Jeesus ütleb: „Mina elan ja teiegi peate elama!“ Õnnistatud esimest nelipüha – üleilmse kristliku kiriku sünnipäeva!
Hes.37:1–14: Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu – ja see oli täis luid. Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud. Ja ta küsis minult: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?“ Aga mina vastasin: „Issand Jumal, seda tead sina!“ Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: „Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!“ Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: „Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.“ Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud. Siis ta ütles mulle: „Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: „Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!“.“ Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: „Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud.“ Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: „Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand.“ Aamen.
Maailm on liigestest lahti. Paljud nendestki, kes peaksid kokku hoidma, üheskoos seda maailma paremaks paigaks muutma ja inimesi taevateele juhatama, hoiavad omaette või kaklevad omavahel. Saatan on suutnud paljud targad hulludeks muuta, mõislikud mõistmatuteks teha. Maailm on nagu kuivanud luid täis org. Tundub, et miski ei suuda seda enam muuta. Nii tundus see kord ka prohvet Hesekielile, kui Jumal talle näitas luudega täidetud orgu ja prohvet taipas, et see on võrdpilt tema rahvast – jumalarahvast, kes on Jumalat hüljates muutunud kuivanud luude sarnaseks. Patt lahutab. Esmalt lahku Jumalast ja peagi lahku ka teistest inimestest. Igaüks eraldi, omaette. Kuivavate hingedega kuvarikummardajate maailm. Pole armastust, mis liidaks. Pole vaimu, mis ühendaks. Südamed on täis – armastusel pole selles täisolevas ruumi. Jumala Vaim sinna ei mahu. Lühinägelikkus süveneb. Inimene ei näe enam oma ninaotsast, enese vajadustest, kaugemale ja vajadused aina kasvavad. Muudkui muretseb asju ja muretsemine võtab kogu aja. Muu jaoks pole aega. Aeg-ajalt meenub, et mõistlik oleks ka oma hinge eest hoolt kanda, kuid kust selleks aega leida. Äkki homme, pigem pensionipõlves, kunagi kindlasti, kuid enne tuleb vist ots. Ei tea, kas keegi matuselegi tuleb? Äkki neil pole aega ... Aga Jumal? Äkki pole temalgi aega, sest minul Tema jaoks ei olnud. Natuke oli – kunagi.
Laulsime täna, Eesti lipu päeval meie koguduse kunagise koorijuhi Enn Võrgu ja Martin Lipu laulu. Selle Eesti lipu laulu esimeses salmis on sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga, mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda. Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga, kostku võimsalt meie hüüe: „Eesti, Eesti, ela sa!“.“
Ühine püüe, vennaarm. Need on mõisted, mida pühakiri pidevalt esile tõstab – iidsed väärtused, mida Jumala Sõna aina rõhutab. Tänases Eestis rõhutatakse rohkem teistsuguseid väärtusi. Kui see ei muutu, pole meil tulevikku.
Üks noor ja vaimus tuline mees Peeter Sink vaatas kord, aastal 1953, seda, milliseks oli muudetud meie maa ja rahvas, ja kirjutas täna kuuldud prohveti nägemusest pika luuletuse. Ta kirjutab seal:
Nagu unest mu äratas saatja ja küsis, kas võivad siis need
kord virguda, elavaks saada ja tõusta kui kevade veed?
On võimatu, mõtlesin ... Aga – nii Jumalal piiri ma sean!
Igat võimalust kaaludes väga ma vastasin: „Issand, Sa tead!“
Jah, Jumala võimalustele pole vaja piire seada. Tänagi oleme me oma usku tunnistades öelnud, et me usume Kõigeväelisesse Jumalasse! Kas teate, kas mäletate, mida ütles kord Jeesus usu kohta? Usus palutud palved panevad isegi mägesid oma asukohta muutma. Kõik on võimalik neile, kes usuvad Kõigeväelisesse. Kõik – ka meie muutumine, elusamaks saamine, üksmeel olulisimas.
Täna on Eesti lipu päev. Eelmisel nädalal tähistasime Tartus EELK, Eesti vaba rahvakiriku sajandat sünnipäeva. Aasta enne seda, kui Eesti sai iseseisvaks, kuulutas ennast iseseisvaks Eesti luterlik kirik. Neil, kes seda siis tegid, ja nende eelkäijatel – Hurdal, Reimannil ja paljudel teistel eesti soost vaimulikel – oli väga vägev usk. Nemad uskusid, et eestlased saavad hakkama oma kiriku juhtimisega ja selle kirikuga eesti rahva teenimisega, oma rahva hingeharimisega, julgustamisega, oma kirikute korrashoidmise ja uutegi ehitamisega. Nõukogude võim nägi hiljem üle poole sajandi ränka vaeva, et seda kirikut hävitada, kuid seda, milles on Jumala vaim, pole võimalik hävitada. Alla suruda küll, aga mitte hävitada. EELK on nagu võilill, mis tuleb ka läbi asfaldi.
Aga täna? Mis meist saab? Kas meil, kas meie kirikul, meie maal ja rahval, kas sellel maailmal on veel tulevikku?
Usun, et sellelegi küsimusele vastaksid paljud me hulgast nii nagu prohvet Hesekiel ja Peeter Sink:
Igat võimalust kaaludes väga ma vastasin: „Issand, Sa tead!“
See, kuidas on Jumal liikuma pannud kogu universumi, miljardid tähed, planeedid, loonud hämmastava korra ürgkaosesse – tohuvabohusse, on tõestus hämmastava kooskõla võimalusest, Jumala kõikväelisusest.
Kui Jumala Vaim saab inimestes elada, on sellel sellised tulemused, mis tunduvad tervemõistuslikele võimatud, kuid kõik on võimalik neile, kes usuvad.
Pilistveres leerilaagris sündis hiljuti taas see, mis seal ikka ja jälle on sündinud. Ma ei mõtle seda päikselist soojust, õitsemist ja lindude laulu, mida seal kogesime. Mõtlen seda imelist õhkkonda, mis teie – üsna võõraste inimeste vahel – seal tekkis. Ja taas hindas ka teie grupp paljudest asjadest kõige kõrgema punktiarvuga just leerilaagri õhkkonda. Sama kirjutasid paljud leerilapsed leeritundide ja kiriku kohta. Mõned väljavõtted teie töödest:
„Leeritundides on midagi maagilist, pärast igat tundi on kuidagi selline kerge olla ja kogu maailm tundub nii selge ja lihtne. Leeritunnid panevad sind unustama probleeme, mis sel hetkel tunduvad nii suured, aga tegelikult on miniatuursed, sest sa kipud lihtsalt unustama, mis on tegelikult tähtis.“
„Naljakas, et kirikus käies (mitte et ma oleksin väga usin kirikuskäija) tunnen, et olen justkui osa millestki suurest. Kirikus tekib tunne, et ümberringi istuvatele inimestele läheb korda ja nad mõistavad üksteist. Toetavad üksteist valus ja mures ja teisalt jagavad ka rõõmuhetki. Suur ja ühtehoidev pere – see oleks vast parim võrdlus. Kuigi ma ei tea, kas see päriselt ka nii on või ma lihtsalt tahaksin, et see nii on, või mulle lihtsalt meeldib mõelda, et see nii on /.../, võin väita, et Jumal tõesti toob ekslevasse südamesse rahu.“
„Mu tädi ütles mulle kord, et kiriku müürid on pühad ja Püha Vaimu täis. Kas pole kenasti öeldud? Ma soovin selles kõiges ise veenduda ja püüan anda endast kõik ja enamgi veel, et saada kinnitust oma tädi sõnadele.“
Need on vaid mõned väljavõtted teie mõtisklustest „Eile nägin ma kirikut“, sellest, mida te olete kogenud leeris, kirikus, suhtes Jumalaga.
Maailm väljaspool kirikut on liigestest lahti. Kui senisel kursil jätkatakse, tormatakse põhjatusse kuristikku. Üks täna leeritatutest ütles oma mõtiskluse lõpus: „Mina usun, et tõeline headus, inimelu eesmärk ja paradiis on koostoimimine, üksteise mõista püüdmine ja tingimusteta armastamine.“
Jah, seda maailm vajab, selleks et ta võiks püsida, edasi kesta, et meil oleks midagi head kinkida oma järeltulijatele. Koostoimimist, üksteise mõista püüdmist, tingimusteta armastust. Maailm vajaks liimi, mis eraldiseisvad kokku liimiks, killud tervikuks muudaks. Religioon on see liim. Usk Jumalasse, kes on armastus, kes on lunastanud meid kõigest, mis meid lahutab Jumalast ja üksteisest.
Peeter Sink jätkab:
Ta käsul ma hüüdsin ja vaata! Oli kohin ... kõik elavaks said.
Nüüd selles võin mina neid saata ja nendega valluta maid!
Ütles Issand: „Nii minu rahvas
oli surnud, kuid virguma peab!
Kuuluta neile vaid julgesti, vahvast –
surmaorgki kord kevadest tea!“
Ei, ei. Ma ei uskunud iial, et näha silm sellist mul võiks.
Vähe uskusin, kahtlesin liialt,
kuid nüüd oli saanud see tõeks…
Kui palju oli neid, kes keset Nõukogude okupatsiooni suutsid uskuda, et meie rahvuslipud võivad kord vabalt veel lehvida meie väikesel maal? Ometi see sündis. See oli Jumala võimsa vaimu töö. Rahvas hüüdis siis koos Tõnis Mäega: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“ Looja andestas ja hoidis ja kinkis vabaduse. Temale pole miski võimatu. Temale pole võimatu ka liigestest lahti oleva maailma elavaksmuutmine, kokkuliitmine, inimsüdamete armastusega täitmine, meie muutumine.
Meil pole vaja oodata, mil maailm hakkab muutuma. On mõistlik alustada iseendast. Palugem koos Peeter Singiga, kes 22-aastase noore mehena on kirjutanud „Palve“:
Oh, et sa mind Püha Vaimuga võiaksid –
Ülevalt väega täidaksid!
Võida hinges vastased väed,
tasanda südames murede mäed!
Vaimu pühitse, hinge valitse;
hingede kahju mull anna; julgust ohvriks end panna!
Näen ju jõudvat ööd – kui palju on teha veel tööd ...
Hingesid päästa – olgu mu hüüdeks!
Surmast neid kiskuda – saagu mu püüdeks!
Millal küll ristid Püha Vaimuga?
Ootan, mil täidad ülevalt väega!