JUTLUS ÜLESTÕUSMISAJA 5. PÜHAPÄEVAL. 29.04.2018

Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik. Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane. Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud. (I Johannese kirja 3:18–24)

Keegi on soovitanud, et me väljendaksime oma lähedastele iga päev oma armastust, ja lisanud, et „kui te muudmoodi seda teha ei oska, siis tehke seda sõnadega“. Tõeline armastus on väga leidlik leidma häid ja ilusaid sõnu, aga ka tegema häid ja ilusaid tegusid. See, kelles ei ole armastust, on leidlik keerama abivajajale selga, jätma ütlemata tunnustavad sõnad, leidma alati selgituse, miks pole mõtet mõnd abipalujat ja -vajajat aidata. Liiga palju on terviseriketega kokku vajunuid, kes on kuulnud möödaminejate salvavaid kommentaare.

Olin matusel. Jõudsin hauale teistest veidi varem. Tellitud kirstukandjad panid parasjagu karmi diagnoosi liigvara lahkunule ja nähes tema veel nooremalt lahkunud venna hauakivil aastaarve, lisasid, et paistab, et see oli neil pereviga. Parandasin neid. Naine, keda matsime, oli särav inimene. Tema vend jäi noorena auto alla. Oi, kui lihtne on panna diagnoose, anda karme hinnanguid, teha maha, külvata valet. Piitsaga lüüakse vermeid, sõnaga sügavaid haavu.

Kas sõna ja keelega armastamine on vale? Miks ütleb Johannes, et me ei peaks seda tegema? „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“

Ka välja öeldud sõna võib olla tegu. Üks naine kurtis kord mehele, et see pole talle aastakümneid öelnud, et ta teda armastab. Mees vastanud: „Altari ees ma sulle seda 30 aastat tagasi ütlesin ja kui ma ümber mõtlen, siis ma annan seda sulle teada.“

Me võime heade sõnade ütlemisega olla väga kitsid. On aga ka neid, kelle suust voolavad ilusad sõnad nagu ojast vesi, aga tegusid ei ole. Johannes ütleb, et ristiinimene ei peaks olema üksnes ilusate sõnade ütleja, vaid ka ilusate tegude tegija. Me peaksime oma armastust, ka ilusaid sõnu armastusest, väljendama tegudes – kui me seda ei tee, on meie kui tahes ilusad sõnadki mõttetud.

Keegi ütles, et ta armastab lilli. Ta kodused lilled olid närtsinud, sest tal lihtsalt ei olnud aega neid kasta. Ära sa seleta, kuidas sa mõnd inimest või oma rahvast ja riiki või koguni kogu inimkonda armastad, kui sa nende heaks sulle jõukohased ja võimalikud armastust väljendavad teod tegemata jätad. Kuidas armastab oma riiki ja rahvast inimene, kes otsib kõikvõimalikke teid, kuidas sellele riigile maksud maksmata jätta, ja igal võimalikul juhul oma riigijuhte kirub? Kuidas armastab mõnd muusikut ja tema loomingut inimene, kes teeb tema plaatidest koopiaid ja jätab originaalplaadid ostmata? Kuidas armastab oma abikaasat inimene, kes ei too talle aastaid ühtegi lilleõit, ei viitsi armastatu palvel prügiämbritki välja viia või kalliks nimetatuga koos jalutamagi minna? Kuidas armastab Jumalat inimene, kes ei leia nädalaid või kuid või aastaidki aega, et tulla jumalateenistusele, osa saada armulauast, kõnelda Jumalaga palves, lugeda Tema sõnu? Kuidas saan ma väita, et ma armastan kedagi, kui ma ei loe neid kirju, mida tema mulle on saatnud? Pühakiri on armastava Jumala kirjade kogumik. Kui me nende kirjade ümbrikuidki ei ava, neid vaid aukohal hoiame, aga ei loe, siis on raske uskuda, et me nende saatjat armastame.

Luterlastena võime me kergesti pugeda ühe olulise mõtte taha, mida Martin Luther kord väga palju rõhutas. Jumala lunastust pole võimalik tegudega välja teenida. See on arm. Luther rõhutas seda omal ajal seepärast, et kirik, mille liige ja preester ta oli, oli tegude rõhutamisega vindi üle keeranud. Luterlastena võime me aga vindi teisele poole üle keerata – arvates, et teod pole üldse tähtsad.

Kuulame uuesti pühakirja, oma usu alust. Johannes kirjutas kogudusele: Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik. Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees.“

Usk Kristusesse ja armastus vabastavad hirmust, painavast, halvavast süütundest – kõigest sellest, mis muudavad inimese elu ebaloomulikuks, ei lase inimesel, Jumala loodul, saada loomulikuks, selleks, kelleks on Jumal talle elu ja ande kinkides ta mõelnud. Jumal ei ole meid loonud hirmunud uneskõndijateks. Ta tahab, et me ärkaksime, elaksime, armastaksime – et me julgeksime muutuda loomulikeks, vabadeks. Ja Johannes väidab, et ärkvelolijad, Jumala tahtes elajad, süütundest vabad on need, kelle mis tahes palveid Jumal täidab: Ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.“

Kui meie palved ei täitu, võib selleks olla kaks põhjust. Me ei usu Temasse, keda me palume, ja me ei armasta Teda ega oma ligimesi mõtte, sõna ja teoga, tegemata- ja ütlematajätmisega. Teisest põhjusest, mis lähtub esimesest, kirjutab Johannes. See on Jumala tahte eiramine. Johannes väidab, et need, kes peavad Jumala käske, ja teevad, mis on Jumala silmis meelepärane, saavad Jumalalt seda, mida nad Temalt paluvad. Ta seletab: „Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud.“

Tuletan taas meelde seda, mida on eestlaste kohta väitnud hiljuti lahkunud Mikk Sarv. Me oleme maailma ainus rahvas, kes nimetavad kristlasi ristiinimesteks. Rist koosneb kahest osast. Üks sirutub alt ülesse – maa pealt taevasse või lausa maa alt, hauast taevasse, surmast igavesse ellu. See on inimlapse suhe oma Taevase Isaga – vertikaaljoon. Teine on horisontaaljoon, mis läbib vertikaaljoone. Need kaks joont on lahutamatud, töötavad vaid koos. Ristiusk välistab võimaluse, et inimesel on vaid väga hea suhe Jumalaga ja puudub suhe kaasinimesega. Ristiinimene sirutub Jumala poole ja sirutab samas käed välja oma ligimeste poole, selleks et aidata, anda, emmata, armastada. Kui ta seda viimast ei tee, pole ta ristiinimene. Siis on õigus Jehoova tunnistajatel. Armastuseta kristlased on postiinimesed ja neil pole ristiusku, vaid on postiusk.

Peatun veel vaid hetkeks ühel mõttel, mida Johannes oma kirja selles osas rõhutab: „Meid süüdistav süda.“ See on reaalsus – meie süda, mis meid süüdistab. Süütunne. Me oleme tänagi patutunnistuse palves paludes tunnistanud Jumalale, et oleme patused inimesed, ja palunud, et Tema meile andestaks. Johannes ütleb: „Olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.“ Meid armastav Jumal, Taevaste ja maa looja, on suurem kui meid süüdistav süda, suurem kui meie patt. Uskuge sellesse ja ärge laske süütundel end hävitada. Kui meile kuulutatakse, et meie patt on meile andeks antud, siis nii see ka on, kui oleme oma pattu kahetsenud, aga palugem ka inimestelt andeks oma eksimused. Ärgem otsigem oma eksimustele õigustusi, ärgem süüdistagem teisi, vaid palugem andeks, kui oleme eksinud.

Soovin meile kõigile, et meie usk oleks ristiusk, lunastav, vabastav, päästev usk, usk, mis kingib rõõmu, rahu ja armastust. Et oleme need, kes elame veel selles maailmas, kuid elame siin taevariigi kodanikena.

Lõpetan ühe palvega, mille on kord kirjutanud üks keldi kristlane oma kasutütrele tema laulatuse päevaks:

 

Isa, anna meile oma armastus

ja kinnita seda meis, Sinu teenrites.

Õpeta meid jagama oma armastust igal päeval,

loo meis mõlemas kiindumus,

mis peegeldaks Sinu armu,

heldemat kui miski siin maailmas.

 

Jeesus, anna meile oma rahu

ja kasvata seda meis, Sinu teenrites.

Hoia seda meie kodus igal päeval,

voolaku see väljapoole vastu neile,

keda me kohtame,

kui tunnistus sellest,

et rahu on Sinu tee.

 

Püha Vaim, anna meile oma rõõm

ja täida sellega meid, oma teenreid.

Aita meid olla rõõmsad igal päeval.

Armastuses ja rahus

olgu meil rõõmu suures külluses,

kui me ehitame oma elu nii

nagu Sina meid juhid.

*****

(Jutlus on peetud 29. aprillil 2018 Tallinna Jaani kirikus.)

 

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net