Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul (Mt 14:22–32).
Kas vesi kannab inimest? Jah ja ei. Mõnda aega on võimalik veepinnal püsida, kui oskad ujuda ja jätkub jõudu teha liigutusi, mis sind pinnal hoiavad. Kuid vee peal kõndida – see on inimese jaoks võimatu. Seetõttu pole imestada, et jüngrid, nähes mööda vett neile lähenevat Jeesust, paanikasse satuvad. Vee peal kõndimine oli kahtlemata ime. Imed kuuluvad Jumala valdkonda.
Aga me näeme, et selle ime kordamiseks on võimeline ka Peetrus. Tõsi küll – ainult väga lühikest aega. Kuni tema pilk, tema tähelepanu oli Jeesusel, suutis ta käia koos Temaga vee peal. Niipea, kui ta pööras pilgu Jeesuselt ära, kaotas Ta silmist, pööras oma tähelepanu undavale tormituulele – ja mis kõige olulisem, nagu meie kirjakoht ütles: ta hakkas seda kartma –, kadus pind tema jalge alt ja ta hakkas uppuma.
Väga sageli on elus nõnda, et inimene küll tahaks midagi teha, aga ei julge, isegi proovima hakata ei julge, sest ei usu, et ta sellega toime tuleb. Keegi teine ei ole ju selle asjaga hakkama saanud! Või on inimesele öeldud, et tema küll selle asjaga toime ei tule, ja ta on neid ütlejaid uskuma jäänud. Hirm läbikukkumise ees halvab jõu, ei lase kasutada oma võimeid ega oskusi täies mahus. Räägitakse, et kõige suuremaid tegusid on korda saatnud ning geniaalsemaid avastusi ja leiutisi teinud inimesed, kes ei tea, et miski on võimatu, ja lihtsalt teevad asja ära. Kui keegi kahtleb oma jõus ja võimetes, on tema ettevõtmine juba ette nurjumisele määratud. Samas, kes usub endasse, loodab endale, see jõuab kaugele, suudab palju korda saata – ka esmapilgul võimatuna tunduvat. Kui aga tavaelus usk iseendasse nõnda suurt väge annab, kuivõrd enam siis annab väge usk Jumalasse! Usk Kõigeväelisesse, kelle jaoks ei ole piire, ei ole võimatuid asju.
Jah – imede võtmeks on usk. Usk muudab võimatu võimalikuks. Kuni pilk püsis Jeesusel, jätkus Peetrusel usku sellesse, et Jeesuse jaoks pole midagi võimatut, ja mis kõige olulisem – sellesse, et Jeesus suudab ja tahab ka teda hoida ja kaitsta. Jeesus tegi imet ja Peetrus sai selle osaliseks. See tähendab – ta oli juba otsaga taevariigis, imede maal, Jumalariigis. Niipea kui kadus usk, tärkas hirm – ja ta vajus taevast maa peale tagasi.
Imed saavad alguse Jumalast, kelle jaoks pole miski võimatu, kelle jaoks ei eksisteeri piiranguid. Et imedest osa saada, tuleb osa saada Jumalast. Jeesuski, enne kui Ta asus teele mööda vett, eraldus palveks, kõneluseks oma taevase Isaga. Just tihe side oma Isaga, Jumalaga, andis Talle väe, usujõu, võime korda saata imesid.
Kas vesi kannab meid? Kas me suudame elutormides, mille lainetest tuleb läbi minna, püsima jääda? Olukordades, kus tundub, et ei ole ühtegi väljapääsu? Olukordades, mis vajavad imet? Aga kas meil jätkub usku? Kas meil jätkub tarkust, et me oma silmi Jumalalt kõrvale ei pööra, kui elumeri meid oma sügavustesse tahab kiskuda? Kas me usume, et meie jaoks võimatu on Jumala jaoks võimalik? Ja et kui me oleme koos Jumalaga, elame Tema armastuse hõlmas, pole meiegi jaoks tegelikult midagi võimatut. Kas me usume Jumala armastusse, sellesse, et Ta armastab just konkreetselt ka mind ja sind, et Ta hoolib ja on valmis aitama? Tegema imesid ka meie elus?
PALUGEM: Issand, kasvata meie usku. Aita meil meie elurännakul ja eriti just tormistel aegadel hoida oma pilku Sinul.