiem kui füüsiline surm. Meie surmast polekski meie armsatel ilmselt mingit kasu oodata, kui meil just neile midagi pärandada ei ole. Elu, mida me saame kinkida neile, keda armastame, väljendub meile eluks antud üürikese aja, oma tähelepanu, oma hoolimise, oma jõu, oma teadmiste, vahel oma vahendite kinkimises, puuduste väljakannatamises, valmiduses andestada, halastada.

Kahe päeva pärast, tuhkapäeval algab kristlikus kirikus paastuaeg. See aeg on mõeldud ristiinimestele, on mõeldud meilegi, et saaksime vaimus teha kaasa rännaku Jeruusalemma poole. Me teame, mis seal toimus. Jeesus tapeti ja ta tõusis kolmandal päeval jälle üles. Ustavusega armastuses võitis ta surma. Meiegi elu on teekond, teekond sünnist surma poole, Taevase Jeruusalemma poole, kus meie rännak lõpeb ja kus meiegi elule antakse hinnang. Ja kui oleme armastuses ustavaks jäänud, saame meiegi kogeda ülestõusmist ning igavest elu. Paastuaeg on antud meile mõtlemiseks selle üle, milline on meie elurännak, rännak ristiinimesena. Kas see on armastuse ohvritee, nagu see oli Jeesusel? Ohvritee, mis ei ole vaevaks, vaid rõõmuks. Ustavus armastuses. Teekond Jumala poole, teekond koos Issandaga pidevas palveosaduses. Teekond läbi katsumuste, aga ka läbi rõõmude. Palugem, et meie teekond võiks selline olla.

PALVE: Issand, ole meiega meie rännakul Taevase Jeruusalemma poole. Aita meil sellel teekonnal jääda ustavaks armastuses Sinu ja ligimeste vastu. Kingi meile armastust, mis on tugevam surmast. Luba meil jõuda teekonna lõpul sinna, kus meid ootab tõeline elu: elu rahus, rõõmus ja armastuses, mis iial otsa ei lõpe.NÄDALA MÕTE

„Kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha“ (Lk 17:10).

Miks peaksime tundma end tühistena? Sageli seletatakse neid Jeesuse sõnu nii, et on ükskõik, kui palju keegi Tema riigi töös vaeva näeb ja higi valab, see ei aita tal Jumala armu ega tänu välja teenida. Juba I sajandi juudi õpetlane Joohanan ben Sakkai on öelnud: „Kui sa oled palju Seaduse nõuandeid täitnud, ära pea seda enda teeneks, sest sel eesmärgil on sind loodudki!“ Sama ütleb Jeesus: jumalariigi sulasel ei ole loota mingit erilist tasu, kui ta oma kohust täidab. Kuuletumine ei too kaasa eripreemiat.

Kuid tähelepanu: Jumal ei ütle sellega, et me oleksime tühised, kasutud, tarbetud ehk kõlbmatud sulased! Jeesuse sõnul on Jumal maailma armastanud ning käsib minna ja teha jüngriteks kõik rahvad. Me ei saa olla kõlbmatud, tarbetud või kasutud selleks tööks, muidu meid ei saadetaks! Inimene loodi ainult „pisut alamaks Jumalast“, öeldakse Pühakirjas – see kõik ei ole tühine Jumala ees! Pealegi räägib Jeesus talentidest, mida kasvatatakse, ning ütleb, et töötegija on oma palka väärt“ (Lk 10:7).

Seega peab olema meie enesehinnang, et oleme tühised sulased! Tavaliselt me kipume olema enda silmis pigem head, tublid ja tähtsust täis. Jeesuse sõnade mõistmiseks tuleb haarata mõni rida ettepoole, kus Ta ütleb: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna“ (Lk 17:6). Kuid nii nagu sulased ei saa tavatööde puhul mingeid erilisi kiidusõnu, ütleb Jeesus jüngritele: „Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha!“ Teisisõnu hoiatab Jeesus, kui Ta kutsub üles ennast tühisena tundma, kõrge enesehinnangu eest, sest kui jüngrite usk suudab puid välja juurida ja merre istutada, siis teeb see uhkeks.

Tänaseks põhiteemaks on uhkus (mitte see, et me ei suuda Jumala armu välja teenida). Uhkus, ülbus, kõrkus – see on Piiblis algseim patt, mis põhjustas esmalt languse vaimude maailmas. Hakkasin meenutama, kust leida midagi uhkuse kohta. Ralf Lutheri „Uue Testamendi sõnaraamat“ ei räägi sellest midagi, „Suur piiblileksikon“ ainult üldises toonis. Tõesti, uhkus ei ole teemaks meile tänapäeval. Seda märkas näiteks juba Clive Staples Lewis: „Olen kuulnud inimesi tunnistavat, et nad on tujukad, et nad ei suuda loobuda naistest või joomisest või saada jagu argusest. Aga ma pole kunagi kuulnud ühtegi mittekristlast süüdistavat end selles patus.“ Arvan, et kristlaste seas pole lugu kuigivõrd parem. Deemonlik uhkus mõjutab jätkuvalt inimkonda, maskeerudes loendamatute kattevarjude taha.

Pikemalt kõneleb uhkusest Basilea Schlink: „Varjatud uhkus on kõige ohtlikum patt. Näiteks on meile talumatu, kui inimesed meile vähem tähelepanu ja austust osutavad kui kellelegi teisele. Me ei talu, et oleme teiste silmis väärtusetud, kuna meil pole andeid, säravaid omadusi ega veetlevust. Me ei talu, kui meile tehakse etteheiteid ja nõnda teiste ees alandatakse. Me ei talu, kui me ei saa olla juhtivas või tooniandvas rollis. Kaugel sellest! Me hoopis haletseme end, kui teised ei hinda meid meie andekuse, tarkuse või võimete vääriliselt või kui peame tegema mõnda tööd „allpool oma taset“.

Ema Basilea jätkab, aina uusi uhkuse ilminguid näidates: „Me ei talu mingit kriitikat ... Oma varjatud uhkuse tõttu oleme omadega nii sõlmes, et ei suuda vajaduse korral astuda lihtsat sammu – paluda kelleltki abi ja toetust. Varjatud uhkus soovib jätta endast eriti alandliku ja vähenõudliku inimese mulje.“ Uhkus (või ülbus või kõrkus) on saatanlik patt, mis saadab meid hukatusse. Uhkusevastaseks ravimiks on alandamine, nii nagu Jeesus ise oli alandlik ja andis oma elu teiste eest. „Peame alistama oma tahte Jumala tahtele; alistuma kõigele, mis meid alandab.“ Ainult tegelik enesealandus võib meid vabastada uhkusest ja suurelisusest. „Kõigepealt tunnistagem oma vead ja patud oma hingehooldajale või kui vaja, ka teistele, sest tihti on just see meile kõige alandavam.“ *

Küll on otsesed sõnad – mina vist ei julgeks nii ütelda. Vähe sellest, kui ma neid lugesin, siis tundus, et need käivad minu enda pihta. Ma ei talu kriitikat ega etteheiteid, haletsen end ... Mõneti vähem kritiseerib Basilea Schlink edevust, mille puhul tahetakse ennast aina näidata ja imetleda. Mäletan, kuidas käisin koolidiskol laval diskori kõrval istumas – olin ju bändimees ning mind ei julgetud ära ajada. Oli tähtis tunne, et võisin minna kultuurimajas lavatagustesse ruumidesse, kuhu lihtsurelikke ei lastud. On usumehi ja -naisi, kes oma suure usuga kipuvad eputama. Usk liigutab mägesid, teeb haigeid terveks – ja kui ei tee, siis järelikult on haige ise süüdi. Tal oli liiga vähe usku! Kuulda on, et ka imede toimumisega seoses manipuleeritakse ja lükatakse „uskmatusena“ tagasi iga kriitika.

Väga hästi on kirjutanud uhkusest ka Clive Staples Lewis: „Mida enam on kelleski uhkust, seda vastumeelsem on see talle teistes.“ Inimeste uhkused on konkurentsis. Uhke ei saa tunda Jumalat ning silmapaistvalt uhkete inimeste jumalapilt ongi moonutatud. Selles mõttes „nad kummardavad üht väljamõeldud Jumalat“. Uhked ilmutavad võltsalandlikkust: nende kohta ütles Jeesus, et nad räägivad Tema nimel, teevad Tema nimel suuri tegusid ja ajavad Tema nimel kurje vaime välja (= nende usk liigutab mägesid) – ja saavad kohtupäeval kuulda sõnu, et Tema pole neid iial tundnud (Mt 7:21–23).

Lewis esitab ka täpsustusi: heameel kiitusest ei ole uhkus – siis me rõõmustame teiste pärast, et oleme neile midagi head teinud. Võime olla uhked ka oma laste peale, kui nad midagi head on korda saatnud. Edevus on „kõige süütum ja vabandatavam“ patt – edev inimene hoolib teistest, talle läheb korda teiste arvamus, s.t ta pole teiste suhtes ükskõikne. „See on pahe, aga ka alandlik pahe.“ Tõeline „kuratlik uhkus algab siis, kui me vaatame teiste peale nii kõrgelt alla, et ei hooli üldse, mida nad meist mõtlevad“. **

Tundkem siis endid „tühiste sulastena“ – mitte et Jumal meid nii vaataks (Tema armastab oma loodut), vaid selleks, et meis uhkus ei tärkaks. Hoidkem ka liigsest uhkuse kriitikast, mis võib omakorda osutuda uhkuse väljenduseks: võib-olla on mõned meile uhkena paistnud inimesed lihtsalt tundlikud ja hellad – ilma olulise uhkuseta? Saatanlik uhkus on ka seotud kurjusega, mis ei kehti igasuguse poosetamise kohta. Igatahes juhib Jeesus meid headuse, tasaduse ja alandlikkuse poole, sest ainult selliseid inimesi saab Jumal kasutada oma tööriistadena ning maksta neile rikkalikult armutasu.

* Basilea Schlink, Sa ei jää enam endiseks. Tallinn 2009: 217j, 220j.

** Clive Staples Lewis, Lihtsalt kristlus. Tallinn1991: 68–71.

Selle nädala teemaks on „Jeesus äratab usule“. Usk võib ka uinuda. Keegi soovib, et uinuv usk meis ärkaks, et me ei muutuks uneskõndijaiks, käegalööjaiks.

Vangistatud Ristija Johannes laseb oma jüngritel Jeesuselt küsida: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ (Mt 11:3).

Olla see, kelle lootus ei kustu ka siis, kui teda viiakse tõe kuulutamise eest kõrbeavarusest pimedasse vangikongi.

Olla see, kes ei lakka uskumast, et see, kes lubas tulla, tuleb! Isegi siis, kui peab ootama kaua, kas või elu lõpuni – Tema tuleb ja täidab oma tõotused.

Rääkisin Kanadas naisega, kes oli kord Saksamaal sõjapõgenikuna olnud oma paljude lastega ühe saksa naise juures korteris. Ühel päeval jäi ta väga haigeks. Kõige väiksem lastest vajas veel rinda, aga haigus oli ema murdnud voodile. Korteriperenaine kutsus arsti. Arst teatas, et tegemist on kopsupõletikuga, aga ta ei saa aidata, kuna ravimeid on vähe ja sellel põgenikul pole raha, et rohu eest maksta. Saksa naine võtnud kõik oma säästud, andnud arstile ja teatanud, et ravigu ta haige terveks, sest need lapsed vajavad oma ema!

Kui tervekssaanud ema imestanud võõra sakslanna ohvrimeelsuse üle, öelnud too, et tema ainus poeg viidi sõtta ja ta ei tea, mis on temast saanud, sest kaua pole Venemaalt tulnud enam ühtegi kirja. Ema ütles, et ta arvab, et poeg sattus vangi, ja lisas: „Ma aitasin sind ja sinu lapsi ja ma loodan, et äkki seal kaugel Venemaal aitab mõni vene ema minu poega.“ Läksid aastad. Eesti ema jõudis oma kuue lapse ja mehega Kanadasse. Ühel päeval sai ta kirja Saksamaalt. See saksa ema kirjutas oma aastatepikkusest lootmisest ja ootusest, ilma et oleks saanud pojalt ühtki elumärki. Ühel päeval aga koputas keegi ta koduuksele. Seal seisis tema vangilaagrist koju jõudnud poeg, kes kõneles oma emale ühest vene emast, kes oli talle iga päev toonud ühe viilu leiba. Poeg uskus, et just need leivaviilud olid aidanud tal üle elada ränkrasket laagrielu.

See on lugu emast, kes ei lakanud uskumast, lootmast ega ootamast ning kes lootes ja oodates tegi head neile, kes vajasid abi. Lugu sellest, kuidas üks ema süda tundis, et see, keda ta üle kõige armastas, on kusagil kaugel elus ja tuleb tagasi tema juurde.

Ristija Johannes oli kogu oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida tahab Jumal, ja elanud ise nii askeetlikku elu kui võimalik. Kas Jumal oli teda selle eest kuidagi premeerinud? Mõni parem kaamel või valitsejate poolehoid? Ei midagi sellist. Oma elu viimased päevad veedab see kõrbeavarustega harjunud mees Heroodese vangla keldrikongis, sest ta on kritiseerinud valitsejat. Sealt maa alt saadab oma hukkamist ootav mees oma jüngrid Jeesuselt küsima, kas Tema on see, kelle tulemisest on muistsed prohvetid kõnelenud, või tuleb neil oodata kedagi teist. Ta ei küsi, kas ootamisel on üldse mõtet. See, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei küsi nii. Kristlus ei taga meile siin maailmas paremaid kaameleid, tasuvamaid töökohti, au ega hiilgust. Ta kingib meile lootuse, mis iial ei lõpe, ja rahu, mida keegi meilt röövida ei suuda. Usk Jumalasse, kes on armastus, muudab meid rõõmsateks ja tänulikeks teekäijateks.

Palugem. Issand, Sina oled tõotanud, et Sa ei jäta oma lapsi orbudeks. Sina oled lubanud tulla. Ja Sa tuled. Tahad tulla ka täna ja meie elu igal tunnil, et oma Sõna läbi meid julgustada, kinnitada, manitseda, lohutada. Tuled armulauaandides ja kinnitad meid. Sa kuuled meie palveid. Sa tead meie vajadusi, näed kurbade kurbust ja rõõmsate rõõmu. Sina tead, millist elu me elame, milliseid koormaid kanname. Sina, Tulija, tead. Seepärast me palume Sind, kingi meile usku, vala valgust ja rahu meie südameisse! Jeesuse nimel, aamen.

„Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud“ (Lk 4:16–21).

Jeesus loeb raamatut, mis on kirjutatud umbes 700 aastat enne Tema sündi, ja väidab, et see, mis seal on kirja pandud, käib Tema kohta. Loomulikult enamik Tema kuulajatest ei usu Teda. Oma küla mees, kelle perekonda tunti, keda ennast lapsena tunti. Ilmselt on Ta vahepeal mõnda aega elanud Naatsaretist eemal, aga siiski – ei saa olla võimalik, et puusepa ja lihtsa naise Maarja poja kohta saab käia muistse prohveti ennustus. Ennustus, mis kuulutab Jeesuse Jumala saadikuks, Tema poolt määratud Iisraeli kuningaks, kes teeb suuri ja vägevaid tegusid.

Ja kui me vaataksime Jeesuse elu, tema kuulutustegevust, mis kestis umbes kolm aastat, tema kaasaegsete seisukohast või nende seisukohast, kes kristluse ajalugu ei tunne, siis võiksime öelda, et inimlikus mõttes, poliitilise liidrina Ta kukkus läbi, Tema missioon kukkus läbi. Tal ei õnnestunud koondada enda taha suuri toetajate masse, kes oleksid juba Tema eluajal kuulutanud Tema õpetust, mida Ta tuli edasi andma. Tal oli vaid 12 (või kui reetur Juudas välja arvata, siis 11) lähemat õpilast, lisaks ehk veel mõnisada inimest, kes Temasse uskusid, kuid aktiivse kuulutustööga ei tegelenud. Aga vaadates sellele loole tänapäeval – nüüd, kaks tuhat aastat hiljem – on inimesi, kes nimetavad end kristlasteks, kes püüavad käia Kristuse jälgedes, elada Tema õpetuste järgi, umbes kaks miljardit. Seemneiva, mille Jeesus, Jumala Poeg, oma tegevusega maailma külvas, on kandnud väga head vilja, andnud tohutu saagi. Tema töö, see väline, oli ususeemne külv. Ja see töö õnnestus, kuigi vilja võrsumist ja lõikust Ta ise oma elu jooksul ära oodata ei jõudnudki. Kuid see, mis oli Temast kirjutatud, Jumala tõotus, mille Ta andis edasi prohveti kaudu, läks täide.

Kui meid ristimises Jumala kätesse antakse, siis öeldakse, et meie nimed kantakse Jumala raamatusse, eluraamatusse. Aegade raamatusse. Raamatusse, kuhu on kirjutatud Jumala suured teod, mida Ta oma loodu, inimeste kaudu, nende elude ja tegude kaudu korda saadab. Ilmutuse raamatus on kirjeldatud, kuidas Jeesuse taastulekul see raamat avatakse: „Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi“ (Ilm 20).

Lugedes evangeeliume, lugedes Uude Testamenti kogutud apostlite kirju, me saame teada, mida Jeesus isiklikult ja mida oma õpilaste, oma töö jätkajate kaudu on õpetanud, millistena Ta oma õpilasi, järelkäijaid, soovib näha. Mida ootab inimestelt, oma loodult, Jumal. Mida Ta soovib, et Tema õpilased teeksid, kuidas suhtuksid kaasinimestesse, millest hoiduksid.

Kui õige prooviksime mõnd sellist kirjakohta lugeda, kas või mäejutlust või Pauluse esimese korintlastele saadetud kirja 13. peatükki? Kas julgeksime öelda neile, kellele seda valjusti ette loeme, nii nagu ütles kord Jeesus oma kuulajatele: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud. Mina elan nii.“?

Kui julgeme seda väita, siis võime kindlasti loota, et meie elu, püüdlused ja töö ei ole tühine ega lähe nurja. See kannab kindlasti vilja, kui ka meie enda silmad seda näha ei saa. Aga Jumala silmad näevad ja me saame sellest teada, kui kord Tema palge ette astume ja Ta avab ettelugemiseks oma eluraamatust selle lehekülje, mis käib meie kohta.

ANNA HAAVA on kord kirjutanud:

„Meie ei taha olla, ei ole
vaikiv, ununev lehekülg
aegade raamatus:
meie otsaette on kirjutatud
elusõna!
Meie silmades säravad sädemed,
meie põues lainetab julgus ja jõud,
hoovab elu!
Meie ulatame käed pilvede poole!
Meie sammume suure sihi poole:
meie tahame elada ja kirjutada
aegade raamatusse.“

Issand, aita meid selles. Aamen.

„Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi“ (Lk 3:21–22).

Mida annab ristimine? See küsimus tõuseb taas Kristuse ristimispühaga seoses (10.01.2021). Sellel pühal meenutatakse sündmust, kus Jeesus laskis ennast Ristija Johannesel Jordani jões ristida. Juba ingel Gabriel oli kuulutanud Maarjale, et tema poeg on Püha, kes pärineb Pühast Vaimust, ja seetõttu kutsutakse Teda Jumala Pojaks (Lk 1:35). Ristimisel sai see avalikuks, kui Isa hääl tunnistas taevast: „Sina oled mu armas Poeg!“

Üksikasjade üle on palju arutletud. Mis mõttes meenutas Püha Vaim tuvi, keda Jeesuse sõnul iseloomustab tasadus (Mt 10:16)? Ka veeuputuse loos oli tuvi see, kes saadeti vete kohale, nii nagu loomisel hõljus vete kohal Jumala Vaim. Oluline on, et taevas avati – enne ja väljaspool ristimist on taevas suletud! Püha Vaim langes „ihulikul kujul“ – ja JÄI TEMA PEALE, nagu täpsustab Johannes (Jh 1:33). Kindlasti ei saanud Jeesus eluaeg käia, lind pealael – tähtis on pigem ihuliku püsiseisundi tekitamine. Varem oli Püha Vaim „sekkunud“ inimeste ellu, kuid Jeesuses loodi inimese lõplik osadus Jumalaga.

Nii alustas Jeesus pärast ristimist oma teed Jumala ainulaadse Pojana. Apostlik usutunnistus väljendab seetõttu usku Jumala „ainsasse Pojasse“, filium eius unicum (Jeesus on uunikum)! Ülestõusnuna annab Ta oma jüngritele ristimiskäsu, kus taas tuleb mängu Püha Vaim, kelles Jeesus lubab kohal olla maailma ajastu lõpuni (Mt 28:19j). Vaim on tegev ristimisvee juures, tehes meid Jumala lasteks (Jh 3:5; vrd 1:12j) ja Püha Vaimu templiteks (1Kr 6:19; vrd 3:16). Nii teostab ka ristimise sakrament ihuliku püsiseisundi, kus Vaimu jäetud pitser (2Kr 1:22 Ef 1:13) on aluseks kõigele edaspidisele.

Seega loob ristimine vaimuosaduse Jumalaga, kes tuleb meile nii lähedale kui võimalik. Vee kaudu puudutab Vaim koguni füüsiliselt meie ihulikku külge. Teisalt kerkib esile personaalne osadus: nii nagu Isa hääl tunnistas Jeesuse ristimisel oma Pojaks, tunnistab Püha Vaim „koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed“ – adopteeritud Tema poegadeks. Paulus lisab omalt poolt ka selgituse, kuidas ristiinimese elu edaspidi kulgeb: „Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed“ (Rm 8:14,16).

Siin aga kerkivad küsimused: milline täpsemalt peab olema Vaimu poolt juhitud kristlase elu? Ühelt poolt on Jeesuse sõnad selged: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ Kuid Ta lisab, et uskujaid saadavad tunnustähed: nad ajavad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tervendavad käte peale pannes haigeid (Mk 16:16jj). Kahe viimase sajandi jooksul on kerkinud hulganisti nn karismaatilisi liikumisi, kus väärtustatakse imelisi vaimuande. Ühtekokku olevat karismaatikuid, kelle eripäraks on Püha Vaimu töö rõhutamine, kõigis konfessioonides kokku üle poole miljardi.

Karismaatilise liikumise hindamisel on aga oluline eristada vaimuvilju ja -ande, nii nagu õpetab seda Paulus. „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22j). Kristlased olgu eelkõige tasased nagu tuvid, keda meenutas Püha Vaimu langemine Jeesuse ristimisel. Vaimu andidest ehk karismadest antakse Pauluse sõnul ühele tarkusesõna, teisele tunnetusesõna, mõnele tervendamise ande, väge imetegudeks, prohvetlikku kuulutamist, samuti vaimude eristamist, keeltes rääkimist, keelte tõlgendamist, ja seda nimelt ühiseks kasuks (1Kr 12:7–11).

Oma äsja ilmunud teoses „Väike vaimuraamat“ näitab TÕNU LEHTSAAR, kuidas karismaatilised liikumised võivad keerata tavakristluse lausa pahupidi: „Vaimuannid, imed, vägevad teod ja pühitsuselu vahetavad järjekorra. Traditsioonilises usupraktikas annab Jumal annid pühitsuselu tulemusena. Enne vaimu viljad ja siis annid. Karismaatilises liikumises võidakse praktiseerida imeande kohe pärast pöördumist. Pühitsuselu on soovitav, kuid võib, aga ei pruugi järgneda.“ Meenutagem meedias nähtud massilisi tervendamiskoosolekuid, kus imed lausa peavad (!) toimuma äsja kristlaseks saanud inimeste juures – sellal kui kirikus on läbi aegade kingitud suuri vaimuande pühitsuselus kogenud usklikele. On olemas kujutletud imetegevus ja reaalsed imeteod! MARTIN LUTHER nimetas karismaatikuid, kelle vaimuannid olid suuresti ette kujutatud, halvustavalt märatsejateks (Schwärmer).

Vaimuandide otsimisel ja hindamisel on Lehtsaare sõnul kaks väärvormi. „Esimene on see, et inimene püüdleb kõrgema vaimuliku tunnetuse poole, tuginedes oma tarkusele ja võimetele ilma pühitsuse, alandlikkuse ja patukahetsuseta,“ nagu teevad ratsionalistid. „Teine eksituse vorm on see, kui emotsioone ja tundeliigutust peetakse Jumala hääleks. Pühitsemata inimese tunde- ja meeleliigutused ei ole Jumala kõnetused.“ Karismaatikud näevad omaenese elamusi otsekohe „kas kurjuse või Püha Vaimu poolt initsieeritutena. Negatiivsete tunnete autoriks on kurjus, positiivsete emotsioonide ja ekstaasi loojaks Püha Vaim.“ Kõik ei toimu nii vahetult: „Vaid alandlikud ja isetud saavad osa Jumala andidest. Pühitsematu arvamus, et temal on Jumala Vaimu and, on vaid enesepettus.“

Õigele jumalasuhtele viib alandlikkus, mis seab Püha Vaimu tasased viljad andidest ettepoole: tõelised imed ja tervendamised toimuvad ainult vajaduse korral ning iseennast esile tõstmata. „Vaimuandidega ei edvistata, nendega ei laiutata, nendega teenitakse. Vaimuannid järgnevad vaimuviljadele, mitte ei eelne nendele,“ kinnitab Lehtsaar. „Kogemuse seadmine Pühakirjast ettepoole, selle pole püüdlemine, mida Piibel ei õpeta, ja kergekäeline suhtlemine vaimse maailmaga ajavad meid paratamatult eksitusse.“ * Omal käel teispoolsusse suundudes kohtume pigem omataolise ning kurjema vaimumaailmaga, millest Kristus tuli meid vabastama, kui Ta võttis vastu ristimise Jordani jões, et saada kõiges meie sarnaseks, käia läbi kogu inimese elu ja surmatee ning võita surm ülestõusmises.

Jeesus on Jumala Püha ja ainulaadne Poeg. Tema imeteod pidid näitama Ristija Johannesele, et Ta on Messias: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ (Mt 11:4–6). Meil ei tule pahandada, et Tema on meist eespool, vaid võtta vastu ristimine ning õppida Temalt, et Ta on tasane ja südamelt alandlik, ning leida hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Vaimuviljadest kasvavad vaimuannid, mida Issand jagab vastavalt igaühe eripärale ja mis edendavad pühadust ning õndsust.

*

Tõnu Lehtsaar, Väike vaimuraamat. Tallinn 2020: 60, 114, 139–141

„Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv. Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus, kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!“ Jeesus vastas neile: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust, kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks“ (Jh 10:22–30).

Oli talv.

Vahel on talv ka inimhinges. Kõik seisab. Kõik teed on kinni tuisanud. Jumala imeline armastus on inimlapse käeulatuses, aga inimene on kui külmast võetud. Ta ei suuda oma kätt välja sirutada või ta ei julge. Tundub, et on parem, kui kõik jääb endiseks, kui pole vaja hakata ümber mõtlema, oma vigu tunnistama. Ei julge endale ja veel vähem teistele tunnistada, et oled kõndinud valedel radadel. Vahel on südamed jäätunud.

Rahvas tungleb Jumala templis Jumala Poja ümber ja nõuab Temalt selget vastust, kas Tema on Päästja – Messias – Kristus. Nad on oodanud teistsugust päästjat ja Jeesus ei vasta nende arusaamale Kristusest. Ta ei ole see vägev valitseja, kelle tulekul väriseks maa ja kes oma käsivarre kangusega kõik kõverakskäändunu sirgeks seaks, kogu ebaõigluse kaotaks. Liiga suur on vahe võimsa valitseja ja halastava Jeesuse vahel. Küsijad ei suuda sooja ja avara südamega Jeesuses näha kuningate Kuningat, aga samas ei suuda nad ka ignoreerida kõike seda erilist, mis Jeesuses on.

Tema sõnad – nendes on meelevald. Ta ütleb, ja see, mida Ta on öelnud, see sünnib. Ta vaigistab tormi, tervendab haigeid, äratab surnuid läbi oma sõna.

Ja Tema teod. See, kes kõike seda teeb, ei saa ju olla tavaline inimene. Ta on eriline, kuid kuidas saab olla võimalik, et Messias kummardub patuste kohale, puudutab pidalitõbiseid, suhtleb nendega, kes kõigi poolt põlatud? Ikka ja jälle nurisetakse just selliste asjade pärast Jeesuse ja tema õpilastega. Inimesed on kindlad piirid paika pannud. Reeglid, kes kellega võib suhelda, kellest tuleb eemale hoida – kõik see on täpselt paigas, ja siis tuleb Jeesus, teeb imesid, ütleb vägevaid sõnu, kuid iga kord, kui võiks juba hakata uskuma, et Tema ongi Messias – Jumala võitu –, teeb Ta midagi, mis paneb selles kahtlema.

Täna kuuldud loo lõpus kannavad juudid kive kokku ja otsustavad, et Jeesus tuleb surnuks visata. Seekord jääb see tegemata, kuid valmisolek seda teha jääb.

On talv.

Mäletan üht talve Nõukogude armees. Olime ehitamas üht suurt hoonet. Viis eestlast müüri ladumas. Sama palju oli neid lõunast pärit noormehi, kes pidid meile materjale kätte andma. Oli talv, oli külm. Ühel hetkel olid abilised kadunud ja meil tellingutel materjal otsas. Läksime kadunuid otsima. Nad olid teinud ühe väikese varjualuse ja süüdanud seal kinnises osmikus lõkke. Mitte mingi jutt ei liigutanud neid selle lõkke ümbert välja. Isegi mitte hoiatus, et nad peagi surevad vingumürgitusse ja et väljas kiiresti liigutades nad saaksid sooja ja jääksid ellu.

Kui sageli on inimesed samasugused nagu need noormehed! Neil on oma seisukohad ja räägi neile kui tahes palju sellest, et paigale jäädes nad hukkuvad, hävitavad ennast ja ka teisi, nad ei ole valmis oma valede keskelt välja tulema. Nad pole valmis oma ebajumalaid, keda või mida on nad kaua kummardanud , ümber lükkama ega vastu võtma Jumalat, kelles on elu. Nad korrutavad ja korrutavad mingeid lauseid nagu rikkiläinud grammofonid: „Kui Jumal on olemas, miks siis sünnib siin maailmas halba ja ülekohut? Kui Jumal on olemas, miks siis mõned kristlased on teinud kurja? Miks nad tulid meid vallutama?“ Lood tulest ja mõõgast, 700 aasta pikkusest orjapõlvest, kannatustest ja ülekohtust hoiavad inimest nii turvaliselt oma lõkete ümber. Kui püüad neid sealt liigutada, koguvad nad kive, et liigutajale koht kätte näidata.

On talv. On templi uuendamise püha – hanukka – valguste püha. See on püha, mil meenutatakse, kuidas tempel aastal 168 enne Kristuse sündi taas pühitseti, sest Jumala-vastased jõud olid seda pühakoda rüvetanud. Siis, kaugete aegade taga, oli Jumala rahvas mõistnud, et kui midagi on valesti läinud, on võimalik asjad taas korda seada. Tuleb võidelda vale vastu ja seada korda oma suhe elava Jumalaga. Templi uuendamise püha peeti kaheksa päeva ja igal õhtul süüdati paljud lambid, mis täitsid kodud ja templi suure valgusega. Nüüd, palju aastaid hiljem, leiavad nende järeltulijad, et kergem on hävitada keegi, kes neile nende vead kätte näitab, kui kahetseda, pöörduda ja uskuda Sõnumitoojat – Teda, kes on tõeline valgus.

Taas meenutan meest, kes on võrrelnud kaasaegse inimese teadvuses toimuvat inimesega, kes pööningult kummalisi hääli kuuldes jookseb keldrisse, veendumaks et mingeid hääli ei olnud. Nii teevad paljud. Kuid see pole nii ainult usuga Jumalasse. Inimene on ka muudes asjades võimeline end pidevalt petma, tõe ees sulgema kõrvad ja silmad. Kas oleme mõelnud, millised on täna paljude eestlaste mured? Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mina kohkusin hiljuti üsna kõvasti, kui taipasin, millises maailmas ma oma pisikesi muresid muretsen. Mulle piisas ühes artiklis olnud faktist. Seal kirjutati: kui kümmekond aastat tagasi suri iga ööpäev nälga või alatoitlustusest tingituna 25 000 inimest, siis 2010. aastal oli see ületanud 100 000 piiri. Palju mugavam oleks elada, kui selliseid asju ei teaks. Saaks häbi tundmata viriseda oma virisemisi ja hädaldada oma hädaldamisi.

On aga ka teine võimalus.

VIRVE OSILA luuletuses on sellest kirjutatud:

Näe, kume kellalöök kord ukse sulgeb tõe otsingu ja vale piirimail.

Nüüd alles enesele öelda julgen, et õiget rada ma ei ole käind.

Ma kiidusõnu võtsin nagu kulda ja karmi tõtt ei tahtnud taluda.

End ümber istutada teise mulda nüüd kahjuks ei saa valuta.

Nii avasilmi unelusest astun tõe teele, mis on kitsas, konarlik.

Ma rühin vale võrgust vabakslastu, et mõista, kuidas olla õnnelik.

Veel polnud hilja pettus endalt heita, suid mesikeelelisi trotsida.

Ja kuigi juhtub, tõde et ei leia, tean vähemalt, et püüdsin otsida.

Armsad, kui oleme asunud uue aasta teele, tasub meil paluda Teda, kes on Tee, Tõde ja Elu, et Tema meid selle alanud aasta teeradadel juhiks. Et võiksime olla kurdid, kui meid mesikeelselt valedele radadele meelitatakse. Et võiksime kõndida avasilmi tõe ja elu teel. Et Hea Karjane meid tunneks – Tema, kes ütleb: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks.

Armsad, ma mõtlen ikka ja jälle ühele naisele, kes vanas eas sai teada, et tal on ravimatu vähk. Arstid andsid talle teada, et tal on vaid mõned kuud veel elada. Ta mõtles oma elu üle ja tuli leeri. Oli kohal igas tunnis ja võttis säravate silmadega mulle otsa vaadates vastu leeriõnnistuse ja oma esimese armulaua. Mõned kuud hiljem kutsus ta mind oma koju. Ta soovis viimast armulauda ja õnnistamist. Ta teadis, et peab peagi siit lahkuma, ja ütles mulle: „Huvitav ... kui palju on mul kogu aeg olnud soove. Nüüd on järele jäänud vaid üks: Et Jeesus minuga jääks.“

Armsad, kui palju on meil selle uue aasta alguses soove? Ma loodan, et nende hulgas on ka see üks, see tähtsaim, et Jumal jääks meiega, et me kuuleksime Tema häält, järgneksime Talle, teeksime Tema tahet. Ja siis ei suuda meid mitte keegi kiskuda Jumala armastuse hõlmast.

Issand, aita meil püsida eluteel ja jõuda sel teel ikka ja jälle ka pühakotta, kummarduda Su armastuse allikale! Aamen.

(Jutluse alusel, mille õp Hiob pidas evangelisti ja apostli Johannese mälestuspäeval Jaani kirikus – evangelist Johannes on Jaani kiriku nimipühak.)

„Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle“ (Jh 21:22).

Täna mõtleme apostel Johannesele, armastuseapostlile ja neljandale evangelistile. Millega ta teiste evangelistide hulgas silma paistab? Matteus oli tolliametnik ehk riigiteenistuja, Markus oli rikka ärinaise poeg, Luukas kreeklasest arst – aga Johannes? Tema oli Sebedeuse poeg ja Jaakobus Vanema vend, nende ema Saloome oli Jeesuse ema Maarja õde. Sebedeuse pere ei olnud vaene, nende teenistuses oli palgalisi kalureid (Mk 1:20) ning Johannes oli ka isiklikult ülempreestri tuttav (Jh 18:16). Hieronymuse teatel pärines ta Galilea järve põhjakaldal asuvast Betsaidast, nii nagu Peetruski. Damaskuse Johannese teatel oli tal maja Jeruusalemmas Siioni mäel. Seetõttu pole imestada, kui hästi tunneb Johannes oma evangeeliumis Püha Maa geograafilisi üksikasju, olles kohalike oludega tuttav.

Noorena olid vennad Johannes ja Jaakobus olnud äkilise loomuga. Ükskord nad käratasid, et Jumal nuhelgu taevase tulega samaarlasi, kes keeldusid jüngritele öömaja andmast, mistõttu Jeesus vaigistas neid (Lk 9:54j). Teinekord tahtsid nad endid Jeesuse tähtsaimateks jüngriteks upitada Tema paremal ja pahemal käel, kuid Jeesus taas keeldus sellest (Mk 10:35jj). Küllap Issand tundis nende iseloomu, kui pani neile juba jüngriks määramisel hüüdnimeks Kõuepojad (Mk 3:17). Alles siis, kui Johannes vanana elas ja viimaks ka suri Efesoses, oli ta vaikne ja tasane ning olevat kirikuisade teatel korrutanud ainuüksi: „Lapsukesed, armastage üksteist!“ Keegi ei ole arvatavasti nii pehmeke, et ta kunagi ei kärataks. Alles aastad võivad õpetada vaiksemat tooni hoidma. Paulus peab oma väitega „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu“ ilmselt just äkilisi pahandamisi silmas – patt on alles viha muutumine püsiseisundiks. „Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle“ (Ef 4:26). Samas mõttes võrdsustab Johannes oma esimeses kirjas vihkamise, st püsiva vihapidamise mõrvaga (1Jh 3:15).

Johannes oli silmapaistev jünger ja kuulus n-ö apostlite presiidiumisse. Kolm korda öeldakse, et Jeesus jättis ülejäänud jüngrid maha ja võttis endaga kaasa ainult kolm: Peetruse, Jaakobus Vanema ja Johannese – kui arvatavasti kõige küpsemad. Need kolm olid Jeesuse kirgastumise pealtnägijaks kõrgel mäel (Mk 9:2jj) ning Ketsemani palvevõitluse (Mk 14:33) ja Jairuse tütre ülesäratamise tunnistajaks (Mk 5:37). Johannes kuulus ka algkoguduse „kolme samba“ hulka, kui Paulus Jeruusalemma külastas. Tema vend Jaakobus Vanem oli 42. aastal hukatud (Ap 12:2), kuid esile oli tõusnud algkoguduse vanemana teine Jaakobus, Issanda vend: need kolm meest olid juhtkujuks Jeruusalemmas (Gl 2:9).

Mõnikord tõusevad esile kaks kuju – Johannes ja Peetrus. Jeesuse ülestõusmise meessoost esmatunnistajateks olid jüngrite vanem Peetrus koos Johannesega, kes jooksid naiste poolt avastatud tühjale hauale (Jh 20). Koos tegutsesid nad algkoguduses Jeruusalemmas (Ap 3-4) ja Samaaria misjonis (Ap 8:14jj). Kuid Johannese missioon oli erinev Peetruse omast. Peetrus sai ülesandeks hoida kogudust kui Jeesuse karja (Jh 21:15jj; vrd 10:11jj), millest kasvas välja paavstiamet. Samuti sai Peetrusele osaks märterlus, vastavalt Jeesuse sõnadele, et „noorena sa vöötasid ja kõndisid ise, kuhu tahtsid, kuid elu lõpus keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha“ (Jh 21:18). Veretunnistust oli Jeesus Peetrusele juba varem ette kuulutanud (Jh 13:36), kes meenutab seda ka oma kirjas (2Pt 1:14). Teisisõnu on Peetruse missiooniks juhtiv järgimine, millega võib kaasneda märterlus. See iseloomustab kirikujuhte läbi aegade, tänapäeval enamasti pehmemal kujul, kui rünnatakse kiriku välispidist aktiivsust: „Miks kirik topib oma nina ühiskondlikesse asjadesse!“

Johannese missioon oli teistsugune. „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“ Need sõnad ütles Jeesus Peetrusele Johannese kohta – selgitades, et Johannes jääb omal moel Tema järel kõndima, ehkki Peetrusele oli antud kirikujuhtimine. Johannese järgimisviis on vähem dramaatiline ja mitte nii kangelaslik kui Peetrusel. Ta oli Jeesuse sugulane, nõjatus sageli Tema rinna najale ja võttis ristil rippuva Jeesuse palvel Tema ema enda juurde (Jh 19:27). Peetrus pidi hoidma kirikut ja suundus viimaks Rooma, kus ta hukati – Johannes hoidis Maarjat, kes kuulus samuti Jeruusalemma algkogudusse (Ap 1:14). Kirikuisade teatel elutsesid nad Siioni mäel, kuni Maarja suri ning Johannes asus juudi sõja puhkedes Väike-Aasiasse Efesosse. Peetruse missiooni iseloomustab avarus – Johannese oma sügavus Jeesuse-pärimuse edasiandmisel. Johannes ei paista silma välispidise aktiivsusega. Ta oli rohkem müstik ehk meditatiivne kuju.

Johannese evangeeliumi on nimetatud vaimseks evangeeliumiks ning sarnase iseloomuga on ka tema kirjad. Ta on taibanud ja edastab evangelistidest kõige rohkem Jeesuse sõnu, mis selgitavad Tema jumalinimlikku loomust – Sõna lihakssaamist ja Poja suhet Isaga. Vastavalt sellele astub Johannes oma kirjades vastu paljudele antikristustele, kes seda eitavad, nähes Jeesuses ainult arvamusliidrit vms. Ka ajastu lõpul saabuva Antikristuse põhitunnuseks on Jeesuse jumalikkuse eitamine! Johannes on ainus apostel, kellele ortodoksi kirik on omistanud austava tiitli Teoloog. Jeesus aga võttis ainult selle apostli (arvatavasti teistest küpsema!) oma kõige suurema imeteo tunnistajaks. Nimelt on Laatsaruse surnuist ülesäratamise puhul ammu märgatud, et kohalolijatena ei nimetata ühtki jüngrit. Sellest on järeldatud, et tõenäoselt oli Johannes üksi selle tunnistajaks: tema üksi dokumenteerib Laatsaruse ülesäratamise pikema kirjeldusena oma evangeeliumis (Jh 11).

Johannes kutsub tõsisele usule. Ta ise uskus ülestõusmist, kui ta juba Jeesuse tühja hauda nägi (Jh 20:8). Ta meenutab ka Jeesuse sõnu Toomale: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:29). Sellal kui Peetruse järglasteks on paavstid, on Johannese järglastena tundnud end ortodoksi kiriku staaretsid ehk vanemad, st sügava vaimuliku läbinägemisvõimega mungad. VLADIMIR SOLOVJOVI „Lühikeses jutustuses Antikristusest“ on just staarets Johannes see, kes tunneb ajastu lõpul ära, et armsa hoiakuga ülemaailmne usujuht on tegelikult Antikristus, kes eitab Jumala inimesekssaamist Kristuses.

Seega seostub tõeline usk Jeesusesse Johannese väitel sellega, kas me võtame jõulusõnumit tõena või mitte. Igaühel on oma Jumalast antud kutsumus – mõnel Peetruse moodi avalikus elus, teisel Johannese kombel müstilises vaikuses. „Mis see sinusse puutub, mis teine teeb? Sina järgne mulle!“ – see on Jeesuse sõnumiks ka meile tänapäeval. Kes oma kutsumuses Temale järgneb, selle päralt on taevariik.

„Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel“ (Js 7:14).

Jõuluaegu laulame taas kuulsat laulu „Püha öö“. Jõuluöö on püha öö, sest sellel öösel sündis maailma inimene, kes on niivõrd eriline ehk püha, et Tema järgi hakati arvestama ajaarvamist. Juba siis, kui Tema ema Maarja lapseootele jäi, selgitas ingel Gabriel, mis on Jeesuses erilist: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (Lk 1:35). Jeesus on sündinud Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast – kes seda ei teaks?

Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on praegu raske uskuda ja seda oli tookord raske uskuda. Joosep kavatses Maarja, oma kihlatu esialgu, kui teatavaks sai tema rasedus, hüljata (Mt 1:18j). Hiljem peeti Jeesust üldiselt Joosepi pojaks (Lk 3:23, 4:22; Jh 1:45, 6:42), koduküla rahvas aga teadis: „Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg“ (Mk 6:3). Halvamaiguline info ilmselt levis, kuni ükskord pahvatasid juudid Jeesusele otse näkku: „Meie ei ole sündinud liiderdamisest“ – tema järelikult on (Jh 8:41).

Vahel küsitakse, miks Jeesus ise ei rääkinud oma neitsistsünnist. Aga kes seda oleks uskunud? Ta siiski viitab vaikselt sellele: mitte kusagil Jeesuse kõnedes, kus on juttu Isast, ei ole õrnagi vihjet Joosepile, kes oli Tema kasuisa, vaid ainult taevasele Isale! Küsitakse ka, miks Paulus ei kõnelnud neitsistsünnist oma kirjades. Kuid temagi osutab sellele, kui ütleb, et Jumal saatis oma Poja, kes sündis Naisest (Gl 4:4) – vihjamata kusagil Joosepile. Pauluse sõnul on Jeesus ainulaadne taevalik olend: Jumal saatis Tema üksnes patuse liha „sarnasuses“ (Rm 8:3) ning ainult „välimuselt“ inimesena (Fl 2:7). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama-järglaste vahel: „Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane“ (1Kr 15:47). Jeesus on „nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15). „Temas elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Selline taevane olevus ei sünni tavalisel viisil!

Alles siis, kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud ja veenduti lõplikult Tema jumalikkuses, kerkis usutavasti esile pärimus Tema ainulaadsest sündimisest. Maarja võis alles Luukale, kes sellest oma evangeeliumis pikemalt teatab, jutustada üksikasju, kuidas ta jäi ingli teatel lapseootele Pühast Vaimust. Alles siis märgati, et paljudele seikadele Jeesuse elust olid otseselt või kaudselt osutanud juba Vana Testamendi prohvetid.

Jeesuse sündimine on ajastuid ületav sündmus. Juba prohvet Jesaja oli kuulutanud, et „neitsi („ʼalmá“) jääb lapseootele ja toob poja ilmale!“ Ehkki „ʼalmá“ tähendab heebrea keeles lihtsalt 'noort naist', tähendab see sisuliselt mehe poolt puutumata naisterahvast (1Ms 24:43; 2Ms 2:8; Ps 68:26; Õp 30:19; Ül 1:3 6:8). Vastupidiselt võib heebreakeelne sõna „betulá“, mis tähendab 'neitsit' (1Ms 24:16; 2Ms 22:15; 3Ms 21:14; Km 21:12), tähendada noort naist, kes võib juba abielluda (5Ms 22:23, 28; 2Sm 13:2; Ii 31:1; Js 62:5) või isegi kuuluda juba oma (tulevasele) abikaasale (Jl 1:8). Seepärast kasutati neid sõnu ka sünonüümselt (1Ms 24:16, 43). Vaevalt ka tasub kellegi noore naise tavalist sünnitust nimetada jumalikuks tunnustäheks, sest see pole midagi ebatavalist. Et Jumala käsul pidi neitsi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt, siis osutab see maise isa puudumisele.

Jesaja ettekuulutuses on tegemist väga erilise lapsega. Temale tuleb nimeks panna Immanuel, 'Jumal meiega', ning Teda nimetatakse lausa Jumalaks: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg,“ kelle nimeks on „Vägev Jumal, Igavene Isa“ (Js 9:5). See ei ole tavaline inimene ega ka tavaline sündimine. Seepärast mitte alles kristlased, vaid juba juudid enne Kristust tõlkisid sõna „'almá“ kreekakeelses Vanas Testamendis (Septuaginta) „neitsiks“ („parthenos“). See tõlge tundus neile kõige täpsem – mida ütles neile ilmselt ka keeletaju, ilma et nad midagi saanuksid teada Naatsareti Jeesusest. Matteuse evangeeliumis tunnistatakse selle ettekuulutuse täitumist Jeesuse Kristuse sündimisel (Mt 1:22j). Tollastele skeptikutele vastab Luukas: „Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu“ (Lk 1:37).

Neitsistsünni teema kerkib vahel ka tänapäeval. Kas Jeesus võis olla sündinud partenogeneesi (neitsistsünni) tagajärjel, mida harva esinevat ka looduses? Kas ta oli geneetiliselt inimene või Jumal? Neid küsimusi arutletakse isegi meedias. Miks pidi Jumal inimeseks saama? Selleks, et meie saaksime jumalikeks – nendeks, kes mitte ainult ei aima Kõigekõrgema olemasolu, vaid tunnetavad Teda. Jeesust on võrreldud evolutsiooni uue astmega, et tuua jumalatundmist ka meile. „Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“ (Mt 11:27). Seni olid vanade rahvaste müüdid jumalinimese sünnist ainult unistanud – Jeesuse eostumise ja sünniga sai see ajalooks.

Skeptikuid mainib ka MARTIN LUTHER, kirjutades neitsistsünni kohta: „Seda usuartiklit usume ainult meie, kristlased, ja meid peetakse seetõttu toladeks ja narrideks maailmas. Kui türklased [st islamiusulised] ning juudid seda kuulevad, naeravad ja pilkavad nad meid, ning ka meie tarkpead naeravad meid.“ Renessansiajal hakati juba kahtlusi väljendama, mida valgustusajast peale on tehtud veel uljamalt. Luther aga kinnitab: „Kui ma tahan olla kristlane, siis pean ma uskuma ja tegema, mida teised inimesed ei usu ega tee.“ * Loomulikult on see üleskutse, mitte pealesunnitud usk, sest usku ei saa peale sundida. Ent teisalt: miks me peaksime Jeesust üldse kuulama, kui ta meist ei erineks?

Pühal jõuluööl me meenutame seda imelist sündmust, millele mõtles ka Vana-Liivimaa Saare-Lääne piiskop JOHAN III ORGAS, kui ta soovitas 1505. aastal talupoegadele õpetada palvet: „Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, kes sa oled sündinud Neitsi Maarjast, halasta minu peale!“ ** See on maksimaalselt lihtsaks ja lühidaks tehtud kristlik usutunnistus, mida võib korduvalt lugeda päevast päeva – nii nagu õigeusklikud loevad aina korrates nn Jeesuspalvet – ning tugevdada seeläbi oma usku. Ei tohi keskaegsetest eestlastest teha paganaid! Meie esivanemad – kes ei saanud küll pikki leeritunde, kuid olid suutelised kristliku usu põhiväiteid pähe õppima, seega ka mõistma põhisisusid – olid kristlased!

Kirikuaasta pühapäevadel me mõtleme sellele, kuidas meil endal tuleb õigesti elada. Pühade aegu vaatleme isikuid ja sündmusi, millega vastavad pühad on seotud. Jõulude eel meenutame FRANZ XAVER GRUBERI kuulsat jõululaulu „Püha öö“, mis kõlas esmakordselt 1818. aastal ühes Austria maakirikus. Jõulusõnum, et Jumal on ligidal ja et meiegi võime Teda leida, otsib meid sama värskena üles tänapäeval.

* Martin Luther, Erlangener Ausgabe 6,191j.

** Lauri Vahtre, Teekond läbi aja. Tartu 1992: 34.

Jesaja 30:3a: „Valmistage Issanda teed!“

Valmistada teed kuningate Kuningale! Meid kutsutakse seda tegema. Keegi arvas, et meiegi võiksime midagi selleks teha, et Tema saaks tulla. Mida me saaksime teha? Maantee eest ehk kannavad hoolt teised, kuigi siin Eestimaal võib vahel selleski kahelda. Neid, kes oma usku häbenevad, on palju. Need, kes on uhked oma uskmatuse üle, on väga valjuhäälsed. Sada teeb sellist lärmi, nagu nendesuguseid oleks tuhandeid. Korrutavad nagu rikkiläinud plaat, kui kena meil siin maalapil oli elada, enne kui tulid need, kes tassisid siia koleda ristiusu. Nad ei räägi sellest, kuidas enne seda kakeldi ja rööviti, kuidas lähisugulased omavahel lapsi said. Nad ei räägi sellest, kes oleks meid vallutanud siis, kui läänest ei oleks esimesena kohale jõutud. Nad ei räägi sadadest rahvakildudest, kellest tänaseks pole enam lõhnagi järel, sest idanaaber pani oma raske karukäpa neile peale. Meie naabrid Soomes räägivad uhkusega sellest, kuidas ristiusu tulek nende esivanemad Euroopaga liitis. Meil aga korrutatakse lauseid tulest ja mõõgast ja vallutajatest, kes võtsid meilt vabaduse ja surusid peale ristiusu.

Neid, kes tahavad valmistada teed, pole palju. Meie ei tohiks teistele loota, et küllap keegi ikka teeb, kui meie loobume. Meil tuleb teha oma osa. Valmistada Issanda teed.

Millest alustada? Ikka omaenese ukseesisest. Pole mõtet tormata kaugele. Läbi sügavate hangede on raske joosta. Meie hingekambri ukse ees on küllap palju sellist, mis takistab ukse avamist. Alustagem sealt. Suhted, mis sassis. Solvumised ja kibedus, mis on kaua juba mürgitanud hinge. Hing, nagu kinniroostetanud uksehing, vajab puhastamist, õlitamist.

Ja äkki taipan, miks räägib Vana Testamendi laulik sellest, et inimestevaheline hea läbisaamine on nagu õli, mis langeb kõrgusest alla. Kuidas see oli? „Vaata kui hea ja armas on see, kui vennad kõik elavad koos. See on nagu hea õli pea peal, mis voolab alla Aaroni habemesse, mis tilgub tema riiete palistusse. Ja nagu Hermoni kaste, mis langeb Siioni mägedele! Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks“ (Ps 133:2–3).

Kinnikiilunud mõtted, kibestunud hingesopid vajavad armastuse õli. Hinged vajavad õlitamist, et uks võiks avaneda, ei mitte lihtsalt natuke praokil olla, vaid et saaks lükata ta valla armastusele, valgusele, halastusele. Et elu võiks voolata sisse – ülirohkesti elu! Tegelikult on ju nii, et kinnise ukse taga võib tunduda turvaline, aga peagi läheb pimedaks ja külmaks ja värske õhk saab otsa.

Tasub minna valmistama teed ja ust avama – avama ust elule – Temale, kes on Maailma Valgus, Tee, Tõde ja Elu; Hea Karjane – kes kaitseb ja juhib eluvee allikale; Viinapuu, millest voolab elu kõigile, kes Temaga ühendatud; Armastus, mis iial ei lõpe. Kas julgeme? Mida on meil kaotada? Ilma tulijata pole elu niikuinii. Ilma armastuseta pole elul mõtet. Ilma õige suunata pole ka kiirel minemisel mõtet. Tasub minna teed valmistama. Tasub puhastada hing – paluda, et Tema tuleks ja teeks seda, sest Tema on meile kinkinud elu ja vaid Tema teab, mis peaks meis olema ja millest peaksime loobuma, mis meile kuulub ja mis on vale ja võõras, mis meid ehitab ja mis lammutab. Tema teab. Valmistagem Temale teed, et Ta saaks tulla, et Ta meie juurde pärale jõuaks.

Keegi sai ilusa mõtte. Pani lauale jõulukaardid ja hakkas kirjutama. Mõtles enne ja kirjutas kaardile tänu. Kirjutas sellest, mille eest on ta kaardi saajale tänulik, ja seejärel kirjutas talle oma ilusad soovid. Kirjutas Temast, kes on teel. Mõnele kaardile kirjutas palve, et saaja andestaks talle tehtud valu, selle, mis kord valesti läks. Ta tegi teed armastusele ja andeksandmisele, et Kuningas saaks tulla.

Teine võttis telefoni ja helistas. Rääkis nendega, kellega suhted olid kuidagi katkenud. Kogu aeg oli olnud kiire. Vahel meenus, tuli mõte, et peaks ühendust võtma, aga siis see ununes taas. Lõpuks ei julgenudki enam ühendust võtta. Nüüd, enne jõule, ta tegi seda. Tegi armastuses teed, et Kuningas saaks tulla.

Kolmas tegi annetuse Kuninga kojale või pillidele, millega kaunilt teada antakse Kuninga teelolekust paljude juurde. Temagi tegi teed, et Kuningas jõuaks pärale.

Neljas kandis armastuses hoolt kuninga lindude või loomade eest või väeti ja viletsa inimlapse eest. Kinkisid sellest, mida Kuningas neile oli kinkinud.

Viies kinkis naeratuse, ütles hea sõna, julgustas.

Igaüks leidis oma võimaluse valmistada Temale teed. Õnneks oli kuningas selle kõigile väga lihtsaks teinud. Õnneks ei pidanud tee valmistamiseks minema kusagile kaugele. Kõik võimalused olid käeulatuses. Kelleltki ei oodatud midagi ülejõukäivat. Ei oodatud midagi suurt, mida ei suuda. Oodati suure armastusega tehtud väikeseid asju.

Taipasin äkki, kui palju on mu enda elus olnud teevalmistajaid, neid, kes on teinud teed selleks, et Kuningas sai tulla minu juurde, ja mõistsin, et minagi pean olema teevalmistaja. Selle mõtteni jõudes pöörasin pead ja nägin, kuidas taevast langes alla vaikset lund.

PALVE: Issand, vala valgust ja rahu mu hinge ja aita, et tahaksin ja suudaksin Sulle valmistada teed. Ava mu silmad, et näeksin, et mõistaksin seda, et ma võiksin väga palju, kui vaid tahaksin, taibates, kui suur on Sinu armastus minu vastu.