Jeesus ütleb: „Mina elan ja teiegi peate elama!“
Jh 5:1–15 „Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?“ Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.“ Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!“ Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.“ Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: „Võta oma kanderaam ja kõnni!“ Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: „Võta oma kanderaam ja kõnni!“?“Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka. Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.“ Aamen.
Küsida inimeselt, kes on olnud 38 aastat haige, kas ta tahab terveks saada, on vist kummaline. Või mitte? Kas oled kuulnud ütlemist või seda isegi öelnud: „Inimene harjub kõigega“? Paljud harjuvad ka haigustega. Nende lootus tervekssaamisele kustub. 38 aastat on pikk aeg lootuse kustumiseks, kuid haige ei ole evangelist Johannese jutustuses llootust kaotanud. See on ime. See inimene seal tiigi juures lamas oma kanderaamil. Ajad muutuvad. Tänapäeval on kanderaamid asendunud diivanite ja tugitoolidega – palju mugavamate kohtadega, kus saab veeta suurema osa oma päevast otsekui halvatuna, vaadates ühte punkti. Peaks palvetama, lugema pühakirja, minema pühakotta; peaks minema kellegi juurde ja paluma andeks, ütlema häid sõnu, muutma kellegi elu kergemaks, kellegi päeva ilusamaks, aga ei suuda. Nad kavatsevad seda teha juba homme või kunagi hiljem ... aga ei suuda. Vaatavad, et teisedki ei suuda, ja jäävad oma kanderaamidele lebama. Lasevad ennast kanderaamidel kanda. Ei suuda ise jalgu alla võtta.
Kuid tuleme hetkeks selle loo juurest siia pühakotta. Need uued kellad siin altari kõrval toovad mulle mõtetesse taas ja taas selle võrdluse. Nad sarnanevad meiega – inimestega. Kui nad siia jõudsid, tõstsime mõned kellad altari taha, sest need olid nii kerged, et oleksid võinud võib-olla n-ö jalad alla võtta ja siit kaduda. Altari kõrvale jätsime need, mida oleks ühel tugevalgi inimesel raske kaugele kanda. Need meie kiriku torni kellamängu kellad on valatud selleks, et nad heliseksid. Igal oma noot, kahe oktaavi jagu erinevaid helisid. Kui kellad lamavad maas, siis ei saa nendest häält kätte. Nendest ei kõla seda kaunist heli, seda nooti, milleks nad on valatud. Mõni pessimist, kes neid helistada püüab, võib öelda, et me oleme petta saanud. Need on vaid rasked vasest ja tinast kokku segatud ja tagurpidi pööratud pronksanumad. Kui keegi oskaks mõne kellaga kõnelda ja küsiks, kas ta tahab heliseda, vastaks ehk mõni nendest, et ta ei usu, et tema võiks mingit ilusat heli teha. Teine ehk ütleks, et ta tahab heliseda ja kui küsija küllalt tugev on ja suudaks ta õhku tõsta, siis heliseks ta küll.
Täna kuuldud loos kohtuvad maas lebav, 38 aastat ränka haigust põdenud jõuetu inimene ja Kõigeväeline, taevaste ja maa ja kogu loodu loonud Jumala Poeg. Ja see Jumala Poeg küsib kanderaamil maas lamavalt haigelt: „Kas sa tahad saada terveks?“
Miks küsib ta seda just sellelt haigelt? Seal on ju palju pimedaid, jalutuid, halvatuid. Miks temalt? Äkki on üks vastus ka selle haige lauses: „Mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma.“ Kui vesi hakkab liikuma, kui on lootus, et esimesena tiiki saanu saab terveks, on tema oma kanderaamil täiesti abitu. See haige on aastaid seda kogenud. Kuid ta ei kaota lootust, et äkki kunagi keegi aitab teda sinna tiiki ja tema saab seal terveks.
Kui palju on selliseid abituid ka meie ümber! Mitte keegi ei aita. Pole kedagi, kes aitaks, kel oleks kannatust neid äragi kuulata. Üksi nii paljude keskel. Täiesti üksi. Jumal näeb ja Temal on hale meel selliseid nukraid nähes. Temal on nende jaoks silmi. Temal on aega kuulata. Tema tahab aidata ja saab aidata, kui meie pole kaotanud lootust, usku, kui me pole löönud käega. Tasapisi, pisitasa kipub lootus paljudel kaduma: esmalt kaob usk ja lootus inimestesse ja siis ka Jumalasse.
Jeesus kõneles väga paljude haigete keskel inimesega, kes ei olnud käega löönud. 38 aastat haigeolemist, kanderaamil lamamist ja nendel erakordsetel silmapilkudel, mil ingli puudutus selle tiigi vee, mille ääres ta oma kanderaamil lebas, liikuma pani, ei olnud kunagi kedagi, kes teda oleks aidanud. Ja ikkagi elas temas lootus. Kui paljudel kordadel oli selle tiigi pind värelenud! Tavaliselt ei olnud seda teinud ingel. Põhjuseks oli tuuleõhk, mõne eseme vette kukkumine. Peaaegu alati oli siis toimunud meeletu rüselemine, võidujooks, milles unustati teiste hädad ja vajadused. Püüti ise esimesena vette jõuda. Mõni takistas teist, et olla esimene.
Tavaliselt ei tervenenud keegi. Paljud pettusid. Tulid tiigi äärde vaid selleks, et kerjata almuseid. Paljud olid unustanud selle vana jutu ingli puudutusel tiigivee muutumisest esimesele vettejõudjale terviseallikaks. Ja siis, ühel hetkel, kummardub Jumala Poeg ühe vigase kohale ja küsib: „Kas sa tahad saada terveks?“ Vigane vastab, et ta tahab, aga lisab, et temal pole kedagi, kes teda aitaks tiiki, kui seal tervendamise ime sünnib.
See sünnib ka täna, siin ja igal hetkel sadades tuhandetes pühakodades ja kodudes, väga paljudes paikades. Jeesus kummardub hädasolijate, haigete, valust ja kurbusest vaevatute kohale ja küsib: „Kas sina tahad saada terveks – terveks ihult või hingelt?“ Kui Ta küsib täna seda meilt, ei peaks me hakkama Talle seletama, et meil pole neid inimesi, kes võiksid ja tahaksid meid aidata. Meil pole vaja rääkida oma pettumustest – inimestest, kes on meid unustanud, kel pole meie jaoks enam aega. Jumala Poeg küsib ja Tema suudab meid aidata. Temal on hale meel, kui ta näeb allasurutuid, kurbusest kummargile vajunuid, vaevatuid – eriti neid, kellel pole kedagi, kes neid aitaks.
Täna kuuldud lugu räägib võimalusest. Ka meie võimalusest saada sellist abi, mis tõepoolest aitab, saada terveks ka aastakümneid kestnud hädadest, haigustest, halvavatest harjumustest, haavadest. Üks Ameerika psühhiaater, Nobeli preemia laureaat, on öelnud, et kui ta suudaks täna oma suurte haiglate patsientidele selgeks teha, et nad ei ole enam süüdi, et neile on andestatud, oleksid homme tema haiglad pooltühjad. Jumala Poeg kuulutab andeksandmist, vabanemist vaevadest, hävitavast süütundest. Tema tervendab andeksandmise ja armastuse läbi.
Täna kuuldud loos vastab väga kaua haige olnud inimene Jeesusele, et ta tahab saada terveks, kuid tal pole kedagi, kes teda aitaks. Kui siin on täna keegi, kes arvab, et tal pole kedagi, kes aitaks teda armulauale tulla, siis võib vaimulik tulla su juurde. Saada mõne inimesega vaid sõnum neile, kes jagavad armulauda käärkambri ukse juures, ja nad tulevad su juurde. Sa saad osa armu lauast – õnnistuse karikast ja elu leivast –, Jumala suure armastuse, andeksandmise ja halastuse märgist, Jumalast endast. Kui keegi on ratastoolis ja mõtleb, et tema ei saa tulla leeritundidesse, sest need toimuvad ju kiriku keldrisaalis, siis seegi pole nii. Teised leerilapsed kannavad ratastooli koos selles istujaga ka orelirõdule orelist kõnelevasse tundi. See sünnib siin ikka ja jälle.
Teate, millist rõõmu on kohanud need, kes on läinud meie eakate koguduseliikmete kodudesse viima kiriku eakate kokkusaamise kutset. Ilusat imestust sellest, et kogudus mõtleb ka nende peale. Nooremad liikmed tulevad neid nende kirikusse kutsuma. Neid pole kiriku sünnipäeva-aastal unustatud.
Kuid uskuge, meie ümber on väga palju neid, kes ei oska või ei suuda uskuda, et Jumal võiks nendega kõnelda, tahaks neid aidata, tervendada. Kes ütleks neile, et Jumal on haigete arst, patuste sõber, eksinute armastaja, et Jumal on Armastus – mitte vaid lause Piiblis, vaid armastus, mis puudutab, tervendab, aitab, hoolib, muudab.
Inimesed on liiga palju kuulnud teistsugust sõnumit. Sõnumit Jumala käskudest, karmusest, kohtumõistmisest.
Vinti saab mitut moodi üle keerata. Ka sellega, et kirik annab inimestele sõnumi: ela edasi, nii nagu sa elad, pole vaja midagi muuta oma elus, Jumal armastab ja avab laiad taevaväravad kõigile. Pole tähtis, kuidas sa elad, mida teed, ütled, tegemata jätad.
Jumal on armastus. Ta armastab patust, kuid ei armasta pattu. Tal on hale meel valus vaevlevast, aga Ta ei patsuta tunnustavalt õlale neile, kes põhjustavad valu ja kannatusi.
Jeesus kummardub oma kõigeväelisuses abitu kohale ja küsib, kas ta tahab terveks saada. Vahel väidetakse, et tahtmine on taevariik. Oh oleks see ometi nii, et meie tahtmine oleks taevariik! Mitte uued vidinad, ilusamad riided, autod, kallid reisid, vaid Jumala läheduses elamine – taevariigis olemine ja elamine ja teiste elu taevariigiga sarnasemaks muutmine.
„Kas sa tahad?“ küsib Jeesus maaslamajalt. See maaslamaja tahab ja Jumala Poeg täidab ta igatsuse.
See oli selle inimese imeline võimalus. See on ka sinu ja minu võimalus, sest ristimine ja armulaud, pühakirja lugemine ja palvetamine ning oma ligimeste aitamine on need hetked meie elus, kus kõigeväeline Jumal on meile ligemal, kui oskame arvata. Need on meie erakordsed võimalused.
Mida meie tahame? Inimene kanderaamil ütles Jeesusele, mida ta tahab. Mida ütleme meie – mida tahame meie? Tahtmine võib olla taevariik, kuid tahtmine võib olla ka põrgu – hävitav põrgu, lõputute soovide põrgu. Üks jumalamees on kord kirjeldanud põrgut kohana, kus sinnajõudnute madalad soovid, ihad, tahtmised säilivad ja inimesed seisavad paksu klaasseina ees – nad näevad seda, mida nad tahavad, kuid vaheklaas jääb. Täitmatute soovide lõputu põrgu.
Hiljuti öeldi raadio hommikupalvuses kaks ilusat lauset: „Kõige õnnetumad on inimesed, kes aina ootavad, et teised teeksid nad õnnelikuks“ ja. „Õnnelikud on need, kes teevad midagi teiste heaks.“ Jah, nendes lausetes on ilusat tõde, kuid õnnistuseni – jääva, igavesti jääva õnneni, elusaima eluni jõuame vaid siis, kui oleme valmis elama Jumala tahtes.
Jumala õnnistused on mõeldud meile kõigile. On kahte liiki inimesi: ühed haaravad kohe Jumala pakutud võimalustest, teised aina ootavad nende saabumist ega märka, kuidas need nendest pidevalt mööduvad. Ühed tõusevad ja lähevad Tema kutse peale kohe teele, teised ainult unistavad. Ühed ütlevad endale: „Järgmine kord, kui vesi liigub, ma püüan minna,“ teised ütlevad: „Kohe – nüüd!“ See pisike kohe-nüüd võib olla imeline väike värav Jumala kuningriiki. Mäletate, mida ütlesid karjased Betlemma väljal üksteisele, kui olid kuulnud ingli imelist sõnumit sellest, et nad ei pea kartma, et neile kuulutatakse suurt rõõmu, et neile on täna sündinud Päästja. Ühes ingliskeelses tõlkes on seal kirjas Let's go! Läki nüüd! Ja nad läksid rutates ja leidsid ...
Palugem, et Kõigeväeline tõstaks meid meie piirangute ja harjumuste kanderaamidelt, sest Tema suudab seda teha. Tema suudab meid teha terveks, meid üles tõstes helisema panna ja meid saata tervekssaanutena maaslamajate juurde, nende ellu lootust ja abi kinkima.
Meil kõigil on oma kanderaamid, millele oleme jäänud lebama – piirid, mille oleme ise endale seadnud, harjumused, mis meid halvavad, võtavad liiga palju meie ajast. Küllap on meid ka maha tehtud ja me ise oleme endale selgeks teinud, mida kõike meie ei oska, suuda. Me kõik jätame tegemata palju sellest, milleks on Jumal meile kinkinud meie päevad, kuud ja aastad. Kuid meil kõigil on lootust. Tahe võib olla ääretu aare. Me võime jõuda selle aardeni, elusama eluni, Jumala hämmastava õnnistuseni, kui me siiralt palume: „Meie Isa, kes sa oled taevas, Sinu tahtmine sündigu ka maa peal, nii nagu taevas.“ Meiegi oleme siin maa peal, kuhu me palume Tema tahte sündimist. Ja meie palvete kuulja suudab meid tõsta ülesse, panna helisema, muuta elusamaks, täita meie südamed rahu ja rõõmuga, valada meie katkiläinud pragunenud hinged ümber nii, et me hakkame imeliselt helisema. Jah, teised suudavad mõnda pragu parandada, kuid nii nagu kinni keevitatud praoga kell ei tee iial seda häält, mida terve, nii ei suuda mitte ükski inimene, kui tahes hea hingehoidja, pastor või psühholoog, meie hingepragusid täiesti terveks teha. See sünnib vaid siis, kui anname end Jumala kätesse. Tema, kes on meid loonud, suudab meid tõeliselt terveks teha. Tema ütleb: „Mina elan ja teiegi peate elama.“ Tema tahab, et me elaksime.
Kas kuuled kedagi küsimas: „Kas sa tahad saada terveks?“ Ta küsib seda meilt kõigilt. Ja kui me tõepoolest tahame, ütleb Ta meile, et me tõuseksime ja läheksime täitma Tema imelist tahet, elama mõtestatud elu – elu, millel on maitset ja värve, elu, millel ei ole lõppu. Sellel teel kõndijad on tänulikud palverändurid.
Homme jõuavad siia selle kellamängu ajutiste suurte tugiraamide osad ja töömehed panevad need siin altari kõrval kokku. Järgmistel õhtutel tõstetakse nende külge 25 kellamängu kella. Kokku 1,5 tonni kahe oktaavi jagu kellasid ja üks ERSO muusik hakkab nendel mängimist harjutama. Septembri lõpust oktoobri lõpuni kõlavad siin üheksal kaunil kontserdil ka kiriku kellamängu kelladel kaunid muusikapalad. Maast õhku tõstetud kellad teevad kaunist heli. Uskuge, see sünnib ka meiega. Jumala tervendav puudutus aitab meid helisema ja asetab meid õigele kohale Tema täiuslikku tänulike elusümfooniasse. Kui me tahame saada terveks ja tõusta ja elada Tema tahtes.
Peetud 17. septembril 2017 Tallinna Jaani kirikus.
