Psalmist ütleb 91. psalmis: Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
See on Jumala Sõna.
Võimsad, vägevad sõnad. Kas suudame kõike seda uskuda? Kui suudaksime, saaksime elada hirmuta, tunda elust rõõmu. Tegelikult ei peaks see olema raske. Kõigeväelise vägevusel pole piire. Jumala jaoks pole midagi võimatut. Küsimus on vaid selles, kuidas me ise oskaksime elada nii, et elaksime Kõigekõrgema kaitse all ja viibiksime alati Kõigeväelise varju all. Kuidas elada nii, et me ei unustaks Jumala olemasolu, püüaksime täita Taevaisa tahet? Kui tahame, et Tema meid oma tiivasulgedega kaitseks, kui tahame, et meil oleks koht Tema tiibade varju all, siis igatseme käia oma eluteed Tema valguses, Tema tões, püsida Tema läheduses.
Poola luuletaja Ryszard Krynicki on ühte lühikesse luuletusse pannud võimsa mõtte:
Karda Jumalat,
keda ei ole
sinu südames.
Kui me pole lasknud Jumalat, kes on Armastus, oma südamesse, kui me ei taha arvestada Kõigeväelise tahtega, siis tulebki meil Jumalat karta. Tegelikult on meil siis põhjust karta ka iseennast.
Kuid laulik jätkab selles 91. laulus: Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele. Sest sina, Issand, oled mu varjupaik!
Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile. Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad. „Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks. Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.
See on Jumala Sõna. Need on Kõigeväelise tõotused. Need on antud kaks ja pool tuhat aastat tagasi Jumala rahvale ja kõigile, kes tahavad selle rahva hulka kuuluda. Need tõotused kehtivad ka täna. Jumal on seesama eile, täna ja igavesti.
Kust leiame me hingerahu ja lootust? Kes võtaks meilt hirmu? Kelle peale saaksime loota nii, et meie lootus meid häbisse ei jätaks? On vaid üks, kes seda anda võib, kes ei jäta omasid hätta ega häbisse. See ei tähenda, et ta juhiks meid mööda kõikidest hädadest. Ei! Aga Ta ei lase meid ühestki hädast ega valust üksinda läbi minna. Tema omasid ei jäta. Kuid on midagi, mida Tema meilt ootab – Tema nime tundmist ja Temasse kiindumist! Aga seda oleme ju Talle tõotanud, kui meid leeritati. Me kinnitasime, et tahame Temasse uskuda, Teda usaldada ja Teda armastada kogu oma südamest. Seega, meil on vaid vaja oma lubadust, oma tõotust pidada ja kui oleme selle mingil ajal unustanud, siis saame end parandada – saame meelt parandada, et saada nendeks, keda see Jumal, keda me armastame, kellesse oleme kiindunud, kelle nime me tunneme, saaks meid päästa hirmu ja hukkava katku käest; et meil oleks koht Tema tiibade varju all; et Tema oleks meie kilp ja kaitsevall; et Tema oleks meie juures, kui oleme kitsikuses; et Tema meid päästaks.
PALVE: Issand, Sina oled Kõigeväeline. Vaid Sina saad tuua meie hingedesse rahu, kinkida lootuse, mis meid häbisse ei jäta, kaitsta meid hukkava katku käest. Sulle, me Jumal, me loodame. Sind me hüüame appi. Kasvata meie usku ja usaldust, armastust Sinu vastu, kes oled Armastus! Ära jäta meid saatuse hooleks! Õnnista, hoia ja varja, meid ja meie armsaid, meie maad ja rahvast, maailma! Kingi paljudele tarkust avada Sulle oma südamed, loota Sulle! Andesta meile meie nõder usk, meie leigus, vähene armastus! Aita meil muutuda! Seda me palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, aamen.
