HALASTAGE!
„Ent sina, Issand, oled halastaja ja armuline Jumal, pikameelne ning rikas heldusest ja ustavusest“ (Ps 86:15).
Kui meist on saanud püsivad kirikulised, siis küllap on meile meelde jäänud, et igal jumalateenistusel on olemas ka pihiosa. Tavaliselt on see päris jumalateenistuse alguses, mõnikord harvem ka teenistuse keskel, vahetult enne armulauda. Küllap on meeles seegi, et pärast pattude ülestunnistamist vaikses palves ja üheskoos patutunnistust lugedes palume lauldes üheskoos: „Issand, halasta, Kristus, halasta, Issand, halasta.“ Just palve „Issand, halasta!“ on jumalateenistuse kõige esimene palve. On ka täna.
Mõistet „halastus“ on defineeritud nõnda: „Halastus tähendab lahkust nende suhtes, kes seda ei vääri, ja andestust neile, kes väärivad karistust.“ Halastus ei ole iseenesestmõistetav nähtus, ka mitte inimeste juures, kes usuvad Jumalasse. See käib lihtsalt inimeses peituva looma, inimloomuse vastu, kes on harjunud mõttega, et ikka käib ju silm silma ja hammas hamba vastu.
Ristija Johannes, Jeesusele tee valmistaja, keda Jeesus kord nimetas suurimaks naisest sündinute seas, kuulutas rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast temal ristida: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest? Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.“ Mida ütles inimestele aga Jeesus, Jumala poeg? Ta ütles: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“
Abielurikkumiselt tabatud naisele ei loe Jeesus ette põrgupiinu, mis teda ees ootavad, vaid ütleb neile, kes seisavad, kivid käes, valmis esimese hukkamõistva sõna peale need naise pihta viskama: „Kes teist pole pattu teinud, visaku esimene kivi.“ Ja naisele: „Mine ja ära tee enam pattu.“ Hoopis teine suhtumine, teine tonaalsus.
Me räägime jumalakartusest, jumalakartlikest inimestest. Rõhutame hirmu tundmise vajalikkust oma Jumala ees. Paljud ristiinimesed rõhutavadki enda puhul oma suurima ja tähtsaima omadusena just jumalakartlikkust. Küllap on aga nõnda, et kui inimest on korralikult hirmutatud, hirmutatud surma ja põrgupiinadega, siis teeb ta mida tahes, et neist pääseda. Püüab punktipealt käsku täita, hoidub sellest kõrvale astumast. Ta meenutab köielkäijat, kes ilma julgestusnöörita püüab ületada laia ja väga sügavat kuristikku. Ta näeb vaid seda peent köit enda ees, seab piinliku hoolega selle peal oma jalgu, et ei kukuks.
Kuid kas too käsuköiel kõndija muutub paremaks inimeseks, kas ta sisemiselt muutub? Ilmselt mitte. Temast saab käsu ori, hirmu ori – käsuköie ori. Hirm väsitab. Surmahirm muudab julmaks ja ükskõikseks teiste vastu. Oma patususe tunnetamine paneb otsima teiste vigu ja eksimusi, teeb silmad teravaks neid märkama. Paneb süüdistama, teistele näpuga näitama – isegi siis, kui nende eksimused sind ennast isiklikult ei puuduta, et tähelepanu enda pattudelt kõrvale juhtida, tunda ennast natuke paremini. Paaniline hirm Jumala ja Tema karistuse ees muudab usus innuka inimese teiste suhtes suuremaks põrguliseks, kui ükski avalikult patune kunagi olla saab.
Jumala iseloomustamiseks kasutatakse sageli sõnapaari „halastaja ja armuline“. Arm ja halastus on teineteisega lahutamatult seotud, ei saa olla üht ilma teiseta. Arm tuleneb sõnast „armastus“. Vaid armastus annab jõu halastada ja vaid halastus tõestab, et tõesti armastad.
Meie armastav ja halastav Jumal on valmis ka tänasel hommikutunnil kuulutama meile, et Ta andestab meile meie eksimused, kui me need siiras kahetsuses Tema ette paneme. Olles vastu võtnud pattude andeksandmise kuulutuse, ei pea me enam tundma paanilist hirmu surma ega põrgu ees. Ei pea tegelema teiste inimeste vigade ega eksimuste otsimisega, et neid kilbina enda ja Jumala vahele asetada. Saame rahus kuulata pühakirja tekste, kuulata jutlust, et ammutada tarkust, aitamaks meid taevateel edasi rännata. Kuid Jumal ootab, et andekssaanutena meiegi andestaksime neile, kes meie vastu eksivad. Oleksime nende suhtes sama halastavad, kui Tema on meie suhtes. Kinkides uue võimaluse meile, ootab Ta, et meiegi kingiksime uue võimaluse neile, kes on meie vastu eksinud. Saaksime halastajateks, kelle peale kord Taevariigi väravais halastatakse ja sellesse riiki siseneda lubatakse.
(Foto: Anu Bachmann)
