Jutlused ja mõtisklused

Lugesin kord raamatut, mille on kirjutanud mees, keda olen näinud telesaadetes, mis kõnelevad ellujäämisvõimalustest ekstreemsetes olukordades. Mehe nimi on Bear Grylls ja ta õpetas neis saadetes, kuidas on võimalik näiteks pärast lennuõnnetust ellu jääda keset metsikut loodust. Õpetas, kuidas komplekteerida ellujäämiseks vajalikku varustust, selgitas, mis on ellujäämiseks hädavajalik.
Bear Grylls tegi läbi Inglise sõjaväe eriüksusesse SAS pääsemise katsed, mis on nõnda rängad, et neid suudab sooritada vaid kaks-kolm inimest sajast soovijast. Tehes kord langevarjuhüpet, tema langevari ei avanenud ja ta vigastas oma selgroogu, nõnda et viibis pikka aega haiglas ning tema jaluletõusmine ja käimahakkamine olid arstlikus mõttes imed. Vigastuse tõttu pidi ta loobuma tööst sõjaväes. Selleks, et tõestada endale, et pole alla andnud, otsustas ta juba haiglas viibides, et ronib maailma kõrgeima mäe, Mount Everesti tippu.
Ta hakkas treenima, tegi ränka tööd ja võeti ekspeditsiooni koosseisu. Öö kohta enne Everesti tippu tõusmist kirjutab Bear: „Ma küünitasin seljakoti ülemise tasku poole ja tõmbasin välja mõne plasti pakitud käkrus lehe. Ma olin need kaasa võtnud just selleks hetkeks. Seal olid sõnad:

Tema annab rammetule rammu
ja jõuetule jõudu.
Poisidki väsivad ja tüdivad,
noored mehed komistavad ja kukuvad,
aga kes ootavad Issandat,
saavad uut rammu,
need tõusevad tiibadega üles
nagu kotkad:
nad jooksevad ega tüdi,
nad käivad ega väsi.

(Js 40:29–31)

„Ma tundsin, et see on kõik, mis mul siin üleval tegelikult olemas on. Siin ei olnud kedagi teist, kellel oleks erilist väge sind hoida. Tegelikult olid siin vaid sina ja sinu Looja. Ei mingit teesklust, bluffimist, ei mingit plaani B. Järgmise 24 tunni jooksul olid väljavaated surra üks kuue vastu. See teritab vaimu. Tähtsaks muutub suur pilt. Aeg oli vaadata surmale silma, aeg oli tunnustada seda hirmu, hoida Kõigevägevama käest ja ronida edasi. Ja need lihtsad Piibli salmid helisesid mul peas kogu järgmise päeva ja öö, kui me ronisime edasi aina kõrgemale,“ rääkis ta pärast.
Tol mehel, kes oma kogemustest teab, mida on vaja selleks, et vastu pidada ja ellu jääda, olid kõigi hädavajalike asjade kõrval kaasas ka Piiblist välja kirjutatud salmid. Kui Bear kirjeldab oma treeninguid erivägedesse pääsemiseks, siis ta tuletab meelde, kuidas tema ja ta kaaslased kõige raskematel hetkedel omaette Piibli salme pomisesid. Ta kirjutab: „Lihtne on olla küüniline, ja ma arvan, et kui kõik kulgeb sinu tahtmist mööda, ei vajagi sa abi, kuid kui valikkatsed mulle midagi õpetasid, siis seda, et meil kõigil on omad piirid. Nende ületamiseks on peale iseenda vaja veel midagi. See on see, mida usk on mulle andnud: salajase väe ja abi, kui ma seda kõige rohkem vajan.“
Mõnikord on meile kõigile väga vaja abi. Kõigeväelise Jumala abi. Kas meil on tarkust muu hädavajaliku hulgas varuda endale ellujäämisvarustuse hulka ka pühakiri? Kas meil on meelde jäetud mõni pühakirjasalm, mis julgustab, kinnitab ja annab jõudu raskel hetkel?

PALVE: Issand, kingi meile tarkust varuda endale ellujäämisvarustuse hulka Sinu sõnad. Sõnad, mis annavad meile usu tiivad, kui jalad rännakust väsivad. Sõnad, mis on meile Sinu toetavateks käteks.

(Bear Grylls „Muda, higi ja pisarad“. Tänapäev 2015)

Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul (Mt 14:22–32).

Kas vesi kannab inimest? Jah ja ei. Mõnda aega on võimalik veepinnal püsida, kui oskad ujuda ja jätkub jõudu teha liigutusi, mis sind pinnal hoiavad. Kuid vee peal kõndida – see on inimese jaoks võimatu. Seetõttu pole imestada, et jüngrid, nähes mööda vett neile lähenevat Jeesust, paanikasse satuvad. Vee peal kõndimine oli kahtlemata ime. Imed kuuluvad Jumala valdkonda.
Aga me näeme, et selle ime kordamiseks on võimeline ka Peetrus. Tõsi küll – ainult väga lühikest aega. Kuni tema pilk, tema tähelepanu oli Jeesusel, suutis ta käia koos Temaga vee peal. Niipea, kui ta pööras pilgu Jeesuselt ära, kaotas Ta silmist, pööras oma tähelepanu undavale tormituulele – ja mis kõige olulisem, nagu meie kirjakoht ütles: ta hakkas seda kartma –, kadus pind tema jalge alt ja ta hakkas uppuma.
Väga sageli on elus nõnda, et inimene küll tahaks midagi teha, aga ei julge, isegi proovima hakata ei julge, sest ei usu, et ta sellega toime tuleb. Keegi teine ei ole ju selle asjaga hakkama saanud! Või on inimesele öeldud, et tema küll selle asjaga toime ei tule, ja ta on neid ütlejaid uskuma jäänud. Hirm läbikukkumise ees halvab jõu, ei lase kasutada oma võimeid ega oskusi täies mahus. Räägitakse, et kõige suuremaid tegusid on korda saatnud ning geniaalsemaid avastusi ja leiutisi teinud inimesed, kes ei tea, et miski on võimatu, ja lihtsalt teevad asja ära. Kui keegi kahtleb oma jõus ja võimetes, on tema ettevõtmine juba ette nurjumisele määratud. Samas, kes usub endasse, loodab endale, see jõuab kaugele, suudab palju korda saata – ka esmapilgul võimatuna tunduvat. Kui aga tavaelus usk iseendasse nõnda suurt väge annab, kuivõrd enam siis annab väge usk Jumalasse! Usk Kõigeväelisesse, kelle jaoks ei ole piire, ei ole võimatuid asju.
Jah – imede võtmeks on usk. Usk muudab võimatu võimalikuks. Kuni pilk püsis Jeesusel, jätkus Peetrusel usku sellesse, et Jeesuse jaoks pole midagi võimatut, ja mis kõige olulisem – sellesse, et Jeesus suudab ja tahab ka teda hoida ja kaitsta. Jeesus tegi imet ja Peetrus sai selle osaliseks. See tähendab – ta oli juba otsaga taevariigis, imede maal, Jumalariigis. Niipea kui kadus usk, tärkas hirm – ja ta vajus taevast maa peale tagasi.
Imed saavad alguse Jumalast, kelle jaoks pole miski võimatu, kelle jaoks ei eksisteeri piiranguid. Et imedest osa saada, tuleb osa saada Jumalast. Jeesuski, enne kui Ta asus teele mööda vett, eraldus palveks, kõneluseks oma taevase Isaga. Just tihe side oma Isaga, Jumalaga, andis Talle väe, usujõu, võime korda saata imesid.
Kas vesi kannab meid? Kas me suudame elutormides, mille lainetest tuleb läbi minna, püsima jääda? Olukordades, kus tundub, et ei ole ühtegi väljapääsu? Olukordades, mis vajavad imet? Aga kas meil jätkub usku? Kas meil jätkub tarkust, et me oma silmi Jumalalt kõrvale ei pööra, kui elumeri meid oma sügavustesse tahab kiskuda? Kas me usume, et meie jaoks võimatu on Jumala jaoks võimalik? Ja et kui me oleme koos Jumalaga, elame Tema armastuse hõlmas, pole meiegi jaoks tegelikult midagi võimatut. Kas me usume Jumala armastusse, sellesse, et Ta armastab just konkreetselt ka mind ja sind, et Ta hoolib ja on valmis aitama? Tegema imesid ka meie elus?

PALUGEM: Issand, kasvata meie usku. Aita meil meie elurännakul ja eriti just tormistel aegadel hoida oma pilku Sinul.

24.01.2021

„Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis  neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud  kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja varahommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad  sind!“ Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!“ Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime“ (Mk 1: 29–39). Aamen.

Mis on ristiusus olulist? Millele see toetub ja kuidas peaks väljenduma? Kuidas see väljendub meis?

Kunagi mängis üks eesti naljamees rosinasaia müüjat, keda tuldi ründama selle eest, et temalt ostetud saias oli väga vähe rosinaid. Mees küsis siis pahaselt ostjalt, mis oli selle saia nimi, mille ta ostis. Ostja teatas: „Rosinasai.“ Müüja teatas: „Just nimelt ROSINA sai. „Rosin on ainsuses ja sai on ainsuses – selles ühes saias peab olema vähemalt üks rosin, aga sinu saias oli isegi rohkem. Said enamgi kui nimes kirjas. Pole põhjust pahandada. Ole tänulik.“

Ristiusu olemus on midagi palju enamat kui kaunid vanad pühakojad ja ristimine, leerikursus ja mõned selgeksõpitud palved – saias olevad rosinad.

Kuidas on meiega? Kas tahaksime ristiusust vaid mõnusamaid palasid nagu rosinaid rosinasaiast välja nokkida ja suhu panna ja mõnuleda, või on see usk meid juba muutnud? Või kas oleme suurteks muutusteks valmis?

Selle pühapäeva teema on kokku võetud kolme sõnasse „Jeesus äratab usule“. Kas Ta meid on saanud äratada? Ja kui kord sai, kas siis püsime ärkvel?

Kuuldud tekstis öeldi, et Jeesus oli Kapernaumas sünagoogis, ja mitmetest teistest tekstidest on võimalik saada kinnitust sellele, et Ta läks ikka harjumuspäraselt hingamispäevadel pühakotta jumalateenistustele. Tal oli selline harjumus. Paljudel meist on seesama harjumus – tulla pühapäevahommikul pühakotta jumalateenistusele. Jeesus kuulutab selles sünagoogis nii võimsalt, et kuulajad imestavad, sest Ta kuulutab vägeva meelevallaga ja mitte nii, nagu on teinud kirjatundjad. Ja Ta mitte ainult ei kuuluta, vaid ajab kurja vaimu tõttu vaevatust kisendavast inimesest need rüvedad vaimud välja. Vägevad sõnad ja teod.

Tänane kirjakoht räägib aga veel ühest Jeesuse harjumusest – pidevast ja korrapärasest tegevusest. Ta eraldub palvele. Ta vajab Jumalaga palves kõnelemisi, oma taevaselt Isalt nõuküsimist. Markus kirjutab: „Ja varahommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ Seega on Jeesusel kaks harjumust: esiteks käia jumalateenistustel ehk osaleda nendel koos teistega ja eralduda palvele, palves kõnelda Jumalaga ja kuulata Jumalat, saada Taevaselt Isalt juhatust. Aga on veel midagi, mida Jeesus pidevalt teeb. Ta kuulutab evangeeliumit – rõõmusõnumit Jumala armust ja peagi saabuvast lunastusest, oma ristisurmast, ja ka ristist, mida ka Tema järgijatel tuleb kanda, ning Ta tervendab haigeid, annab lootust lootuse kaotanuile – Ta teenib inimesi, hoolib nendest, aitab neid, muudab nende elu elusamaks.

Tulles sünagoogist, kus Ta on ühest õnnetust hingest välja ajanud kurjad vaimud, läheb Ta Siimona ja Andrease majja ja kui Talle räägitakse Siimona ämmast, kes lamab palavikus oma asemel, suutmata teenida külalisi ja omasid, läheb Jeesus kohe haige juurde, võtab tal käest kinni – arst Luuka evangeeliumi järgi kummardub Jeesus haige üle ja teeb ta terveks. Ja Markus lisab, et Jumala Poja puudutusest tervekssaanu, Jumala armu kogenu hakkab kohe juuresolijaid teenima. Kui Jeesus kuuleb selle naise haigusest, läheb Ta kohe ta juurde, võtab käest kinni ja palavik lahkub. See sünnib taas ja taas. Inimestest, kes leiavad ühenduse Jumalaga, kaob hirmu, mure, segaduse hävitav palavik. See, kes julgeb võtta Jumalat tõsiselt, Talle avada oma südame ja hinge, muutub. Palavik alaneb ja kaob. Halvav pinge kaob, kui taipad, et oled Jumala peopesa kumeruses, Tema armastuse hõlmas.

On hingamispäev ja iga juut teadis, et sel päeval ei tohi teha mingisugust tööd, ka mitte arsti tööd. Jeesusel oleks olnud väga lihtne Peetruse ämma haigust ignoreerida, Ta oleks võinud ka kõik Temalt abi paluma tulnud haiged Peetruse maja juurest lasta minema saata, kuid seda Ta ei tee. Olenemata ajast ja kohast, siis kõikjal, kuhu Jeesus läheb, on Ta kaastundlik ja hooliv inimeste  tõsiste vajaduste suhtes ja palju on neid, kes usuvad, et Tema on selline, et Ta suudab ja tahab aidata. Kunagi seda usuti. Aga täna? Meie maailm on nagu Kapernaum täis haigeid ja kurjast vaimust vaevatuid, kuid selles maailmas loodavad liiga vähesed Jumala armule ja tervendavale väele. Isegi kristlaste hulgas on liiga vähe neid, kes kannaksid oma armsaid haigeksjäänuid Jumala ette. Pole siis ime, et see maailm muutub järjest haigemaks ja kurjadest vaimudest vaevatumaks. Millal õpivad ristiinimesed enam Jumalat usaldama, hakkavad enam kogu südamest usupalveid palvetama? Kui palju peab veel tulema häda, uusi haigusi?

Mõned väidavad, et usk olevat inimese südameasi. Seda tulevat teiste eest peita, endale hoida. Usk ei pane neid tegutsema. Selle tulek ei muuda nende argipäeva. Nokid mõned rosinad saiast ja jääd endiseks. Jeesus tuleb pühapaigast, jumalateenistuselt ja parandab kõrges palavikus lamava naise. Ja Ta jätkab. Ta tervendab veel paljusid. Markus ütleb, et terve linn oli kogunenud maja ukse ette – nad olid tulnud või toonud sinna oma haiged, et Jeesus ka nemad tervendaks. Nad usuvad, et Tema suudab seda. Ja Jeesus aitab hädalisi, tervendab ka kurjast vaimust vaevatuid. Markus ütleb, et Ta ei lubanud vaevatutest välja aetud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes Ta on. Armsad, sellest ei piisa, kui me teame, kes Jeesus on. Ka kurjad vaimud teadsid, kes Jeesus on. Üks neist oli öelnud: „Ma tean, kes sa oled, Jumala püha“ (Mk 1:24).

Meie koguduse leeriskäijatel tuleb leeriaja lõpus sooritada leeritest ja ühes küsimuses palume me neil tõmmata õigetele vastustele joon alla. Kas Jeesus on a) kord elanud eriliste võimetega inimene, b) kümne käsu „maaletooja“, c) Jumala Poeg, d) mustkunstnik?

Jah, Jeesus on nii kord elanud eriliste võimetega inimene kui ka Jumala Poeg, kuid selle teadasaamine või sellesse uskuma hakkamine ei pruugi kellegi elus midagi muuta. Paljude jaoks on jumalateenistustel käimine ja kõik muu kaks väga erinevat asja. Ka siis, kui nad tunnevad jumalateenistustel mingeid erilisi tundeid, rahu, rõõmu, teistega kokkukuuluvust, Jumala lähedust, Tema väge, lõpeb see kõik siis, kui siit minnakse. Nagu oleksid nad kõik siit saadu, siin kogetu koos lauluraamatuga riiulisse asetanud enne igapäevaellu tagasi minemist. Lakkavad laulud ja palved, kaob kogetud vägi. Usk, mida jätkub vaid kaheks tunniks nädalas või jõuluõhtuks. Jeesust vajatakse vaid hädades. Ollakse nagu Kapernauma elanikud.

Kuid tagasi tänase kirjakoha juurde. Juba varahommikul, veel pimeduses pärast paljude tervendamist hingamispäeval läheb Jeesus majast välja, leiab sobiva koha ja jääb palvele. Jeesus, Jumala Poeg, teeb seda väga sageli. Ta vajab seda – segamatut suhet oma Taevase Isaga. Kui Jeesus seda vajab, kui palju enam vajame seda meie, ekslikud inimesed!

Kui Tema õpilased Ta lõpuks üles leiavad ja ütlevad, et kõik otsivad Teda, teatab Ta neile: „Läki mujale!“ Peetrus ei mõista, miks Jeesus sellisel hetkel lahkub, kui Tema ja küllap ka Tema õpilased on kodulinnas nii populaarseks muutunud, kui Kapernaumas nii paljud Teda vajavad. Jeesus teatab, milleks Ta on tulnud. Esmane ei ole imetegude tegemine, haigete tervendamine, surnute ülesäratamine. Esmane on kuulutamine, kuid Kapernaumas seda ei vajata. Pärast Naatsaretist lahkumist sai Kapernaumast Jeesuse kuulutustöö kese. Ta teeb seal palju imesid, kuid tundub, et Tema kuulutust seal ei hinnata. Ta on sealsetele üks eriliste võimetega inimene, ravitseja, kuid mitte Messias. Temalt oodatakse aina enam ja enam tervendamisimesid. Nad ei vaja tema kuulutust. On soov paraneda füüsilistest ja vaimsetest hädadest, valudest, vaevustest, kuid muutuda, midagi enda juures muuta ei taheta. Las tema muudab haiguse terviseks, vaevuse kerguseks, kurbuse ja kibeduse rõõmuks ja rahuks, kuid kui ta hakkab rääkima sellest, et muutunu peaks muutuma, siis muutub ta tüütuks.

Jeesus lahkub sellest linnast. Mitte üks paik, ka mitte üks kirik ei saa ega peaks püüdma Jeesust vaid endale hoida ja kiidelda sellega, kuidas Tema nende juures tegutseb, mõista andes, et teised pole selleks piisavalt head. Jeesusest ei saa teha lokaalset tervendajat. Kummaline on see, et kuigi Kapernaum asub väga heas kohas, kalarohke Galilea järve kaldal, väga viljaka maa ääres, ei ole sellel linnal, milles elas kord ligi 1500 inimest, peagi linnana ja isegi mitte väikese külana tulevikku. Seda püütakse ka pärast suurt maavärisemist taas üles ehitada, kuid kõik katsed ebaõnnestuvad. Restaureeritud on vaid suure sünagoogi varemed ja Jeesuse ajal selle ümber olnud majade varemed. Sünagoogi ja järve vahel kord olnud maja, mille kohta on arvatud, et just see võis olla Peetruse maja, on teistest varemetest rohkem taastatud ja kaitstud klaaskatusega. Kuid nii, nagu Jeesus kord ennustas – Kapernauma linn kaob. Jeesus ütles kord: „Ja sina, Kapernaum, kas sind ülendatakse taevani? Ei, surmavallani tõugatakse sind alla.“ Kas ta ennustas maavärinat, mis neelas kõik hooned, või linnaelanike vaimset langemist, me ei tea. Selge on aga see, et ühelgi paigal, kus elu andja ja ülalpidaja, hoidja ja õnnistaja tagasi lükatakse, pole tulevikku. „Ma olen uurinud maailma paljude rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma Jumalata, ja kui mõni selline on ka kord olnud, pole temast tänaseks enam lõhnagi alles.“ Nii on väitnud üks tark inimene.

Jeesus ennustas kord, et rahval, kes Tema kuulutuse tagasi lükkab, pole tulevikku. Ta tahab, et Tema sõnumit kuulatakse, see vastu võetakse, sellesse usutakse, kuid Ta tahab ka seda, et uskuma hakanud ärkaksid oma senisest unest, muutuksid, võtaksid oma risti ja järgneksid talle. Kui võtame ristiusku ja Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise võimsat vabastavat sõnumit tõsiselt, siis meie elu muutub ja me oleme valmis võtma oma risti ja järgnema talle.

Rosinasaiast vaid rosinaid otsivate juurest Jeesus lahkub. Kristlus ei ole magusmugav usk – see on RISTIusk – ka risti kandmise usk.

Keegi on öelnud, et meie head teod ei tee meid kristlasteks, kuid kristlus, Kristusega kohtumine, Temasse uskuma hakkamine, Tema usaldamine ja järgimine, Tema tahtes elamine paneb meid häid tegusid tegema, teeb meist teenijad.

Jeesus ütleb oma jüngritele, kes keelitavad teda Kapernauma jääma: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!“ Ja Markus lisab: „Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.“

Siin kasutab Jeesus sõna, mis on meie Piiblites tõlgitud „naaberküladeks“. Selle mõte on: väikese linna mõõtu suured külad, mille ümber pole ehitatud kaitsemüüre.

Jeesus lahkub sealt, kus Temalt oodatakse vaid imesid: tervendamist, tuhandete näljaste toitmist. Ta lahkub sealt, kus ei taheta taibata tähtsaimat, kus ei võeta vastu tema kuulutatud rõõmusõnumit, kus keeldutakse muutumast, ehitatakse kaitsemüür enda ja elu muutva, elusamaks tegeva Jumala vahele, ei lasta Teda oma hinge, südamesse, ei taheta pärast ärkamist ärkvele jääda. Lastakse vanaviisi edasi – ollakse uneskõndijad, enamusega kaasaminejad, lastakse voolul end kanda. Galilea järvest algab Jordani jõgi ja kui lased end selle jõe voolul kanda, jõuad Surnumerre, kus jäävad ellu vaid mõned visamad bakterid. Ellujäämiseks tuleks pärast ristimist ujuda ka vastuvoolu.

Taas tuleb meelde üks sügaval nõukogude ajal noore neiuna kirikusse tulnud ja jäänud ning oma elu lõpuni oma kodukogudusse suurt panust andnud sügavalt usklik naine. Kui küsisin temalt, kuidas tema suutis jääda, kui suurem osa temaealisi kirikust eemale hirmutati, küsis ta minult, kas ma olen märganud, et allavoolu liiguvad, kõht ülespoole, surnud kalad. Elavad ujuvad ka vastuvoolu ja teevad ellujäämiseks kõik, mida suudavad. Lisas, et tema leidis kirikust rahu ja lootuse, usu ja rõõmu ja teda poleks peksteski kirikust eemale saadud.

Aga liigume veel tagasi Jeesuse-aegsesse Kapernauma. Jeesus muudab Kapernauma sünagoogi pühakojaks, kus sünnivad imed, kus kurjad vaimud vaevatust põgenevad. Ta liigub lihtsasse kodusse ja tervendab seal jõuetuna kõrges palavikus lebanu, ja jõuetust haigest saab paljude teenija. Nii peaks sündima igaühega, kes kohtub Jumala Pojaga. Jeesus ütleb mitmele halvatule: „Tõuse üles ja kõnni!“ ja nad tõusevad ja kõnnivad, ja Ta ütleb seda ka meile. Aja ennast püsti oma mugavast tugitoolist, diivaninurgast, raputa end lahti oma vana elu harjumuspärasest rütmist. Muuda ka oma kodu pühakojaks. Tee iga oma tööd nii, nagu sa teeksid seda Jumalale.

Lev Tolstoil on jutustus talupojast, kes igal õhtul, kui ta on lõpetanud oma põllu kündmise, läidab lambi ja tõstab selle põllul küntud maa üle nii, nagu ta süütab igal pühapäeval kirikus küünla oma lemmikaltaril. Luterluse üks suurtest põhimõtetest on see, et meie jumalateenistused ei ole meie missaohvrid – meie ei teeni jumalateenistustel Jumalat – Tema teenib meid oma sõnas ja sakramendis. Meie jumalateenistus on see, kui me kuulutatud Jumala Sõna ja armulaua hämmastavates andides Kristuse vastu võtame, sellest juhatust ja jõudu saades, andestust ja armu kogenutena läheme armastuses teenima neid, keda Jumal meie hoolde on andnud ja meie teele saadab: teeme oma tööd, täidame oma ülesandeid nii hästi kui vähegi võimalik. Jumala andestust kogenutena andestame oma võlglastele, halastust kogenutena halastame, armastust kogenutena armastame. Kirikusse tulemine ei peaks olema reaalsusest põgenemine. See peaks olema reaalsusest reaalsesse tulemine. See on reaalne suhe Jumala ja ligimestega ning jõu ja selguse saamine selleks, et usule ärganud inimestena elada hästi oma igapäevast elu, suuta ka kanda oma risti, ammutades selleks jõudu Kõigeväeliselt Jumalalt. Ilusat ärkamist ja ärkvelpüsimist meile kõigile! Aamen.

(Peetud Tallinna Jaani kirikus 31. detsembril 2020.)

„Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“ Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!““ (Lk 13:6–9).

Koguja ütleb: „Igale asjale on määratud aeg“ (Kg 3:1). Aamen.

Ja ongi üks aasta lõppemas. See oli meilegi antud aeg. Need olid meilegi kingitud kuud, nädalad, päevad, tunnid, minutid. Kuidas meil läks? Mis muutus? Küllap oskame lihtsalt leida mõned vastused küsimusele, mis muutus maailmas ja siin Eestis peagi mööduval aastal. Räägime uuest haigusest, paljudest piirangutest, maskide taha peitunud nägudest. Kirikule mõeldes saame meenutada jumalateenistuste esmakordset ärajäämist meie kiriku 153-aastases ajaloos ja kolmest jõuluõhtu teenistustest, kuhu jõudis kümme korda vähem inimesi kui eelmistel aastatel, armulaua jagamise muutumisest. Samas võis just sel aastal siit kirikust tehtud jõuluõhtu jumalateenistuse ülekandest saada osa sada korda enam inimesi, kui siin on jõuluõhtu teenistustel osalenud kokku viimase kümne aasta jooksul.

Kuid võime mõelda ka sel aastal siin toimunud muudest muutustest: neljast uuest suurest vitraažaknast, värviparandustest kiriku ja kõrvalruumide lagedes ja seintel, puhastatud, vahatatud ja õlitatud põrandatest, torni kapitaalremondi, kiriku piksekaitse ja maanduse paigaldamise lõpetamisest. Kuid ka paljudest lastest ja täiskasvanutest, keda anti või kes end andsid ristimises Jumala kätesse, ja leerilastest, kes vaatamata keerulistele aegadele läbisid leerikursuse ja võtsid vastu leeriõnnistuse, ning laulatatutest. Saame rääkida ka sellest, et aastaid pole siin koguduses nii paljud inimesed pöördunud meie koguduse vaimulike poole kirikliku matuse sooviga oma lähedastele. Ka sellest, et paljud inimesed on just sel aastal olnud hämmastavalt ohvrimeelsed, ja Armastuse ülemlaulu kauni teksti jõudmisest meie kiriku palveküünalde aluste juurde. See on vaid üks osa mööduva aasta headest, ilusatest viljadest siin pühakojas ja meie koguduses.

Igale asjale on määratud aeg. Tundub, et tihti oleme siin pühakojas ja koguduses suutnud seda mõista ja meid on väga hästi juhatatud ja väga rikkalikult õnnistatud. Kui oleksime veidi veel viivitanud torniremondiga, oleks ühel tormisel hetkel võinud juhtuda väga suur õnnetus. Kui oleksime veel edasi lükanud juba aastaid läbi roostetanud mittetöötava piksekaitse ja maanduse ehitust, oleks ühel äikeselisel hetkel võinud toimuda veel suurem õnnetus. Ja veel – saime uuesti liikuma torni ajanäitaja. Ka kella sihverplaat sai põhjalikult restaureeritud ja pärast pooleaastast seismist näitab kell meie tornis siin Eesti pealinna Vabaduse väljakul õiget aega. Ligi 80 aastat tagasi – 1930-ndate lõpus – kukkus meie kirikutorni ajanäitaja ühe tugevama tuulega alla Vabaduse väljakule. Keegi alla ei jäänud, kuid peagi algas siin maal uus aeg – okupatsioon, küüditamine, sõda. Veel mõned aastad ja pommitati Tallinna vanalinna. Jaani kirik ei saanud küll pommitabamust, aga purunesid kõikide akende klaasid.

Meie kirikutorni ajanäitaja oli juba kord nagu aja ränga muutumise ettekuulutaja. Eks selgi korral pikalt seistes kuulutas ta ette seda, kuidas peagi aeg siin ja peaaegu kogu selles arurutult tormavas maailmas otsekui seisma jäi.

Kord väitis üks ilusa hingega vaimulik EVALD SAAG, et kui Jumal on sellele maailmale andnud eksisteerimiseks 12 tundi, siis praegu on juba kell üks öösel. Aeg, milles elame, on juurde kingitud aeg – armuaeg. Paarkümmend aastat tagasi ütles üks tark suure südamega mees, et kell on üks öösel. Kummaline, meie kiriku ajanäitaja seisis mitu kuud nii, et selle seierid näitasid ajaks poolt kahte.

Meie kiriku torni ajanäitaja sai taas korda. Aidaku meid elu ja aja andja, et õpiksime olnust ja olevast midagi olulist. Et arutult tormajad õpiksid aeglustama oma käiku. Et lähedased ära unustanud õpiksid aru saama, et töö ega palju muudki ei lõpe kunagi ja et tähtis pole mitte see, mis meil on, vaid et sul on neid, kellega seda jagada.

Kuid millised on olnud peagi lõppeval aastal meie elu, meie tegude ja tegematajätmiste, meie sõnade ja ütlematajätmiste viljad? Oleme kui viinapuud, kellele kingiti elu ja keda Elu Andja lasi istutada heasse mulda, hästi kaitstud viinamäele, mida viimased 70 aastat pole laastanud sõjad, kus enam kui veerand sajandit on valitsenud iseseisvus. Loomulikult võib selleltki viinamäelt leida sellist, mille üle nuriseda, viriseda, kuid kui võrdleme end paljude teiste Nõukogude Liidu raudsest haardest pääsenud rahvastega ja ka suurema osa maailma rahvastega, on meil üsna vähe põhjust virisemiseks. Meid on siin väikesel viinamäel väga palju õnnistatud ja hoitud. Kuid milliseid vilju oleme meie sellel ilusal viinamäel kasvades kandnud? Millisteks oleme muutunud?

Kirjanik HELJO MÄNNI tütar kirjutas mulle hiljuti oma emast nii: „Oma elu viimastel aastatel, kui ta füüsis hakkas juba hääbuma, säras ta vaim üha kirkamalt. Terve elu on ema ärganud hommikul väga vara ja asunud kohe kirjutama. Ent elu lõpul algasid tema hommikud palves viibimisega, mis kestsid kuni mitu tundi. Ema ise tajus, et möödunud oli vaid kümme-viisteist minutit. Mõistan ja imetlen seda sügavust, kuhu ta oli jõudnud. Sellest ajatust ajast ja ruumitust ruumist kõnelevad ka tema viimased luuletused.“

Jah, nendes viimaste aastate luuletustes on palju taevasse vaatamist, Jumala läheduse igatsemist ja tajumist ja usku, et Jumal avab talle taevaväravad. Päevad, mis algasid mitmetunniste palvetega, muutusid väga viljakateks, kauniviljalisteks päevadeks.

Olin arvanud, et mõned MARTIN LUTHERI vägevad laused võivad olla liialdused. Näiteks see, kus ta väidab: „Mul on täna nii palju vaja teha, et pean kõige heaks kordasaamiseks alustama seda päeva kahetunnise palvega.“ Nüüd usun, et selles lauses on sügav tõde.

Kuidas on meiega? Kas kogu meie eelmise aasta palvete aegu kokku liites oli neid kaks tundi? Ja kas meie palved on olnud nii, nagu Luther on öelnud palve kohta – südamekõne Jumalaga? Luther on öelnud ka seda, et niisama enesestmõistetav kui see, et kingsepp valmistab kingi ja rätsep teeb rõivaid, on see, et kristlane teeb palveid. Kuidas on meie elus? Milline on olnud meie palveelu? Kas tüütu tükitöö, igavavõitu harjumus, millesse harva oma südame sisse paneme ja mida tehes unustame aja?

See, millised on meie elu viljad, sõltub palju sellest, milline on meie ühendus Jumala ja ligimestega. See sõltub palju sellest, mida me peame oluliseks – sellest, kas kihutame kohal olemata aina edasi mööda oma elu staadioniringe või oleme igas oma eluhetkes, oma suhtlemises, kohtumises kohal – oleme juuresolevad. Kas kanname tähelepanelikkuse, armastuse ilusaid vilju.

Mõtleme hetkeks, kuidas meil sellega peagi mööduval aastal on läinud. Kas oleme olnud kohal, võtnud tõsiselt, avatult, tähelepanelikult seda, mis toimub olevikus – käesolevas hetkes – või on meie mõtted rännanud minevikus või kihutanud tulevikku, libisesime pealispinnaliselt kõigest läbi?

„Oh peatu, hetk!“ Nii palus kord keegi. Kõik hetked, milles ollakse kohal, peatuvad ja kui selliseid hetki saab palju, muutub meie elupuu viljakaks. Me loome igavikku juba siia ajalikku.

Maailma on nakatanud kiirustamise vägev viirus ja vähesed igatsevad sellevastast vaktsiini. Kiirustamine ja pinnapealsus on juba ammu muutunud epideemiaks, 21. sajandi katkuks. Paljud kukuvad kokku, paljud on muutunud antidepressantide püsitarbijateks.

Keskendumisvõimet jääb paljudel aina vähemaks. Kiirustajatel pole aega süveneda. Teevad pelgalt pealkirju lugedes lõplikke järeldusi. Kaklevad nendega, kel oli aega süveneda. Nagu lauamängu mängijad, kes vaid ühte käiku ette nähes ei malda kaugemale vaadata, teevad kiiresti selle ühe, uskudes kindlalt, et see viib neid teistest kiiremini sihile, kuigi vaid pisut enam ette vaadates, süvenedes nad taipaksid, et liiguvad nii hädast hädasse, ühest veast järgmise veani ja kasvatavad oma elupuul viletsaid vilju.

Muide, keskendumisvõime on treenitav ja ajapuuduse tunne on väga vähe seotud ajaga – palju enam vaatenurgaga. Kui me arvame, et meil ei ole millegi tegemiseks aega, siis tähendab see tavaliselt seda, et miski muu on meile hetkel olulisem. Suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma. Meil on tegelikult piisavalt aega, aga meil ei ole aega kõige jaoks.

Jutustan teile loo raamatust, mille sain jõulukingiks. Raamatust „Mõnusad mõistulood“. Filosoofiaprofessor seisis loengusaalis ja tema ees laual olid mõned asjad. Ta võttis suure klaaspurgi ja täitis selle umbes viiesentimeetrise läbimõõduga kivikestega. Siis küsis ta tudengitelt, kas purk on täis. Nad vastasid, et see on täis. Professor võttis seejärel koti kiviklibuga ja valas ka väikesed kivikesed purki. Ta raputas seda kergelt, nii, et need vajusid suuremate kivikeste vahele. Siis küsis ta tudengitelt taas, kas purk on nüüd täis. Nad vastasid pisut vähem kindlalt kui enne, et purk on nüüd täis. Seejärel võttis professor koti liiva ja valas selle purki. Loomulikult vajus liiv tühjadesse kohtadesse kivide vahel. Taas küsis professor, kas nüüd on purk täis. Mõned tudengid nägid veega klaasi purgi kõrval ega julgenud enam väita, et purk on täis.

Professor rääkis: „Ma tahtsin teile öelda, et see purk kujutab endast teie elu. Suured kivid on olulised asjad: teie perekond, elukaaslane, lapsed, teie tervis – kõik, mis vaja, et elu oleks täisväärtuslik ka siis, kui muu kaoks. Need väikesed kivikesed on need olulised asjad teie elus, mis teile korda lähevad, näiteks töö, kodu, auto. Ning liiv on kõik muud pisiasjad. Kui panna esimesena purki liiv, siis ei jää sinna ruumi kiviklibule ega suurematele kividele. Sama kehtib ka teie elus. Kui kulutate kogu oma aja ja energia tühistele asjadele, siis ei jätku enam ruumi sellele, mis teile päris oluline on. Pöörake tähelepanu asjadele, mida te õnne jaoks vajate. Mängige lastega, minge abikaasaga tantsima. Selleks, et teha tööd, koristada kodu, valmistada süüa või sorteerida prügi, on alati aega. Hoolitsege esmalt kivide eest – asjade eest, mis on tõeliselt olulised. Seadke prioriteedid paika. Pange tähtsaimad asjad esikohale, teades, et kõik muu on pelgalt liiv.“

Mõtleme, kas oleme peagi mööduval aastal suutnud loobuda mõnest mitteolulisest tegevusest, mõnest mõttetust kroonilisest ajaröövlist. Kõike ei saa, ja mida vanemaks me jääme, seda enam on selles tõde – kõike ei saa.

VIKTOR E. FRANKL on öelnud, et inimene on see, kes pidevalt otsustab, kes ta on, ja pole vahet, kas oled vaba, vang või vangivalvur – meil kõigil tuleb pidevalt otsustada, kes me oleme. On vabu, kes elavad nagu vangid või vangivalvurid, ja on vange, kes elavad, nagu nad oleksid vabad. On vabu ja vange, kes kohtlevad oma ligimesi nagu julmad vangivalvurid, ja on vangivalvureid, kes teevad kõik, mis nendest sõltub, et käituda vangidega nii inimlikult kui vähegi võimalik.

Inimesed on nagu otsustavad puud. Meile on antud elu, meid kõiki on kusagile istutatud. Meie eest on kantud hoolt, kuid me ise otsustame, milliseid vilju me kanname – kas mahlakasmagusaid, rõõmutegevaid, tervendavaid, rahuandvaid või kibedaid mürgiseid, haigekstegevaid või isegi tapvaid vilju. Ja mõned otsustavad kogu oma aja õitsemisele kulutada. Nende jaoks on kõik väline nii oluline, et sisemise peale aega ei jää. Ainult õied.

See, kes kinkis meile elu, kes lasi meid oma viinamäele istutada, kinkis meile seal koha, kaitseb ja õnnistab meid – Tema soovib, et me elaksime nii, et meie elupuu kannaks häid, ilusaid vilju.

Kas oskame seda ise hinnata, milliseid vilju oleme sel peagi mööduval aastal kandnud? Kui see küsimus muudab meid pisut kurvaks või murelikuks, kui oleme endas pisut pettunud, siis ei peaks me kaotama lootust, lööma käega. Äkki kuuleme ka meie hea aedniku soovi elu andjale: jäta ta veel üheks aastaks, anna talle veel aega, kingime uued võimalused, näeme temaga veel veidi vaeva, loome sellised kasvutingimused, et sellele elupuule kasvaksid usu ja armastuse ilusad viljad.

Me ei tea, kui kaua meile veel siinolemiseks aega antakse – kas aasta või aastakümneid, kas kuu, nädal või tund. Pole mõtet muutuda-püüdmist oma ehk olematusse homsesse lükata. Las liiv ootab. On olulisemat, mis määrab meie igaviku.

Elu on kingitus – Looja kingitus – ja iga selle kingituse saaja saab koos kingitusega ka ülesande kasvatada oma elupuul häid, ilusaid vilju.

Võime küsida, miks sai pühakirjast kuuldud loos juba aastaid viljatuna kasvanud puu veel ühe armuaasta? Küllap seepärast, et aednik armastas seda puud.

Elu andja – Jumal – ootab meid, häidilusaid vilju. Hea aednik, Jumala Poeg Kristus, kostab Jumalale meie eest. Ta on andnud oma elu meie eest. Nii on Jumal armastanud maailma, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et kõigil Temasse uskujail oleks lõputult elu. Selles, kes taipab, et teda on nii lõpmata palju armastatud, tärkab see ääretu, rikkalik elu, rõõm, rahu ja lootus ning armastus ja ta eluviljad on ilusad.

Jeesus on öelnud, et lahus Temast ei suuda me midagi. Meie elupuu kannab ilusaid vilju siis, kui oleme Temaga ühendatud, kui laseme Temal endas tegutseda, kui võtame igas päevas aega küsida Tema tahte järgi ja püüame selle järgi elada. Kui oleme ühenduses Temaga, kellest lähtub elu, usu ja armastuse ammendamatu vägi.

Peagi algav uus aasta on armu aasta. See on Issanda aasta 2021. Loodame, et see maailm, kes oli aina kiireneva tempoga tormamas kuristiku poole, sai selle aasta järsust pidurdamisest aru, et kui me ise oma ahnitseva, arutult ületarbiva elu tempot maha ei võta, olulist oluliseks pidama ei hakka, oma minemise suunda ei muuda, siis kihutame peagi põrgu kiirteel hävingusse.

Meiegi peaksime saama meile antud aja peremeesteks, nendeks, kes ei lohise kihutavatega kaasa, vaid teevad õigeid otsuseid, võtavad enam aega, et suhelda oma Jumala ja oma ligimestega ja olla seejuures ka kohal, olla tähelepanelikud, hoolivad, olla need, kes armastust ja halastust kogenutena kingivad seda oma ligimestele ja armastust oma Jumalale.

Soovin teile õnnistatud, ilusate ja heade viljadega peagi algavat uut Issanda aastat! Olge hoitud ja hoidke oma armsaid!

PALVE: Issand Jumal, elu andja halastaja Isa, Jeesus Kristus, armastav aednik, kes palud meie eest, me täname Sind, et Sa oled meid lasknud oma sõnast ja altarisakramendist osa saada. Sina oled sel peagi mööduval aastal meie ihule ja hingele kinkinud palju head. Täida ka uus aasta oma õnnistuse ja armuga ja anna meile tarkust seda õnnistust siit Sinu pühakojast otsima tulla ja aita meil kanda häid ja ilusaid vilju. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.

*

(Foto: Rauno Volmar)

Mt 18:15–22: Jeesus: „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“

Üks vana lugu räägib kuningast, kes kord kuulis, et tema riigis asub küla, kus inimesed elavad sõbralikult ilma tülide ja lahkarvamusteta. Ta otsustas nende õnnelikkuse saladuse välja uurida ja asus selle kauge küla poole teele. Kohtudes külavanemaga, küsis ta, mis on nende hea elu retsept. Vastuse asemel võttis külavanem paberi ja sule ja hakkas midagi kirjutama. Ta kirjutas väga kaua. Kui ta viimaks lõpetas ja paberi kuningale ulatas, nägi too oma hämmastuseks, et paberil on ainult kolm sõna: ARMASTUS, KANNATLIKKUS, ANDESTUS. Ja nõnda sada korda – sada korda armastus, sada korda kannatlikkus, sada korda andestus.

„Kui kristlased elaksid Kristuse õpetuse järgi, poleks neile siin maailmas midagi võimatu!“ Nii väitis mulle hiljuti üks noor ja tark tegelane. Olen temaga nõus. Olen nõus ka ühe kristlasest filosoofiga, kes on leidnud, et kristliku kiriku ajalugu on kiriku algusest peale ka Kristuse salgamise ajalugu. Liiga palju on kiriku eestvõtmisel või vaikival heakskiidul või hirmust põhjustatud mittesekkumisel sündinud siin maailmas sellist, mida on põhjust häbeneda. Tegelikult on ime, et kirik on vaatamata suurtele möödalaskmistele ja paljudel aegadel paljudes paikades oma tulisust kaotades siiani alles ja kasvab oma liikmete arvult ka tänapäeval paljudes maailma paikades. Jumal pole oma kirikut jätnud isegi siis, kui kirik on koledasti kiiva kiskunud.

Üks parandav vägi Kristuse kirikus lähtub andekssaamisest, andeksandmisest ja andekspalumisest. Ma ei räägi vabandamisest, vaid andekspalumisest. See kirik sai alguse süütu, patutu surmast nende eest, kes on süüdi. Jumala Poeg võttis meie eksimuste, meie patu viljade tasu – Tema võttis meile määratud, meie poolt meie patuga välja teenitud alanduse, kannatused ja surma enese peale. Kuid Ta ei teinud seda selleks, et meie võiksime seda teades muretult vanal valel viisil jätkata, vaid et sellesse uskudes, et Jumal on meid nii palju armastanud, võiksime meie loobuda vanal ja valel viisil jätkamisest; et Jumalalt andestust paludes ja andeksandmist Temalt vastu võttes oleksime meie valmis andestama neile, kes meilt andeks paluvad, ja suudaksime andestada ka neile, kes on meie vastu eksinud, kuid ei suuda või ei oska andeks paluda.

Selle pühapäeva teemaks on ANDEKSAND ja pühakirja selge sõnum, palve ristiinimestele: „Andke üksteisele andeks!“ Jeesus ei käsi meil pattu tolereerida, silmi meile meeldivate inimeste patu ees kinni pigistada. Tema, kes on armastus ja kes ootab meiltki armastuses kasvamist, ei arva, et kui keegi kedagi armastab, siis laseb ta armastatul rahuga kuristiku servani kõndida ja ka kuristikku kukkuda. Ta palub, et me hoiataksime kuristiku poole liikuvaid ligimesi. Kuid Ta soovitab meil olla hoiatamise ja noomimisega delikaatsed. Ärge mõistke hukka, ärge mõistke kohut, ärge rääkige selja taga ega manitsege masside ees. Esmalt minge ja rääkige nelja silma all ja kui see ei aita, minge mitmekesi, ja alles siis, kui eksinu pole valmis oma eksimusi tunnistama, oma vigu parandama, siis peaks asja viima koguduse ette. Mitte sotsiaalmeediasse, mitte ajakirjandusse, mitte kohtusse.

Mind ehmatas ühe uuringu tulemus. Kui küsiti, mida teevad selles uuringus osalenud eestimaalased, kui nad näevad sotsiaalmeedias midagi, mis nende arvates ei vasta tõele, mis on selgelt laim, lollus, eksitav vale, julges koguni 33% nendest tunnistada, et saadavad selle edasi – paljundavad, levitavad valet, laimu, lollust. Mis see on? Miks nad nii käituvad? Üks põhjendus on see, et nad kardavad mingist nende arvates suurest ja olulisest grupist välja kukkuda. Nad tahavad olla nagu teised. Nad ei julge või isegi ei oska enam oma peaga mõelda. Nad räägivad õhinal, kuidas keegi hakkab miljardeid vaktsineerides neid kiibistama, nende mõtteid ja tegutsemisi juhtima, kuid teevad seda seal, kus nad on ise juba juhitavad, kus nad on valmis tegema mida tahes, selleks et saavutada mõnda laiki – pisikest pealiskaudset tunnustust, ülestõstetud pöidla märki –, tunda, et nad kellelegi meeldivad ja kuuluvad kellegi kampa. Oo, pühast kauge lihtsameelsus!

Kui meil keelati kaks kevadkuud siin teenistusi pidada, leidsime me kohe võimaluse tühjas kirikus pühapäevaste teenistustega jätkata, saime nõusse linnajuhid ja hakkasime siit igal pühapäeval tegema jumalateenistuste ülekandeid. Esialgu tundus, et neid vaatab palju enam inimesi, kui on tavaliselt jumalateenistustel osalejaid. Vaatajate arv oli alati üle poolesaja. Siis aga saime täpsema statistika. Kui oli 700 vaatajat, siis oli kogu vaatamiste aeg veidi üle saja tunni. Kuidas nii? Aga lihtsalt. Näiteks 50 inimest vaatasid algusest lõpuni tunnise teenistuse ja 650 vaatasid, kuulasid mõne sekundi või minuti. Mida näitab mõne FB postituse juures heakskiitvate märkide, püstiste pöialde arv? Kas seda, et lugu meeldib, või meeldib loo juures olev pilt või meeldib pisut vaid pealkiri või postitaja? Kindlasti ei ole see aga see, mille nimel oleks mõistlik kaotada mõistus, au ja häbitunne, paljundada lollust, külvata hirmu, ebakindlust.

Mu tark sõber, kes neid asju on põhjalikult uurinud ja kel on kasutada palju põhjalikku ja tõsiseltvõetavat materjali, väitis, et üleilmastumine ja reklaamituru summade liikumine suurte hiiglaste kätte on viinud väikese Eesti ajakirjanduse olukorda, kus peagi pole enam võimalik palka maksta neile ajakirjanikele, kes tahaksid enne mõelda ja uurida, end teemaga kurssi viia ja siis lugu teha. Tasapisi, pisitasa jäävad tööle vaid puusalt tulistajad, kuulekad tellimuste täitjad. Mäletan, kuidas ETV esimeses stuudios lõpetas ajakirjaniku pideva teravatele ja kiiretele küsimustele vastata püüdja vahelesegamise saatekülalise lihtne ütlemine: „Kui te soovite mõnele oma küsimusele ka vastust saada, siis palun laske mul vastata – kuulake mu vastus ära.“ See mõjus. Sellele ajakirjanikule mõjus. Mõnele ei mõju. Vastaja on vaja viia pidevate vahelesegamiste ja teravate süüdistavate küsimustega nii kaugele, et ta ühel hetkel ütleb midagi, mida saab panna suureks pealkirjaks ja koguda kontekstist välja rebitud lausega tuhandeid reageerimisi, kurje kommentaare. Nii säilitab ajakirjanik töökoha, ja sealt, kus tundub olevat palju lugejaid, reageerijaid, ei lahku reklaamirahad. See on julm-visa võitlus ellujäämise nimel. Võitlus, milles ei paluta andeks. See pole National Geographicu üleilmne miljoniliste tiraažidega ajakiri, kus ajakirjanik saab mõne loo kirjutamiseks mitu aastat aega ja võimalusi igati teemasse sukelduda. Kas panete tähele, kuidas needsamad ajakirjanikud, kes heidavad nende või teiste juhtide arvates eksinutele ette seda, et nad ei palu vabandust, viskavad nalja nende üle, kes avalikult ka vabandusepalumist vältivate inimeste eest vabandust paluvad?

Andeks paluda või mitte, selles on küsimus ... Tegelikult ei ole. Ristiinimese jaoks peaks andekspalumine ja vabandusepalumine, andeksandmine ja vabandussõnade vastuvõtmine olema enesestmõistetavad. Kui ma palun kirikus jumalateenistusel koos teistega Jumalalt andeks oma eksimused, oma patu, ja kuulen, kuidas vaimulik Jumala kutsutud ja seatud saadikuna kuulutab mulle pattude andeksandmist, siis ei peaks ju mul pärast seda olema raske andestada neile, kes on minu vastu eksinud. Kui see on raske, siis ei ole ma vist hakanud uskuma absolutsiooni väge, seda, et Kõigeväeline Jumal on mulle minu patud andestanud. Või ei usu ma seda, mida Jeesus on rõhutanud – et kui meie ei andesta oma võlglastele, ei andesta Jumal ka meile. Me võtame oma kangusega, andeksandmatusega, vihaga, kättemaksuhimuga Jumalat võimaluse andestada meile. Kristus on reaalselt kannatanud, reaalselt surnud meie pattude pärast. Selles ei saa me midagi muuta. Kui me aga soovime, et see kehtiks ka meie kohta, tuleb meil see usus vastu võtta ja jõuda nii andeksandmise vastuvõtmise kui andeksandmiseni.

Kellelegi andestades hargnevad lahti sõlmed ja minevik pääseb vabaks ja meie saame rahu ja rõõmuga liikuda edasi.

Keegi on öelnud: „Mind ei huvita minevik. Mind huvitab tulevik, sest seal kavatsen ma veeta oma ülejäänud elu.“ Kus kavatseme meie veeta oma ülejäänud elu? Kas meile kord tehtud ülekohtule, halvale mõeldes või eksinuile ja ka iseendale andestades edasi liikuda ja elada ilma mineviku koormaid kaasa vedamata?

Kuid mida tähendavad need Jeesuse sõnad tänase jutluse aluseks antud kirjakohas: „Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas.“ Ta ütleb seda oma jüngritele – tulevastele apostlitele. Seda on nimetatud võtmete meelevallaks. Iga ordineeritud, vaimulikku ametisse pühitsetu teab, et see võtmete meelevald on ka talle antud. Me võime vaimulikena kuulutada Jumala andeksandi ja nimetada patuks seda, mida Jumal nimetab pühakirjas patuks, kuid seda tehes ei tohiks ükski vaimulik unustada veel üht võtit, mis võib avada või ka sulgeda võtmete meelevalla kasutaja ees Jumalariigi ukse. See on armastuse ja halastuse võti. Patt on ja jääb patuks, kuid suurimad patu viljad on vihkamine, armastuse puudus ja ükskõiksus. Viimsepäeva kohtust kõneldes ei räägi Jeesus ühestki valest teost, mis viib inimesed kohtumõistja vasakule käele ja sealt igavesse hukatusse. Ta räägib ükskõiksusest, silmade sulgemisest abivajajate ees, ta räägib tegemata jäetud heast. „Mul oli nälg, janu, olin haige, olin vangis, aga teie ei aidanud, ei leidnud aega, ei tulnud mu juurde,“ ja lisab, et „kõik, mida me jätsime tegemata ühele tema vähimatest, jätsime tegemata Talle“.

Absolutsioon – pattude andeksandmise kuulutus ja selle vastuvõtmine. Miks on need nii olulised? Et hing ei hakkaks üle ajama, et hingekamber ei saaks söövitavat süüd pilgeni täis ja täis kambriga inimene ei muutuks tuimaks, kalgiks, ei harjuks halvaga ära, ei kaotaks süütunnet, ei hakkaks end õigustama, teistega, endast enda arvates veel hullematega, võrdlema.

On üks vana mõistujutt: „Ma ütlesin kividele: „Saage inimesteks.“ Nad vastasid: „Me pole piisavalt kõvad.““

Tänase kirjakoha lõpus on üks imeline tõotus. Jeesus ütleb ja tõotab: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“

Paabeli torni ehitajate keeled segati. Meie eelkäijad arvasid, et hingedeaja ilmad on nii udused ja hämarad seepärast, et sel ajal on teispoolsusesse läinutel luba tulla siinpoolsete ilma ja õhk on siis hingedest paks. Üks luuletaja arvab, et meid ümbritseb ja meis on umbusu udu. Jeesus ütleb, et ühel meelel olemine on midagi nii erilist, et see avab Jumala südame. Kõigeväeline Jumal on lubanud olla nende keskel, kes on Tema nimel koos. Küllap seepärast paljud tunnevadki kirikus tunnet, mida kusagil mujal nii rake on leida, kogeda. Olen ikka imestanud, kuidas kirikusse jumalateenistusele tuleb ka inimesi, kellel on siia ääretult raske jõuda ja kellelt see nõuab suurte takistuste ületamist, enda vägevat kokkuvõtmist, eneseületamist. Nemad on vist taibanud, milline vägi vallandub jumalateenistustel, ühises palves ja palve ja tänulauludes, armulauas. Pühakirjas palutakse kristlasi: „Ärge jätke koguduse kooskäimisi.“ Ärge jääge kõrvale, ärge jääge üksi. Üksijääjaid on hingevaenlasel mure, hirmu, umbusu, vale abil lihtne neelata.

Jeesus ütleb: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“

Et taibata paremini selle kirjakoha mõtet, on meil mõistlik mõtelda sellele, mida on Jeesus enne neid vägevaid sõnu rääkinud. Vahetult enne seda kõneles ta Matteuse evangeeliumis loo kadunud lambast, tema otsimisest ja leidmisest, ja alustas oma juttu sõnadega: „Kes teie seast, kellel on sada lammast ja tema ühe nendest kaotab, ei läheks seda kadunut otsima.“ Ja sellele loole lisab Matteus Jeesuse sõnad sellest, kuidas me peaksime kadunuid püüdma tagasi tuua, eluteele juhtida. See on asi, milles me võiksime olla ühel meelel. Kirik peaks olema nagu kodu, kuhu julgeb ka eksinu tagasi tulla, sest ta teab, et teda oodatakse, talle andestatakse, temast hoolitakse ja et seal olijatel pole ükskõik, mis teistest selle kodu omadest, pereliikmetest, saab. Siia jõudjad kogevad andekandi ja armastust ja muutuvad ka ise andeksandjateks, enam ja enam armastust kinkijateks. Siin ei armastata pattu, aga siin armastatakse patust. Siin hoolitakse isegi köhatajatest.

Täna, isadepäeval on paljudel põhjust olla tänulikud, kui mõtleme oma isadele ja vanaisadele. Mõned on kurvad, sest nende kodudes, peredes ei läinud meestega hästi. Kuid kui isadepäev on sel korral sattunud pühapäevale, milles meid kutsutakse üksteisele andeks andma, siis on ehk mõistlik püüda täna vähemalt oma mõtetes andestada isadele, kes ei saanud oma ülesandega hästi hakkama.

Kord seisame me kõik Kristuse kohtujärje ees ja Tema on öelnud, et seal andestatakse andestajatele, seal hoolitakse hooljatest.

Lõpetan vana palvega: „Jumal, vabasta meid argusest, mis kohkub tagasi uue tõe ees, laiskusest, mis lepib pooltõdedega, ja ülbusest, mis arvab, et teab kõiki tõdesid. Aita mul vastu võtta Sinu andestus ja andestada neile, kes võib-olla eksisid minu vastu. Aita mind andestust vastu võttes ja teistele andestades liikuda edasi mööda elutee ilusat rada!“ Aamen.

„Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, kes halastab hädaliste peale, on õnnis. Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head. Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju. Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks. Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab. Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele. Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks. Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust. Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes. Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat. Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik. Mõistliku südames hingab tarkus, aga alpide sees pole seda tunda. Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele“ (Õp 14:21–27, 29–34).

Isandalt ühe talendi saanu ütles isandale hiljem: „Ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse“ (Mt 25:25).

Kirikuisa FULGENTIUS RUSPEST on öelnud: „Kristus on teinud armastusest taevaredeli, mida mööda me saame minna taevasse.“ Hakkaks siis muudkui minema! Mis siin enam rääkida! Tegudele! Kuid küllap igaüks meist teab, et see pole üldse lihtne. MARTIN LUTHERGI püüdis kõigest väest, aga lõpuks taipas, et ilma Jumala armuta kukume me läbi, olgu meie kavatsused kui tahes head ja meie heateod kui tahes silmapaistvad.

Legendaarsest kirikuõpetajast HARRI HAAMERIST räägitakse, et kui ta Saaremaa väiksemate ja vaesemate koguduste pealt suure Tartu Pauluse koguduse õpetajaks sai, teinud selle koguduse juhatus peagi otsuse, et nende õpetajale antakse tema palgast palgapäeval vaid pool ja teine pool antakse õpetaja abikaasale, et õpetaja pere nälga ei jääks. Miks nii? Aga Tartus levis kiiresti jutt, et uuel õpetajal on nii hea süda, et kui lähed temalt raha küsima, siis tema annab, ja nii koguneski igal Pauluse koguduse palgapäeval kiriku juurde järjest enam hädalisi ja õpetaja kuulas nende kurvad lood ära ja jagas – nii kaua, kui tal endal enam midagi ei olnud. Seepärast antudki talle vaid pool tema palgast.

Hädalisi on palju. Maailm on tõelises hädas olijaid täis. Beiruti rahvas on hädas. Suurem osa aafriklasi on hädas. Suur osa Aasias ja Lõuna-Ameerikas elavaid on hädas. Miljonid surevad nälga. Ja meiesugused vitsutavad head ja paremat, lahutavad oma meelt, ei suuda enam kõike kokkuostetut oma riidekappidesse sisse suruda. Ebaõiglus lokkab ja võtab aina grotesksemaid mõõtmeid. Jah, oma tänastest ja järgneva nädala annetustest poole kanname ka meie pagulasabi organisatsiooni kaudu Beiruti hädaliste aitamiseks ja teise Eesti ühe väikese ja aktiivse hädasoleva maakoguduse toetuseks, kuid see on pisku kõige selle maailma suure häda leevendamiseks.

Mäletan üht jutuajamist. Olime ühe soome vaimulikuga kõnelenud Luuka evangeeliumi kadunud poegade ja muude kadunute lugudest, kui ta äkki küsis, mis ma arvan, kus need kadunud on, kellest Jeesus meile suurt südamevalu tundes kõneleb. Eks minagi vaatasin kohe kaugetele maadele, kus inimesed nälga surevad, rändavad kodututena, hirmunutena. Tema arvas, et need kadunud, kellest Jeesus meile kõneleb, on palju lähemal – nad on meie kodus, meie sugulaste ja sõprade hulgas. Paljud neist on muutunud meile nähtamatuteks. Me ehk ei vaata nende kurbadesse silmadesse. Me ei taha teada, kuidas neil läheb. Kui kunagi vaja, oleme valmis minema nende matustele. Ostame siis ehk suure kalli pärja või kimbu, aga seni vaatame nendest läbi, neist mööda. Räägime nendega ilmast ja muust välisest ja me igaks juhuks ei küsi, kuidas neil läheb. Armsad, kas pole me sel aastal jõudnud aega, kus meie ümber on järjest enam inimesi, kellelt peaksime küsima, kuidas neil läheb? Hiljuti ütles üks firma omanik, keda eriolukord korralikult räsis, et ma olnud ainus, kes tema käest mõned kuud tagasi küsis, kuidas ta hakkama saab. Nägin, et seda meenutades voolasid pisarad tema põskedel. Miks me ei küsi? Kas kardame või oleme kivistunud? Kas ikka oleme ristiinimesed?

Liigub ringi üks lugu. Üks eestlane küsib asjatundjalt, kas nüüd, kui koroonakriis on pisut pehmenenud ja eriolukord möödunud, võime me teineteisest uuesti viie meetri kaugusele hoida ega pea seda kahemeetrist vahet hoidma ...

Kui suur osa vanast Beirutist õhku lendas, avasid kaugemal elavad Beiruti ja selle lähiümbruse elanikud kodutuks jäänutele oma kodud. Sama toimus kord ka Kanadas ja Rootsis. Siit repressioonide kartuses põgenenud eestlased elasid paljude peredega ühes majas või korteris ja kutsusid sinna juurde neid, kel muid võimalusi ei olnud. Nii elati – pead-jalad koos, kuni jalad alla saadi. Olen kuulnud paljusid lugusid inimestest, kes pärast sõda siin maal linnades, ise väga kitsastes oludes elades, võtsid enda juurde elama oma maalt või vangilaagritest tulnud sugulasi. Öösiti tehti asemed köögi ja elutoa laudade alla, jagati vähest sööki. Rasked ajad panevad paljusid kokku hoidma. Suur ja kiiresti tulnud rikkus paneb paljusid vaesematest eemalduma. Õnneks mitte kõiki.

Üks vana lugu kõneleb rikkast inimesest, kes sureb ja kohtub taevaväraval Peetrusega. Pikka aega ei leia Peetrus selle tulija nime oma raamatutest. Lõpuks leiab ja teatab, et nad peavad nüüd üles otsima tema taevase eluaseme. Inimene ütleb, et tal jäi maa peale maha väga uhke elamine ja väga palju raha, ja pakub seda Peetrusele, lootes saada taevas paremat eluaset – ikka vähemalt sellist, millega ta maa peal end ära harjutas. Peetrus ütles, et taevastesse eluasemetesse saab iga inimene investeerida, kuni ta veel maa peal elab. Inimene jääb kurvaks, kuid oma taevase hõreda hurtsiku juurde jõudes vajub ta kurvastusest kössi. Peetrus teatab, et selle eest, mida inimene maa peal taevasse panustas, pole seal midagi paremat võimalik pakkuda. Hõre hurtsik igavikuks.

Kuid kuidas see taevasse panustamine käib? Ikka läbi usu ja lootuse ja armastuse ja suurim neist on armastus. Õpetussõnadest kuulsime: „Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, kes halastab hädaliste peale, on õnnis. Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.“

Põlgus, halastamatus ja kurja kavatsemine ja tegemine on taevaredeli pulkade murdmise kindlad viisid.

Koonduslaagri õudused üle elanud neuroloog ja psühhiaater VIKTOR E. FRANKL on öelnud: „Mis on inimene? Ta on olend, kes otsustab. Ja ta otsustab ikka ja jälle, kes ta on, kes ta on nüüd ja kes ta on järgmisel hetkel. Tal on võimalus olla ingel ja kurat.“ Jah, ja seda ka oma hoiakutes, teistele hinnangute andmises.

Osalesin aastaid tagasi suurel purjekal „Piirist piirini“ regatil. Igal päeval järgmine võistlus, uus punktiarvestus. Esimesel etapil andis meie jahi kogenud kapten AARE KÖÖP pooleteistkümneks tunniks jahi juhtimise minu kätesse ja kui hirmunult küsisin, milliseid navigatsiooniseadmeid peaksin ma jälgima, vastas mulle, et kuna olen vaimulik, siis vaadaku ma taevasse. Näitas mulle sealt üht pilve ja ütles, et ma selle suunas sõidaksin. Seejärel ütles, et läheb viskab end kajutis pikali, ja läinud ta oligi. Enne Kunda sadamat tuli ta alt üles, võttis juhtimise üle ja me jõudsime sellesse sadamasse esimesena. Hiljem teatati, et saime etapil kolmanda koha. Kuidas nii? Kapten seletas, et kohti jagades ei arvestata mitte vaid vahemaa läbimiseks kulunud ajaga, vaid ka iga jahi suuruse ja mitme teise olulise asjaga. Kohtade jagajad teavad, et erinevad sõiduriistad on erinevate võimalustega. Reeglid on tehtud võimalikult õiglased.

Olen sel aastal mõistnud, kui erinev on isegi erinevatel jalgratastel sõitmine. Kui kerge või raske su ratas on, kui kitsad või laiad on selle kummid, kui hästi õlitatud, kui suur on raam, milline sadul, kui palju käike, erinevaid võimalusi. Kuni ratturi riietuse ja kehakaaluni välja. Kuid nii on ka inimestega. Me kõik oleme erinevad ja kui me seda erinevust ei arvesta, võime olla teiste suhtes väga ülekohtused. Kui palju on neid, kes peavad peaaegu kogu elu sõitma oma väga viletsate eluratastega, pidevalt tühjaks minevate rehvidega, vaid mõne käiguga! Paljud neist pingutavad väga, et püsti püsida, veidigi edasi liikuda, ja aeg-ajalt nad kuulevad, kuidas mõni elektrimootoriga ratta saanu neist mööda tuhisedes nende kohta mõne põlgliku märkuse teeb.

Keegi ütles ühe väga kõrgest tipust alla kukkunu kohta, et kui ta selle mehe isaga kohtus, sai ta aru, et mitte see polnud ime, et sellise isa kodus üles kasvanud poeg lõpuks põhja prantsatas, vaid see, et ta sellistes oludes kasvades kord tippu jõudis.

Meie Looja teab, mis meil on, mida Ta meile meie suutlikkust mööda on jaganud. Kristus on meile kõigile jaganud talente – taevalikku varandust – ja Ta ootab, et igaüks meist oma elu jooksul neid võimalikult hästi kasutaks. Ta jagab neid talente vastavalt sellele, milline on meie suutlikkus neid kasutada. Tema teab, milleks me võimelised oleme ja Ta ei ole oma hinnangus ülekohtune. Meie sageli oleme.

Õpetussõnades öeldi: „Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu.“

Käisin külas ühel vahval vanaproual. Ta oli teinud suuri ettevalmistusi ja ütles mulle, kui paljudele on ta eelmistel päevadel rääkinud sellest, kui kõrge külaline talle külla tuleb. Ütlesin, et ta peab neile nüüd uuesti helistama ja ütlema, et külaline ei olnudki väga kõrge. Alla meeter üheksakümne. Mahtus kummardamata igast uksest sisse.

Kõrgus või madalus? Millega seda mõõta, millega võrrelda? Taevast vaadates on iga inimene vaid imetilluke täpp. Oma kuninglikult taevatroonilt siia maa peale tulnud, inimlapseks saanud, meie eest kannatanud ja ristil surnud Jumala Pojaga võrreldes oleme me kõik murustki madalamad.

Õpetussõnades öeldi meile: „Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat.“

Meil tuleb valida. Viletsat on lihtne rõhuda, alandada, põlata, nähtamatuks muuta. Õnneks suurem osa nendest tõmbuvad ise inimestest eemale, poevad oma tubadesse, vooditesse, jäävad järjest vaiksemaks. Ei helista. Ei kutsu külla, ei looda, et meil on nende jaoks aega. Tegelikult pole ju küsimus ajas, vaid südamehoiakus, aga Jeesus on meile selgeks teinud, et kõike head oma vähimatele vendadele ja õdedele tegemata jättes jätame selle tegemata Talle. Madalat mitte märgates, mitte aidates pehkivad meie taevaredeli pulgad.

Matsin hiljuti üht meie koguduse liiget, kes oli peaaegu poole oma elust olnud eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Üks tema sõbranna, selle kooli õppealajuhataja, meenutas, et lahkunu oli kogu aeg rääkinud, kui head õpilased tal on. Teised aina kurtsid, et neil on halbu õpilasi, aga temal olnud vaid head õpilased. Ja kui ta sattus lõpuks haiglasse, kirjutas ta oma märkmikusse, kui head arstid ja hooldajad seal haiglas on. Sama kordus siis, kui ta kaks aastat hooldekodus pidi olema. Ikka olid kõik inimesed ta ümber tema meelest head. Isegi oma esimesest abikaasast, kellega nad lahku läksid, kirjutas ta vaid head ja kui selle teine naine suri, käis tema teda hooldamas ja mattis ka. Ja Jumal oli ka tema meelest ta vastu väga hea.

Huvitaval kombel satub mõne inimese teele vaid häid inimesi ja teine näeb enda ümber olijate hulgas muudkui halbu. Ühte tullakse rõõmuga ka haiglasse ja hooldekodusse vaatama. Teistele ei julge isegi lähedased helistada. Üks näeb ka madalale vajunutes ilusat, sest ta kummardub nende ette, hoolib nendest peaaegu nii, nagu armuline ja halastav Jumal meist, ekslikest, madalatest, hoolib.

Looja on igale meist kinkinud talente. Tema teab, kui palju on Ta inimesele elu andes talle kaasa andnud ja kui palju on keegi Temalt hiljem osanud vastu võtta. Tema tahab, et me neid ande, neid talente kasutades oma elu elaksime, enda ja teistegi elu elamisväärsemaks muudaksime.

Matsin meest, kellele isa, siis kui ta poeg oli veel väike, kinkis väga väärtusliku viiuli. Ta uskus oma pojasse ja poeg saigi läbi suure töö ja pühendumise väga heaks viiuldajaks ja heliloojaks. Meie Taevane Isa on igale meist kinkinud palju enam ja Tema igatseb, et me meile kingituga elaksime ilusa elu. Tema õnnistab ja hoiab, kaitseb ja kingib head. Lõpmata palju, igavesti. Meil on vaid vaja püsida Tema läheduses – oma otsatult rikka Isa läheduses, Temalt kõike õnnistust vastu võtta ja seda ka teistele jagada. Selleks on vaja headust ja tublidust ja ustavust ning loomulikult ka armastust ja julgust.

C. S. LEWIS on kirjutanud raamatus „Neli armastust“: „Armastada, tähendab olla haavatav. Armasta – ja su süda saab survatud või ta puruneb. Kui tahad südant puutumatuna hoida, siis ei tohi sa seda kellegagi jagada, isegi mitte mõne loomaga. Mässi ta hoolikalt oma hobide ja pisiluksuste võrku, väldi kõiki raskustesse sattumisi, hoia teda turvaliselt ehtelaekas või oma isekuse kirstus. Kuid selles ehtelaeka turvalisuses, pimedas, liikumatuna ja õhuvooluta süda muutub. Ta ei purune, ta muutub purustamatuks, läbitungimatuks, lunastamatuks. Ainus koht väljaspool Taevast, kus sa võid olla täiuslikult vaba kõikidest ohtudest ning armastuse orbiidilt kõrvalekaldumistest, on põrgu.“

Kristus on teinud armastusest taevaredeli ja Ta tahab, et me hirmu tundmata seda mööda Taevasse jõuaksime. Ilusat taevateed meile kõigile!

Peetud 2020. aasta 7. juunil Jaani kirikus.

Rm 11:33–35 ja Iiobi 37:21–24: „Oh seda Jumala rikkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed.

Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse. Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus – Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste. Kõigevägevam – temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust. Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.“ Aamen.

Inglise jalgpallur ärkas koomast ja rääkis puhast prantsuse keelt. Nii hiljuti teatati. Kuidas selliseid asju seletada? Või kuidas seletab paadunud materialist tarkade teadlaste hiljutist avastust, et mingid aineosakesed võivad olla samaaegselt mitmes kohas? Maailmas on lõpmata palju seletamatut, hämmastavat, imelist, mida tavaloogikaga, nn terve materialistliku mõtlemisega, pole võimalik seletada. See vajab usku, usaldust ja alandlikkust.

Jumala Kolmainsus – üks Jumal ja samas Jumal-Isa, Jumala Poeg Jeesus ja Jumala Püha Vaim. Kolm ühes ja üks kolmes. Üks Tema sümbolitest – kolmnurk oma kolme nurga ja kolme küljega, mis samas on üks – on ka siin kantsli kõrval oleva uue vitraažakna ülemises osas. Leerilastele seletame apostliku usutunnistuse sisu lühidalt nii: „Mina usun Jumalasse-Isasse, kes mind on loonud, ja Jumala Pojasse, kes mind on lunastanud, ja Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb. Paljude jaoks on see seletus piisav. Mõned tahaksid keerulisemat, filosoofilisemat seletust. Loodetavasti nad leiavad, kui nende soov on siiras ja nad ei peatu poolel teel.

Keegi küsis hiljuti, kuidas ma suhtun osade inimeste väidetesse, et neil on kogemusi oma eelmiste eludega. Tuletasin esmalt meelde, mida Jeesuse õpilased Talle vastasid, kui Ta neilt küsis, keda ütlevad inimesed Ta olevat. Talle vastati, et on neid, kes ütlevad, et Ta on juba kord elanud prohvet Eelija, teised arvavad, et Ta on taastulnud Mooses. Jeesus kuuleb neid vastuseid ilma ärritumata – ei teata, et see on rumal mõtlemine, et midagi sellist ei ole võimalik. Ta kuuleb need vastused ära ja küsib seejärel: „Aga teie, kelleks teie mind peate?“ Siis teatab Peetrus: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!“ ja Jeesus tunnustab Peetrust väga kõrgelt, öeldes, et selle on talle ilmutanud Taevane Isa ise.

Jätkasin mõttega, et meie, ekslikud inimesed, ei peaks Jumalale piire seadma. Meie ei peaks Kõigeväelisele ütlema, et Tema jaoks on miski võimatu. Imestan ikka, kui inimesed väidavad, et neitsistsünd pole võimalik. Ja needsamad tunnistavad, et usuvad Kõigeväelisesse Jumalasse, taevaste ja maa loojasse. Kuidas on võimalik, et sellele Kõigeväelisele universumi loojale ja ülalhoidjale on miski võimatu?

Kirjutan praegu helilooja Urmas Sisaski palvel tema uuele teosele „Patria 2“ tekste. Ta rääkis mulle õhinal, mida kõike on ta universumis avastanud, millist imelist on ta näinud, kogenud, ja küsis siis ettevaatlikult, et kas ma suudan seda uskuda. Aga miks ma ei peaks suutma? Ma usun Jumalasse, kellel ei ole piire, kes on meie kui tahes suurest kujutlusvõimest alati suurem. Olen peadpidi õunapuu õitemeres, pea täis otsatut tänulikkust, vaatan tähti täis öötaevast, kuulen varahommikust lindude laulu, vaatan armastava inimese kaunitesse silmadesse, imestan peaaegu kõige üle – eriti selle üle, et mulle, ekslikule, ebatäiuslikule, nii palju imelist on kingitud. Miks peaksin ma targutama selle üle, et kas Jumalale on midagi võimalik või võimatu? Olen pisike mull maailmamere vahus ja ometi olen keegi, kellele Kõigeväeline Jumal on andnud elu ja paljud annid. Tema on oma Pojas mind lunastanud – surnud ka minu eest ristipuul, et mul võiks olla igavene sõnulkirjeldamatult ilus elu. Tema on ristimises andnud minusse oma Püha Vaimu ja kui püüan elada Jumala tahtes, juhib see Vaim mind mu eluteel – toob välja ka pimedatest kuristikest, saan rahulikult ja julgelt kõndida mind hävitada püüdvate inimeste vahelt vabadusse. Olen Jumala peopesa kumeruses – Kõigeväelise Jumala armastuse hõlmas. Mul pole seal millestki puudust!

Ma usun Kõigeväelisesse, Kolmainu Jumalasse. Ma ei raiu nagu rauda, et päike on meist küll kohutavalt kaugel asuv hiigelsuur põlev kera, aga see pole võimalik, et see valgus ja soojus, mis meieni jõuab, on osa sellestsamast põlevast, hiigelsuurest päikesest. Mõned mõtlevad ikka veel, et päike pöörleb ümber maa ja maa seisab kui kõige keskpunkt stoiliselt paigal. Me kõik vist ütleme aeg-ajalt, et päike tõuseb ja loojub, kuigi me teame, et mingit päikese tõusmist ega loojumist ei ole – on maakera pöörlemine ja maa pöörab igal hommikul selle koha, kus asume meie, päikese poole.

Armsad, me ei peaks seadma Kõigeväelisele Jumalale, taevaste ja maa loojale, lunastajale ja pühitsejale, piire. Tema jaoks pole võimatu panna koomast ärkav inglise jalgpallur rääkima selget prantsuse keelt, muuta uskmatu usklikuks, jäik paindlikuks, täita armastusega külmad südamed, tuua siia tagasi neidki, kes kord siin on elanud, anda inimestele imelisi võimeid ning olla nii üks ja ainus Jumal kui samas ka kolm – olla kolmainsus, olla kolm ühes ja üks kolmes. Olla kõigeväeline taevaste ja maadegi looja ja ka keegi, kes oma Pojas kummardub küüraka naise ette, et selle armetuga kõneldes oleksid Tema silmad selle õnnetu silmadega samal kõrgusel. Olla nii kaugel, kuid siiski nii lähedal. Olla Pojana Isa paremal käel ja Püha Vaimuna igas ristitus, kes pole Teda endast eemale ajanud. Olla kuningate kuningas ja isandate Issand, samas alandlik aitaja, armastav, kaastundlik halastaja.

Armeenia munk Nareki Gregor pöördub Peeter Volkonski tõlkes Tema poole sõnadega: „Issand, mu isand!“

Jumala täielik mõistmine on meie jaoks võimatu, kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma selle poole püüdlemisest. Me ei saa näha kogu loodu hämmastavat imet, aga see ei tähenda, et meil pole mõtet pista oma uudishimulikku nina sireli- või õunapuuõitesse, imetleda lillede, põõsaste, puude imelist õitsemisilu, jääda kuulatama lindude laulu. Nii, nagu me ei ei saa öelda, et me saame kogu Jumala loodud maailmast aru, ei saa me ka öelda, et mõistame Kolmainsust. Me oleme ristitud Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse – me kuulume Kolmainu Jumalale. Me oleme loodud Tema tahtel, lunastatud Tema Poja ristisurma läbi ja meil on lootus igavesele elule Jumala Poja ülestõusmise läbi ning me võime olla juhitud Jumala Pühast Vaimust, kui me ei kustuta ise oma eluga selle elusamaksmuutva Vaimu juhtimist.

Me ei peagi kõike mõistma. Ühes National Geographicu numbris kirjeldati üheksal leheküljel seda, mis kõik täpselt toimub siis, kui kaks inimest suudlevad. Nii seda, millised muutused toimuvad suudleva inimese ajus, kui ka seda, millised bakterite hordid ühest suust teise liiguvad. Ma ei tea, kes ja kui kauaks pärast selle artikli läbilugemist suudlemist väldivad või sellest loobuvad või kas mõni mõtleb üldse kergendusohkega, et küll on hea, et teda keegi suudlema ei kipu, kuid vaevalt, et sellise teadusliku artikli läbilugemine vähendaks kellegi ilusaid mälestusi kunagisest suurest armumisest ja esimesest ilusast suudlusest. Ilus jääb ilusaks ja imeline imeliseks ning ükski teaduslik seletus seda ei kahanda.

Kui keegi suudaks meile ära seletada Kolmainsuse täpse olemuse, ei suurendaks see vist meie usku Jumalasse, ei suurendaks ega vähendaks meie kauneid kogemusi sellest, kuidas on Jumal meid õnnistanud, kaitsnud, meile andestanud, olnud me vastu lõpmata hea ja armuline. Oluline on usk ja usaldus, siiras ja armastav-avatud suhe. Kõigeväeline ei keela meile seda. Teda tuleb meil karta ja armastada – karta aukartusega ja armastada usaldava südamega. Temale, Kolmainule ja ainsale Jumalale, olgu au ja kirkus igavesti! Aamen.

(Foto: Laila Kandi-Tammsalu)

Jeruusalemmas aga oli elamas juute, vagasid mehi kõiksuguste rahvaste seast, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõik hämmeldusid, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma keelemurret, milles me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja elamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kapadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme neid rääkivat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ Nad kõik jahmusid ja olid kahevahel ja ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?“ (Ap 2:5–12).

Mille üle imestasid nelipühapäeval inimesed? Selle üle, et nad kuulsid apostel Peetrust rääkimas oma emakeelt. See ei saanud olla taoline, nagu Luterliku Maailmaliidu 2020. aasta nelipühavideos, kui 21 inimest loevad eri keeltes nelipühade lugu salmhaaval oma keeles: kuuleme inglise, birma, vene, mandariini, poola, saksa, hispaania, soome, indoneesia, suahiili, araabia, portugali, islandi, ungari, hausa, prantsuse, filipino, oshiwambo, tamili, rootsi ja amhari keelt (vt https://kjt.ee/2020/05/nelipuhade-loo-jagamine-21-keeles/).

Eesti keeles ilmus Wastne Testament lõunaeesti keeles 1686. aastal ning Uus Testament põhjaeesti keeles 1715. aastal. Tallinna-murdelisele tõlkele kirjutas asjaliku saksakeelse saatesõna praost Christian Hoppius. Ta arvab, et ka mujal Apostlite tegude raamatus, kus on juttu „keeltega rääkimisest“ (Ap 10:46; 11:15 jm), räägivad apostlid kuulajate keelt. Hoppius kirjutab: „See and oli tookord seda enam vajalik, kuna apostlid kui küllaltki eakad mehed ei olnud enam võimelised kõiki neid keeli, milles nad pidanuksid evangeeliumi kuulutama, korralikult ära õppima, pealegi ei jäänud neil selle jaoks aega, kuna enamik nendest ei saanud kuigi kaua ühel maal viibida, vaid Kristuse käsu kohaselt pidid nad minema kogu maailma, seda enam, et nad aimasid, et üsna pea pärast apostlite aega leitakse palju selliseid mehi, kes usinuse ja harjutamisega erinevaid keeli omandavad.“

Arvan siiski, et nelipühal kasutatu oli midagi erakordsemat, et Püha Vaim „tõlkis“ Peetruse kõne, nii et kõigi kuulajate kõrvus kostis see üheaegselt igale tema emakeelsena. Nelipühade keelteime on vastand Paabeli torni ehitamisel juhtunuga. Jehoova ütles: „Vaata, üks rahvas ja üks keelemurre on neil kõigil, ... ja nüüd ei keela neid ükski seda tegemast, mida nad on mõtelnud. Et läki nüüd alla ja segagem seal nende keelemurre ära, nii et nad üksteise keelemurret ei mõista“ (1Ms 11:6j).

Arvatavasti on õige, kui jätame nelipühadel toimunu täiesti unikaalseks. Mis raputas alusteni ja pani küsima: „Mida me siis peame tegema, mehed-vennad?“ (Ap 2:37).

Mulle on nelipühade ja üldse kristluse leviku – ja ka mõistmise – jaoks olnud silmi avav Rémi Brague’i teos „Euroopa, rooma tee“. Brague kirjutab vaimsete arengute kohta: „Euroopa ei saanud endale lubada seda kultuurilise üleoleku tunnet, mille Bütsantsile andis teadlikkus oma vanast kirjanduslikust keelest, mis tagas otsese ligipääsu kõrgele klassikale. Euroopa pidi leppima teadmisega, et on laenanud mujalt, lootuseta kunagi seda võlga tagasi maksta, sest allikad, kust ta laenanud on, jäävad oma kõrguses kättesaamatuks, ületamisest rääkimata.“

Euroopa ei rebi end minevikust lahti, ta ei heida seda kõrvale. Ei arva, nagu oleks ta profaanses kultuuris võtnud hellenismist kõik, mis sealt võtta oli, või religioonis teinud sama Vana Testamendiga, nii et tühja kesta võiks nüüd minema visata. Kristlust võib pidada võtmeks, millega avada Vana Lepingu tõotusi. Endine ajalugu on uue tähenduse saanud Kristuse jumalikus täiuses (Kl 2:9). Kuid sellesse ajalukku kätketud rikkuste avastamine ning nende edasiandmine kiriku pühas läkituses on lõputu ülesanne, milleks ei kulu ei vähem ega rohkem kui kogu eesolev ajalugu.“

Brague’i järgi kristlus ei tundnud vajadust teha ringi kõike seda, mis paganlikus maailmas juba hästi tehtud oli, nagu õigust või poliitilisi institutsioone.

Kristlus asetus selle peale, mis juba oli. Ta pookis end tsivilisatsioonile, mis end oma seaduste järgi juba üles oli ehitanud. Iseäranis ei pidanud ta looma mingit uut poliitilist ühendust, mis seni lahus olnud elemendid kokku oleks liitnud. Siit tuleneski mudel, kus vaimne ja ajalik sfäär on teineteisest lahutatud. Kirik inimeste ühendusena ei pidanud astuma millegi olemasoleva asemele. Ja ajaloo käigus pidi ta tsiviilülesandeid täitma vaid siis, kui ajalikud võimud nendega enam hakkama ei saanud.

Brague tuletab meelde: ilmutatu ei ole kristluses tekst. Eriti pole ta niisugune tekst, mis oma loomult oleks tõlkimatu, sest on jäljendamatu, nagu seda on araabiakeelne Koraan. Kristlastel on oma raamat, koguni raamatute raamat, Piibel. Selles on lahutamatusse ühendusse liidetud Vana ja Uus Testament. Viimane kujutab endast esimese tekstide ümbertõlgendust Kristuse-sündmuse valgel.

Brague ütleb: „Kõigest sellest hoolimata ei ole ilmutatu Uus Testament. Ta ei ole isegi mitte „läkitus“, mis oleks Jeesuse sõnadesse kätketud. Ilmutatu on Jeesuse isik kogu oma terviklikkuses: üks täielik inimene koos teda hingestava vabaduse ning temast lähtuvate tegudega, mille kogusumma moodustab ühe elu.“

Piibel on küll jumalasõna, kuid ei saa öelda, et Piibel ongi Jumala sõna. Vaid lihakssaanud Sõna – ja mitte miski muu – on Jumala sõna. Kristluses ei ole „Jumala raamatut“.

Siit järgneb, et kristluses ei ole ka püha keelt. „See, mille lihakssaamine pühaks tegi, polnud mitte miski muu kui inimolemine ise. Kristuse isik astub siin meie ette justkui üks eriline ja ainukordne inimelu elamise viis. Ainus „keel“, mille ta pühaks muudab, on iga inimese inimlikkus, millele inkarnatsioon ennekuulmatu väärikuse annab.“

Kõige selle tulemuseks on teatud eriline viis mõista kultuuri ning eriti keeli kui selle esmaseid kandjaid. Ükski nende seast ei ole see üks ega normatiivne, pole mudel teiste jaoks. Nad kõik koos on avatud Sõnale, mis pole ükski nende hulgast. Sõna lihakssaamine muutis ta tõlgitavaks lõputusse hulka kultuuridesse: uutele kultuuridele ja uutele tõlgetele jäävad võimalused avatuks kuni maailma lõpuni.

Euroopa sünd on seotud just selle võimalusega: kui suure rahvasterännuga saabunud uued hõimud soovisid ristitud saada, ei tulnud kõne allagi, et nad peaksid omaks võtma uue keele, välja arvatud liturgia jaoks. Ning mis sellessegi puutub, siis koostasid Bütsantsi misjonärid slaavi rahvastele nende oma keelel põhineva liturgia. „Barbarite“ keeli respekteeriti ning arvati need väärt olema evangeeliumi vastuvõtmiseks.

Refereerisin Remy Brague'i mõtteid, mis tunduvad mulle nii omased ja õiged, nagu oleksin neid ise mõelnud – kui vaid oleks suutnud! Kahtlen, kas ka need mõtted, mida arvan, et olen „ise“ mõelnud, on seda, tõenäoliselt olen allika unustanud.

Olen nagu mesilane kogu oma elu kogunud siit ja sealt õietolmu. Püha Pauluse õpetuse kohaselt: „Viimati veel, vennad, mis iganes on tõene, iganes auväärne, iganes õige, iganes puhas, iganes armastusväärne, iganes ülendav, kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, just seda arvestage. Mida te olete õppinud või saanud või kuulnud või näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega“ (Fl 4:8j).

Viimaks – iga jutlus on tõlge. Püüe edasi anda sõnum, kuivõrd sellest ise aru ja osa saad. Lootusega, et viimselt on see Jumala Vaim, kes teeb elusaks, nii kuulutaja kui kuulaja. Aamen.

*

31. mai 2020

Tallinna Jaani kirikus 19. aprillil 2020. Otseülekande tegi Tallinna TV.

Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Tänane pühapäev kannab kirikukalendris ladinakeelset nimetust „Quasimodogeniti“. See tähendab tõlkes „nagu äsjasündinud lapsed“. Pühapäeva nimetus on pärit apostel Peetruse esimese kirja teisest peatükist, kus Peetrus kirjutab muutusest, mis Kristuse järgijaid peaks iseloomustama. Peetrus ütleb: „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadestamine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:2–3).

Luteri kirikus ristitakse aastas keskmiselt kuni paar tuhat inimest. Kui räägime ristimisest, siis kipume seda sündmust visualiseerima meie luterlikus kultuuriruumis ikka nõnda, nagu seda mõnest filmist oleme näinud. Perekond seisab altari ees või ümber ristimisnõu, kellegi käte peal on vastsündinu ja õpetaja paneb lapsele vett kolm korda pähe. Tegelik elu on sellest pildist oluliselt erinev. Iga kirikuõpetaja võib tänapäeval kinnitada, et vähemalt pooled, isegi rohkem kui pooled ristitavatest on täiskasvanud. Laste ristimine on pigem erand kui reegel. See iseloomustab meie „ajastu vaimu“, kui nõnda võime öelda.

Elame ajal, mil eriliselt rõhutatakse igaühe õigust toimida vastavalt oma isiklikele veendumustele, korraldatakse arvamusfestivale, kõnekoosolekuid ja kogutakse mitmesuguste küsitluste ja gallupitega statistilisi andmeid inimeste arvamusetest kõige kohta, mis parasjagu küsitlejatele, uurijatele, sotsioloogidele või ajakirjanikele huvi pakub. Sellisel ajastul ei jäeta ka lapse iseotsustamise õigust tagaplaanile. Mitte küll kõiges, kuid paljudes asjades.

„Las laps suureks saades ise otsustab, kas ta tahab ristitud saada või mitte,“ on üsna tavapärane ütlus lapsevanemate suust. Lapsel on õigus otsustada! Kui küsida jalgpalli, klaveritundide, koorilaulu või mõne muu huviala valiku kohta, siis on lapsevanemad varmad pigem ise lapse eest otsustama. Ajalikud asjad otsustab vanem, ajatud ja igavikulised jäetakse lapse otsustada. Justkui oleksid ajalikud küsimused olulisemad ja igavesed küsimused vähemkaalukad ...

Tegelikult jäetakse lapsed suure otsuse tarvis hoopis ette valmistamata. Kõik vabas Eestis sündinud põlvkonnad noori valdavad vabalt mitut võõrkeelt, on läbi reisinud suure osa maailmast, suudavad internetikeskkonnas ringi liikuda osavamini kui vanalinna tänavatel või kodukandi külateedel. Kui nad aga täisealisena omaenda või sõbra-kaaslase õhutusel leerikursusele jõuavad, osutub seesama korralikult haritud ja laia silmaringiga noor inimene usu- ja kirikuteemades üllatuslikult kirjaoskamatuks. Nõnda ollakse isegi täiskasvanuna usulises mõttes imikueas – „justkui äsjasündinud lapsed“, „quasimodogeniti“, nagu ütleb Peetrus.

Äsjasündinud lastena käitusid ka jüngrid, kes Jeesusega pärast Tema ülestõusmist kohtusid. Tänases evangeeliumis jutustab Johannes meile loo, kuidas Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks Jeesuse jüngritest kalastasid Tibeeriase järvel. Koidu ajal nägid nad kaldal inimkogu, kelles tundsid ära Jeesuse. Jeesus pöördub nende poole sõnadega: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?“ (Jh 21:5).

Lapsed!?

Jüngrid ja Jeesus on koos veetnud mitu aastat. Võiksime arvata, et kõik, mida õpetaja õpilastele rääkis, kuidas Ta neid kasvatas ja juhendas, valmistas neid ette uueks iseseisvaks eluks. Ometigi ei läinud see päris nii. Kui Jeesus oli tapetud ja maetud, ei osanud jüngrid edasise eluga midagi peale hakata. On üsna loomulik, et nad naasid nende tegevuste juurde, mida nad kõige paremini oskasid. Nõnda leidiski ülestõusnud Jeesus oma lähimad kaastöölised taas järvelt kala püüdmas. Nagu siis, kui Jeesus neid end järgima kutsus. Jüngrid ei olnud valmis pöördeks oma elus – tõeliseks elupöördeks.

Kui noor mees tuli kord Jeesuse juurde ja küsis, mida ta peaks tegema, et pärida igavest elu, ütles Jeesus talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!” (Mk 10:21). Sellist otsust ei ole kellelgi kerge teha. Jeesus mõistis seda. Täpselt samal kombel oli Ta kunagi kutsunud Peetrust, Johannest, Toomast – kõiki oma jüngreid. Kui Ta aga hukati, muutus Jeesuse järgimine jüngrite jaoks justkui mõttetuks. Isegi ülestõusmise järel ei osanud nad midagi ette võtta õpetajaga, kes üleloomulikult endast aeg-ajalt märku andis. Ilmus, näitas haavu kätes-jalgades, ja kadus taas ...

Selgi korral ilmus Jeesus oma jüngritele ootamatult ajal, mil nad järvel kalastasid. Kala püüda oli turvaline ja rahustav – isegi olukorras, kus nad ei olnud välja püüdnud ühtegi kala, rahustas see rutiinne tegevus neid. Tundub, et jüngrid olid justkui otsustanud – oli mis oli selle Jeesusega, nüüd on see möödas – meie elu peab edasi minema.

Ülestõusnud Jeesus aga arvas teisiti. Ta ilmub jüngritele ja viib läbi järjekordse kalapüügiime. Jeesus hõikab paadis viibivatele meestele: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” „Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu,“ kirjutab Johannes tänases evangeeliumis (Jh 21:6).

Ta tuletab oma õpilastele meelde, et Tema töö ja ülesanne ei lõppenud ristil. Ei lõppenud ka hauas. Jumala plaan oli Jeesuse sünni, surma, ülestõusmise ja edasise evangeeliumi kuulutustöö läbi muuta kogu inimkonna lugu. Jumala plaani kuulusid ka jüngrid. Nõnda ilmuski Jeesus oma jüngritele, et aidata „vastsündinud lapsed“ iseseisvalt pead ja vastutust kandma.

Jeesus oli järvekaldal ette valmistanud väikese „grillipeo“. Johannes kirjutab, kuidas jüngrid mäele tõustes nägid valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Ning Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!“ (Jh 21:9, 12). Mitte miski polnud justkui muutunud, ometi ei olnud seekordne kohtumine mitte selleks, et vanu häid aegu meenutada. See polnud klassikokkutulek õpetaja osavõtul. Leiame Johannese evangeeliumist südamliku vestluse Jeesuse ja Peetruse vahel. Jeesus küsib kolm korda, kas Peetrus Teda armastab, ja Peetrus vannub oma armastust ja truudust – kolm korda. Dialoogi lõpus annab Jeesus Peetrusele ülesande: „Sööda mu lambaid!“ (Jh 21:17). Peetrus ei pidanud toitma kedagi enam kalaga, mida võrguga järvest välja püüdis – kõhutäiega, mis muudab sööja peagi taas näljaseks. Peetrus pidi õppima toitma inimesi samal kombel, kui Jeesus ise oli oma järgijaid vaimulikult toitnud. Selleks pidi toimuma muutus Peetruse ja teiste jüngrite elus. Nad pidid hakkama kala püüdmise asemel „inimesi püüdma“, nagu Jeesus oli esimesel kohtumisel ennustanud.

Muutumine jüngrite juures leidis aset siis, kui nad olid mitu korda kohtunud ülestõusnud Kristusega. Peetrus hakkab alles pärast kolmandat korda ülestõusnud Jeesusega kohtudes mõistma, mida Jeesus temalt ootab.

Kohtumine ülestõusnud Kristusega põhjustab alati suured muutused inimeste elus. Kui palju on vaimulikkonna, kiriku töötajaskonna ja kristlaskonna hulgas inimesi, kes on oma „kalavõrgud“ – endised õpitud ametid ja oskused, kogu endise elu – sinnapaika jätnud ja asunud Jeesust järgima? Kogu hingest, südamest ja meelest? Seda Jeesus ootabki!

Täna, nädal pärast ülestõusmispüha tuleb meil endalt küsida, kas oleme ise kohtunud ülestõusnud Kristusega. Kas kohtusime temaga Piiblit lugedes? Jutlust kuulates? Leerikoolis? Kirikus palvetades? Kui kaugele me oma esimesest kohtumisest Jeesusega oleme jõudnud?  Kas oleme alles selle hirmunud Peetruse moodi, kes pärast imelist kalasaaki palub Jeesusel lahkuda, öeldes: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees” (Lk 5:8)? Või oleme selle kiusatustele alla vanduva Peetruse moodi, kes mõne küsitluse läbiviijale, kes küsib usu kohta Jeesuse ülestõusmisesse, vastab: „Ma ei mõista, mida sa räägid! Ma ei tunne seda inimest“ (Mt 26:70,72)? Või oleme selle Peetruse moodi, kes tunnistab ülestõusnud Jeesusele kolmel korral: „Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas“ (Jh 21:15-17)?

Usk ei ole viirushaigus, mis nakkab lihtsalt füüsilisest kontaktist või piisknakkusena nagu koroonaviiruse haigus COVID-19. Ristiusk ei levi epideemiana. Nõnda tuleb Ülestõusnust kuulutades näha palju vaeva nii kirikuna kui ka kõigil üheskoos Jeesuse jüngritena. Me peame olema need, kes teistele meie ümber – usuliselt äsjasündinud lastele – pakume vaimulikku selget piima, mille varal kõik kasvavad pääste poole, nagu apostel Peetrus kirjutab (1Pt 2:2–3). Me kõik oleme Peetruse kombel kutsutud toitma Jeesuse lambaid vaimuliku selge piimaga – eluleivaga, mis on taevast alla tulnud.

See on puhas ja lahjendamata kuulutus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes ja Talle armastust vandudes võiksime pärida igavese elu. Armastades Kristust, suudame tingimusteta armastada ka oma ligimest. Kristuse armastus aitab hoida ja sööta Tema lambaid nii, nagu teeb seda hea karjane.

See ei ole võimalik muidu, kui jätkata ülestõusnud Kristusega kohtumise järel mitte endise, vaid muudetud eluga. Eluga, kus meie igapäevase rutiini, selle turvalise „kalapüügi“ kõrval on ka midagi täiesti uut. Uus kvaliteet – igavene usk ja Kristuse armastus, mis on vastuseks Jeesuse üleskutsele: „Järgne mulle!“ (Jh 21:19).

Aamen.

*

(Foto: Peeter Põldre)

ÕPETAJA JAAN TAMMSALU JUTLUS 1. ÜLESTÕUSMISPÜHAL 2020

Kristus on üles tõusnud!

Tõesti, tõesti, Ta on üles tõusnud! Halleluuja!

Armu, rahu ja rõõmu teile meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt, kes ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“

Jh 20:19–29: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“ Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“

 Midagi sarnast on selles väga vanas ja meie tänase päeva loos. Kinnised uksed, hirm väljaspool olijate ees. Aga see vana lugu rääkis õhtust ja meie oleme hommikus. Kas oleme? Küllap on paljud sel viimasel kuul jõudnud mõelda, et oleme oma kiiresti kihutava maakeraga jõudnud õhtusse, võib-olla isegi hilisõhtusse. Meenub, kuidas vana vahva valgepäine vaimulik EVALD SAAG oma eluõhtul aeg-ajalt ütles, et kui Jumal on kord sellele maailmale andnud eksisteerimiseks 12 tundi, siis praegu on juba kell üks öösel. See, mis meil on, on juba ammu armuaeg. See, et saame veel olla, on ime, mis pole meile antud mitte seepärast, et oleme olnud kuidagi eriti tublid ja head, elanud Jumala tahtes, hoolides ja armastades. See on hea Jumala hämmastav arm. Meil on põhjust olla tänulikud ja püüda elada neid päevi ja öid, mis meile veel kingitakse, kinkija tahtes.

Johannes kirjutas: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!““

Hirm. Lukustatud uksed.

Nemad seal lukustatud uste taga kartsid väljaspool olijaid – seda, et väljast võib tulla see, mis põhjustab kannatusi või surma. Mida kardame meie? Küllap paljud kardavad täna sedasama. Mõned muretsevad selle pärast, et nad ise võivad ka enda teadmata olla haigusekandjad – valu või isegi surma kutsarid. Nad muretsevad teiste pärast, hoolivad teistest enam kui endast.

On kummaline pühapäev, erakordne esimene ülestõusmispüha. Kristlased ei saa olla kirikutes, külg külje kõrval hõiskamas tänulaule, palumas palveid, kuulamas rõõmusõnumit. Oleme nagu Jeesuse jüngrid Jeesuse ristisurma reede ja hauasolemise laupäeva järgse nädala esimesel päeval ühe või mõnekaupa oma kodudes või mujal turvalisena tunduvates paikades ja paljudel meist on hirm. Nii nagu neile, on ka meile toodud sõnumeid sellest, et haud on tühi – Jumala Poeg elab ja me ei pea kartma, aga paljudele pole see pärale jõudnud. Paljud kristlased kardavad surma, paljud ristiinimesed tunnevad hirmu valu ja kannatuste ees. Paljud väga vanad ja viletsadki hoiavad oma väga vaevalisestki elust kahekümne küünega kinni – pigem kannatavad veel kaua, kui on valmis minema, sest nad ei usu igavest elu, Jumala armu ja lõputut heldust. Tegelikult ei usu.

Kuid ka täna sünnib see, mis kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi. Kuigi uksed on kinni ja paljud on üksi või mõnekesi oma hirmudega, tuleb Jeesus, jääb meie keskele, meie juurde seisma ja ütleb kaks kummalist sõna. Ta ei hurjuta meid. Ta ei küsi, miks on meie usk olnud nii väike. Ta ei küsi, miks me kardame. Ta ütleb ka meile needsamad imelised sõnad: „Rahu teile!“, „Rahu sulle!“ Kui seda ütleb Tema, keda ei takista seinad ega surm, siis ei ole need vaid sõnad – Tema toob rahu ja võib selle valada meie rahutusse hinge.

Johannes ütleb, et Jeesus näitas oma jüngritele oma käsi ja külge ja jüngrid said siis rõõmsaks Issandat nähes. Nad nägid. Nende silmad avanesid. Nad uskusid, usaldasid ja said rõõmsaks Issandat nähes.

Keda ja mida näeme meie? Kui oleme kuu aega lakkamatult kuulnud negatiivseid uudiseid, hirmunult lugenud ööpäeva jooksul surnute arve. 1000, 2000, 3000, 10 000 ..., vaadanud kaadreid kummituslinnadest, pilgeni täis haiglatest, kuulnud, kuidas kohe-kohe ei jätku hapnikuaparaate, siis pole ime, kui hirm meid tasapisi, pisitasa hävitab.

Üks keskaegne lugu räägib mungast, kes ühel ööl liigub katkust laastatud linna tänaval ja kohtab seal üht kummalist koledat kuju. See teatab talle võidurõõmsalt, et on Katk ja et vaatamata selle munga palvetele on ta selles linnas juba suutnud tappa tuhat inimest. Munk imestab. Ütleb, et midagi on valesti. Linnas on surnud kolm tuhat elanikku. Katk vastab. Mina olen hävitanud tuhat. Need kaks tuhat surid hirmust.

„Rahu teile!“ ütleb surma võitnud Kristus! „Ärge kartke!“ ütlevad inimlastele ilmudes tavaliselt Jumala sõnumitoojad. See, kes teab, et surm võib olla lävepakk imelisse igavikku, armastava ja halastava Jumala armastuse hõlma, ei karda. Jumal toob Teda usaldavate südametesse hämmastava rahu ja rõõmu.

Jeesuse jüngrid olid end lukustanud ühte tuppa ja kartsid.

Aeg-ajalt olen püüdnud leida vastust küsimusele, miks on kristlastelt võetud võimalus tulla oma kirikutesse kokku. Üks vastus võib olla see, et me oleme ehk Jumala silmis liiga kaua olnud oma kirikutes nagu need maailma eest peitu pugenud, ligimestest eraldunud pisut hirmunud ja ehk aeg-ajalt ka maailma kiruvad kristlased. Meil on koos olnud oma kirikutes hea. Me oleme aina palunud koos teiste omasugustega, et Jumala tahtmine ka maa peal sünniks, oleme tunnistanud, et me usume kõigeväelisse Jumalasse ja igavest elu, kuid kas meie elu on seda tõestanud? Äkki on meilt see koosolemine seepärast ära võetud, et liiga paljude jaoks on usk pigem meelelahutus, teooria, mis ei jõua kuidagi praktikasse? Kas kirikuskäimine on meid muutnud ja kui, siis kuidas? Kas julgeme seda oma lähedaste käest küsida? Kas meis on Jumala rahu, kas meis on rõõm, lootus, julgus ja usaldus Kõigeväelise vastu? Kas need on meie oma kirikud või Kristuse kirikud, kus oleme kohtunud Temaga, vastu võtnud Tema armu, selle armu, andeksanni, halastuse ja õnnistuse läbi muutunud enam ja enam Tema-sarnasteks? Armsad, ma usun, et kui kristlaste igatsus Kristuse vastu – Ülestõusnud Kristuse vastu – suureks muutub, antakse meile võimalus Kristuse kirikus kohtuda Kristusega – elu elusmaks muutva, hirmu võitva, rahu ja rõõmu kinkiva Kristusega.

Ristiusu alguses oli üks pühapäev, mille õhtul oli 11 hirmunud meest ühes lukustatud ustega ruumis. Kuid äkki muutus kõik. Jeesus seisis nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Ja kui nad nägid Tema haavu, kui nad mõistsid, et Ta on see Kõigeväeline, kes on võitnud surma, said nad täis rõõmu. Ja taas ütles Jumala Poeg neile : „Rahu olgu teiega!“ ja läkitas neid maailma kuulutama rõõmusõnumit. Ta andis neile Püha Vaimu – armastuse, halastuse väe, uueksmuutva Vaimu ja meelevalla patte andeks anda ja kinnitada.

Üks psühhiaater on kord öelnud, et kui ta suudaks ühel päeval oma suure haigla patsiendid uskuma panna, et nende süü on neile andeks antud, võiks ta nendest järgmisel päeval vähemalt 75% tervetena välja kirjutada. Süütunne on hirmus hull hävitaja. Kristus on kinkinud kirikule pattude andeksandmise meelevalla. See on Jumala armu ja halastuse võimsa väe tervendav avaldus. Meil pole vaja ennast ega teisi petta, teisi maha tehes ja meeletult tööd rabades, tubliolemist punnitades, et enda paremust tõestada. Me saame andeks paluda ja meile antakse Kõigeväelise Jumala nime andeks, kustutakse meie süü, antakse võimalus ilma rõhuva, koormata, seest sööva süütundeta edasi minna.

Aga Toomas – see kahtleja. Temastki rääkis see jutluse aluseks olev pühakirja tekst. Toomas on nagu üks tõsine eesti mees. Enne ei usu, kui on oma silmadega näinud ja oma kätega katsunud. Teiste jutust ei piisa. Tegelikult on temaga kõik hästi. Kui ta nägi ja kui talle anti võimalus puudutada, langes ta Jeesuse jalge ette maha ja ütles: „Minu Issand ja minu Jumal!“

Kas meiegi oleme tema sarnased? Oma kodudes, oma üksilduses ja muredes, hirmudes? Meil vist pole vaja kedagi häbeneda. Tema seisab meie juures ja soovib meile rahu! Tema tulek toob rahu ja rõõmu. Saame Tooma kombel olla Ülestõusnu jalgade ees ja tunnistada, et Tema on meie Issand ja meie Jumal nii elus kui surmas, nii rõõmus kui valus.

Kord kõneles üks vahva eakas eesti naine tuhandetele televaatajatele oma elust. Ta elas oma talumajas üksi. Poeg elas kaugel, käis kodus harva. Raske haigus ei lasknud seda vana naist paljut eluks hädavajalikku enam teha nii nagu enne, aga ta oli leidlik ja sai hakkama. Lõpuks ta ütles: „Ma elan siin üksi, aga ma ei ole üksi. Mul on mu Jumal! Mu elu on raske, aga rõõmus!“

Soovin ka sulle seda usku ja usaldust, rõõmu ja rahu Ülestõusnud Kristuse ligiolust! Ja lõpetan PEETER VOLKONSKI poolt eestindatud 10. sajandi armeenia eraku Nareki Grigori sõnadega:

Issand, me Isand, Igavene Jumal, heategija, kõikvõimas,

valguse looja, öö tegija,

elu kesk surma ja valgus kesk pimedust,

neile, kes ootavad – lootus

ja neile, kes kõhklevad – pikk meel,

kes oma tarkuses suures võib surmavarjugi

pöörata hommikuks.

Koit, mis ei kustu, ja päike, mis enam ei looju,

sest pole jõudu ööpimedal ähmaseks muuta Su valitsusau.

Halastav Jumal, kaastundlik ja vägev,

inimest armastav, õnnistav ning elav ja väljendamatu,

ei ole midagi võimatut Sinu jaoks,

isegi kui inimmõistusest üle see käib.

Kõrgustes kiidetud Kristus, Issand, me isand,

Kristus, me Jumal, Sa ilmunud suurus,

kirjeldamatute kõrguste kuju ja piiritu vägevus,

lunastusvalguse kehastus ning elu kaitsja,

uks rahuriiki, mis avaneb taevastes, tee häirimatusse,

pelgupaik, kus on uus õndsus ja surma ei ole,

olemasoleva ainuke kõikvõimas kooshoidja,

õnnistav kutse, hääl hõikamas uudiseid häid,

rohi, mis surmagi peletab, ning rõõmusõnum,

ainuma Jumala Poeg sõnulseletamatu,

see, mis on võimatu minule, lihtne on Sinule,

see, mida mina ei suuda, tehtav on Sinu jaoks,

see, mis on minule raske,

see kergemast kergem on Sinu jaoks,

see, mis on hiiglaslik minule,

see Sinu pühasse peopessa mahub.

Seal, kus on Sinu lootuse latern, öö hommikuks muutub.

Issand, mu isand, hoia mu silme ees õnnistushelendust!