Jutlused ja mõtisklused

Luuka 10:1–12

Aga pärast seda määras Issand veel seitsekümmend [kaks] ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel! Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!“ Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise! Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!“ Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!“ Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.

Seekord saatis Jeesus enda eel kahekaupa teele 70 või 72 jüngrit. Seega kokku vähemalt 35 linna ja külla, kuhu ta hiljem ise kavatses minna. Tal ei olnud siis lõputult aega ja seepärast laseb Ta oma tuleku nendel jüngritel ette valmistada.

Juudid teadsid siis, et maailmas on peale nende 70 või 72 rahvust ja seega võib 70 või 72 jüngri kuulutustööle saatmine kõnelda Jumala Poja soovist valmistada Tema tulekut ette kõigi maailma rahvaste juures. Enne taevassetõusmist annab ta oma 12 jüngrile käsu minna kõike maailma ja teha tema jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja õpetades. Jumal igatseb kõiki inimlapsi, soovib kõiki oma armastuse hõlma.

Meie elame Jeesuse taastuleku ootuse ajas. TULIJA tuleb kindlasti ja Ta läkitab oma viimast tulemist tänagi ette valmistama. Tema teab, et lõikust on palju, aga töötegijaid on vähe. Meie ehk kurdame, kuidas rahvas on muutunud tuimaks, et kristlus jätab paljusid külmaks või pigem leigeks, kuid kas see ikka on nii? Vaevalt küll. Janu tõelise järele on tänagi väga suur. Probleem on pigem selles, kuidas meie kristlastena Kristuse rõõmusõnumit – imelist sõnumit Jumala lunastavast ja elusid muutvast armust – edasi anname. Küsimus pole pelgalt meie sõnades, vaid pigem selles, kas kristlaseks saamine ja jäämine on meie elus midagi muutnud. Kas me oleme usutavad. Kristuse rõõmusõnumi edasi andmine on iga ristiinimese elu tähtsaim osa, sest sellest sõltub meie lähedaste, meie endi ja paljude teistegi elu ja igavik. See ei ole vähema kui elu ja surma küsimus. Sellest võib sõltuda ka meie väikese rahva edasikestmine.

Täna, kohe pärast jumalateenistust, avame kiriku lõunasaalis näitused. Püsinäituse osa koosneb peamiselt esimestest eestikeelsetest Piiblitest. Esimene nendest anti välja aastal 1739. Põhjasõda ja katk olid laastanud meie väikest maad ja rahvast. Meie eelkäijaid oli jäänud siia maale umbes sama palju, kui täna elab rahvast Mustamäel. Ja just sellisel ajal, kui järelejääjatel on puudus peaaegu kõigest hädavajalikust, tegeletakse siin maal esimese eestikeelse Piibli ehk Elu Sõna väljaandmisega ja neid, kes selle väga kalli raamatute raamatu oma perre siis ostavad, on hämmastavalt palju. Läbi kohutava häda läinud ja imekombel ellu jäänud inimesed taipavad, mis on selles elus oluline, mis annab jõudu, näitab teed, kingib rahu.

Vähem kui 200 aastat hiljem kirjutab Oskar Luts oma raamatus „Suvi“ ühe lihtsa, kuid vägeva sisuga lause. Tootsi isa tuleb koos oma kaasaga pojale teatama, et on otsustanud talu poja nimele kirjutada. Pärast seda palub ta pojalt midagi. Mida ta kõike materiaalset ära andes endale ja oma kaasale palub? Meile emaga anna Piibliraamatu kõrvale igapäevast leiba. Piibliraamat ja palve olid ka sel ajal midagi enesestmõistetavat ja seda vajasid meie esivanemad nii nagu igapäevast leiba.

Teine osa meie lõunasaalis täna avatavast näitusest kõneleb kirikutekstiilidest – inimese igatsusest selle järele, et pühakojas oleks iga detail ilus, kõneleks tulijatele Jumala täiuslikkusest ja inimese püüdlusest kinkida Loojale parimat.

Liiga palju on korratud valet selle kohta, kuidas meie esivanemate jaoks oli kord kristlus midagi vastumeelset. Olen ikka mõelnud, miks Mats, kes alati on tubli mees ega pelga kedagi, ei võta mõisaõues mütsi peast, aga seesama kartmatu Mats võtab mütsi maha küll, kui on kodus ja kirikus – vaid neis. Ja veel. Üks ajalukku jäädvustatud meenutus räägib sellest, kuidas Põhjasõda ja katk laastas ka tänast Kuressaare linna nii, et sinna oli alles jäänud vaid 12 linnakodanikku. Linn oli suures osas maha põlenud. Need 12 katkust ja sõjast eluga pääsenud linnakodanikku tulid pärast sõda kokku, et arutada selle üle, mis on need kõige hädavajalikumad asjad, mida tuleks laastatud linnas kõigepealt teha. Arutati ka selle üle, millised hooned tuleks kõigepealt taastada. Nad jõudsid üsna kiiresti üksmeelsele otsusele – esimesena tuleb taastata linna kirik. Nii ka tehti ja mitmed Saaremaa mõisnikud andsid pühakoja taastamisse oma hea osa.

Meie eelkäijatel olid siis juured sügavalt all ja tänu neile juurtele saadi ka ääretult raketest aegadest ja nende ränkadest tagajärgedest üheskoos üle. Juuretu puu ja ka juurteta puudega mets langevad isegi väikestes tormides kergesti ja selles langemises pole siis ka juurtega puudel kerge püsima jääda. Juuretus tekitab jõuetust.

Ka täna saadab Jumala Poeg enda eel oma jüngreid oma taastulekut ette valmistama. Küllap ta tahaks ka meid – iga ristiinimest – täna saata nii, nagu ta läkitas oma 70 või 72 jüngrit 2000 aastat tagasi. Ja ma usun, et nii nagu siis, tahaks ta täna saata ka meid teele kahekaupa. Aeg-ajalt mulle tundub, et Eesti luterlus, eriti linnades, kipub olema aina enam ja enam individualistlik. See paistab silma, kui vaatad, kuidas paljud kirikupinkides istuvad – võimalikult omaette, teistest kaugemal. Loomulikult on usk ka igaühe oma südame asi, aga kristlusel on ka teine mõõde – ühendav mõõde. Religioon peaks olema nagu liim, mis ühendab, liidab kokku ka väga erinevaid ja paneb üheskoos tegutsema. Liidab inimesi kokku perekonnas, ühiskonnas, kogu maailmas. Religioon peaks olema ühendav liim, mitte liim, mida aeg-ajalt nuusutada, et saada hetkeks mõnusamat tunnet, leida hetkelist rahu, rõõmu. Jeesus on meid õpetanud palvetades ütlema Jumalale meie Isa, mitte minu Isa.

Meie rahva juured on ristiusus. Selles usus püsimine, selle tõsiselt võtmine hoiab meid rahvana püsti, tagab edasikestmise. Juuretud metsad ei püsi ega suuda kanda head, jäädavat vilja. Omast jõust ei piisa. Lahus Jumalast ei suuda me midagi kestvat.

Jeesus ütles täna kuuldud kirjakohas, mis saab nendest paikadest ja rahvastest, kes rõõmusõnumi Lunastajast tagasi lükkavad: „Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!“ Ma ütlen teile: „Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal“.“

Kummaline, mida ütleb Jeesus neile, keda ta saadab teele: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.“ Kas ta ei hooli nendest? Saata omad lammastena huntide keskele! Kui ta teab, et ta saadab nad huntide keskele, siis oleks ehk olnud mõistlik nad huntideks muuta või vähemalt varustada nad korraliku sõja- ja kaitsevarustusega. Miks Jeesus seda ei tee? Aastaid hiljem kirjutab Jeesuse ustav jünger Paulus: „Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust!

Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest.“ Paulus, kes oli varem püüdnud kristlasi hävitada, on kristlaseks saades muutunud mees. Ta teab, et vahedast mõõgast ja raskest kilbist on tõhusamaid relvi ja kaitsevahendeid. Keegi on kord selle kokku võtnud küsimusse: „Mille peale sa üldse loodad, kui sul ei ole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on!“

Väga sageli kostab etteheidet, et Piibel on väga vägivaldne raamat. Tõsi – Vanast Testamendist võib leida palju ka sellist, mis sellisele väitele õigustust annab. Uus Testament on sellest väga erinev. Mäletate, mida ütleb Jeesus Peetrusele, kes teda Ketsemani aias kinnivõtjate eest kaitsta püüab ja lööb ühel Rooma sõduril kõrva peast. Ta parandab haavatu ja ütleb: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! Mäletate, kuidas palub Jeesus nende eest, kes teda piinavad, tema üle irvitavad. Kas tuld ja tõrva, kättemaksu? Kaugel sellest. Ta palub: „Isa , anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“

Jeesus ütleb oma jüngritele, neid kuulutustööle saates: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.“ Tema enda kohta tunnistas kord Ristija Johannes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ Jumala Tall saadab omad lammastena huntide keskele, päästma lambaid huntide haardest. Lammas mõistab lammast. Ta on valmis tulema nendega, kes äratavad usaldust.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.“ Olulised on selles lauses sõnad „mina läkitan teid“. Kui Jumala Poeg kedagi teele saadab, siis varustab ta läkitatu ka kõige vajalikuga. Kui Jumala Tall, kes kannab kogu maailma patu ja kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal – kui Tema meid saadab ka huntide keskele, siis ei pea me kartma. Me ei pea peitma hõlma alla vahedat mõõka või pistoda. Meil pole vaja salvavat mürgist keelt. Kui Jeesus annab meile ka näiliselt võimatuna tunduva ülesande, siis Ta varustab meid selle ülesande täitmiseks ka kõige vajalikuga.

Kuid Ta palub läkitatutel palvetada. Ärge minge teele ilma palves juhatust, tarkust, väge ja kaitset palumata. Sest lahus temast, Tema juhatuse, väe ja kaitseta kulutame oma jõu valedel radadel ekseldes, tehes seda, millel ei ole pikemas perspektiivis mingit mõtet. „Palvetage,“ ütleb Ta neile, kes on valmis täitma Tema ülesannet. Pole mõtet palvetada ja paigale jääda. Igaüks meist saab minna teele, olla Issanda, Lunastaja läkitatu jünger. Saame olla need, kes oma tegude, sõnade, armastuse, andestuse ja palvetega aitavad kellegi südames valmistada teed, mida mööda saab sinna tulla elumuutev Jumala Poeg.

Kuid miks ütleb Jeesus läkitatule: „Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel!“ Ehk ütleb Ta seda, et me ei tassiks Jumala ülesannet täites endaga kaasa kõike sellist, mille pärast peame aina muretsema? Need, kes on käinud pikkadel palverännakutel teavad, et üle 12-kilone seljakott on liig mis liig. Eriti mägiteedel. Kõik see, millest  me mõtleme, et ehk läheb tarvis, on sellel teel liigne koorem. Ärge muretsege homse pärast. Igale päevale saab küllalt tema vaevast. Kui ühed jalatsid on jalas, pole vaja teisi igaks juhuks kaasas kanda. Pole vaja endaga tassida rahakukrut ja aina hirmu tunda röövlite pärast.

Kuid miks ei tohi teel olles kedagi teretada? Idamaades pole teretamine tänapäeva pealiskaudne tšau, kerge peanoogutus ja edasikiirustamine. Teel teretamine võib võtta tunde. Sellest võib saada alguse küllakutse, ühine söömaaeg, vennastumine veinikarika taga. Ärge teretage teel, ütleb Jeesus – ärge laske röövida endalt aega, mis on antud olulisema jaoks. Ärge laske end kõrvale juhatada sellelt teelt, millele Jeesus meid on juhatanud. Teretamine on nagu televiisor. Vaid korraks – nii arvad alguses. Aga äkki märkad, et õhtust on saanud öö. See aeg on lõplikult läinud. Ärge teretage teel – ärge lükake olulist homsesse, sest olulise edasilükkamine võib lõpuks muutuda elu elamatajätmiseks. Kui palju on neid, kes lükkavad aina edasi oma laste ristimist, enda leeritulekut, oma abielu laulatamist, pihile ja armulauale tulekut, regulaarset palvetamist ja pühakirja lugemist. Ikka on midagi tähtsamat teha. Mis saab aga olla tähtsam kui meie ja meie armsate side Jumalaga? Millest muust sõltub nii palju kui sellest, kas ja kuidas oleme ühendatud Elu lättega, armastuse allikaga.

Jeesus ütleb: „Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!“ Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale.“ Soovige rahu! Rahu ja õnnistus on soovid, mis jõuavad kas pärale, kui inimesed on neile avatud, kuid nad tulevad rahu ja õnnistuse soovijale tagasi, kui neid vastu ei võeta. Neid soove võime me ilma kartmata soovida. Kuid küllap on selliste soovidega ka nii, et soovijates endas peab olema seda, mida nad teistele soovivad.

Jeesus lisab: „Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise!“ Jeesus ütleb, et tema ülesannete täitjad ei pea olema kerjused, kes kulutavad oma aja ukselt uksele käies ja kõikjalt almuseid paludes. Ta ütleb, et sõnakuulutajad on oma palka väärt. Ühe Ameerika koguduse kohta, kes ei leidnud endale vaimulikku, öeldi, et selle koguduse juhtkond palub Jumalalt endale vaimulikku, kes on valmis tegema palju tööd, ja nad ise lubavad hoolitseda selle eest, et see töörügaja varsti nälga sureks. Aeg-ajalt arvatakse, et kirikutöö polegi päris töö. Kuid sarnast suhtumist on ikka olnud ja ka teiste elukutsete kohta. Kui Charles Darwini koduabiline oli kord märganud, kuidas peremees päevi ja nädalaid istub kasvuhoones ja aias taimi vaadates, läinud koduabiline loodusteadlase abikaasale ütlema, et äkki oleks hea, kui peremees endale mõne korraliku töökoha otsiks.

Kord kirjeldas raadioreporter RAM-i laululaagrit ja äkki ütles, et ühel päeval tegid need lauljad ka veidike tööd. Läksid kolhoosis heinateole appi. Seda, et mehed terve nädala hommikust õhtuni lauluproove olid teinud, ei osanud reporter töötegemiseks pidada. Küllap võib mõnele ka vaimuliku töö tunduda mõnusa äraolemisena. On konfessioone, kus peetakse loomulikuks, et vaimulik käib argipäeviti palgatööl ja nädalavahetustel muutub vabatahtlikuks vaimulikuks. Anglikaani kirikus on võimalus ülikooliharidusega inimestel pensionile jäädes läbida vaimuliku lisakursused ja teha pensionipõlves veidi vaimuliku tööd. Tavaliselt on tegemist inimestega, kes on enne seda aastakümneid olnud ustavad koguduse liikmed ja vabatahtlikud abilised ja nüüd, pensionipõlves, aitavad kirikul teha vaimulikku tööd seal, kus kogudus ei suuda oma vaimulikule palka maksta. Usun, et peagi on ka EELK selles seisus, et me vajame ka selliseid vaimulikke. Jeesus aga ütleb, et töötegija on oma palka väärt.

Ta lisab: „Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!“.“

Jumala riik on lähedal, kuid see lähedalolu lahutab kord need, kes on võtnud Jeesuse läkitatute kuulutuse vastu, nendest, kes selle on tagasi lükanud. Jumala riik on meie kõikide lähedal. See on ime ja arm, hämmastav võimalus jõuda eluteele – elada elusamat elu ja elada igavesti.

„Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ja käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:9–10)

Kuidas kujutada elu? Võimalusi on palju. Kas suudame kujutada oma elu usteta ruumina? Kui tuleb lõpp, siis avaneb maa või taevas ja me kaome oma eluruumist – teiste keskelt, kes ka kord kaovad. Elades otsime oma piiratud eluruumi ust. Vähemalt alguses. Põrkume taas ja taas vastu müüri, kuid see ei avane. Piiridega elu. Siis aga ütleb keegi, et tema on uks, mis annab vabaduse minna väljapoole müüri. Minna ja tulla ja minna. Elu ei ole enam piiridega vangla. Elul on värvid ja maitsed, kõrgus ja sügavus. Selles on rõõmu, mida ei suuda võtta ka valud ja vaevad. „Mina olen uks,“ ütles Jeesus. „Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ja käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti.“

Olime koduteel. Selja taga katamaraani kindlakäelise kapteni juhtimisel nädal meresõitu Kreeka saarestikus. Lõppsihiks saar, millel on kirja pandud Piibli viimane – Johannese ilmutuseraamat. Me jõudsime sinna. Sealsesse võimsasse kindluskloostrisse, milles praegu on kiriku muuseum ja vana pühakoda, ning ka lähedalasuvasse nunnakloostrisse ja kirikusse. Pidasin sellel saarel meie väikesele reisiseltskonnale palvuse ja jagasin armulauda. Päevad algasid ja lõppesid mõtiskluste ja palvetega. Meile kingiti õnnistatud nädal, hoiti tormide eest. Olime igati hoitud. Saime mõtelda, kõnelda, kuulata, palvetada.

Koduteel küsis üks reisikaaslane minult, kas olen endale seadnud mingeid sihte, kas mul on kaugeleulatuvaid plaane. Mõtlesin veidi ja jõudsin oma mõtterännakul ühe sõnani, mis ehk kõige paremini võtab kokku mu elusihi, selle, mille poole ma püüdlen. Seda avab üks vana lugu. See räägib kord Firenzes töötanud noorest skulptorist, kes pühendus aastaid ühe skulptuuri sündimisele. Ta lootis, et suudab luua midagi täiuslikku. Kui ta sai viimaks oma imelise ingli valmis, kutsus ta oma tööd hindama Michelangelo. Kuulus kujur oli vaadanud seda kaunist kuju kaua ja põhjalikult. Selle looja ootas pingsalt skulptori arvamust. Viimaks ütles Michelangelo noorele kunstnikule: „Sellel kujul on ainult üks puudus.“ Ütles vaid seda ja lahkus. Järgmised päevad elas noor kunstnik nagu süte peal. Viimaks läks ta Michelangelo ateljeesse ja palus, et kunstnik täpsustaks, mida ta mõtles, öeldes et sellel kujul on midagi puudu. Michelangelo oli siis vastanud: „Selles pole elu.“

Nii juhtub sageli kujudega, maalidega, muusikaga – inimeste poolt looduga. Kuid seesama võib juhtuda ka inimestega. Kõik oleks nagu olemas, nii nagu peab. Kõik on ilus, kohati tundub täiuslikki, aga midagi on ikkagi puudu. Paljud tunnevad seda, et midagi on puudu, ka enda juures, aga pole palju neid, kes oleksid valmis seda endale tunnistama. Nad on ennast sättinud olema ette antud piiratud, usteta ruumi. Nad ei otsi puuduolevat – seda, mis muudaks nad elusamaks. Ja kui südamesse tuleb rahutus, siis nad otsivad teistest vigu, teevad teisi maha, et nii tunduda endale päris head. Keegi kusagil ohkab ja ütleb: „Kui seda palki ees ei oleks ...“ Jah, seda palki, mis takistab õigesti nägemast.

Uku Masing on kord kirjutanud, et inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks, sihiks ehk elumõtteks peaks olema elusamus. Sest elu ei ole vaid hingamine, söömine, joomine, füüsiline toimimine. See on midagi enamat. See on Looja tahte otsimine, taipamine ja selles elamine. See on ka teelt kõrvale kaldumine, rappaminemine ja sealt Jumala abiga välja tulemine.

Kas mäletad, kuidas kirjeldab Piibli algus, teine loomislugu, inimese loomist? „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Vaid see Jumal, kes võib enda kohta öelda: „Mina olen tee, tõde ja elu,“ saab meid muuta elavateks hingedeks ja vaid ühendus Temaga kingib võimaluse eluks, mis jääb.“

Mis on sinu elusiht? Mõistlik oleks selleks võtta elusam elu ehk elusamus, aina enam ja enam Jumala tahtes kulgemine ja kasvav tänulikkus. Elu, milles pole mõttetut muretsemist ega rahmeldamist, oma ego lakkamatut toitmist, eneseupitamist ja sellega teiste madaldamist, ajutiste asjade muretsemise pärast elu elamata jätmist. Elusama elu – elusamuse igatsus.

Palve: Armas Jumal, aita meil ärgata unest, milles me ei näe oma eluruumi müüris ust. Sina , Jumala Poeg, oled uks. Anna meile julgust Sinu juurde tulla ja koputada lootuses, et meile avatakse. Aita meil ärkvel püsida ja siis, kui muretsemine ja sihitu sahmimine meid meile avatud uksest eemale kannab, aita meil seda uuesti leida. Vala meisse oma elavakstegeva Vaimu läbi elu. Aita meid saada Tema sarnaseks, kes kord ütles: „Issand on mu karjane. Mul pole millestki puudust. Ainult headus ja heldus saadavad mind kõik mu elupäevad. Saan tulla Issanda kotta, kuni on päevi.“ Aamen.

Jeesus ütleb: „Mina elan ja teiegi peate elama!“

Jh 5:1–15 „Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?“ Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.“ Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!“ Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.“ Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: „Võta oma kanderaam ja kõnni!“ Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: „Võta oma kanderaam ja kõnni!“?“Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka. Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.“ Aamen.

Küsida inimeselt, kes on olnud 38 aastat haige, kas ta tahab terveks saada, on vist kummaline. Või mitte? Kas oled kuulnud ütlemist või seda isegi öelnud: „Inimene harjub kõigega“? Paljud harjuvad ka haigustega. Nende lootus tervekssaamisele kustub. 38 aastat on pikk aeg lootuse kustumiseks, kuid haige ei ole evangelist Johannese jutustuses llootust kaotanud. See on ime. See inimene seal tiigi juures lamas oma kanderaamil. Ajad muutuvad. Tänapäeval on kanderaamid asendunud diivanite ja tugitoolidega – palju mugavamate kohtadega, kus saab veeta suurema osa oma päevast otsekui halvatuna, vaadates ühte punkti. Peaks palvetama, lugema pühakirja, minema pühakotta; peaks minema kellegi juurde ja paluma andeks, ütlema häid sõnu, muutma kellegi elu kergemaks, kellegi päeva ilusamaks, aga ei suuda. Nad kavatsevad seda teha juba homme või kunagi hiljem ... aga ei suuda. Vaatavad, et teisedki ei suuda, ja jäävad oma kanderaamidele lebama. Lasevad ennast kanderaamidel kanda. Ei suuda ise jalgu alla võtta.

Kuid tuleme hetkeks selle loo juurest siia pühakotta. Need uued kellad siin altari kõrval toovad mulle mõtetesse taas ja taas selle võrdluse. Nad sarnanevad meiega – inimestega. Kui nad siia jõudsid, tõstsime mõned kellad altari taha, sest need olid nii kerged, et oleksid võinud võib-olla n-ö jalad alla võtta ja siit kaduda. Altari kõrvale jätsime need, mida oleks ühel tugevalgi inimesel raske kaugele kanda. Need meie kiriku torni kellamängu kellad on valatud selleks, et nad heliseksid. Igal oma noot, kahe oktaavi jagu erinevaid helisid. Kui kellad lamavad maas, siis ei saa nendest häält kätte. Nendest ei kõla seda kaunist heli, seda nooti, milleks nad on valatud. Mõni pessimist, kes neid helistada püüab, võib öelda, et me oleme petta saanud. Need on vaid rasked vasest ja tinast kokku segatud ja tagurpidi pööratud pronksanumad. Kui keegi oskaks mõne kellaga kõnelda ja küsiks, kas ta tahab heliseda, vastaks ehk mõni nendest, et ta ei usu, et tema võiks mingit ilusat heli teha. Teine ehk ütleks, et ta tahab heliseda ja kui küsija küllalt tugev on ja suudaks ta õhku tõsta, siis heliseks ta küll.

Täna kuuldud loos kohtuvad maas lebav, 38 aastat ränka haigust põdenud jõuetu inimene ja Kõigeväeline, taevaste ja maa ja kogu loodu loonud Jumala Poeg. Ja see Jumala Poeg küsib kanderaamil maas lamavalt haigelt: „Kas sa tahad saada terveks?“

Miks küsib ta seda just sellelt haigelt? Seal on ju palju pimedaid, jalutuid, halvatuid. Miks temalt? Äkki on üks vastus ka selle haige lauses: „Mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma.“ Kui vesi hakkab liikuma, kui on lootus, et esimesena tiiki saanu saab terveks, on tema oma kanderaamil täiesti abitu. See haige on aastaid seda kogenud. Kuid ta ei kaota lootust, et äkki kunagi keegi aitab teda sinna tiiki ja tema saab seal terveks.

Kui palju on selliseid abituid ka meie ümber! Mitte keegi ei aita. Pole kedagi, kes aitaks, kel oleks kannatust neid äragi kuulata. Üksi nii paljude keskel. Täiesti üksi. Jumal näeb ja Temal on hale meel selliseid nukraid nähes. Temal on nende jaoks silmi. Temal on aega kuulata. Tema tahab aidata ja saab aidata, kui meie pole kaotanud lootust, usku, kui me pole löönud käega. Tasapisi, pisitasa kipub lootus paljudel kaduma: esmalt kaob usk ja lootus inimestesse ja siis ka Jumalasse.

Jeesus kõneles väga paljude haigete keskel inimesega, kes ei olnud käega löönud. 38 aastat haigeolemist, kanderaamil lamamist ja nendel erakordsetel silmapilkudel, mil ingli puudutus selle tiigi vee, mille ääres ta oma kanderaamil lebas, liikuma pani, ei olnud kunagi kedagi, kes teda oleks aidanud. Ja ikkagi elas temas lootus. Kui paljudel kordadel oli selle tiigi pind värelenud! Tavaliselt ei olnud seda teinud ingel. Põhjuseks oli tuuleõhk, mõne eseme vette kukkumine. Peaaegu alati oli siis toimunud meeletu rüselemine, võidujooks, milles unustati teiste hädad ja vajadused. Püüti ise esimesena vette jõuda. Mõni takistas teist, et olla esimene.

Tavaliselt ei tervenenud keegi. Paljud pettusid. Tulid tiigi äärde vaid selleks, et kerjata almuseid. Paljud olid unustanud selle vana jutu ingli puudutusel tiigivee muutumisest esimesele vettejõudjale terviseallikaks. Ja siis, ühel hetkel, kummardub Jumala Poeg ühe vigase kohale ja küsib: „Kas sa tahad saada terveks?“ Vigane vastab, et ta tahab, aga lisab, et temal pole kedagi, kes teda aitaks tiiki, kui seal tervendamise ime sünnib.

See sünnib ka täna, siin ja igal hetkel sadades tuhandetes pühakodades ja kodudes, väga paljudes paikades. Jeesus kummardub hädasolijate, haigete, valust ja kurbusest vaevatute kohale ja küsib: „Kas sina tahad saada terveks – terveks ihult või hingelt?“ Kui Ta küsib täna seda meilt, ei peaks me hakkama Talle seletama, et meil pole neid inimesi, kes võiksid ja tahaksid meid aidata. Meil pole vaja rääkida oma pettumustest – inimestest, kes on meid unustanud, kel pole meie jaoks enam aega. Jumala Poeg küsib ja Tema suudab meid aidata. Temal on hale meel, kui ta näeb allasurutuid, kurbusest kummargile vajunuid, vaevatuid – eriti neid, kellel pole kedagi, kes neid aitaks.

Täna kuuldud lugu räägib võimalusest. Ka meie võimalusest saada sellist abi, mis tõepoolest aitab, saada terveks ka aastakümneid kestnud hädadest, haigustest, halvavatest harjumustest, haavadest. Üks Ameerika psühhiaater, Nobeli preemia laureaat, on öelnud, et kui ta suudaks täna oma suurte haiglate patsientidele selgeks teha, et nad ei ole enam süüdi, et neile on andestatud, oleksid homme tema haiglad pooltühjad. Jumala Poeg kuulutab andeksandmist, vabanemist vaevadest, hävitavast süütundest. Tema tervendab andeksandmise ja armastuse läbi.

Täna kuuldud loos vastab väga kaua haige olnud inimene Jeesusele, et ta tahab saada terveks, kuid tal pole kedagi, kes teda aitaks. Kui siin on täna keegi, kes arvab, et tal pole kedagi, kes aitaks teda armulauale tulla, siis võib vaimulik tulla su juurde. Saada mõne inimesega vaid sõnum neile, kes jagavad armulauda käärkambri ukse juures, ja nad tulevad su juurde. Sa saad osa armu lauast – õnnistuse karikast ja elu leivast –, Jumala suure armastuse, andeksandmise ja halastuse märgist, Jumalast endast. Kui keegi on ratastoolis ja mõtleb, et tema ei saa tulla leeritundidesse, sest need toimuvad ju kiriku keldrisaalis, siis seegi pole nii. Teised leerilapsed kannavad ratastooli koos selles istujaga ka orelirõdule orelist kõnelevasse tundi. See sünnib siin ikka ja jälle.

Teate, millist rõõmu on kohanud need, kes on läinud meie eakate koguduseliikmete kodudesse viima kiriku eakate kokkusaamise kutset. Ilusat imestust sellest, et kogudus mõtleb ka nende peale. Nooremad liikmed tulevad neid nende kirikusse kutsuma. Neid pole kiriku sünnipäeva-aastal unustatud.

Kuid uskuge, meie ümber on väga palju neid, kes ei oska või ei suuda uskuda, et Jumal võiks nendega kõnelda, tahaks neid aidata, tervendada. Kes ütleks neile, et Jumal on haigete arst, patuste sõber, eksinute armastaja, et Jumal on Armastus – mitte vaid lause Piiblis, vaid armastus, mis puudutab, tervendab, aitab, hoolib, muudab.

Inimesed on liiga palju kuulnud teistsugust sõnumit. Sõnumit Jumala käskudest, karmusest, kohtumõistmisest.

Vinti saab mitut moodi üle keerata. Ka sellega, et kirik annab inimestele sõnumi: ela edasi, nii nagu sa elad, pole vaja midagi muuta oma elus, Jumal armastab ja avab laiad taevaväravad kõigile. Pole tähtis, kuidas sa elad, mida teed, ütled, tegemata jätad.

Jumal on armastus. Ta armastab patust, kuid ei armasta pattu. Tal on hale meel valus vaevlevast, aga Ta ei patsuta tunnustavalt õlale neile, kes põhjustavad valu ja kannatusi.

Jeesus kummardub oma kõigeväelisuses abitu kohale ja küsib, kas ta tahab terveks saada. Vahel väidetakse, et tahtmine on taevariik. Oh oleks see ometi nii, et meie tahtmine oleks taevariik! Mitte uued vidinad, ilusamad riided, autod, kallid reisid, vaid Jumala läheduses elamine – taevariigis olemine ja elamine ja teiste elu taevariigiga sarnasemaks muutmine.

„Kas sa tahad?“ küsib Jeesus maaslamajalt. See maaslamaja tahab ja Jumala Poeg täidab ta igatsuse.

See oli selle inimese imeline võimalus. See on ka sinu ja minu võimalus, sest ristimine ja armulaud, pühakirja lugemine ja palvetamine ning oma ligimeste aitamine on need hetked meie elus, kus kõigeväeline Jumal on meile ligemal, kui oskame arvata. Need on meie erakordsed võimalused.

Mida meie tahame? Inimene kanderaamil ütles Jeesusele, mida ta tahab. Mida ütleme meie – mida tahame meie? Tahtmine võib olla taevariik, kuid tahtmine võib olla ka põrgu – hävitav põrgu, lõputute soovide põrgu. Üks jumalamees on kord kirjeldanud põrgut kohana, kus sinnajõudnute madalad soovid, ihad, tahtmised säilivad ja inimesed seisavad paksu klaasseina ees – nad näevad seda, mida nad tahavad, kuid vaheklaas jääb. Täitmatute soovide lõputu põrgu.

Hiljuti öeldi raadio hommikupalvuses kaks ilusat lauset: „Kõige õnnetumad on inimesed, kes aina ootavad, et teised teeksid nad õnnelikuks“ ja. „Õnnelikud on need, kes teevad midagi teiste heaks.“ Jah, nendes lausetes on ilusat tõde, kuid õnnistuseni – jääva, igavesti jääva õnneni, elusaima eluni jõuame vaid siis, kui oleme valmis elama Jumala tahtes.

Jumala õnnistused on mõeldud meile kõigile. On kahte liiki inimesi: ühed haaravad kohe Jumala pakutud võimalustest, teised aina ootavad nende saabumist ega märka, kuidas need nendest pidevalt mööduvad. Ühed tõusevad ja lähevad Tema kutse peale kohe teele, teised ainult unistavad. Ühed ütlevad endale: „Järgmine kord, kui vesi liigub, ma püüan minna,“ teised ütlevad: „Kohe – nüüd!“ See pisike kohe-nüüd võib olla imeline väike värav Jumala kuningriiki. Mäletate, mida ütlesid karjased Betlemma väljal üksteisele, kui olid kuulnud ingli imelist sõnumit sellest, et nad ei pea kartma, et neile kuulutatakse suurt rõõmu, et neile on täna sündinud Päästja. Ühes ingliskeelses tõlkes on seal kirjas Let's go! Läki nüüd! Ja nad läksid rutates ja leidsid ...

Palugem, et Kõigeväeline tõstaks meid meie piirangute ja harjumuste kanderaamidelt, sest Tema suudab seda teha. Tema suudab meid teha terveks, meid üles tõstes helisema panna ja meid saata tervekssaanutena maaslamajate juurde, nende ellu lootust ja abi kinkima.

Meil kõigil on oma kanderaamid, millele oleme jäänud lebama – piirid, mille oleme ise endale seadnud, harjumused, mis meid halvavad, võtavad liiga palju meie ajast. Küllap on meid ka maha tehtud ja me ise oleme endale selgeks teinud, mida kõike meie ei oska, suuda. Me kõik jätame tegemata palju sellest, milleks on Jumal meile kinkinud meie päevad, kuud ja aastad. Kuid meil kõigil on lootust. Tahe võib olla ääretu aare. Me võime jõuda selle aardeni, elusama eluni, Jumala hämmastava õnnistuseni, kui me siiralt palume: „Meie Isa, kes sa oled taevas, Sinu tahtmine sündigu ka maa peal, nii nagu taevas.“ Meiegi oleme siin maa peal, kuhu me palume Tema tahte sündimist. Ja meie palvete kuulja suudab meid tõsta ülesse, panna helisema, muuta elusamaks, täita meie südamed rahu ja rõõmuga, valada meie katkiläinud pragunenud hinged ümber nii, et me hakkame imeliselt helisema. Jah, teised suudavad mõnda pragu parandada, kuid nii nagu kinni keevitatud praoga kell ei tee iial seda häält, mida terve, nii ei suuda mitte ükski inimene, kui tahes hea hingehoidja, pastor või psühholoog, meie hingepragusid täiesti terveks teha. See sünnib vaid siis, kui anname end Jumala kätesse. Tema, kes on meid loonud, suudab meid tõeliselt terveks teha. Tema ütleb: „Mina elan ja teiegi peate elama.“ Tema tahab, et me elaksime.

Kas kuuled kedagi küsimas: „Kas sa tahad saada terveks?“ Ta küsib seda meilt kõigilt. Ja kui me tõepoolest tahame, ütleb Ta meile, et me tõuseksime ja läheksime täitma Tema imelist tahet, elama mõtestatud elu – elu, millel on maitset ja värve, elu, millel ei ole lõppu. Sellel teel kõndijad on tänulikud palverändurid.

Homme jõuavad siia selle kellamängu ajutiste suurte tugiraamide osad ja töömehed panevad need siin altari kõrval kokku. Järgmistel õhtutel tõstetakse nende külge 25 kellamängu kella. Kokku 1,5 tonni kahe oktaavi jagu kellasid ja üks ERSO muusik hakkab nendel mängimist harjutama. Septembri lõpust oktoobri lõpuni kõlavad siin üheksal kaunil kontserdil ka kiriku kellamängu kelladel kaunid muusikapalad. Maast õhku tõstetud kellad teevad kaunist heli. Uskuge, see sünnib ka meiega. Jumala tervendav puudutus aitab meid helisema ja asetab meid õigele kohale Tema täiuslikku tänulike elusümfooniasse. Kui me tahame saada terveks ja tõusta ja elada Tema tahtes.

Peetud 17. septembril 2017 Tallinna Jaani kirikus.

Rahu ja selgust!

Tänaseks on meie kiriku kalendrisse kirjutatud kolmanda peatüki teine salm Jaakobuse kirjast. Loen seda Toomas Pauli tõlkes: „Me kõik vääratame paljus. Kui keegi ei väärata kõnes, siis seesinane on täiuslik mees, kes suudab ohjeldada ka kogu ihu.“ Aamen.

Kuidas saavad need kaks asja olla sellises seoses? Et kui suudad ohjeldada oma keelt, siis suudad ohjeldada ka kogu ihu?

Kas oled püüdnud midagi oma kõnelemises muuta? Mõnda liiga sageli esinevat parasiitsõna oma rääkimistest välja saada? Mitmed eesti mehed on mulle väitnud, et „kuradi“ väljasaamine oma sõnavarast on osutunud keerulisemaks, kui nad olid osanud arvata, sest see olevat nagu palju kaaluv sidesõna, mis igasse kõnepausi kipub vajuma – seda eriti siis, kui rääkides ägedamaks muutud. Olen kord ka ise kogenud, kui raske oli sellest sõnast lahti saada. Kuid siis, kui sain täismehena ristitud, kadus kurat kui kuul püssitorust.

Viimasel ajal on väga paljude eestlaste keelekasutusse tunginud ääretu hulk „nagusid“. Võitlen ka ise selle pisikese neljatähelise sõnaga, mis on kummaliselt visa nagu umbrohi.

Jah, ega see keele kontrollimine kerge ei ole. Jaakobus annab oma kirjas lihtsa soovituse: „Iga inimene olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima ja pikaldane vihastama.“ Kuid millest mõtleb Jaakobus, kui ta räägib kõnes vääratamistest või eksimistest? Jaakobuse arvates on ääretult oluline see, milline on meie usk, aga ta hoiatab oma kirjas kristlasi korduvalt selle eest, et meie sõnad ja teod peaksid olema vastavuses sellega, millesse me usume. Vastuolu meie usu ja meie sõnade ja tegude vahel võib olla meid ja teisigi hävitav vastuolu. Jaakobus hoiatab ka soovi eest saada Jumala Sõna seletajaks, õpetajaks, sest sellega kaasneb eriline vastutus selles elus ja viimsel kohtupäeval. Kui Jumal pole meid oma sõna seletajateks, õpetajateks, vaimulikeks kutsunud, siis pole meil mõtet võtta seda ääretut riski. See, kes teisi hingeasjades, vaimses maailmas juhatada soovib, peaks enne sellele rajale astumist tõsiselt mõtlema.

Aeg-ajalt imestan, kui näen oma arvutis mõne ulja noore kristlase kirju, milles on lehekülgede kaupa erinevaid kirjakohti ja kirja saatja õpetussõnad nende juures. Kui olen palunud selliste masspostituste saatmine mulle lõpetada, saan saatjatelt karme manitsussõnu. Jumal ise olevat õpetajaks hakanule käsu andnud seda teha. Millegipärast tuleb siis meelde üks lugu ühest psühhoneuroloogiahaiglast. On hilisõhtu. Palatis on tuled kustunud. Ühest voodist kõlab ühe patsiendi hääl. Ta teatab, et tema on Jeesus. Teisest voodist küsitakse: „Kes sulle seda ütles?“ Esimene vastab, et Jumal ütles. Seejärel käratab kolmas oma voodist jämeda häälega: „Mina pole sulle midagi sellist ütelnud!“

Nii võivad vestelda need haiged, kes aeg-ajalt kuulevadki kummalisi hääli, aga kui muidu üsna tervena tunduvad inimesed väidavad, et Jumal on neile öelnud asju, mis on Jumala Sõnaga otseses vastuolus, või kes otsivad oma valedele tegudele ja sõnadele õigustusi pühakirja tervikust välja lõigatud lausetest, siis on asi tunduvalt tõsisem.

Kristlus on tõsine asi. See on usk, mille läbi võib jõuda igavesse ellu, ja see on tee, millel vales suunas liikudes ja end õigustades võib jõuda ise igavesse hukatusse ning juhtida sinna ka teisi. Küsimus on, kas õpetaja usub, et ta õpetusel võivad olla õpilaste jaoks tagajärjed. Kas räägime religioonist nii nagu ilukirjandusest või poeesiast, teeme sõnu või võtame tõsiselt seda, mille Jeesus on pannud väitesse „Mina olen tee, tõde ja elu!“. Jeesus on elutee. Tema sõnad ja kogu pühakiri pole mingi mõttemäng, sõnade mäng, vaid maakaart, millel on ära näidatud, kuspool on elu ja kus taevas, kus elu, kus surm.

Kuid nüüd võib ehk mõelda, et siis on mõistlik nendest asjadest üldse eemale hoida, vaguralt vaikida. Ei. See, kes aimab või teab, kus on põlevas majas ainus väljapääs, ei tohi sellest vaikida.

Kuid kui vaadata seda, mida Jaakobus oma kirjas kirjutab, siis täna kuuldud lõik võib tähendada seda, et me ei väärataks teistele hinnangute andmises. „See on ju nii!“ arvavad paljud inimeste, asjade ja nähtuste kohta. Aga kas on? Kas meie hinnangud on tõesed, objektiivsed, erapooletud? Kas hindame ennast ja oma lähedasi sama mõõdupuuga kui neid, kes tunduvad olevat meist palju kaugemal, ja neid, keda parasjagu pikalt on tümitatud? Kas kasutame kaugemal olijate jaoks samasuguseid vabandusi kui oma lähedaste jaoks? Kas meie hinnangud ehitavad või lammutavad, hävitavad või peatavad hävingut? Seesama keel, millega me kiidame ja täname Jumalat, ei peaks järgmisel hetkel saama skalpelliks, millega me suskame oma ligimestele, kes on Jumala poolt loodud.

Jumala kohtumõistmine on veel ees. Võiks öelda, et Tema kohtumõistmise troon on hetkel tühi – see troon ootab Teda, kuid Tema trooni kipuvad hõivama miljonid. Neid on juba ilma meietagi liiga palju. Ristiinimestena tasub meil sellest hoiduda.

Elame infoajastul. Nii see on, aga suurema osa jaoks tähendab see seda, et oleme uppumas informatsiooni, mis muutub aina pealispinnalisemaks, kallutatumaks. Tõe leidmine sellest kohutavast kuhjast läheb järjest raskemaks.

Kuulasime hiljuti uudiseid. Lühikese aja jooksul oli jõutud rääkida väga paljudest asjadest. Äkki hüüatas mu sõber: „See oli esimene positiivne uudis!“ Mõtlesin ja taipasin siis, et see oligi nii. Kõik eelnev oli olnud negatiivne. Räägiti sellest, mis on halvasti. Lõpetati liiklusuudistega, purjus juhtide arvuga, avariide kirjeldamisega. Ja seejärel räägiti ilmast. See tõotas tulla ilus. Negatiivne sünnitab negatiivset.

Lõpetan lõiguga Vana Testamendi õpetussõnadest: „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik. Õiglase keel on valitud hõbe, õelate süda on vähe väärt. Õiglase huuled kosutavad paljusid, aga rumalad surevad arunappuse pärast.

PALVE: Issand, kes kohtupäeval paned meid aru andma igast meie tühjast sõnast ja kohtumõistmisest, anna meile andeks ja halasta. Aita, et meie keeled võiksid olla valitud hõbeda sarnased ja et meie huuled oleksid õiglased ja kosutaksid paljusid!

Jer 6:16–19, V Moosese 28:1–8

Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead! Nii kord laulsid – tegelikult ju palvetasid – sajad tuhanded siin, meie väikesel maal. Looja hoidis ja andestas – kinkis kõigele sellele lisaks, mida paluti, veel hämmastava kingituse – vabaduse. See oli ime!

Midagi sellist oli kord juba sündinud. Vabadussõja ajal olid Maarjamaa pühakojad täis palvetajaid. Palvetati ka kaevikutes ja kodudes ning sündis midagi hämmastavat. Väikese rahva ääretult viletsalt relvastatud sõjavägi sai suurte riikide sõjavägede üle ühe võidu teise järel, kuni Venemaa kirjutas alla Tartu rahu lepingule, lubades, et ei ründa enam mitte kunagi Eesti vabariiki. Imed on võimalikud. Nii nagu kord noor karjapoiss Taavet lingu ja kiviga täissõjavarustuses suurekasvulise ja seni võitmatu Koljati vastu minnes võitluses peale jäi. Ta julges minna, sest teadis, et läheb koos oma Jumalaga – kõigeväelise taevaste ja maa loojaga.

Selle pühapäeva juhtsalmis ütleb psalmist: Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks. Kuid selle pühapäeva teemaks on „Soosinguajad“. Kas pole kummaline, et just selliste sõnumitega pühapäevale on sel aastal langenud ka taasiseseivumispäev? Miks? Kas seepärast, et meile meelde tuletada, kes on vabaduse kinkija, kellele peaksime olema tänulikud, ja sedagi, et kõik võib muutuda – soosinguajad võivad lõppeda? See ime, mis kingitakse soosinguajal, võib kaduda, kui rahvas kõigeväelisele kinkijale selja keerab, tänulikkuse unustab, oma nina nipsakalt püsti ajab, hädasolijatele ja Jumalale selja keerab.

Jeesus lahkus kord kurjusest kobrutavate kaaslinlaste keskelt, kes ei suutnud välja kannatada, et Ta rääkis neile Jumalast, kes aeg-ajalt kuuleb siiraid võõraid enam kui oma väljavalitud, kuid ärataganenud, heaga harjunud tänamatut rahvast. Ta rääkis Jumalast, kes ei allu inimlikele reeglitele, keda inimesed ei saa oma pilli järgi tantsima panna, omale hoida ega teistele keelata. Juudid olid oma pika ajaloo jooksul korduvalt kogenud, et Jumala väljavalitus ei tähenda ainult erilist õnnistust, vaid ka erilist vastutust. Tuletame taas meelde eelmise pühapäeva juhtsalmi, milles Jeesus ütles: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“

Me võime õnnistuse maha mängida, üksikinimesena, perena, suguvõsana, kuid ka rahvana. See oli vist Erich Fromm, kes kord väitis, et on uurinud maailma paljude rahvaste lugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma jumalata. Ta lisas, et kui mõni selline on olnud, pole temast praeguseks enam lõhnagi järele jäänud.

Meie vanem ajalugu räägib sellest, kuidas pärast Põhjasõja ja katku laastavat hävingut jäi meid siia maale järele alla saja tuhande ja kuidas seejärel pööras Jumal hädas Tema poole hüüdva ja kahetseva rahvajäägi õnnetuse õnneks. Meist sai raamaturahvas. Saime omakeelse Piibli, kirik kinkis korraliku kirjakeele, rahvakoolid ja lõpuks sai see väikene rahvas ka eestikeelse ülikooli. Meie rahvas ehitas üles sõjas laastatud pühakojad ning ehitas juurde ka uusi. Meie rahvaarv kasvas 200 aastaga ligi 20 korda. Me olime ristirahvas, kes elas Jeesuse emale Maarjale pühitsetud maal. Looja on hoidnud ja õnnistanud Maarjamaad.

Prohvet soovitab rahval seisatuda ja vaadata minevikku, küsida muistsete radade kohta, milline kord käidud tee on hea, ja käia sellel. Ta tõotab, et kui me seda teeme, siis leiame oma hingele hingamispaiga. Prohvet näeb, kuidas rahvas keeldub seda tegemast. Nad tormavad edasi hukatusse viival teel. Jumal annab veel võimsamalt rahvale teada oma tahet, kuid rahvas ei kuula. Prohvet näeb, et rahvas valib õnnetuse.

Mida valime meie? Kas meie rahvas õpib midagi minevikust ja olevikust? Kui kaua võrdleme ennast mõne oma naaberrahvaga, naerame neid ja kiitleme oma paremusega? Kui kaua püüame olla liberaalsematest liberaalsemad? Kui kaua vannub suurem osa meie meestest kuradeid ja joob end segaseks ja surnuks? Kui kaua kiitleme oma töökusega, ilma et selle erilisi tulemusi oleks kusagilt väga näha? Kui kaua kanname kõige ilmalikuma EL riigi tiitlit? Kui kaua kannatab kannatlik Jumal ühe väikese rahva tänamatust ja rumalust? Kardan, et kuigi kaua see ei kesta. Kardan, et juhtub see, mis kord Naatsaretis – linnas, milles Jeesus oli noorena elanud. Mäletate, kuidas lõppes altarist loetud kirjakoht? Jeesus läks aga nende keskelt läbi ja kõndis oma teed.

Olime mõned aastad tagasi väikse seltskonnaga Naatsaretis. Kohati tundub, et see Jeesus, kes sellest linnast kord läks, ei olegi sinna enam tagasi tulnud. Jah, turistide jaoks on sinna püstitatud kirik, kuid selle kiriku ette olid linnas suure enamuse moodustavad muhameedlased püstitanud hiigelsuure plakati, millel teatati, et kui sa pole muhameedlane, oled sa luuser – mõttetu inimene. Pidime seal linnas veetma mitu päeva, aga millegipärast otsustasime sealt järgmise päeva hommikul lahkuda.

Kummaline, ka Eestist lahkutakse. Liiga paljud lähevad ära. Põhjuseid on mitmeid. Peamiselt räägitakse sellest, kuidas mujal on võimalik rohkem raha teenida. Peamine põhjus pole selles. Usun, et peamise põhjuse juured on juuretuses, oma esivanemate usu hülgamises. Juuretute keskel pole lihtne elada. Liiga palju komplekse, mida kompenseeritakse kõrgendatud kriitikameelega, teiste mahategemisega, halvastiütlemise ja kurjalt kirjutamisega. Osundades Helmut Thielicket: Üksnes see, kes võtab tõsiselt Jumalat, saab võtta tõsiselt ka inimest.

Üks meie luuletaja on kord öelnud: Ma mõtlen üha ja üha, et miski peab olema püha. Peaks tõesti, sest pühaduseta pöördub meie õnn.

Kuid küllalt kurbadest, murelikest mõtetest. Täna on meil põhjust tänulikkuseks. Täna on meil mõistlik vaadata aega, mil võimatu muutus võimalikuks, mil Jumal kinkis vabadused. Sündis see, mida Jumal kord tõotas oma rahvale, kui see rahvas kuuleb Tema häält, elab Tema tahtes. Õnnistatud olime me tulles ja minnes. Issand pani vaenlased, kes kippusid meile kallale, me ette kaotust kandma: ühte teed nad tulid meie vastu, aga seitset teed nad põgenesid meie eest. Issand käskis seda õnnistust olla meiega kõiges, mille külge me oma käe panime, ja ta õnnistas meid maal, mille Issand, meie Jumal, meile kord andis.

Usun, et meie rahvale ja paljudele teiselegi rahvastele oli see ime siis otsekui avanss. Meile öeldakse, et ka sellise ime jätkumine on võimalik. Ilus jutt, aga kuidas? Mida meie selleks teha saame? Saame võtta oma usku, oma kirikusse kuulumist, oma kristlust tõsiselt. Kuidas ütles kord ema Teresa? Et kui me kõik ei saa teha suuri asju, siis saame me kõik teha väikeseid asju suure armastusega. Mäletate, mida tõotas kord Jumal, kui Aabraham Temaga kauples? Ta lubas, et hävitamisele määratud linn jääb alles, kui selles on vähemalt kümme õiget. Kui hoiame ennast Kristuse lähedusse, püüame elada oma elu Jumala tahtes, võime saada nendeks, kes aitavad Jumala soosingul jääda ka meie maa ja rahva üle.

Looja, hoia Maarjamaad …

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“

Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!” Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ning tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.

Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.“ Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!“ Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.“ Aamen. (Lk 15:1–3 ja 11–32)

Teele – kaugele teele … Kodust kaugele, silmapiiri taha, sinna kaugele, kuhu isa silmad ei ulatu. Seal saab olla vaba – vaba käskudest-keeldudest, süütundest, vaba võrdlustest tööka, tubli vanema vennaga. Kodust sai kaasa pärandosa. Kummaline, et isa andis kõik selle, mis pidi mineja omaks saama alles siis, kui isa aeg siin otsa saab. Aeg-ajalt poeg mõtles, miks isa selle temale kõik kaasa andis ja mida ta küll mõtles, kui poeg temalt, vägagi elavalt, juba nüüd oma osa nõudis ja kodunt minema kõndis, küsimata, kuidas koju jääjad hakkama saavad. Küllap saavad – koju jääjad on töökad. Vanem vend tegi alati rohkem, kui keegi temalt oleks oodanud. Tõsi, see ääretu nõudlikkus enda vastu muutus tugevaks kriitikameeleks teiste vastu. Tema meelest olid peaaegu kõik teised laisad. Ta ei öelnud seda sõnadega välja, aga see, kes teda tundis, nägi etteheidet tema silmades – etteheidet, mis lahkus sealt viimasel ajal väga harva. Kodunt mineja tundis iga kord suurt kergendust, kui ta taipas, et tema ei pea enam vaatama venna etteheitvatesse silmadesse. Kust oli see pärit? Isas ei olnud midagi sellist. Kuidas sai hoolival isal olla selline poeg? Aga tema? Kuidas ta ise oli selliseks muutunud – eriliseks egoistiks, isekaks hedonistlikuks tuuleveskiks, vabaduse igatsejaks? Tegelikult vabaks vastutusest, tööst, mille läbi hoolitseda ka nende eest, kes enam ise ei suuda. Kui keegi oleks kodunt minejale sellist tõde kuulutanud, ei oleks ta sellega vist nõustunud. Isalt saadud varandus tõmbas inimesi tema ligi, nagu vähenegi valgus keset pimedust tõmbab ligi putukaid. Kodunt läinu oli üsna lahke jagaja. See oli kerge. Kergelt tulnut pole raske laiali jagada. Kuid peagi oli kõik otsas. Putukaid ligi meelitav valgus kustus ja kodunt läinu oli võõrsil täiesti üksi. Võitlus ellujäämise nimel. Taipamine, et ta jääb selles võitluses peagi alla. Kodule mõtlemine pani ta tegutsema. Tagasitee pole kerge. Oma eksimuste, läbikukkumise tunnistamise on keeruline, kuid see, kui sa järele mõtled ja taipad, mis saab sinust siis, kui sa seda ei tee, paneb tegutsema. Mõned paneb. Küllap ka meid. Tänagi oleme olnud koduteel kõndijad, oleme enesesse keskendujad, isakoju, Isa ja venna – õdede, vendade – lähedusse jõudjad. Oleme jõudnud siia kõigi takistuste kiuste. Oleme siin palunud, et Taevane Isa meile andestaks meie kodust kaugele minemised, Tema kingitu kulutamised, Temaga mitte arvestamised, meie enesekesksuse. Jeesus kõneleb meilegi täna sellest, milline on meie Taevane Isa, sellest, kuidas Ta igatseb, ootab, loodab ja kuidas Ta süda täitub haledusega, kui Ta meid kaugelt tulemas näeb; sellest, kuidas Ta jookseb vastu, embab, annab suud, riietab puhtasse, kaunisse ja korraldab peo. Jumalateenistus on Taevase Isa korraldatud pidu, Tema rõõmu väljendus – rõõmu, mis tuleb sellest, et Tema on vastu võtnud neid kadunuid, kes on järele mõelnud, endasse keskenenud, koduteele asunud.

Selle, evangelist Luuka poolt kirja pandud Jeesuse jutustatud looga tuleb mul alati meelde Rembrandt van Rijni suur maal „Kadunud poja tagasitulek“. Üliandekas kunstnik – Loojalt hämmastava ande saanud looja – on sellel kujutanud kuninglikes riietes suurt ja tugevat, kuid vana ja hallipäist meest, kes on vaataja poole näoga. Tema käte vahel on kadunud ja leitud poeg põlvitamas oma isa ees. Tema on vaataja poole seljaga. Kunstnik nagu tahaks meile öelda, et meiegi saame sinna põlvitada, et meidki võetakse nende käte vahele. Meiegi saame oma kõrva asetada sinna, kus tuksub isa armastav süda. Kunstnik ise on selle maali maalimise ajaks matnud oma naise ja poja, kaotanud suurema osa oma varandusest, talle on jagatud väga valusaid hoope. Paraku on ka mõned vaimulikud ja süvausklikud olnud löökide jagajate hulgas. Rembrandt aga jätkab maalimist ja Piibli lugemist ja jõuab ühel hetkel selleni, et maalib väga suurele lõuendile isa käte vahele kadunud, kaltsudes ja kiilaspäise koju jõudnud poja. Isa pea on vajunud poja pea kohale. Poeg on oma isa armastuse hõlmas. Hämmastav on see, et laostunud ja mitmed lähedased kaotanud vana kunstnik on maalinud maalil olevale isale kaks selgelt erinevat kätt – ühe mehe ja teise naise käe, otsekui soovides öelda midagi, mida ta on ise kogenud. Taevases Isas on koos nii isa kui ka ema – parim –: ülim armastus, kaitse, tugevus ja hellus. Nende käte vahele on mõtet tulla kui tahes kaugelt või sügavalt. Need käed ei tõuka tulijaid eemale. Rembrandt maalib oma maali ühte serva veel mõned inimesed – ka isa käte vahel oleva koju jõudnu vanema venna. Tema hoiab eemale, tema käed ei ole avatud. Need on kõhu peal koos. Ta seisab oma põlvitavast vennast ja oma isastki kõrgemal ja vaatab mõlemale ülalt alla. Rembrandt on hästi taibanud seda, mida Jeesus sellest vanemast vennast oma loos kõneles. See kalk kõrvaltvaataja on koondpilt nendest, kes aeg-ajalt arvavad, et Jumal ei saa õiglase kohtumõistmisega ise hakkama, ja asuvad Tema kohtumõiste troonile. Nad ei talu seda, kui Jumal on helde ja armuline selliste suhtes, kes peaksid väärima karmi karistust. Nad näitavad neile siis ise koha kätte. Nad panevad sellised paika. Nemad teavad, mida teised väärivad, ja kui Jumal on selliste suhtes hea, parandavad nemad Taevase Isa vea. Kadunud pojad ja tütred – karmid kohtumõistjad, õelad õigusenõudjad. Mõtleme hetkeks, kes võiks sellised olla. Aga me ise? Meie hinnangud, kriitika? Nii-öelda täpselt teadmised, põhjalikult paikapanemised.

Kust me ennast täna leiame?

Luuka loos, Jeesuse jutustuses on mõlemad pojad kodus – Isa läheduses, teineteise läheduses. Tõsi, vanem vend hoiab nooremast eemale – tema pole nõus sellise läbikukkunu lähedusse tulema. Kui isa teda palub tulla, et üheskoos rõõmustada kadunud venna ja poja leidmise, kojujõudmise üle, paiskab vanem poeg talle näkku kogu kibeduse, mis on temasse kogunenud. Isa on tema silmis nagu pime, vana ja rumal mees, kes pole märganud, kui kõvasti on tema kodus orjanud ja kuidas see teine, „see sinu poeg“, on isalt saadu hooradega tuulde pildunud. Isa ütleb: „See sinu vend“. Vanem poeg vastab: „See sinu poeg“.

Armsad, milline on meie Jumal, Taevane Isa? Kas armuline ja hooliv? Kas oleme usaldanud õiglusemõistmise Tema kätesse? Kas oleme valmis Tema kojas istuma ka endast erinevate läheduses, kummarduma Tema laua ääres ka täiesti teistsuguste kõrval imestades, hämmastudes, et Isa meid vastu võtab, võtab meid oma armastuse hõlma?

Teadsin, et täna, enne laulupeo rongkäigu ja ka meie jumalateenistuse algust mängib meie kiriku tornis kaheksa puhkpillimängijat. Läksin seda mängu kuulama. See oli kaunis ja võimas. Äkki märkasin, et vaid mõned nendest tuhandetest, kes olid siin kiriku ees, vaatasid selle mängu peale üles. Tuhanded ei vaadanud. Mulle tundub, et sõnumid sellest, et meid Isa kodus oodatakse, jätavad paljusid sama ükskõikseks kui puhkpillihelid kiriku tornist. Eriti siis, kui neid paar korda varem on juba kuuldud.

Aga Isa silmad vaatavad kaugusesse – vaatavad teele, mida mööda meiegi oleme läinud. Tema ei ole unustanud, pole meid maha kandnud. Ja isegi siis, kui tulija sandaalid tõstavad liivaselt teelt tolmu ja ta on paljude silmis läbikukkunu, tunneb Isa meid ära. Kui Tal oleksid käed, oleksid need isa ja ema käed. Kui tal oleksid juuksed, oleksid need hallid – meiesuguste pärast, inimlaste pärast, oma laste pärast hallid. Ta ootab, vaatab kaugusesse ja loodab, et keegi, kes oli kadunud, keskenduks endasse, saaks paremad mõtted ja asuks koduteele. Veel ruttab ta igale tulijale vastu.

Maailmas on palju kadunuid. Neid on kõikjal – ka kirikute pinkides. Neid põlvitab ka altarite ees. Nemad palvetavad, et nii maa peal kui ka taevas sünniks Taevase Isa tahtmine. Aeg-ajalt nad keskenduvad endasse, igatsevad rahu, loodavad, et jõuavad kord pärale. Paljudel kadunutel on väga raske uskuda, et keegi kusagil võiks veel ka neid oodata, igatseda. Mõned neist natuke loodavad, et äkki on Taevase Isa mõtetes, südames üks pisike paik ka nende jaoks. Nad mõtlevad, et kunagi peaks minema teele, koduteele, kuid nad ei saa ega saa mindud. Nii palju muud tähtsana tunduvat tähtsusetut tuleb ette ja kojuminekut lükatakse edasi, vahel nii kaua, et lõpuks enam ei jõua. Miks ometi? Me ju jõuame palju, aeg-ajalt imetlusväärselt palju, kui me midagi tõeliselt tahame, midagi tähtsaks peame. Miks me ometi ei saa tehtud seda, mis on kõige olulisem? Millal ometi on meil piisavalt kõike seda, mis ei jäta meile aega olulisima jaoks? Eesti luuletaja Peeter Ilus küsib: „Üleval ootab rahu, kõrgel kas lõpeb ränd?“ Kus lõpeb meie ränd? Kas leiame sealt rahu? Kuulsin hiljuti üht väga vana ja väsinud inimest haigevoodil vaikselt hüüdmas: „Isa, palun tõsta mind kõrgele, kõrgele üles!“ Kes meist ei tahaks, et siis, kui meie elurada siin lõpeb, tuleks Taevane Isa meile vastu ja tõstaks meid kõrgele-kõrgele üles, siinsetest vaevadest ja valudest oma armastuse hõlma, oma käte vahele. Kuid mida meie saaksime selleks teha, et see nii läheks? Peaksime olema koduteel, võtma aeg-ajalt aega, et keskenduda endasse, et taibata oma olukorda. Me peaksime mõtlema Isa peale, kodu peale ja asuma teele. Mitte lihtsalt kavatsema, et kunagi hiljem ... Meenuvad sõnad Lüürikute laulust „Teel koju“:

„Uus päev las näeb, et teel nüüd ma

ja tean, et seal on hea, küll näed ...

Kuulen tema häält mu nime hüüdmas ...

Kodu, mis nii kaunilt kõlab, näen teel ...

Rõõm koju minna taas.“

Ja veel. Kas panite tähele, mis juhtus eile, kui tantsupeo tantsijad said teada, et tantsupeo esimene etendus jääb halva ilma tõttu ära? Nad tulid siia, meie kiriku ukse ette, ja korraldasid siin väikese emotsionaalse peo.

Tantsu- ja laulupeol on ilus moto – MINA JÄÄN. Soovin, et selline võiks olla iga kojujõudnu soov ja otsus. Mina jään – jään oma Taevase Isa armastuse hõlma, jään oma õdede-vendade lähedusse, jään Tema juurde, kes on kord tõotanud: „Vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani“. Jään Issanda kotta elupäevade otsani.

Ja lõpuks. Kolmapäeval jõudis siia meie kiriku 150. sünnipäeva kingitus – 25 kellamängu kella. Need kellad hakkavad tuhandete kodukirikusse – Jumala kotta – kutsuma kõiki kadunuid. Aidaku meid, kelle jaoks see koda on koht, kuhu tuleme väga tihti, kadunuid armastusega vastu võtta ja tänulikkusega taibata, et meid on vastu võetud ja meile, vastuvõetutele, on Taevane Isa kinkinud rikkalikult head ja ilusat.

Jeesus ütleb: „Mina elan ja teiegi peate elama!“ Õnnistatud esimest nelipüha – üleilmse kristliku kiriku sünnipäeva!

Hes.37:1–14: Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu – ja see oli täis luid. Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud. Ja ta küsis minult: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?“ Aga mina vastasin: „Issand Jumal, seda tead sina!“ Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: „Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!“ Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: „Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.“ Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud. Siis ta ütles mulle: „Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: „Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!“.“ Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: „Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud.“ Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: „Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand.“ Aamen.

Maailm on liigestest lahti. Paljud nendestki, kes peaksid kokku hoidma, üheskoos seda maailma paremaks paigaks muutma ja inimesi taevateele juhatama, hoiavad omaette või kaklevad omavahel. Saatan on suutnud paljud targad hulludeks muuta, mõislikud mõistmatuteks teha. Maailm on nagu kuivanud luid täis org. Tundub, et miski ei suuda seda enam muuta. Nii tundus see kord ka prohvet Hesekielile, kui Jumal talle näitas luudega täidetud orgu ja prohvet taipas, et see on võrdpilt tema rahvast – jumalarahvast, kes on Jumalat hüljates muutunud kuivanud luude sarnaseks. Patt lahutab. Esmalt lahku Jumalast ja peagi lahku ka teistest inimestest. Igaüks eraldi, omaette. Kuivavate hingedega kuvarikummardajate maailm. Pole armastust, mis liidaks. Pole vaimu, mis ühendaks. Südamed on täis – armastusel pole selles täisolevas ruumi. Jumala Vaim sinna ei mahu. Lühinägelikkus süveneb. Inimene ei näe enam oma ninaotsast, enese vajadustest, kaugemale ja vajadused aina kasvavad. Muudkui muretseb asju ja muretsemine võtab kogu aja. Muu jaoks pole aega. Aeg-ajalt meenub, et mõistlik oleks ka oma hinge eest hoolt kanda, kuid kust selleks aega leida. Äkki homme, pigem pensionipõlves, kunagi kindlasti, kuid enne tuleb vist ots. Ei tea, kas keegi matuselegi tuleb? Äkki neil pole aega ... Aga Jumal? Äkki pole temalgi aega, sest minul Tema jaoks ei olnud. Natuke oli – kunagi.

Laulsime täna, Eesti lipu päeval meie koguduse kunagise koorijuhi Enn Võrgu ja Martin Lipu laulu. Selle Eesti lipu laulu esimeses salmis on sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga, mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda. Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga, kostku võimsalt meie hüüe: „Eesti, Eesti, ela sa!“.“

Ühine püüe, vennaarm. Need on mõisted, mida pühakiri pidevalt esile tõstab – iidsed väärtused, mida Jumala Sõna aina rõhutab. Tänases Eestis rõhutatakse rohkem teistsuguseid väärtusi. Kui see ei muutu, pole meil tulevikku.

Üks noor ja vaimus tuline mees Peeter Sink vaatas kord, aastal 1953, seda, milliseks oli muudetud meie maa ja rahvas, ja kirjutas täna kuuldud prohveti nägemusest pika luuletuse. Ta kirjutab seal:

Nagu unest mu äratas saatja ja küsis, kas võivad siis need

kord virguda, elavaks saada ja tõusta kui kevade veed?

On võimatu, mõtlesin ... Aga – nii Jumalal piiri ma sean!

Igat võimalust kaaludes väga ma vastasin: „Issand, Sa tead!“

Jah, Jumala võimalustele pole vaja piire seada. Tänagi oleme me oma usku tunnistades öelnud, et me usume Kõigeväelisesse Jumalasse! Kas teate, kas mäletate, mida ütles kord Jeesus usu kohta? Usus palutud palved panevad isegi mägesid oma asukohta muutma. Kõik on võimalik neile, kes usuvad Kõigeväelisesse. Kõik – ka meie muutumine, elusamaks saamine, üksmeel olulisimas.

Täna on Eesti lipu päev. Eelmisel nädalal tähistasime Tartus EELK, Eesti vaba rahvakiriku sajandat sünnipäeva. Aasta enne seda, kui Eesti sai iseseisvaks, kuulutas ennast iseseisvaks Eesti luterlik kirik. Neil, kes seda siis tegid, ja nende eelkäijatel – Hurdal, Reimannil ja paljudel teistel eesti soost vaimulikel – oli väga vägev usk. Nemad uskusid, et eestlased saavad hakkama oma kiriku juhtimisega ja selle kirikuga eesti rahva teenimisega, oma rahva hingeharimisega, julgustamisega, oma kirikute korrashoidmise ja uutegi ehitamisega. Nõukogude võim nägi hiljem üle poole sajandi ränka vaeva, et seda kirikut hävitada, kuid seda, milles on Jumala vaim, pole võimalik hävitada. Alla suruda küll, aga mitte hävitada. EELK on nagu võilill, mis tuleb ka läbi asfaldi.

Aga täna? Mis meist saab? Kas meil, kas meie kirikul, meie maal ja rahval, kas sellel maailmal on veel tulevikku?

Usun, et sellelegi küsimusele vastaksid paljud me hulgast nii nagu prohvet Hesekiel ja Peeter Sink:

Igat võimalust kaaludes väga ma vastasin: „Issand, Sa tead!“

See, kuidas on Jumal liikuma pannud kogu universumi, miljardid tähed, planeedid, loonud hämmastava korra ürgkaosesse – tohuvabohusse, on tõestus hämmastava kooskõla võimalusest, Jumala kõikväelisusest.

Kui Jumala Vaim saab inimestes elada, on sellel sellised tulemused, mis tunduvad tervemõistuslikele võimatud, kuid kõik on võimalik neile, kes usuvad.

Pilistveres leerilaagris sündis hiljuti taas see, mis seal ikka ja jälle on sündinud. Ma ei mõtle seda päikselist soojust, õitsemist ja lindude laulu, mida seal kogesime. Mõtlen seda imelist õhkkonda, mis teie – üsna võõraste inimeste vahel – seal tekkis. Ja taas hindas ka teie grupp paljudest asjadest kõige kõrgema punktiarvuga just leerilaagri õhkkonda. Sama kirjutasid paljud leerilapsed leeritundide ja kiriku kohta. Mõned väljavõtted teie töödest:

„Leeritundides on midagi maagilist, pärast igat tundi on kuidagi selline kerge olla ja kogu maailm tundub nii selge ja lihtne. Leeritunnid panevad sind unustama probleeme, mis sel hetkel tunduvad nii suured, aga tegelikult on miniatuursed, sest sa kipud lihtsalt unustama, mis on tegelikult tähtis.“

„Naljakas, et kirikus käies (mitte et ma oleksin väga usin kirikuskäija) tunnen, et olen justkui osa millestki suurest. Kirikus tekib tunne, et ümberringi istuvatele inimestele läheb korda ja nad mõistavad üksteist. Toetavad üksteist valus ja mures ja teisalt jagavad ka rõõmuhetki. Suur ja ühtehoidev pere – see oleks vast parim võrdlus. Kuigi ma ei tea, kas see päriselt ka nii on või ma lihtsalt tahaksin, et see nii on, või mulle lihtsalt meeldib mõelda, et see nii on /.../, võin väita, et Jumal tõesti toob ekslevasse südamesse rahu.“

„Mu tädi ütles mulle kord, et kiriku müürid on pühad ja Püha Vaimu täis. Kas pole kenasti öeldud? Ma soovin selles kõiges ise veenduda ja püüan anda endast kõik ja enamgi veel, et saada kinnitust oma tädi sõnadele.“

Need on vaid mõned väljavõtted teie mõtisklustest „Eile nägin ma kirikut“, sellest, mida te olete kogenud leeris, kirikus, suhtes Jumalaga.

Maailm väljaspool kirikut on liigestest lahti. Kui senisel kursil jätkatakse, tormatakse põhjatusse kuristikku. Üks täna leeritatutest ütles oma mõtiskluse lõpus: „Mina usun, et tõeline headus, inimelu eesmärk ja paradiis on koostoimimine, üksteise mõista püüdmine ja tingimusteta armastamine.“

Jah, seda maailm vajab, selleks et ta võiks püsida, edasi kesta, et meil oleks midagi head kinkida oma järeltulijatele. Koostoimimist, üksteise mõista püüdmist, tingimusteta armastust. Maailm vajaks liimi, mis eraldiseisvad kokku liimiks, killud tervikuks muudaks. Religioon on see liim. Usk Jumalasse, kes on armastus, kes on lunastanud meid kõigest, mis meid lahutab Jumalast ja üksteisest.

Peeter Sink jätkab:

Ta käsul ma hüüdsin ja vaata! Oli kohin ... kõik elavaks said.

Nüüd selles võin mina neid saata ja nendega valluta maid!

Ütles Issand: „Nii minu rahvas

oli surnud, kuid virguma peab!

Kuuluta neile vaid julgesti, vahvast –

surmaorgki kord kevadest tea!“

Ei, ei. Ma ei uskunud iial, et näha silm sellist mul võiks.

Vähe uskusin, kahtlesin liialt,

kuid nüüd oli saanud see tõeks…

Kui palju oli neid, kes keset Nõukogude okupatsiooni suutsid uskuda, et meie rahvuslipud võivad kord vabalt veel lehvida meie väikesel maal? Ometi see sündis. See oli Jumala võimsa vaimu töö. Rahvas hüüdis siis koos Tõnis Mäega: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“ Looja andestas ja hoidis ja kinkis vabaduse. Temale pole miski võimatu. Temale pole võimatu ka liigestest lahti oleva maailma elavaksmuutmine, kokkuliitmine, inimsüdamete armastusega täitmine, meie muutumine.

Meil pole vaja oodata, mil maailm hakkab muutuma. On mõistlik alustada iseendast. Palugem koos Peeter Singiga, kes 22-aastase noore mehena on kirjutanud „Palve“:

Oh, et sa mind Püha Vaimuga võiaksid –

Ülevalt väega täidaksid!

Võida hinges vastased väed,

tasanda südames murede mäed!

Vaimu pühitse, hinge valitse;

hingede kahju mull anna; julgust ohvriks end panna!

Näen ju jõudvat ööd – kui palju on teha veel tööd ...

Hingesid päästa – olgu mu hüüdeks!

Surmast neid kiskuda – saagu mu püüdeks!

Millal küll ristid Püha Vaimuga?

Ootan, mil täidad ülevalt väega!

Selle pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas elada selles maailmas taevariigi kodanikuna? Kuidas kirgastada Kristust? See, kui oleme leidnud hindamatu aarde, peaks meist välja paistma.

Küsin teisiti: mida vajab inimlaps selleks, et tema südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, kes julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.

Üks õpetaja küsis kord õpilastelt: millest me taipame, et öö on lõppenud ja alanud on päev. Üks õpilane vastas: sellest, kui meie silm hakkab seletama, kas kaugel olev puu on õunapuu või kuusk. Teine ütles, et öö on lõppenud, kui me teeme vahet eemal oleva kitse ja lamba vahel. Õpetaja ei jäänud nende vastustega rahule. Lõpuks sai ta vastuse, mis teda rõõmsaks muutuis: Öö on möödas ja päev on alanud, kui ma taipan, et inimene mu kõrval on mu vend või õde.

Kunagi avastas mu sõber Tõnis Mägi ühe ilusa tõe. Ta oli lugenud, et pärast Põhjasõda ja katku jäi siia maale alles alla 60 000 inimese. Ta tegi sellest järelduse: me oleme siin kõik üksteisele sugulased.

Jeesus on Jumala Poeg. Iga Tema nimesse ristitu on Jumala laps. Me oleme vennad ja õed. Aga siis on ka tema ja tema, ja isegi see, kes mulle väga ei meeldi, minu vend või õde?

Olin kord Iirimaal ühes muuseumis, kus meile tehti selgeks, et paljud Ameerika Ühendriikide suured presidendid on olnud iiri päritolu. Parasjagu oli võimul Clinton, kuid teda süüdistati parasjagu meedias milleski presidendile lubamatus. Küsisin, kas ka Clinton on juurtelt iirlane. Pärast pisikest pausi tuli vastus: not now – mitte praegu.

Kristlastena ei ole meil võimalik koostada nimekirja inimestest, kes on meie vennad ja õed. Kõik ristitud on. Eestis pole ühtegi suurt kogudust, kelle nimekirjas poleks neid, kes mõnele teisele selle koguduse liikmele ei oleks vastuvõtmatu. Kuid küllap on seegi üks proovikivi, mille taha võime me komistada ja kaotada võimaluse jõuda isakoju.

Kuid tuleme tagasi alguses esitatud küsimuse juurde. Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla püsiv rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha enda hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused?

Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on üks inimese põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida ta laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.

Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, sellesse uskuma on hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.

Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm.

Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.

Jeesus on tõotanud: minu isa majas on palju eluasemeid! Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme.

Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.

Selleks, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud, me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde – Tema juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest.

Mäletate, mida meile loeti altarist: prohvet on kord kuulutanud oma rahvale seda, mis neid ootab, kui nad loobuvad Jumalast. Kõik see on toimunud. Kuni templi hävinguni, oma riigi kaotamiseni, rahva laialipillutamiseni, kuid siis vaatab prohvet veel kaugemale ja kuulutab, et kõik see sünnib: kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks. Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias. Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks on püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus, kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse. Õnnelikud olete teie, külvajad, kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.

Kas meie elame rahu eluasemeil? Kas meil on püsiv rahulik elu, mis on õigluse tulemus? Kas vaatame ilma hirmuta? Kui mõtleme, et oleme sellest veel kaugel, siis tasub meil selle poole püüelda. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenenutena, armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hingekõrb muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaed tundub paljudele kui piiritu mets, sest meil pole millestki puudust ja võime olla helded kinkijad.

Me muutume muutumisvõimelisteks. Mäletate, mida loeti täna veel altarist: kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.

Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu, Temasse, kes on armastus, Temasse, kes on tõotanud: vaata, mina teen kõik uueks!

Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis kui oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.

Aamen.

14. mai 2017