Jutlused ja mõtisklused

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.“ Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.“ Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Ja ingel läks ära tema juurest (Lk 1:26–38).

Paastumaarjapäeva evangeelium kõneleb meile päevast, mil toimus sündmus, millega inimkonna ja terve maailma jaoks sai alguse uus ajastu. Sel päeval pöörati ühe noore Maarja-nimelise naise tulevikuplaanid ootamatult pahupidi. Maarja sai ingel Gabrieli vahendusel sõnumi Jumalalt selle kohta, et Jumala Poeg usaldatakse väikese inimkübemekesena tema hooleks, pannakse turvaliselt võrsuma Maarja üsasse. Maarjast saab Jumala Poja, tulevase kõigeväelise valitseja Issanda Jeesuse ema. Selle teatega sai alguse meie Issanda Jeesuse Kristuse elu. Võib öelda, et faktiliselt just see oli päev, mil Jumal tuli inimesena maa peale inimeste keskele. Ta tuli äärmiselt varjatult: alles üheksa kuud hiljem, kui Ta emaihust väljub, saavad inimeste silmad Teda näha. Kuid juba need üheksa kuud on Ta maa peal ja isegi varjatult, peidus emaüsas, kogevad juba mitmed Tema ligiolekut, reageerivad sellele, tunnevad rõõmu ja tänulikkust. Juba emaüsas kingib Ta lootust.
Jumala ootamatu ülesanne pole sugugi ohutu ja Maarjal on põhjust tulevikku vaadates hirmu tunda. Tal on põhjust karta enda ja tema hoolde usaldatud lapse elu pärast, kuna tema lapseootele jäämine on seotud ebatavaliste asjaoludega, mida võidakse inimeste poolt vääralt tõlgendada – ja nagu evangeeliumidest lugeda võime, seda nii tehaksegi. Maarja aga, keda on lapsest saadik õpetatud usaldama Jumalat ja Tema armu, surub maha oma hirmu ja kahtlused ning annab enda ja oma saatuse täielikult Jumala käsutusse sõnadega: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi!”

*

Sellest päevast möödub veidi vähem kui kaks tuhat aastat. On Issanda aasta 1949 maal, mida ajaloo vältel on nimetatud Maarja maaks. Selle maa, mida nüüd hüütakse Eestiks, on okupeerinud suur naaberrahvas. Okupatsioonivõim on märganud, et alistatud rahva vaim pole veel täielikult murtud. Järelikult tuleb seda rahvast hirmutada, julmalt karistada kõiki, kes tunduvad ärksamad ja julgemad, purustada kõik lootused väljastpoolt tulevale „valgele laevale“, lootused omariikluse taastamisele. Karistusoperatsiooni alguseks valib Jumalat eitav võim paastumaarjapäeva, otsekui tahaks öelda: ei suuda teid päästa see Lunastaja, kelle teie Jumal kaks tuhat aastat tagasi maa peale saatis.
25. märts 1949, paastumaarjapäev pööras Eestis pahupidi kümnete tuhandete inimeste tulevikuplaanid ja muutis nende elu igaveseks. Raudteejaamadesse suundusid voorid inimestega, keda valvasid püssimehed. Inimestega, kellele oli antud kaks tundi aega, et korjata kompsukesse kokku kõige hädavajalikum, mida võtta kaasa teekonnale tundmatusse – kaugele võõrale külmale maale. Hirm, abitustunne, pisarad, viha vägivallatsejate vastu. Maha jäid kodud. Maha jäi enamik sellest, mis hoole ja armastusega valmistatud ja kogutud, maha jäid lähedased ja sõbrad. Keegi minejatest ei teadnud, kas ta jõuab kord veel tagasi koju. Keegi jääjatest ei teadnud, kas ta näeb veel kunagi lähedasi, keda ära viidi. Nüüd, aastakümneid hiljem, teame, et paljud ei jõudnudki enam kodumaale tagasi ja nende põrmud puhkavad võõras mullas.
Väga paljud neist, keda tol päeval viidi, võtsid lisaks oma maise vara kompsudele kaasa midagi, mis jäi viijatele märkamatuks, oma kõige kallima aarde: võtsid südames kaasa usu, mida nende esivanemad olid põlvest põlve südames kandnud ja oma lastele edasi andnud. Usu, et Jumal on armuline ja Tema on ligi igal pool, on ainult palve kaugusel.
Jah, inimestelt saab vägivaldselt võtta kodu ja kodumaa, saab võtta asjad, saab võtta omaksed ja armsad. Kuid on aare, mida neilt keegi võtta ei saa, kui see neil on – usk. Ära ei saa võtta usku Jumala armusse, mis on ilmsiks saanud tollesama Poja kaudu, kelle sündi ingel Gabriel kord Maarja-nimelisele neiule ette kuulutas. Jeesuse Kristuse kaudu, kelle Tema taevane Isa saatis samuti tundmatusse, saatis võõrale ja vaenulikule maale, päästjaks inimestele, kes igatsevad leida tagasiteed koju, taevasele kodumaale, Taevase Isa juurde. Keegi ei saa ära võtta usku Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes on oma elu, kannatuste ja surmaga võitnud ära inimese suurimad vaenlased – surma ja kaduvuse – ning andnud võimaluse sellest võidust osa saada igaühel, kes Temasse usub ja Temaga koos oma eluteed käib, oma eluvõitlusi võitleb. Usk tagab kestmajäämise, sest ületab koha ja aja piirid, ühendab elavad surnutega, esivanemad järeltulijatega, eemalolijad nendega, kes lähedal. Usk annab jõudu loota ja vastu pidada ajalikes katsumustes.
Päeva palve: Jumal, meie taevane Isa, kingi meile sellist usku Sinu tarkusesse ja armusse, nagu oli kaks tuhat aastat tagasi ühel väga noorel Maarja-nimelisel neiul, et meiegi julgeksime alistuda Sinu tahtmisele ning täidaksime ustavalt ja rõõmuga neid ülesandeid, mida Sina igaühele meist meie ellu annad. Juhi meid meie teedel.
Luba, Issand, rahus puhata nende põrmudel, kes viidi vägivaldselt nende kodudest ja kes on jäänud võõramaa mulda. Kaitse meid kurjuse eest, aga päästa meid ka sellest kurjusest, mis on meis endis, et meist ei saaks kurja tegudele kaasaaitajaid. Ära lase sellistel sündmustel, nagu toimusid 1949. aasta märtsis, enam kunagi korduda. Kasvata meie usku, et vaadates Sinu ristile, me ka rasketel aegadel ei kaotaks lootust, suudaksime üksteisest hoolida, oskaksime hoida kokku ja üksteist toetada ning aidata.

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.

(Tõnis Mägi)

Issand, me palume Sinu kätesse oma ajaliku elu, surmahetke ja igaviku. Me oleme Sinu omad. Sündigu Sinu tahtmine. Aamen.

Kui Jeesus kuulis, et Laatsarus on haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus Ta oli. Pärast seda Ta ütleb jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!“ Jüngrid ütlevad Talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust Sind kividega surnuks visata, ja Sina lähed jälle sinna?“ /---/ Nüüd ütles Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud, ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et teie võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et Temaga koos surra!“ (Jh 11:6–8, 14–16).

Jeesuse surm ei olnud ootamatu, vaid paratamatu. Evangelist Johannes räägib, kuidas Ta oleks äärepealt kividega surnuks visatud (Jh 8:59), nagu sündis mõni aeg hiljem esimärter Stafanosega (Ap 7:57–60). Et Jeesus ei rutta kohe Betaaniasse, kui Temani jõuab sõnum Laatsaruse haigusest, seda võis tõlgendada kui otsust vältida ohtlikule Juudamaale minemist. Kui Jeesus paari päeva pärast teatab, et Ta läheb Laatsaruse juurde, tuletatakse Talle seda meelde. Aga Tema ei loobu, ja apostel Toomas ütleb enda ning kaasjüngrite nimel: „Lähme meiegi, et koos Temaga surra!“

See, et nad kõik otsustaval hetkel Jeesuse siiski üksi jätsid, on näide inimlikust nõrkusest. Hirm mõttetu surma ees. Ma ise arvan, et kui Jeesus oleks tegutsenud nagu Temalt oodati – väejuhina, sellisena, kellena Ta oli kuninglikult Jeruusalemma sisse sõitnud –, ei oleks nad nii käitunud. Üks asi on võitluses langeda, teine lihtsalt lasta ennast kinni võtta ja hukata. Peetrusele annab Jeesus korralduse mõõk tuppe tagasi pista (Jh 18:10j; Mt 26:52–54).

Jeesus äratas Laatsaruse, kes tuli hauast välja ja elas veel mõne aja. Aga tema ülesäratamine – ajutine surma edasilükkamine – oli üks Jeesuse surma põhjuseid (Jh 11:47–57).

Olukorra pinevus oli teada ja tajutav. Nende seas, kes olid pühadeks tulnud Jeruusalemma, olid mõned kreeklased. Nad tulid Galilea Betsaidast pärit Filippuse juurde, kes nime järgi arvates oli ka kreeklane, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha!“ Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulevad ja ütlevad seda Jeesusele. Aga Jeesus kostab neile: „Tund on tulnud Inimese Poja kirgastamiseks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui nisuiva ei lange maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab tema, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab teda igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija“ (Jh 12:20–26). Me ei tea küll kindlalt, aga arvata võib, et kreeklased kavatsesid Jeesust kutsuda endaga kaasa, ära ohtlikust paigast. Kuid Jeesus ei taha. Ta näeb ennast nisuivana, kes peab langema maasse ning surema, et Ta ei jääks üksi, vaid võiks vilja kanda.

Jeesuse ja Ta jüngrite elu oli kõike muud kui idüll. Ent Ta jüngrite tee ei lõppenud laialijooksmisega ega ka mitte jäämisega lukkus uste taha. Nad kõik peale Johannese surid märtrisurma. Võttis aega, aga nad lõpetasid oma elu koos Jeesusega, jagades Tema surma nisuivana. Märtrite veri oli ristikoguduse seeme, nagu ütles kirikuisa Tertullianus.

Meie ei saa igatseda endale sarnast saatust. Õnneks! Pean alandlikult tunnistama, et erinevalt oma nimekaimust ei julgeks ma vist õhutada teisi: „Lähme meiegi, et koos Temaga surra!“, kui see tähendaks otseses mõttes märtrisurma minemist.

Kummatigi ma tean, et see on ainus lootus, mis kannab – olla ühendatud Kristusega. Apostel Pauluse sõnadega: „Eks teie tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surma sisse? Me oleme siis ühes Temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et me vana inimene on ühes Temaga löödud risti“ (Rm 6:3–6). Oh, kuidas küll tahaks, et nii oleks ka minuga! Päriselt, mitte ainult kujutluses.

Ees on Vaikne Nädal. Tänavu on see teisiti kui muidu igal aastal. Kirikuuksed on vaid praokil nagu tänagi – kes väga igatseb, tohib tulla kirikusse vaikseks palveks.

Me oleme üksteisega vaimselt nähtamatult seotud. Praegune koroonakriisi aeg näitab, kui habras on inimene. Surm puudutab nii mõndagi meist väga lähedalt. Kõik see teeb kummaliselt ärevaks kogu ühiskonna.

Me kardame elusolenditena surma kui protsessi, aga inimestena me kardame ka seda, mis suremisele järgneb. Surra tuleb ükskord nagunii, aga kristlase küsimus on, kas üksi või koos Jeesusega. Teised peavad alati jääma surijast maha ja surma väravatest tuleb läbi minna üksi. Päris üksi. Aga kui me oleme koos Jeesusega elanud, püüdnud Temast kinni hoida, siis tohime oodata, et Tema hoiab kinni meist, kui kõik kustub. Viib läbi surmaöö ülestõusmise hommiku kirjeldamatusse kirkusesse.

Mu armas õde Maarja saatis mulle paar päeva tagasi lohutuseks ja julgustuseks ühe PEETER SINGI luuletuse:

Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Ühel hommikul meri nii selge
ja midagi uut näeb silm.

Nüüd ma rannal veel seisan ja vaatan –
lained mänglevad kividel.
Salaaimus on hinges ja ootan
kuna, kuidas ma teele läen. 

Mitu sõpra läind udu taha –
üle vete viis parvemees.
Kajak lendab ja merel on udu,
nukrust, leina on pilvedes.

Ühel hommikul udu kaob
ja ligineb rannale paat.
Siis nad ütlevad: „Päike vaob.“
Ei, hommik on jõudunud, vaat!

Ühel hommikul saan pidurõivad,
ranna leetel jääb argirüü.
Selle mullasse matta võivad –
tupest liblik ju väljus nüüd.

Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Päiksepärjas siis näen ma Teda,
keda unes vaid näinud silm.

Palvetagem! Issand Jeesus Kristus, Sina oled meie eest surnud, et surma oda katki murda! Anna julgust uskuda, et Sina saadad meid me maisel teel ning võtad selle lõpul ise vastu! Aamen.

Johannese evangeeliumi neljandas peatükis on Samaaria naise loo lõpus sõnad: „Palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu“ (Jh 4:39), ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas Temasse uskuma veel palju enam inimesi (Jh 4:41).

Kas usk on isiklik asi? Või võime toetuda Kiriku usule, kui meie usk on nõrk? Kas oma usku võib tunnistada usutunnistusvormeliga, mille me pähe õpime ja kooris loeme? Igas küsimuses on vastus juba sees: jah!

Kirjast heebrealastele loeme: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“ (Hb 11: 1) ja „Ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Ta on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad“ (Hb 11:6).
Piiblist oleme ehk lugenud imelisi lugusid, kus Noa, Aabraham, Iisak, Jaakob uskusid Jumala tõotusi, ja mida nad uskusid, neile ka sündis. Meil endalgi on võib-olla lugusid tõotustest, mida me oleme uskunud. Selle usu järgi on midagi meie elus ilmsiks saanud. Me oleme midagi igatsenud ja kogenud ning see, mida me oleme palunud, usaldanud, lootnud, on miskitpidi saanud meie elus nähtavaks.
Usk sünnib äärmuste kokkupõrkes. Ühes otsas valitsevad ratsionalism, terve mõistus ja talupojatarkus. Selle vastu ei saa mitte kuidagi, see on igati olemas – ja väga hea, kui on olemas, hull oleks, kui kõik hõljuksid kogu aeg kuskil pilvedes – see olekski teine äärmus ehk fanatism, pelk unistamine. Selline fanatism võib olla hävitav nii „uskujale“, jättes ta masendusse, kui ka tema ohvrile, juhul kui „uskuja“ kalgistub ning eesmärk pühendab abinõu. Need on äärmused.
Aga usk, millest Jeesus räägib, on ehe. Ometi ei saa seda käega katsuda, see usk on mõistlik, aga ometi mitte maine ja tavaline. Vaimne ja taevalik, aga ometi mitte haldjatolm ega sulnis hommikuudu. Usk, millest Jumal räägib, on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
Mitte midagi, mida Jeesus ütles, ei saa nimetada pelgalt talupojatarkuseks või igapäevaseks asjaks. Aga ei saa ka öelda: muidugi Jeesus ütles ja tegi nii, ta on ju Jumal, ebamaine, surematu vaim.
Jeesus ütles: „Kes on näinud mind, on näinud Isa“ (Jh 14:9). Nad on üks. Jeesus ilmutab meile usu. Meie – mina, sina, meie – elame oma igapäevast elu. Meil on oma nimi, vanus ja elukoht, tegemised. Ja kui me kokku saame, näiteks siin kirikus, võib sündida üritus – väga hea produktsiooniga ja hästi läbi viidud üritus –, aga siin võib sündida ka ime. Me saame uskuda ja kogeda, et Jumal on hea ja armastab meid.
Proovime aru saada, mis on usk. See on nagu päikesejänku püüdmine – ühelt poolt vaimne, vaimulik, see on inspiratsioon ja nn zen, mõnus olemine ... Aga teiselt poolt on usk loomulik, isegi tavaline osa meie elust, kuhu kuulub ka loomulik impulss, millega edasiminekut tekitada. Kui need kaks äärmust kokku tuua, siis saame uskuda, et Jumal on päriselt olemas.
Sina oled Jumala loodu. Sina oled Jumalale tähtis. Jumal ilmutab ennast sulle sinu elus nagu naisele Samaaria allikal. Ja sina saad Teda uskuda.
See usk on päris reaalsus – midagi, mida kindlasti teatakse, milles ollakse veendunud – sa tead, et nii on, aga ometi seda kinni püüda ega pihus hoida ei saa.
Ja siis sa tead, sa usud – mitte ei looda! –, et Jumal on olemas. Sa ei pea seda endale korrutama, aga sa elad selles veendumuses.
Meie elus paistab Jumala tegu ja olemus välja näiteks nii: „ootamatult“ laheneb mingi keeruline olukord või tuleb sinu ellu just see inimene, kes oskab sind surnud punktist edasi aidata, aitab sul leida vastuseid, mida vajad. Ja kui me taipame olla alandlikud, siis märkame, et keegi on lasknud Pühal Vaimul läbi tema tegutseda ja et Jumal on hea. Ka koostöö on ime – see, kui keegi oma ande ja oskusi, soovi ja huve meiega koos kogukonna hüveks kasutab.
Need on detailid igapäevaelust ja ilmutavad Jumala olemuse tõelisust. Jumal ise ilmutab meile oma olemust. Ilmvõimatu ning talupojatarkuse kokkupõrkes sünnib meie usk. See on see, mida me saame tunnistada, mida kogeme, ja see toob koguduse kokku. See on meie ühisosa, päris elu.
On tavalised asjad, mida me katsuda saame, tegema peame, silmadega näeme ja kõrvadega kuuleme. Aga nüüd mõelgem korraks ... Kui see, mida me näeme ja kuuleme ja katsume ja haistame, olekski kõik ja midagi muud ei olekski, ka Jumalat ei oleks ... See, mis on, see olekski kõik, rohkem poleks midagi. Kui poleks midagi loota, millestki unistada, midagi uskuda, kui ainus tõelisus oleks see, mida näeme ja katsuda saame ... siis poleks usku vaja.
Võib proovida uskuda lihtsalt headusesse, saata häid mõtteid igale poole, püüda olla hea inimene, hästi käituda – vahel isegi teeskluse hinnaga. Mõnel on siin karakterist tulenevad eelised, mõni ongi tasane ja malbe, veenev ja tubli ... Aga sel juhul tuleb “headus” inimesest endast. Kellel seda on ja kellel pole ...
Meil on põhjust, meil on mõistlik uskuda Temasse, kes ise ütleb, et Ta on olemas, Ta on olemine. Ja Ta armastab sind, Ta tunneb sind nimepidi, Ta teab sinust kõike ja armastab iga inimest. Temasse on mõtet uskuda, sest Ta on sinu poolt.
Usk on loodetava tõelisus. See, et me arvestame sellega, et homme hommikul üles ärkame ja oma elu siin maailmas edasi elame, on ilma usuta pelk lootus või äärmine ülbus. Aga me USUME seda.
Usk on sild nähtava ja nähtamatu vahel. Selle eest oleme tänulikud.
Aamen.

Kandke üksteise koormaid, ja nõnda te täidate Kristuse käsku (Gl 6:2).

Kristuse käsu või seaduse all mõistetakse armastuse seadust või käsku. See peab olema alati meie saatjaks. Iseenesest pole selles midagi uut: seda, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ja Jumalat üle kõige, teati juba Kristuse-eelsel ajal. Jeesus rõhutas armastuse vastastikusust: ligimesearmastust peab ületama vennaarmastus. Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis! (Jh 13:33–34).

Kristliku vennameele põhimõttelt on õpitud ka ilmaliku elu tarvis. Abiellumise puhul öeldakse, et kahekesi kantud koorem on poole kergem koorem ja üheskoos kantud rõõm on poole suurem rõõm. Õige! Mõnes mõttes on armastuseasjad meile vägagi selged. Kes ei teaks, et teistest hoolimine ja abistamine peaksid olema kõikjal eesmärgiks? Samuti aga teame, et need kõikjal sugugi ei ole saanud tõeluseks.

Küsimus, mis võib kerkida, on pigem „Kristuse käsuga“ seoses. Kas armastust saab käskida? Kas armastusest saab teha mingit seadust, milleks kohustada? Kas meie spontaansed emotsioonid on ikkagi sellised, mida saab suunata? Paraku ei ole emotsioon veel kogu armastus – pigem on see õieks millegi palju sügavama kohal. Armastuse juur on nähtamatu, nii nagu taime juur maa all. Tüvi ehk vars võib olla üsna igapäevane – kuid ainult see, mis püsib igapäevaelus, kannab kogu elu! Tundeid ei saa otseselt käskida, küll aga kaudselt suunata.

Nii saab ka armastust käskida – teha meile eesmärgiks, seaduseks ja kohustuseks, et hoolime ning aitame oma ligimest. Mis ülesanne üldse on käskimisel? See näitab, et meil on midagi veel puudu või puudulikult: käsk tahab meid panna õiges suunas liikuma. Vahel õhutab meid tegutsema sügav tunne, teinekord kasvab tunne välja tegudest. Kuid me saame alati head tahta ning teha selle endale lausa eluseaduseks.

Koormakandmisel Kristuse käsuna on veel üks iseäralik mõte. Mõeldud on patukoormaid – seda, et oleme puudulikud inimesed. Kas ei ole? Meil tuleb üksteist toetada meie puudustes ja kanda vastastikku koormaid, mis on seotud meie vigadega. Kui sageli hävitatakse kellegi elu, tuues välja tema eksimused! Kuid meie asi on aidata ligimestel ka eksimusi kanda ja ületada – meil tuleb üksteise elu üheskoos kanda.

Kandkem siis üksteise koormaid, nõnda me täidame Kristuse käsku! See olgu meile seaduseks, et mitte süüdistamine, vaid koormate kandmine ja eksimuste ületamine peab olema meie elu eesmärgiks. Jeesus kandis armastusest meie vastu oma risti suurt koormat ning jagab meile armulaual osasaamist iseenesest.

PALVE: Issand, Sina oled maailma armastanud ja meile oma Poja andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid osa saaks Temast endast – Poja Vaimust, aga ka ihust ja verest. Sinu käes, Jeesus, on surmavalla ja taevariigi võtmed, nii et keegi ei saa teed Jumala juurde enam vägisi meie eest sulgeda. Aita, et püsime sellel teel – mis ka ei juhtuks! Täna kingi rõõmu ja tänumeelt. Aamen.

Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja
(Ps 25:15).

See, mille poole meie silmad on pööratud, näitab, mida igatseme. Ja see, mida igatseme, näitab, kes me oleme. Kristuse kannatusaja sõnum on, et Jeesus on kurjuse võimu võitja. Ta tahab, et ka meie oma silmad kurjalt ära pööraksime, sest selle juurde, mida me aina vaatame ja mida me seeläbi tähtsaks peame, me kuulume.

Soov näha ainult head võib mõnel juhul olla jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine, mis ei päästa, sest ohud püsivad meie kannul. Ent teisel juhul näitab soov ainult head näha seda, mis on meile tõeliselt oluline. Vaadates ilusat kunstiteost, kuulates head muusikat, lugedes head raamatut, muutub meie hing vaadatu, kuulatu või loetu sarnaseks. Saades paremaks, hakkame paremini tajuma ka ohtude olemust, kui need tulevad. Saamata paremaks, ei pruugi me neid äragi tunda. Ja vaadeldes oma ligimest ainult hea pilguga, näitame oma suhtumist temasse – seda, et me teda armastame, ja loodetavasti siis ka Jumalat. Sest jumalaarmastus ja ligimesearmastus kuuluvad kokku.

Nendele, kes pilgu ligimese juurest Jumala poole avardavad, leidub veel üks imeline abi. Jumalat, kes on Vaim, saab ainult vaimselt vaadata. Ja abigi on peamiselt vaimne, ehkki mõistagi ka meie ihud on Tema loodud. Kui me muutume Jumalaga suheldes, siis saab Tema sekkuda meie ellu ja aidata juba seal, kus me ei aimagi. Tema tõmbab meie jalad võrgust välja, olgu see võrk siis punutud inimeste või raskete olukordade poolt.

Olen oma kirikuõpetajaks oldud aastate jooksul hakanud aina enam veenduma, et ka need inimesed, kes ei julge veel (endale ega teistele) tunnistada, et usuvad Jumalasse, räägivad Temast vahel ootamatul viisil. Näiteks ütlevad nad kellelegi lahkunule mõeldes: „Ükskord taevas kohtume.“ Ja nende näolt on näha, et nad ei mõelnud seda ainult piltlikult.

Või siis rõõmustab äkitselt keegi inimene, kes tundub täiesti maise ja materialistlikuna, nii väga, et tänab Jumalat – ja taas on toonist tunda, et ta tegelikult mõtles tõsiselt.

Usu õige tunnistamine ei tähendada demonstratiivset akti, vaid tuleb südamest. Kuid tunnistamine nõuab ka julgust tunnistada endale ja seejärel vajalikul viisil ka oma lähedastele, et usume Jumalat.

Soovin kõigile seda julgust “koloonaajal”. Hoidkem oma silmad ikka Issanda poole! Tema aitab meid ja tõmbab meie jalad välja kõigist võrkudest.

PALVE: Jumal, me täname, et Sina oled meile kandvaks kaljuks ja kõrgeks varjupaigaks, kus tohime kõigis elu tuultes ja tormides julgelt seista ning tunnistada, et Sina suudad meie jalad tõmmata mis tahes võrgust välja. Aita meil alati hoida oma silmad Issanda poole ja kõike Sinult suure rõõmu ning tänuga vastu võtta. Aamen.

Psalmist ütleb 91. psalmis: Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.

See on Jumala Sõna.

Võimsad, vägevad sõnad. Kas suudame kõike seda uskuda? Kui suudaksime, saaksime elada hirmuta, tunda elust rõõmu. Tegelikult ei peaks see olema raske. Kõigeväelise vägevusel pole piire. Jumala jaoks pole midagi võimatut. Küsimus on vaid selles, kuidas me ise oskaksime elada nii, et elaksime Kõigekõrgema kaitse all ja viibiksime alati Kõigeväelise varju all. Kuidas elada nii, et me ei unustaks Jumala olemasolu, püüaksime täita Taevaisa tahet? Kui tahame, et Tema meid oma tiivasulgedega kaitseks, kui tahame, et meil oleks koht Tema tiibade varju all, siis igatseme käia oma eluteed Tema valguses, Tema tões, püsida Tema läheduses.

Poola luuletaja Ryszard Krynicki on ühte lühikesse luuletusse pannud võimsa mõtte:

Karda Jumalat,
keda ei ole
sinu südames.

Kui me pole lasknud Jumalat, kes on Armastus, oma südamesse, kui me ei taha arvestada Kõigeväelise tahtega, siis tulebki meil Jumalat karta. Tegelikult on meil siis põhjust karta ka iseennast.

Kuid laulik jätkab selles 91. laulus: Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele. Sest sina, Issand, oled mu varjupaik!

Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile. Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad. „Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks. Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.

See on Jumala Sõna. Need on Kõigeväelise tõotused. Need on antud kaks ja pool tuhat aastat tagasi Jumala rahvale ja kõigile, kes tahavad selle rahva hulka kuuluda. Need tõotused kehtivad ka täna. Jumal on seesama eile, täna ja igavesti.

Kust leiame me hingerahu ja lootust? Kes võtaks meilt hirmu? Kelle peale saaksime loota nii, et meie lootus meid häbisse ei jätaks? On vaid üks, kes seda anda võib, kes ei jäta omasid hätta ega häbisse. See ei tähenda, et ta juhiks meid mööda kõikidest hädadest. Ei! Aga Ta ei lase meid ühestki hädast ega valust üksinda läbi minna. Tema omasid ei jäta. Kuid on midagi, mida Tema meilt ootab – Tema nime tundmist ja Temasse kiindumist! Aga seda oleme ju Talle tõotanud, kui meid leeritati. Me kinnitasime, et tahame Temasse uskuda, Teda usaldada ja Teda armastada kogu oma südamest. Seega, meil on vaid vaja oma lubadust, oma tõotust pidada ja kui oleme selle mingil ajal unustanud, siis saame end parandada – saame meelt parandada, et saada nendeks, keda see Jumal, keda me armastame, kellesse oleme kiindunud, kelle nime me tunneme, saaks meid päästa hirmu ja hukkava katku käest; et meil oleks koht Tema tiibade varju all; et Tema oleks meie kilp ja kaitsevall; et Tema oleks meie juures, kui oleme kitsikuses; et Tema meid päästaks.

PALVE: Issand, Sina oled Kõigeväeline. Vaid Sina saad tuua meie hingedesse rahu, kinkida lootuse, mis meid häbisse ei jäta, kaitsta meid hukkava katku käest. Sulle, me Jumal, me loodame. Sind me hüüame appi. Kasvata meie usku ja usaldust, armastust Sinu vastu, kes oled Armastus! Ära jäta meid saatuse hooleks! Õnnista, hoia ja varja, meid ja meie armsaid, meie maad ja rahvast, maailma! Kingi paljudele tarkust avada Sulle oma südamed, loota Sulle! Andesta meile meie nõder usk, meie leigus, vähene armastus! Aita meil muutuda! Seda me palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, aamen.

Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja (Ps.25:15)

Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik oma silmad alati Issandal hoida? Palju vajalikku jääks siis tegemata! Kas ikka jääb? Jumal on kõikjal ja Teda on kõiges. Häda selles ongi, et me selle unustame, arvame, et Tema on vaid kirikus, oma Sõnas ja sakramendis ning kui kirik kinni pannakse, siis sulgub uks meie ja Tema vahel. „Temas me elame ja liigume.“ Nii kirjutab pühakirjas Paulus. Muide, need sõnad on ka kunstnik Kristjan Raua hauakivisse raiutud:

On mõnesuguseid andeid, kuid üks vaim
ja on mitmesuguseid jõude, aga üks Jumal,
kes teeb kõike kõiges.
Temas me elame, liigume, oleme.

On oluline, et me Tema olemasolu, Tema meile ligidalolemist iial ei unustaks. Muidu võime hirmust hanguda, muutuda teovõimetuks või tõmmata endale õnnetuse, valu ja kurbuse kaela. Tema ligiolu unustades võime teha neile, kelles Ta on, halba. Tema on igas inimeses, kõikjal Tema loodud looduses, ääretus universumis.

Kuidas see Vana Testamendi laulik kord 139. psalmis küsis?

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe –
sina, Issand, tead selle kõik ära.
Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
Ja kui ma ütleksin:
„Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.

Tema teadis seda, oli mõistnud, kogenud ja palub:

Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!

Mida palume meie?

Maailm on valuteel. Püüab vaktsiinide ja paljude piirangute abil valuteelt eluteele jõuda. Kusagil saadakse tõusvad numbrid peatuma, kuid siis tulevad uued tüved, avastatakse uut hirmutavat. Kaks Euroopa riiki, kes on kuulutatud selle suure liidu kõige uskmatumateks – see vist tähendab kõige vähem kiriku ja kristliku religiooniga seotuiks –, kõige väiksema ristitute osakaaluga riikideks – Tšehhi ja Eesti –, on nüüd ühtäkki Euroopa Liidus uude viirusesse kõige enam nakatuvate osakaaluga riigid.

Tuleb meelde see, mida kord ravitseja KAIKA LAINE mulle ütles, kui küsisin, miks ta ristimata inimesi ei püüagi aidata – nad oma koduväravalt tagasi saadab. Ta vastas, et kui inimene on vale vaimu all, pole mõtet teda tema ühest haigusest päästa, sest peagi lööb mõni uus tõbi temas kusagil mujal välja. Esmalt peab inimene saama õige vaimu – Jumala vaimu alla –, peab saama ristimises Jumala omaks. Alles siis on mõtet teda Jumala abil tervendada. See tervendaja aitas tuhandeid.

Kui oleme Jumala omad ega unusta Tema ligiolu, kui meie silmad on alati Issanda poole, tõmbab Tema ka meie jalad võrgust välja.

Head ja õiget nägemist!

PALVE: Issand, me isand, meie lunastaja ja arst, vägev abimees, me vajame sel äreval ajal väga Sinu armu ja halastust. Vaid Sina saad ja suudad aidata. Anna meile usku, aita meid, et meie usaldus Sinu vastu kasvaks. Andesta, kui meie silmad nagu hirmunu, meeleheitel olija omad vaadates Sind igal pool ei märka. Vabasta meid hirmust, tee, et me näeksime, muuda meid nägijaiks! Tee meid nägijaiks, kes näevad, keda me saaksime aidata, kelle elu pisutki kergemaks muuta. Aita meid, et me ei satuks hirmu ja eksituse võrkudesse. Õnnista meid ja meie armsaid. Õnnista meie maad ja rahvast, kaitse kurja eest! Ärata uskmatuse unes uinujad, kingi paljudele igatsust jõuda Sinu kaitsvasse peopesa kumerusse! Muuda valutee eluteeks, seda palume Jeesuse Kristuse, meie Päästja nimel, aamen.