Jutlused ja mõtisklused
- Üksikasjad
- Eve Kruus
ÕP EVE KRUUSI JUTLUS PAASTUAJA 5. PÜHAPÄEVAL
(Peetud 29. märtsil 2020 tühjas kirikus, Tallinna TV kandis selle üle oma veebilehel.)
Prohvet Jesaja kaudu ütleb Jumal: „Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades“ (Js 65:1–3).
Tänane pühapäev, paastuaja viies pühapäev, kannab nimetust „kannatuste pühapäev“.
Kui meil on tegemist mõne eriti aeglase, pika taibuga ja pikatoimelise inimesega või oleme sattunud bürokraatide küüsi, kes oma meie silmis mõttetu tähenärimisega on meid enesevalitsuse kaotamise ääreni viinud, siis oleme harjunud endamisi pobisema: „Issand, anna kannatust – ja kohe. Anna kannatust.“ Kas me tõesti palume endale valu – emotsionaalset või füüsilist valu? On ju väljendi „kannatus“ esmane tähendus ebamugavus, valu, piin, mis on paratamatusena osaks meie elust, sõltumata meie soovidest või tegevusest.
Kuid eesti keeles tuleneb samast sõnatüvest teinegi mõiste: „kannatlikkus“. Kannatlikkus ehk teisiti öeldes vastupidavus, katsumustes kindlaks jäämine, on voorus, mis aitab sõltumata kannatustest ja raskustest, millest tuleb läbi minna, säilitada usu, et eesmärk on võimalik saavutada. Kuigi need kaks mõistet on tihedasti seotud, oleks mõistlik paluda endale kannatlikkust, mitte kannatust.
Meie tänase jutluse kirjakohas kõneleb prohveti suu läbi väga kannatlik Jumal. Jumal, kes on palju kannatanud – kannatanud Loojana, kelle loodu, inimene, on sõnakuulmatuse kaudu ennast Temast eraldanud ja seega määranud ennast kannatustesse ja kaduvusse. Looja jaoks, kes armastab oma loomingut ja hoolib selle saatusest, põhjustab Tema loodu selline valik kannatusi. Me mõistame seda, kui mõtleme oma lastele, oma loodule, keda armastame ja keda tahaksime kannatustest säästa, kuid kes sageli ei taha kuulda võtta meie nõuandeid, meie õpetusi, ja kellel seetõttu tuleb omaenda eksimuste ja kannatuste kaudu õppida. Nähes nende kannatusi, keda armastame, kannatame meiegi, oleme kaaskannatajad.
Tänases kirjakohas kõneleb kannatlik Jumal umbes 700 aastat enne Jeesuse sündi oma välja valitud rahvaga, Iisraeli rahvaga, kelle Ta on oma erilise hoole alla võtnud. See rahvas elab kannatuste ajas. Assüüria impeerium on alistanud ja hävitanud Iisraeli ja Juuda kuningriigid. Sõdadest vaevatud Iisraeli rahvas hüüab oma Jumala poole, anub Temalt abi ja halastust. Rahvas tunnistab, et on astunud kõrvale Jumala teedelt, on teinud Tema käskude vastu, tunnistab oma eksimust, kuid – nende appihüüetes ja kahetsuses kõlab varjatult ka süüdistus, nagu oleks Jumal oma eemalviibimisega süüdi nende kannatustes. Meie kirjakohas ütleb aga Jumal: „Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades.“
Jumal tuletab Tema poole hüüdvatele, kannatavatele ja abi anuvatele inimestele meelde, et Tema, nende Jumal, on olnud neile kättesaadav. Prohveti kaudu ütleb Jumal, et Tema rahva kannatused ei ole põhjustatud mitte sellest, et Jumal jättis oma rahva maha, vaid sellest, et rahvas on ise eemaldunud oma Jumalast. On valinud võõraste jumalate, ebajumalate kummardamise tee. Tee, mis viib eemale Jumalast, viib kannatusteni, viib hukatusse. Jumal ütleb, et Tema rahvas käib iseenese mõtetes ja just need viivad neid teele, mis ei ole hea.
Millest või kellest mõtleme meie? Enamasti on meie mõtted – nagu kunagi Iisraeli rahvalgi – ilmselt seotud üpris praktiliste küsimustega olevikus ja lähitulevikus, ajalike ja kaduvate asjade ja inimestega, kes meid ümbritsevad. Harva suuname oma mõtteid kaugemale. Me kardame mõelda maise elu lõpu peale, surmale. Me ei oska või ei taipa mõelda tulevikule, mis on teispool meile eluks antud aja lõppu. Me ei julge igatseda igavikku ja seega ei taipa selleks ka valmistuda.
Jumal, meie Looja, Igaviku Issand, soovib, et Tema loomingu keerulisim osa – inimesed, Tema lapsed – võiksid jõuda pärast ajaliku elu lõppu Tema juurde tagasi ja päriksid igavese elu, mida surm ja kaduvus ei suuda hävitada.
Täna, kannatuste pühapäeval mõtleme sellele, et halastav ja armuline Jumal, lõputult kannatlik ja kannatav Jumal, ei öelnud oma kaeblevale rahvale mitte: „Ma OLIN teie juures.“ Ta ütles „Vaata, siin ma OLEN. Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole.“ Ta ei jätnud oma loodut. Ta andis inimkonnale uue võimaluse ja saatis kaks tuhat aastat tagasi maailma oma Poja Jeesuse Kristuse. Saatis inimesena, saatis elama inimese elu, saatis aitama kannatavatel inimestel taastada usu kaudu sidet nende Looja, Jumalaga. Saatis näitama teed ellu, mis iial ei lõpe. See ülesanne tähendas aga seda, et Jumal saatis oma ainsa poja kannatama. Jeesus pidi oma maises elus kannatama nendesamade mõistmatute, iseenese mõtetes käivate inimeste käe läbi, keda Ta päästma tuli. Päeva evangeeliumis kasutab Jeesus enda kohta võrdpilti kanast, kes kogub oma poegi tiibade alla. Mõelgem, kui suur võis olla Tema valu, kui Ta nägi, et need, keda Ta armastab ja kutsub, ei võta Tema kutset vastu, vaid valmistuvad Teda risti lööma! Tahavad teha Talle haiget, põhjustada hingevalule lisaks ka füüsilist valu.
Prohvet Jesaja ütleb Jeesuse kohta: „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“(Js 53:5). Jeesus, kandes kannatlikult kannatusi, kandis süütuna karistust inimkonna pattude eest – ristisurma. Kannatlikkusega kannatustes võitis Ta surma ja rajas tee läbi surmavalla Jumala, Taevase Isa juurde neile, kes kannatuses kannatlikuks jäävad ja usus ustavalt Tema jälgedes oma eluteed rändavad. Oma Taevase Isa kombel ütleb Ta ristimisel neile, kes tahavad käia teed, mis viib igavesse ellu, tahavad seda käia koos Temaga, käia kannatlikult kannatuste teed, mille läbimise preemiaks on igavene elu Jumalariigis: „Vaata, ma olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.“ Meilegi on ristimisel need sõnad edasi antud.
Tänasel päeval, kannatuse pühapäeval ütleb meie kannatlik Jumal meile: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Ärgem siis meie trotsigem Teda. Suunakem oma mõtted endalt Temale. Usaldagem Tema ustavat armastust, mis on meile ilmunud ja on meiega Jeesuses Kristuses. Palugem Temalt endalegi kannatlikkust kannatustes. Aamen.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
2Ms 33:18–23: „Aga Mooses ütles: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ Ja tema vastas: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.“ Ja ta ütles veel: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!“ Siis ütles Issand: „Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale! Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud. Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!“
Iisraeli rahvas on Moosese juhtimisel rändamas tõotatud maa poole. On hetk, kus rahvas on rängalt eksinud, teinud midagi, mis oleks võinud tuua ta peale hävituse. Nad on enesele valmistanud kullast ebajumala ja seda kummardanud. Nad on Jumalale, kes on neid läbi imede vabastanud orjusest ja teel tõotatud maale juhtinud, hoidnud ja õnnistanud, toitnud ja jootnud, keeranud selja. Selle tagajärjeks on sadade surm. Kuid siis on Mooses Jumalalt oma rahvale armu ja halastust palunud ja Jumal on halastanud ja annab oma eksinud rahvale uue võimaluse koos Jumala seadustega teed tõotatud maale jätkata.
Kõigeväeline Jumal annab Moosesele teada, et Jumal on teda tema sünnist saadik ette valmistanud selleks, kelleks ta on saanud – Jumala poolt välja valitud rahva juhiks – meheks, kes viib Jumala rahva Egiptuse orjapõlvest talle Jumala poolt välja valitud maale. Ta saab teada, et ka nüüd on ta Jumala silmis armu leidnud ja Mooses saab rahva juhina Jumala juhtimisel minna talle tõotatud maa poole julgelt edasi, kartmata teel olevaid takistusi, vaenulikke rahvaid. Mooses tunneb iseennast, oma nõrkust, puudulikkust. Ta küsib Jumalalt, keda annab Jumal talle sel teel abiliseks, ja Kõigeväeline vastab, et Ta ise, Tema pale, tuleb Moosesega kaasa.
Mulle meenus hetk oma elust. Kord ühes kaunis ähvardavas olukorras, kui tundus, et see maailm muutub väga ohtlikuks paigaks, ulatas üks sõber mu kätte Jaak Jõerüüdi romaani ja näitas kahele reale, mis tõid mu hinge rahu ja julguse. Seal oli kirjas: „Millele sa loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“
Teoloogiadoktor Toomas Paul küsis hiljuti lehes Äripäev, miks peaksime praegu muretsema majanduskasvu või kahanemise pärast, kui me ei tea, kas pauk, mis kõik segi paiskab, tuleb homme või mõni päev hiljem. Jah, oleme kui lapsikud lapsed, kes muretsevad asjade pärast, mis tühised, märkamata olulist. Ilma Jumala õnnistuseta on kõik kasutu, mõttetu, ajutine. Kui Kõigutamatu Kese meist meie lapsikuste, rumaluste, kakluste, armastuse, usu ja usalduse puudumise pärast on lahti on lasknud, võime vabalangemises arutada majanduskasvu vajalikkusest, NATO kindlast kaitsest ja muust sellisest, aga see kõik on siis kui mõttetu sonimine.
Täna, sada aastat ja umbes kümme tundi tagasi süütas keegi Tartus väikesel Lutheri vabrikus valmistatud laual küünla, kus esmalt Jaan Poska ja seejärel Adolf Joffe kirjutasid alla Eesti-Vene rahulepingule. Selles ruumis oli piisavalt elektrivalgust, kuid siiski süüdati küünal – palve, ka tänupalvete sümbol. Miks? Kuid võiksime siia lisada veel ühe küsimuse. Miks see nii oluline, Eesti habrast värsket iseseisvust ja territoriaalset puutumatust kinnitav leping kirjutati alla just siis – 2. veebruari öösel umbes kell kolmveerand üks? Allakirjutamiselaua kõrval oli üks suur laud ja selle taga olid kahe riigi delegatsioonide liikmed ja eksperdid pidanud kaks kuud läbirääkimisi. Samal ajal olid Eesti väed Vabadussõjas suutnud mingi ime läbi tekitada olukorra, kus Vene pool oli sunnitud soovima rahu. Väike Eesti riik oli koos liitlastega suutnud midagi, mida ajaloolased on püüdnud küll seletada, kuid mida poleks juhtunud, kui Jumal ise poleks meie eelkäijaid õnnistanud ja hoidnud, kaitsnud ja juhatanud. Ka seda on püütud seletada, miks ei jõutud lepingu allkirjastamisele eelmisel päeval – esimesel veebruaril. Ja tõestustega on nii, et kes otsib, see leiab. Fakt on aga see, et Eesti-Vene rahu leping kirjutati alla küünlapäeva alguses ja põlev küünal allakirjutajate ees räägib nii küünlapäevast kui ka nendest paljudest palvetest ja tänupalvetest, mida Eesti poolel sajad tuhanded olid palunud ja palusid. Jumalatu Venemaa oli suur ja ahne. Väikesel Eestimaal osati aga tol ajal veel teha palveid ja loota Kõigeväelise Jumala armule ja uskuda, et imed on võimalikud.
Üks delegatsiooni liige Jaan Soots kirjutab sellest hiljem nii: „1. veebruari õhtuks 1920. a tehti siis ka ettevalmistusi allakirjutamiseks: kutsuti kohale peale delegatsiooni liikmete ja ekspertide ka ajalehtede kirjasaatjad. Kuid redaktsioonilised parandused venitasid aja üle poole öö, nii et allakirjutamine sündis umbes kell 1 öösel 2. veebruaril.
Veidi aega tagasi läksin koos Anu Rauaga tema kodutalu teisele korrusele ja viisime sealt pressi all olnud suure uue vaiba alla kangakudumise tuppa ja asetasime seinale. See helge hallvalge vaip jutustab Tartu rahu loo. Sellel on Tartu ülikool, talumajad, juustukera, sulg, piip ja prillid ja kõige selle kohal Maarja ja kirik. Kunstnik oli kaua otsinud ideed, kuidas kujutada temalt tellitud vaibal Tartu Rahu sõlmimise imet, ja ta leidis selle peapiiskop Urmas Viilmaga kohtumisel, kui peapiiskop talle jutustas ja hiljem saatis oma jutluse, mille ta oli pidanud viis aastat tagasi küünlapäeval, kui ta asetati meie kiriku peapiiskopi vastutusrikkasse ametisse.
Ligi 3500 aastat rändas üks väike rahvas orjusest vabadusse, maale, mille Jumal oli neile tõotanud anda. Ja Jumal oli välja valinud mehe ja tema ette valmistanud oma rahvast juhtima. See mees oli Jumalale vastu põtkinud. Ta teadis, et pole täiuslik. Ta oli teinud suuri vigu. Kuid Jumal oli temaga. Nüüd on Jumal taas andestanud Tema tahte vastu hakanud rahvale ja Jumal saadab nad taas edasi teele, kuid Mooses on küsinud, keda Jumal talle sel teel abiliseks annab. Ja Jumal vastab: „Mu pale tuleb koos teiega ja ma annan sulle rahu.“ Kuuleme hetkeks seda lõiku Piiblist, mis eelneb jutluse aluseks antud lõigule: „Ja Mooses ütles Issandale: „Vaata, sa ütled mulle: „Vii see rahvas sinna!“ Aga sa ei ole mulle teada andnud, keda sa koos minuga läkitad. Ometi oled sa ise öelnud: „Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu leidnud minu silmis.“ Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas.“ Ta vastas: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.“ Siis Mooses ütles temale: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära! Sest millest muidu tuntakse, et oleme armu leidnud sinu silmis, mina ja su rahvas, kui sellest, et sina käid koos meiega, nõnda et meie, mina ja su rahvas, erineme kogu rahvast, kes maa peal on?“ Ja Issand vastas Moosesele: „Mina teengi nõnda, nagu oled soovinud, sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind nimepidi.““
Kuulame veel kord ühte lõiku sellest. Jumal ütleb Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.“ Jumal on see, kes annab rahu. Inimesed võivad kui tahes kasulikele rahulepingutele alla kirjutada, kuid vaid Jumal annab rahu nii rahvastele kui ka igale inimesele. Mooses on tark mees. Ta ütleb Jumalale: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära!“
„Mille peale sa loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“
Oh, oleks ometi meie rahval ja tema juhtidel tarkust seda taibata ja Jumalale oma lootus panna ja Temalt nõu ja abi paluda, Teda kõige hea ja paljude imede eest tänada! Oleks meil ometi tarkust saada siin Maarjamaalgi selleks rahvaks, kes selles ohtlikuks muutunud maailmas erinevad paljudest rahvastest suure armastusega Jumala ja oma ligimeste vastu ja usuga Kõigeväelisesse. Tema on öelnud: „Mina olen maailma Valgus. Kes usub minusse, ei käi pimeduses. Lahus minust ei või te midagi teha.“ Kes meist tahaks olla need, kes ka palju tehes ei tee Jumala silmis mitte midagi, kes pimeduses ekseldes ei leia rahu ega ellu viivat teed?
Blaise Pascal on kirjutanud: „Ilmutades end sellele, kes otsib Teda kogu südamest, ja varjates end selle eest, kes kogu südamest põgeneb Tema eest, suunab Jumal inimese teadmist Temast – Ta annab märke, mis on nähtavad Tema otsijatele ja nähtamatud Tema suhtes ükskõiksetele. Neile, kes tahavad näha, annab Ta ohtralt valgust; neile, kes ei taha näha, annab Ta ohtralt pimedust.“
Siin kirikus anname me ristitavatele kohe pärast seda, kui nad on ristimises Jumala omaks saanud, ristimisküünla. Paneme selle altaril olevast küünlast põlema ja ulatame ristitavale või ristivanemale. See on sümbol sellest, mis on sündinud ja mis peaks jätkuma. Ristiinimene on Jumala valguse edasikandja. Oma palvete, usu ja usaldusega, armastusega oma ligimeste vastu peaksime me veidigi valgemaks muutma seda hämarpimedat maailma, milles nii paljud ekslevad, leidmata teed; peaksime juhatama Jumalalt saadava valgusega ka pimedas ekslejaile teed igavesse valgusesse. Kas põleme veel? Kas valgustame kellelegi teed või varjame seda valgust, häbeneme oma usku, peletame lähedasi kirikust ja Jumalast kaugemale?
Täna altarist kuuldud esimese kirjakoha ees kirjutab Paulus ahnusest, mis võib paljusid hukutada, valest lootusest rikkusele, mis kaob. Ta ütleb: „Sina, Jumala inimene, taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.“ Ta kõneleb Jumalast kui õndsast ja ainsast võimsast valitsejast, kuningate Kuningast ja isandate Issandast, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Ja lisab: „Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“
Jah, tänagi, kui oleme mõtlemas meie maa ja rahva ja ka meie eneste eludes toimunud imedest, Jumala kaitsest ja õnnistusest, kannatlikkusest ja halastusest ja armastusest, võime me tänuliku meelega öelda: „Valguse Isale, võimsale valitsejale, Kuningate Kuningale olgu au ja igavene võimsus ja paluda, et Tema meist ja meie rahvast lahti ei laseks.“ Ja aidaku meid Tema, Maailma Valgus, et kui meie maine palverännak kord lõpeb, oleks meiski vaga Siimeoni usku ja usaldust, kes Püha Vaimu väes kord Jeesust nähes ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“
Jah, Siimeonil oli õigus, kui ta ütles kord Maarjale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse.“
Suhtumine Jumala Pojasse määrab meie igaviku ja mõjutab paljut juba siin, selles üürikeses elus. Palugem, nii nagu kord Mooses, et Jumal ise juhataks meile ja meie rahvale teed ja tuleks nendel teedel meiega kaasa, meid õnnistades ja kaitstes, ja tänagem Teda Ta imetegude, ka saja aasta taguse imelise küünlapäeva eest, mis kindlustas järgnevateks aastateks meie rahvale ja riigile rahu, puutumatuse, vabastas vangilangenud ja kinkis ka enam kui pool sajandit hiljem paljudele usu, et Eesti võib taas saada vabaks.
Ja lõpuks. Kas oleme märganud, et see aasta on erakordne selles, et kui meile antakse veel päevi, siis saame Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada paastuaja eelses ajas maarjapäeva eel – saame siis veel väljendada oma erilist tänulikkust kõrgele tõusvate tänupalvete ja rõkkava lauluga?
Meil pole vaja karta mitte midagi muud kui vaid seda, et meie palveküünlad ei kustuks, et Jumal meile enam eluteed ei valgustaks, et me oma tegude ja tegematajätmistega, oma südame kõvaks muutmisega, Jumala valguse varjamisega endas ei põhjustaks seda, et ühendus meie ja Kõigeväelise Kõigutamatu Keskme vahel katkeb. Kõndides Jumala tahtes, ei kõnni me iialgi üksi. Me ei peaks siis heitma meelt, sest Jumal ise aitab meil pärale jõuda, kui meie püüdlused on suunatud valguse poole ja kui uskudes Jumalat, usaldades Teda, vastu võttes Temalt armastust ja halastust, muudame armastuse ja halastuse läbi valgemaks oma ligimeste elu. Valgust meie kõikide hinge ja teele! Aamen.
- Üksikasjad
- Jaani kogudus
5.01.2020, kolmekuningapäeva eel
1Sm 3:1–10: „Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et ta enam ei näinud, magas oma asemel, kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud, ja Saamuel magas Issanda templis, seal, kus oli Jumala laegas, hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: „Siin ma olen!“ Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“ Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi, heida magama!“ Ja ta läks ning heitis magama. Aga Issand hüüdis jälle: „Saamuel!“ Ja Saamuel tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“ Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida magama!“ Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud temale veel ilmutatud. Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“ Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi. Ja Eeli ütles Saamuelile: „Mine heida magama, ja kui sind hüütakse, siis ütle: „Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!““ Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: „Saamuel! Saamuel!“ Ja Saamuel vastas: „Räägi, sest su sulane kuuleb!“
Mt 2:1–12: „Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: „Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.“ Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.“ Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.“
Rm 12:1–6A: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande.“ Aamen.
Kolm tarka on teel. Üheskoos. Neid ühendab igatsus jõuda ühe erilise vastsündinu juurde. Nad vaatavad tähistaevasse. Nad on sinna ka varem sageli vaadanud, uskudes et Looja kirjutab taevasse endeid oluliste muutuste kohta maal. Kuid kõik taevasse vaatajad ei oska taevast lugeda. On lihtsamatki, mille lugemisega on paljudel raskusi. Tuleb meelde üks hetk eelmise sajandi 80-ndate teisest poolest. Tallinna lennujaamas käskis piirivalvur mul avada koti ja selle sisu tema ette lauale laduda. Uuris raamatuid. Heebreakeelset Vana Testamenti ja kreekakeelset Uut Testamenti ja muidki raamatuid. Küllap ei öelnud talle palju vana-heebreakeelsed kummalised tähed, kuid vana-kreekakeelse Uue Testamendi esimestelt lehekülgedelt leidis ta sõna, millest sai aru – ja ta teatas mulle, et Nõukogude kodanikul ei tohi olla Zürichis välja antud raamatut. Ta ei saanud aru, mis raamat see oli, aga ta sai aru, kus see on välja antud. Linna nimi oli kirjutatud, nii nagu ta ütles, saksa tähtedega. Õnneks oli tema ülemus targem ja mind lasti koos raamatutega lennukile.
Tähistaevas võib olla paljudele kui helendavate tähtedega hiigelsuur must lehekülg, millelt nad tunnevad ehk ära Põhjanaela, Suure ja Väikese Vankri. Muud tähed nendega ei kõnele. Tähetarkadega kõnelevad ka paljud teised tähed ja nende paiknemine taevalaotuses.
DORIS KAREVA on väitnud:
Inimene vajab imevähe selleks, et ta hingel hakkaks soe.
Kes on ära tundnud ühe tähe – taevast salasõnumina loeb.
Reedel möödus sada aastat Vabadussõja olulisest pöördest. Õnneks olid paljud eestlased ja mitmete teiste riikide kodanikud selle sõja puhkedes taibanud, millega see võib hiljuti oma riikliku iseseisvuse saanud Eesti Vabariigile lõppeda. Nad läksid habrast iseseisvust kaitsma. Nad teadsid, et võivad kaotada tervise ja isegi elu, kuid nad ei tahtnud, et nende ükskõiksuse pärast kaob Eesti riik. Nad julgesid lugeda tulevikku. Nad ei petnud end oma argusest, ükskõiksusest sündivate vabandustega.
Ligi kaks tuhat aastat tagasi kirjutab muutunud mees Paulus Roomas elavatele kristlastele väga võimsa kirja. Kuuleme veel kord mõnda rida sellest kirjast: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“
Kas oleme mõelnud, milline on meie mõistlik Jumala teenistus? Küsimus pole selles, millised on need jumalateenistused, millel me osaleme, vaid see, kuidas teenime Jumalat, elades oma igapäevast elu, tehes tööd, täites oma kohustusi oma pere ja oma riigi ja rahva ja Jumala ees. 1500 aastat pärast Paulust kordab Martin Luther ikka ja jälle, et ristiinimene peab teenima Jumalat kogu oma elu ja tööga. Ta kõrvutab ka lihtsaid igapäevaseid töid, kohustuste täitmisi missade läbiviimisega ja rõhutab, et see kõik on ühtviisi oluline ja Jumala teenimine või Talle selja keeramine. Paulus alustab oma üleskutset tõdemusega, et kui me taipame, kuidas on Jumal meid armastanud, meile halastanud, siis ei peaks meil olema raske Teda armastuses tões ja vaimus teenida. Nii nagu sooja südamega inimesel pole raske aidata oma väetiks jäänud ema või isa, kui ta on nendelt palju armastust vastu võtnud. Häbiväärne oleks selga keerata, südant külmaks muuta, kui taipad, mida on nemad kord Sinu heaks teinud.
Paulus ei kärgi Rooma kogudusega. Ta anub neid, palub, kutsub üles muutma oma suhtumist, elama Jumalale meelepärast elu. Kuid selle aluseks ei peaks tema arvates olema hirm või kellegi range käsk, vaid taipamine, kui suur on Jumala armastus ja halastus meie vastu. Tema arvates on loomulik, et seda taipavatel on lihtne muutuda, armastavat ja halastavat Jumalat usaldades muutuda.
Paulus kirjutab suure impeeriumi pealinna hiljuti kristlaseks saanute kogudusele: „Ja ärge muganduge praeguse ajaga.“ Taas tuleb meelde ühe meie koguduse kauaaegse liikme, sügavalt uskliku kaluri hoiatus. Ta kordas seda sageli. Kui te olete elupaadis arvamas, et te seisate paigal, kui te edasi ei sõua, siis te eksite. Isegi siis, kui tundub, et ilm on tuulevaikne, kui näete, et merepind on peegelsile, liigub paat silmale nähtamatute allhoovuste tõttu edasi. Ja kui te kaua midagi omalt poolt ei tee, võib siis, kui te märkate, kuhu teie elupaat on vaikselt triivinud, olla väga raske või lausa võimatu enne pimeduse saabumist sadamasse sõuda. Nii on ka kristlaseks olemisega. Kui me sellesse jätkuvalt ei panusta, triivib meie elulaev Jumalast ja kodusadamast kaugemale ja ühel hetkel, kui ärkame, ei pruugi me suuta sellesse sadamasse sõuda.
Kolm tarka vaatasid taevasse, uurisid tähistaevast, olid ärkvel, valvasid ja lõpuks nad nägid, märkasid üliolulist – ja nad ei jäänud selle üle vaid mõmisema, filosofeerima. Nad asusid üheskoos teele, ületasid üheskoos kõik raskused ega löönud käega. Nad jõudsid kohale, kinkisid Talle, kellest nad uskusid imelist, kalleid kingitusi, parimat, mida neil oli anda.
Tähelepanelik ja regulaarne Piibli lugemine, palvetamine, jumalateenistustel osalemine, patutunnistuse südamest kaasa palumine, armukuulutuse ja armulaua imeliste andide usus vastuvõtmine aitab meil olla kui need kolm tarka, kes jõudsid Jeesuseni, ja kui need, kelle usk, lootus ja armastus aitasid noorel Eesti riigil jääda ligi kahekümneks aastaks iseseisvaks ja kinkisid lootuse ka oma järeltulevatele põlvedele, et Eesti riik ja vaba rahvas on võimalikud.
Praeguse ajaga on lihtne muganduda. Kuulasin kord, kuidas teoloogiadoktor TOOMAS PAUL ühes laulatuskõnes võrdles abielu paadisõiduga elumerel ja lisas, et kõige ohtlikum on tuulevaikus. Jah, kui tundub, et kõik on niigi hästi, et pingutada pole vaja. Isegi suhelda pole palju vaja. Igaüks teeb oma asja, oma tööd. Abiellu omalt poolt panustada pole vaja, kõik on niigi hea ... Ja vaikselt ja üsna märkamatult triivib ühine paat karidele ... Kui tuul tõuseb ja vesi paati lööb, siis asuvad paljud üheskoos ühist paati päästma, aerutama, vett paadist välja viskama. Ja kui torm raugeb või on suudetud tormivarju sõuda, siis tunnevad paljud, et koos suudetakse kõigega hakkama saada.
Paulus palub hiljuti kristlaseks saanuid: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“
Kuidas seda meelt uuendada? „Meel uinus mägede taha.“ Nii lauldakse ühes ilusas laulus. Meeled võivadki uinuda, kuid meeled võivad ka rikki minna. Norra teadlane KAJA NORDENGEN kirjutab raamatus „Ainulaadne aju“ sellest, kui keeruline ja ainulaadne on inimese aju. Igal aju osal on oma funktsioonid ja näiteks otsmikusagara vigastuse järel võib inimene muutuda tundekülmaks, kaotada kontrolli enese üle, kaotada võime mõista, kuidas teised end tunnevad, ega suuda aktsepteerida reeglite muutumist. Muide, paljud tõendid näitavad, et otsused, mida me enda arvates ise teeme, langetatakse meie ajus peaaegu sekundi jagu enne, kui me sellest ise teadlikuks saame. Aju nii-öelda teeb meie eest töö ära ja kasutab selleks kõike, mis seal ees on – ka seda, mis me temasse varem asetanud oleme. Seepärast on muutused meie meeltes nii rasked tulema. Meil tuleb oma mõtlemise, motiivide, tegude suurteks muutusteks teha sageli väga suurt ja pikaajalist ja pidevat tööd. Mida vanemaks, seda enam on ajusse asetatud ja seda keerulisem on seal midagi muuta. On ka erandeid. Paljud ajuteadlased on jõudnud järele, et inimesed saavad ise ennast ja oma harjumusi muuta, kuid vaid pisut.
Paulus ütleb, et kristlased lähtuksid muutumise teel Jumala halastusest ja armastusest. Taas see Lutheri lihtne lause: „Päikese käes olevale kivile pole vaja anda käsku: „Ole soe!“ Ta on.“ Kuid inimene pole kivi. Kivil pole aju. Inimesel on ja selle ajuga võib ta teha head ja halba. Paljudega vesteldes olen imestanud, kuidas suudab mõni inimene ennast üliõnnetuks mõelda. Ta ei märka enam midagi head. Loetleb vaid kõike seda, mis on halvasti, ja kuhjab end halva hunniku alla. Keskendub vaid halvale ... Paljud lahkuvad rõõmsatena. Ma ei pea tihti tegema midagi muud, kui juhatama nad kõige selle juurde, mis on nende elus veel head. Sageli saab tähelepanelikul kuulamisel nende end-õnnetuks-mõelnute ja sageli ka põhjusega õnnetute jutust ridade vahelt üles leida siiski hea.
Muutuda meele uuendamise teel? Paljud teavad, et ka väga võimsad arvutid võivad muutuda üliaeglasteks või lausa rikki minna. Põhjuseks võib olla viirus või ka see, et sinna kogutakse kõike – ka mahukat rämpsu. Ei kustutata seda, ei puhastata kõvaketast, ei kasutata viirusetõrjet, ei blokeerita rämpsusaatjaid. Ka meie aju ja isegi mälu kõvakettad vajavad pidevat puhastamist ja viirusliku negatiivsega pidev tegelemine võib meid kanda eemale nii inimestest kui ka Jumalast.
Muide, kas teadsite, et 65% muidu pealtnäha tublidest inimestest on valmis kaasinimestele haiget tegema, kui nad selleks korralduse saavad – seda eriti siis, kui teised selle haigettegemise nende eest ära teevad. Suuremas osas inimestest on peidus kuri loom, kes on valmis põhjustama teistele valu. Oleme huntidest hullemad ja oleme aeg-ajalt ehk liiga arad, et oma turvalisena tunduvast mugavustsoonist välja tulla ja kaitsta neid, kellele haiget tehakse. Me isegi ei mõtle, et kui meie täna ei sekku, kellegi kaitseks välja ei astu, võime homme olla me ise ohvrid.
Paulus palub, et me „katsuksime läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“.
See tähendab, et tehes mingeid otsuseid, valikuid, ei lähtuks me sellest, mida teised inimesed meist mõtelda võivad, vaid mida võiks arvata meie otsustest, valikutest, sõnadest, tegudest, tegematajätmistest meid armastav, meile halastav Jumal. See ei tähenda vaid mõne Piibli kuldsalmiga kõige kõrvutamist, vaid palves pühakirja lugemist, jutluste ja pihikõnede kuulamist, vaimuliku kirjanduse lugemist. See on pidev, lakkamatu protsess.
Paulus jätkab: „Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande.“
Me oleme erinevad. Jumal jagab kõigile. Ta ei loo meid koopiamasinaga. Me oleme ainulaadsed. Sarnased, kuid siiski ainulaadsed. Me vajame üksteist – nii maailmas, oma riigis, oma suguvõsas, oma perekonnas, oma koguduses. Üks hea dirigent tahab alustada koguduse meeskooriga. Ta vajab sinna mehi, kellele Jumal on kinkinud palju musikaalsust. Tööd on alustanud koguduse gospelkoor. Sinna oodatakse musikaalseid noori. Naiskoor ja segakoor ootavad lauljaid. Igareedesed kiriku puhtakstegijad ootavad enda keskele uusi tublisid. Seal on vaja muid oskusi. Lauluoskus pole vajalik.
Mitte ühtegi meist pole armuline Jumal loonud selliseks, kes ei suudaks teha midagi head, täita mõnd vajalikku ülesannet. Kui paljude inimeste juures haiglates, hooldekodudes, kodudes külas käies olen alguses kuulnud juttu, et „Ma olen nüüd täiesti kasutu!“. Tasapisi tuleb jutu käigus välja, kuidas paljud nendest end kasututeks pidavatest pidevalt palvetavad oma koguduse ja selle töötegijate eest. Kasutud seda ei teeks. Meil kõigil on oma roll. Jumalariigis pole ühtegi, keda Jumal oleks kasutuks loonud. Me võime end ise selleks muuta. Võime negatiivsele keskendudes, kirudes, virisedes, süüdistades enda ümbert tasapisi kõik inimesed eemale peletada ja triivida aina kaugemale ka Jumalast. Võime aga koos teiste paatidega inimmerel sõuda Jumala armastuse hõlma, Jumalalt saadud ilusaid ande kasutades muuta seda maailmagi paljudele elamisväärsemaks paigaks. Kogudustki muuta enam selliseks, kuhu paljud tahavad kuuluda. Kiriku muuta selliseks, kuhu paljud tahavad tulla.
Lõpetuseks. Kas mäletate veel seda Vana Testamendi lugu, mida meile altarist loeti? Seda, kuidas hiljem üheks Iisraeli suurimaks prohvetiks saav Saamuel noore mehena kolm korda ühel ööl ärkab, sest ta kuuleb, et keegi hüüab teda. Alles neljandal korral ta taipab, et teda ei hüüa mitte inimene, vaid Jumal, ja ta ütleb lõpuks: „Räägi, sest su sulane kuuleb!“
Üks naine helistas oma mehele ja küsis alustuseks: „Kas sa rääkida saad?“ Mees vastas, et saab. Seepeale teatas naine: „Kuula siis, mida ma sulle nüüd ütlen!“ Ja siis see, kes oli teiselt küsinud, kas too rääkida saab, muudkui rääkis, laskmata teisel sõnagi ütelda. Kas sellised on ka meie vestlused Jumalaga? Ehk tasuks täna anda endale veel üks uue aasta lubadus: kuulata senisest enam seda, mida Jumal meile räägib, uurida enam, mis on Tema tahe, ja püüda selles tahtes elada. Siis tuleb meile õnnistatud aasta, olenemata sellest, mis sünnib selles rahutus maailmas. Koos Jumalaga ja ka koos oma kogudusega ja oma lähedastega saame me kõige vajalikuga hakkama. Olge hoitud! Õnnistatud uut aastat! Aamen.
PALVE: Issand Jeesus, imeline Koidutäht, me täname Sind, et oleme koos idamaa tarkadega võinud tulla Sinu valguse juurde. Valgusta meie südameid, nii et me Sinu kirkuse ära tunneme ning Sinu sõna ja sakramendi abil usus kasvame ja viimaks Sinu Taevase Kuningriigi valgusse jõuame. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.
- Üksikasjad
- Jaani kogudus
Head sõbrad! Soovin teile kõigile õnnistatud jõuluõhtut! Kuuleme jõulukõne aluseks Luuka evangeeliumi teisest peatükist kaheksandat salmi: „Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures.“ Aamen.
Õnnelikud on need, kes on saanud täna tulla siia kirikusse või minna mõnda teise jumalakotta. Jõulude pühitsemise juurde kuulub lahutamatult käik jõulukirikusse. Mitte et seal peaks midagi uut kuulda saama. Ei. Jõuluevangeelium on sama ning armsad jõululaulud on needsamad, kuid just nende samasuses on võlu. Nad äratavad kauneid mälestusi ja annavad meile osa meist mõõtmatult suuremast.
Jõulud on väga tugevalt emotsioonidega laetud. Jõulupühi saadavad lisaks lapsepõlve meenutamisele suured ootused. Tahaksime, et ka tänavu oleksid erilised jõulud! Paraku elu ei seisa paigal ega lähe ka aina ülesmäge. Mitmed teist on täna juba käinud surnuaial ning süüdanud seal oma kalli haual küünla. Midagi ei ole teha – mõne pere jaoks on jõulud rõõmupühad, kuid teine tunneb üldise rõõmu taustal oma üksindust veel teravamini.
Need, kes ei jaksa enam ei kirikusse ega surnuaiale minna, kes saavad jõuluteenistusest osa vaid raadio vahendusel, peavad sellega leppima. Üksteise järel on teekaaslased kadunud. Aga Jeesus sai inimeseks, et meid lunastada patu ja surma käest. Küll on hea, kui me oleme võinud oma lahkunud anda Tema kätesse, kes on me tee, tõde ja elu.
Aga me peame ikka ja jälle otsima: kuidas jõuda jõulusündmuse südameni? Nii palju asju on, mis tõmbavad tähelepanu kõrvale. Jah, vastsündinu on imearmas, iga normaalne inimene heldib beebit vaadates, ei pea sugugi olema oma laps. Üks jõulude võlusid ongi, et ta lubab meil oma hellust välja näidata. Heldida. Eks siit tuleb ka see meeletu lastele kinkide kuhjamine.
See kõik on kena. Jõuluevangeelium on liigutav lugu, sellest võib teha jõulusõime. Lugu saab edasi mõtelda. Me paneme ju alati, kui Piiblit loeme või kuulame, ennast sealsete tegelaste olukorda. Piiskop Philippe ütleb tänavu Maalehes: „Mõtlen ka, et kui olnuksin Joosep, siis oleksin loomad Maarja sünnitamise ajaks laudast ära viinud.“ Täitsa põnev: kuhu ta oleks loomad viinud? Õue, jätnud ilma valveta?
Mina ei julge pühale sündmusele nii lähedale minna. Kui end kellekski kujutleda, siis tunnen, et tahaksin olla karjane. Ka seda on pööraselt palju – lõppude lõpuks said ju taevase ilmutuse osalisteks just ja ainult nemad – teised kuulasid nende jutustust ja panid seda imeks.
Karjased tegid oma tööd. Olid ärkvel, sest valvasid karja. Ent just see ärkvelolek oli eelduseks, et nad said midagi ootamatut näha. Enamik magas õiglast und.
Kuid edasi mõtteid mõlgutades: mis sellest siis nii kasu, et karjased valvasid ja said ilmutuse osaliseks? Mis oleks juhtunud, kui keegi poleks sõnumit kuulnud?
Üks võimalik vastus on, et mitte midagi olulist poleks sündimata jäänud. Asjad oleksid kulgenud omasoodu ja Jeesus oleks oma lunastustöö nagunii teinud.
Aga asjad ei ole nii lihtsad. Jeesuse sünd ei ole sündmus omaette, vaid sealtpeale rullub lahti kangas. Tema elu ja töö on tervik. Algus on ääretult oluline – ilma alguseta ei saaks midagi järgneda –, aga tuleb minna edasi. Kasvada usus Jeesusega kaasa, kes „edenes tarkuselt ja kasvult ja armult Jumala ja inimeste juures“ (Lk 2:52).
Kuid võib-olla on siiski valvel ja ärkvel olejatel tähendus. Jeesus kordab ikka ja jälle vajadust olla ärkvel, valvata.
Jah, Jeesus on tulnud kaks tuhat aastat tagasi, ja me tähistame täna õhtul Ta sündimise püha. Aga see, mida karjastele kuulutati – „maa peal rahu, inimestest hea meel“ – ei ole veel sündinud. Tema tulemine on alles ees. Ja seda oodates tuleb olla ärkvel, valvata, et õli ei lõpeks lampides.
Kui kõik muu oli ühekordne ja ainulaadne, mis sel ööl sündis, siis karjaste õitsil olek jätkus. Evangelist ütleb, et nad pöördusid tagasi oma karja juurde, „ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud“.
Rein Veidemann on kirjutanud inimese elu ülesandest: „Mis jääb inimlapsel üle, seistes silmitsi pimestava mõttega olemise enda määramatusest? Kõigist vastustest leian sobivana vaid ühe: valvata. Olla valmis igal hetkel ime sünniks, olla valmist Hetkeks endaks.“
Mida see tähendab: olla valvel, ärkvel? Küllap olemist avatud, et märkaks. Ka siis, kui ei tea päris täpselt, mida sa ootad, aga ootad. Keegi peab olema ärkvel. Ja meie rõõmuks ning toeks on see, et me ei pea valvama üksi, vaid tohime seda teha Jeesuse kõrval.
Vene-juudi filosoof Lev Šestov võtab pildiks Jeesuse palvetamise Ketsemani aias, enne kui Ta kinni võeti ja hukati. Tema jaoks ei ole see retooriline küsimus: kes teeks nii, et Hiiobi meelehärm osutuks raskemaks kui mereliiv? Šestov vastab: „Jeesus jääb maailma lõpuni surmaga heitlema. Jumal ise lisas oma lõputud kannatused Hiiobi kannatustele, ja maailma lõpuks on Jumala meelehärm ja inimese meelehärm raskemad kui mereliiv. Senikaua aga: ärgem otsigemgi kindlust ega püsi. Meie maailmas ei tohi puhata, ei tohi magada. See käsk ei puuduta kõiki, vaid üksnes väheseid „äravalituid“ või „märtreid“, sest kui uinuvad ka nemad, nagu uinus tol ööl Ketsemani aias Peetrus, siis on Jumala ohver olnud asjatu ning maailma jääb lõplikult ja alatiseks võidutsema surm.“
Aga meil on lootust. Veel ei ole Jumal maailma hüljanud. Jõulupühad tuletavad meile meelde: Jeesus sündis inimlapseks, et meie võiksime sündida Jumala lasteks. Võimatu saab võimalikuks. Aamen.
*
Peetud Tallinna Jaani kirikus 24.12.2019. Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel sai sellest osa kogu Eestimaa.
- Üksikasjad
- Jaani kogudus
„Ära lase kurjal võita end, vaid võida kuri heaga“ (Rm 12:21).
Mida peab tegema, kui süda läheb täis? Iha ja viha on afektid, st tugevad tunded. Antiikajal peeti kõiki afekte taltsutamist vajavateks. Vihastamisvõime on tegelikult ainult täiskasvanul – lapsed ja loomad võivad muutuda agressiivseks, ent harva kasutame sõnapaari „vihane imik“ või „vihane kass“. Seda põhjusel, et viha ja vihapidamine eeldab refleksiivset eneseteadvust, mis areneb välja alles täiskasvanueaks.
Antiikne stoik Seneca defineerib viha kättemaksuimpulsina ja mainib, et isegi kui on väga inimlik vihastada, on elu selleks liiga lühike, et vihale ruumi teha. Vihast tuleb võimalikult kiiresti vabaneda, sest muidu ta kerib endale pöördeid juurde.
Üks keskseid tehnikaid viha ohjeldamiseks ja eemaldamiseks on huumor. Naer on Seneca sõnul adekvaatne ja kasulik vastus sellele, mis meid muidu oleks vihastanud. Seneca rõhutab, et kui viha tekib – mida ei saa alati vältida –, tuleb viha pärast vabandust paluda. See mitte ainult ei paranda sotsiaalset suhet, vaid tugevdab ka inimest ennast. Vabanduse palumine lõpetab tavaliselt viha tekitanud olukorra ümber tammumise.
Teine stoik Epiktetos soovitas viha allasurumise tehnikana „projektiivset visualiseerimist“. Ta toob näiteks – tuletame meelde, et ta oli suure osa oma elust ka ise ori! –, et su teener lõhub tassi ära. Kui sul tekib tahtmine vihastada, tuleks olukord teise konteksti projitseerida. Näiteks võid ette kujutada, et oled sõbral külas ja tema teener lõhub tassi. Sel juhul peaksid viha ilmselt liialduseks ja püüaksid sõpra rahustada. Selline mõtlemine aitab inimesel näha läbi, et afekt on mõtlematu ülereageerimine. Tassi purunemine on küll õnnetus, eriti kui tass oli väärtuslik, aga igavikulisest perspektiivist, kus kõik on määratud põrmustuma, on tegemist pisikese, tühise vahejuhtumiga.
Ka Marcus Aurelius, stoikust filosoof-keiser, pidas asjade tähtsusetuse meeleshoidmist oluliseks vihavaktsiiniks. Tema soovitab mõelda elu kaduvuse peale, et vältida viha ja frustratsiooni asjade hävimise korral.
Apostel Jaakobus tuletab meelde: „Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees. Seepärast, pannes maha kõik räpasuse ja üpris ohtra halva, võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge“ (Jk 1:19–21).
Apostel Paulus paneb viha mitme muu laiduväärsega kokku. Kirjutab efeslastele: „Ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete pitserdatud lunastuspäevani! Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale ühes kõige kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele nagu Jumal ju teilegi on andestanud Kristuses. Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest (Ef 4:30–5:2).
Võit viha üle on võimalik. Paulus õpetab: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga, kavatsege seda, mis on kaunis kõigi inimeste silmis. Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaksmine, mina tasun kätte,“ ütleb Issand, vaid „kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale.“ Ära lase kurjal võita end, vaid võida kuri heaga“ (Rm 12:17–21).
Paulus on realist ja teab, et meil ei ole alati oma afektide üle täit kontrolli. Aga ta õpetab: „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!“ (Ef 4:25-27).
Meie ei saa – ja ilmselt alati ei peagi – keelama endale vihakihvatust või vastikust millegi tõepoolest halva üle, kuigi vahkviha ja raevupurse on tavaliselt ülereageerimine. Et „kops läks üle maksa“ või „süda sai täis“, on suuresti instinktiivne. Mida aga ei maksa teha – ei kristlasel ega teistelgi –, on lasta vihal vinduma jääda. Õhtuks tuleb sõlmida rahu oma hinges. Ärgu paike loojugu meie pahameele üle! „Inimese viha ei tee, mis on õige Jumala ees“ (Jk 1:20).
Kui meid täidab Jumala armastus, siis me näeme kõike Tema silmadega. Siis ei pea me asuma otseselt viha vastu võitlema, mis ei õnnestu paraku alati, vaid me võime paluda, et Tema headuse Vaim meid täidaks. Ja üle voolaks. Aamen.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
ÕPETAJA JAAN TAMMSALU KESKPÄEVAPALVUS RUKKIMAARJAPÄEVAL
Täna, rukkimaarjapäeval loen Johannese evangeeliumist (19:26–27): Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!“ Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. Aamen.
„Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!“
Kummaline, et laul, milles ka need palveread, on puudutanud ja puudutab ikka veel tuhandeid. Me elame Maarjamaal – Jeesuse ema nime kandval maal. Ja me oleme kirikus, siin oma maa pealinna peaväljakul ja see kirik on saanud nime apostel Johannese järgi. See oli Johannes, kes ainsa apostlina oli Jeesuse risti all ja kellele Jeesus mõni silmapilk enne surma ütles, et ta vaataks Maarja peale ja kannaks edaspidi tema eest hoolt nagu poeg oma ema eest, ja Maarjale ütles Jeesus, et ta vaataks Johannest ja võtaks teda edaspidi kui oma poega. Ta palus, et nad hooliksid teineteisest.
Täna me mõtleme Maarjale – naisele, kellele Jumala ingel kord ütles: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Issand oligi Temaga. Oli Teda kaitsmas ja õnnistamas, elas Temas, Tema südame all, elas Tema südames ja Tema kõrval. Maarja oli Talle Jumalalt Jeesuse sünnist sõnumi toonud inglile öelnud: „Siin on Issanda teenija. Sündigu mulle Sinu tahtmist mööda.“ Ja Jumala tahtmine Temas ja Tema läbi sündis.
Bengali luuletaja Rabindranath Tagore on Uku Masingu tõlkes öelnud: „Meie elu saavutab kõrgeima hetke, kui võib külalislahkelt vastu võtta meie Jumala. Meie elame Jumala maailmas ja unustame Tema enese, aga see, kes alati ainult võtab vastu, ilma ise andemata, ei leia iial tõde. Meie sarnaneme kõrvele, mis võtab vastu vihma, andmata selle eest vilja. Jumal annab meile oma maailma ja alles sellega, et pakume oma maailma Jumalale, teeme enese omaks tema anni.“ Maarja pakkus oma elu, oma maailma Jumalale ja võttis vastu Jumala anni. Maarja püüdis aeg-ajalt oma poega kaitsta, ei mõistnud alati kõike, mida Jeesus tegi ja ütles, kuid jäi tema kõrvale kuni viimse silmapilguni. Meiegi ei mõista kõike, kuid aeg-ajalt me taipame, et Tema on meiega – isegi siis, kui ükski inimene me kõrval enam olla ei saa, siis Tema ei lahku, ei jäta meid sihitu saatuse hooleks. Tema on omadega iga päev kuni maailma ajastu otsani. Ja aeg-ajalt on Tema ehk meilegi öelnud, et me kellegi poole vaataksime ja taipaksime, et Tema on see, kelle eest meie peaksime hoolt kandma. Mõnikord on see meil ehk üsna hästi õnnestunud, aeg-ajalt oleme ehk taibanud, et me ei saanud hästi hakkama. Oleme saanud üsna hästi hakkama selle kiriku – Johannesele pühitsetud pühakoja – kordategemise ja korrashoidmisega, aga sedagi ainult tänu Jumala erilisele õnnistusele. Kuid vaadates täna, vaid üheksa aastat pärast selle kiriku eelmist välisremonti taas tellinguis torni ja krohviparandusi, mida tehakse ümber kiriku, saame aru, et inimese poolt parandatu ei püsi kaua. Kuid igavest meilt ei oodatagi. Ka Maarja ja Johannes ei pidanud teineteise eest lõputult hoolt kandma. Tuli päev, kui Maarja uinus viimsele unele. Johannes oli ainus apostlitest, kes elas küll pika elu, kuid ka tema päevad siin said otsa, kuid Jeesuse ja Maarja kõrval rännatud tee, elatud elu muutis selle äkilise ja julge mehe armastuse apostliks.
Kelleks muutume meie? Uku Masing, kelle 110. sünniaastapäeva pühapäeval tähistati, on rääkinud elusamusest. See on meie ülesanne – ärgata oma poolunest, umbusu ja hirmu hallusest ja elada elusamat elu. See on armastuses elatud elu – elu, milles andestamatuse ja kurjuse mürk meie hinge ei hävita. See, kes avab end armastusele, ei oska ilma armastamata elada. Temasse ei mahu hirmu. Ta teab, et tema eest kantakse hoolt, teda ei jäeta maha, ta pole iialgi üksi.
Meilegi öeldakse, et me vaataksime ja näeksime oma ema ja isa, oma õde ja venda, tütart ja poega, oma sugulast ja sõpra, kaaskristlast, oma ligimest – ka seda, kes on hädas. Jumal on neis kõigis ja kui me märkame, vaatame, hoolime, aitame, armastame, siis võime kord Maarja kombel rahus uinuda, sest me teame, et Jumal ei jäta omi. Nagu laulik, kes ütleb: „Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.“ Saame järgnevas muusikahetkes mõtelda ühe Rabindranath Tagore mõtteterade raamatu viimastele sõnadele: „Olgu see viimane sõna, et ma usun kindlasti Sinu armastusse.“
PALVE: Sina Issand, kes hoolid omadest ja kingid neile und, tänu olgu Sulle Su lõputu helduse eest. Tänu, et Sa hoolisid Maarjast ja oled hoolinud Maarjamaast, oled kinkinud uue alguse imelise ja erakordse võimaluse. Looja, hoia meid, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead! Aita meil uskuda Sinu armastusse!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Õpetaja JAAN TAMMSALU:
Tänase päeva kirjakohaks meie kiriku kalendris on 15. salm psalmist 17. Laulik ütleb Jumalale: „Mina saan näha Su palet õigluses, saan täis Su palge paistusest, kui ma ärkan.“ Aamen.
„Nägemist!“ Nii me aeg-ajalt soovime ja nii on ehk meilegi öeldud. Nägemist! Alati ei mõtle ütlejad seda tõsiselt. Mõned ütlevad: „Nägemist!“, aga loodavad, et ei peaks enam iial nägema või kui peab, siis nii harva kui võimalik. Aga aeg-ajalt soovitakse ka „Head aega!.“ Aegu on häid ja halbugi. Mõne inimese elu on nii vaevane, et talle on raske midagi mõistlikku soovida. Ühes maakonnalehes oli kord foto, millel juhtmete ja torude abil aparaatide külge ühendatud väga vana vabadussõja veterani haigevoodi kõrval seisis maavanem. Voodis lamajal oli sünnipäev ja maavanem oli tulnud teda sel puhul õnnitlema. Pildiallkiri oli kummaline: „Maavanem soovib maakonna viimasele elus olevale vabadussõja veteranile pikka iga.“
Need, kes on harjunud, et sünnipäevaks soovitakse sünnipäevalapsele head, said imestada. Kas sellises hapniku- ja mitmete teiste aparaatide abil pikalt jätkuvas elus on midagi head?
Kui me aga soovime neile, kes vanad, väetid ja väsinud, head aega, siis ehk soovime neile head. Kui lisame sellele veel ühe soovi: „Jumalaga!“, siis soovime neile parimat. Hea aeg koos Jumalaga on parim, mis võib inimlapsele osaks saada. Head aega koos Jumalaga tahaks endalegi.
Kuid paistab, et paljud tahaksid head aega ... aga kui võimalik, siis paluks ilma Jumalata. Jumala kõikenägev silm tekitab ebamugavust. Kes tahaks, et keegi temast kõike teaks? Teistele tahaks näidata enda kaunistatud fassaadi. Hinges olevad mõrad, kibedus, andestamatus, süütunne pole need, mida tahaks teistele näidata. Aeg-ajalt on aga negatiivne nähtav. Eriti neile, kes teavad, et teiste mahategemine, kurjalt kirumine viitab tavaliselt sellele halvale, mis mahategijas, kirujas, kritiseerijas olemas.
Vana Testamendi laulik usub, et head ajad Jumala palge ees on võimalikud. Ta usub, et saab näha Jumala palet õigluses ja saab ärgates täis Kõigeväelise pale paistusest.
Kummaline, mitmed Vana Testamendi vagad jumalamehed pidid Jumalaga kohtudes oma palge katma ja isegi Jeesuse lähimad jüngrid langesid Jumala läheduses põrmu. Kes on see, kes suudab näha Jumala palet õigluses ja on ärgates täis Jumala palge paistust? Paljud teoloogid usuvad, et laulik mõtleb neid sõnu kirja pannes sellest, et see elu siin on kui uni ja selle elu lõpp võib olla ärkamine Jumala kuningriigis, Tema palge valguses. Hiljem ütleb üks muutunud mees Paulus, et selles elus me taipame poolikult, kuid kord tuleb tervik. Selles elus oleme kui väetid lapsed, kes mõtlevad, räägivad, arutlevad nagu väetid lapsed, kuid kord seegi muutub. Praegu näeme aimamisi nagu reaalsust moonutavast vanast metallpeeglist, kuid tuleb aeg, mil me näeme palgest palgesse. Ja kord jäävad need kolm: usk, lootus ja armastus, kuid suurim neist kolmest, mis jäävad, on armastus.
Jah, see siin möödub kiirelt kui unenägu ja selles unenäos ei ole kõik alati kaunis, kerge, tulvil armastust ja headust. Oleme uneskõndijad, lööme unes kõndides end ära, põrkume teistega, teeme haiget isegi oma lähedastele, neile, kes meid on palju armastanud. Kuid laulik usub, et kui see uneskõndimine lõpeb, muutub aeg heaks ja need, kes on uskunud, lootnud ja armastanud, ärkavad Jumala juures – Tema juures, kes on armastus. Tema juures ärkajad täituvad Tema palge paistusest.
Taas meenub üks inimene, kelle voodi veeres olin kord istumas. Ta oli teinud väga palju tööd, saavutanud palju, olnud visa ja tõusnud karjääriredelil kõrgele. Siis ühel päeval sai ta teada, et põeb surmavat haigust. Tuli leerikooli. Usaldas end ristimises Jumala kätesse ja võttis vastu leeriõnnistuse ja armulaua. Oi, kui õnnelik ta oli, et ta ränga haigusega võideldes selleni jõudis! Ja siis, mõned kuud hiljem kutsus ta mind endale koju armulauda jagama. Ta teadis, et peagi lõpeb see elu siin. Hoidis kõvasti mu käest, kui ütles: „Kas pole kummaline, kui palju mul on olnud elus erinevaid soove, aga nüüd on jäänud vaid üks – et Jumal oleks koos minuga, kui mul tuleb siit minna.“ Ma usun, et hea Jumal täitis selle naise viimase suure soovi.
Milline on meie suurim soov? Mida mõtleme, kui keegi meile soovib: „Head aega!“ või „Jumalaga!“? Need on ilusad soovid, kui oskame neid täita ilusa sisuga. Head aega meile kõigile! Ilusat ärkamist juba siin, selles elus. Head aega koos Jumalaga!
PALVE: Issand, aita, et saaksin näha Su palet õigluses ja täitun ärgates Su pale paistusest! Ärata mind juba siin! Aita armastuse teed kõndides olla ärkvel.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Mt 15:21–28: „Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“ Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“ Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.“ Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“ Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“ Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!“ Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.“ Aamen.
Jeesus läks minema. Läks ära sellelt tõotatud maalt, mille Jumal oli kord kinkinud juutidele. Ta läks koos jüngritega üle piiri ja liikus aina edasi – kuni meri tuli vastu. Nad jõudsid Jeruusalemmast umbes saja kilomeetri kaugusele tänase Liibanoni, tolleaegse Foiniikia aladele – Tüürosesse, Kaanani kultuuri ja usu keskusse .
Tundub, nagu oleks Jeesuse kannatuste karikas hetkeks täis saanud. Jeruusalemmast saadetud variserid ja kirjatundjad olid just käinud Teda üle kuulamas – kogumas Tema vastu uut süüdistusmaterjali. Tuhanded, keda Ta on imeliselt söötnud, olid püüdnud Temast teha endale maist kuningat. Ta lahkus. Ta tuli omade juurde, aga omad ei võtnud Teda vastu. Ja Jeesus läks ära. Matteus ütleb selgelt, et Jeesus läks koos oma jüngritega võõrsile varjule. Sinna, kus neid loodetavasti ei tunta – kus tuhanded neid ei piira oma soovide nõudmistega ja etteheidetega. Jeesus kasutab selliseid pikemaid rännakuid tavaliselt oma jüngrite kasvatamiseks. Esmalt tundub, et Ta läheb ka seekord selleks, et olla segamatult koos nendega. Kuid isegi selles võõramaa linnas ei saa nad olla rahus. Üks ahastuses olev ema lihtsalt ei lase. Ta igatseb Jumala armu. Ta tütar on raskelt haige.
Matteus ütleb siin, et see naine „tuli välja“. Kas tormas ta välja oma kodust, olles märganud Jeesust ja tema jüngreid? See võiks tähendada, et Jeesus on tulnud selle hädasolija lähedusse, nii nagu Ta tuleb ikka ja jälle. Tema tuleb – teeb oma osa. Meie osa on oma harjumuspärasest välja tulla ja Tema ette jõuda. Temaga suhelda, Teda paluda, tänada.
Selle hädasolija esimesele palvele – „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“ –vastab Jeesus vaikimisega. Kuulake: „Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi.“ Miks? Miks Jeesus vaikib selle võõramaa naise anumise peale? Armsad, usun, et paljud meist on olnud sarnastes olukordades, kus meie arvates Jumal vaikib. Tundub, nagu oleks Ta kurdiks jäänud. Tundub, et meie mure ei lähe Talle üldse korda. Miks oli nii, et kui 1980-ndate lõpus laulsid tuhanded eestlased kaasa vägevaid palveid: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!“, kui tuhanded tulid kirikutesse ja hüüdsid üheskoos Jumala poole, miks siis kinkis Jumal meie väikesele maale ja rahvale vabaduse? Palvetati ju ka neljakümnendatel ja viiekümnendatel. Palvetati suures hädas ja alanduses. Ka siis, kui sellele linnale pommid langesid ja ka selle kiriku aknad kõik kildudeks lendasid. Ka siis, kui tuhandeid küüditati, paljusid tapeti. Palvetati ka võõrsil meeletus koduigatsuses. Miks Jumal siis vaikis? Miks Ta ei vastanud nendele palvetele? Miks lasi Ta nii paljudel kannatada Siberis, vanglates, alanduses, haigustes? Ja miks vastas Ta palju aastaid hiljem? Me ei tea täna vastust. Teame ehk vaid seda, et mitte kõik ei sünni kohe ja paljud palved täituvad hiljem, aga mitte ükski palve, mis on palutud siiras usus, ei jää vastuseta. Ja õnneks ei ole see, maine elu, ainus ja õnneks ei ole meie ainsad palvetajad.
Mäletan oma esimest jumalateenistust Toronto Peetri kirikus. Olin jutluse lõpetanud, kui rahvas tõusis ja vanameister Roman Toi alustas orelil üht tuttavat viisi ja rahvas laulis: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa, Ta olgu sulle kaitseja ja võtku rohkelt õnnista!“ Midagi tõusis mu kurku ja pisarad voolasid mööda põski alla, kui vaimulik mu kõrval mulle ütles: me oleme siin nii teie pärast palvetanud kõik need aastad igal pühapäeval. Ligi 50 aastat, igal pühapäeval!
Jeesuse vaikimise kohta on kirikuisa Ignatius kord kirjutanud: „Jeesus saavutab oma vaikimisegagi rohkem, kui teevad teised kõnelemisega.“ Ja ta lisas: „See, kes siseneb Jeesuse maailma, on võimeline kuulama Teda isegi täielikus vaikuses.“
Ehk õpetab Jeesus selle vaikimisega oma õpilasi? Kuidas nemad reageerivad? Kas neid puudutab selle hädasolija palve – mida nad teevad, kuidas sellesse häälekasse võõramaa naisesse suhtuvad? Matteus meenutab: „Ja Jeesuse jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“.“ Jüngrid ei talu selle võõramaa naise kisa. Nemad tahaksid vaikust ja rahu, aga nad ei julge ka ise seda naist minema ajada. Kord juba oli Jeesus saanud kurvaks või ärritunud, kui Tema juurde toodi lapsi ja Tema jüngrid keelasid neid toojaid. Jüngrid olid vist arvanud, et laste kisa ja kilked ja jooks on viimane, mida nende õpetaja vajab, aga nad olid siis eksinud. Seekord on nad targemad – lähevad ja paluvad, et Jeesus ise selle olukorra lahendaks ja kisendava naise minema saadaks. Aga Jeesus ei saada. Võib-olla paneb Ta nii proovile nii oma jüngrite kui ka selle naise usu.
Ja Ta jüngrid astusid Ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“ Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.“ Naine teab seda, et tal pole õigust mittejuudina Iisraeli Messia poole pöörduda, aga ta palub ja anub, sest usub, et Jeesus suudab ka tema tütart aidata. Ja miski ei suuda teda takistada.
„Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele“.“ See naine on väga julge. Inimlik loogika oleks talle pidanud ütlema, et temal pole Jeesuselt küll mingitki lootust abi oodata. Ta ei olnud mees. Ta ei olnud juut. Ta usk ei olnud juudi usk. Lisaks sellele võis ta oma hääleka palvega sattuda oma kaasmaalaste surve alla. Miks otsib kaananlane abi ühelt juudi mehelt? Aga ta on ema, kes on valmis kõigeks, et aidata oma last. Ta usub Jeesusesse. Ta on julge.
Taani teoloog ja mõtleja Søren Kierkegaard on väitnud: „Julgeda – tähendab kaotada vahel ka mingiks ajaks jalgealune. Aga mitte julgeda – tähendab kaotada elu. Jumal olgu tänatud nende eest, kes on julgenud ujuda ka vastuvoolu, kes on väga paljuga oma elus riskides mõelnud eelkõige teiste peale. Kes ei ole vahetanud aateid, põhimõtteid vastavalt tuule suunale ega loobunud elusamaks muutvast usust. Jumal olgu tänatud nende eest, kes teistest hoolides ei ole lakanud palvetamast ja võitlemast.“
Usk eeldab julgust ja armastus välistab kartuse. See Kaanani naine ei karda ja läheb oma armastuses, julguses ja usus lõpuni. Ta usub, et Jeesus saab teda aidata, ja ta armastab oma haiget last nii, et mitte miski teda ei takista.
„Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele“.“ See naine on tormanud välja Jeesuse lähedusse ja anunud teda. Jeesus on vaikinud. Naine ei lõpeta palumist. Ta anub ja palub ja seletab ja kogeb eemaletõukamist. Matteus ei kirjuta: nüüd läks naine kurvalt ja pettunult minema. Ei! Ta ütleb: „Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“.“
Ta heidab pikali selle Jeesuse ette, keda ta on tunnistanud Messiaks, nagu ori oma kuninga ette, ja palub teda veel kord. Ja nüüd Jeesuse vaikimine lõpeb. Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“
Kes on lapsed? Juudid – valitud rahvas.
Kes on koerakesed? Mittejuudid – paganad.
Üks kummaline asi on selle Jeesuse lause viimase sõnaga – „koerakesed“. Jeesus ei räägi siin hulkuvatest suurtest koertest, kes ei kuulu kellelegi ja kes püüavad üksteisega kakeldes linna olelusvõitluses ellu jääda. Ei, ta räägib koerakestest – väikestest koertest – koduloomadest, kellest hoolitakse, keda hellitatakse, keda lastakse tuppa, söögilauagi alla, keda toidetakse parimaga, võetakse sülle. Naine tabab selle ära. Vaadake ta vastust. Jeesus ütles talle: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“ Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“
Kuid veel kord see küsimus: miks see naine talub ära Jeesuse vaikimise, keeldumise ja lõpuks ka selle, et tema rahvast ja teda ennast koerakesteks nimetatakse? Mis paneb teda pärast seda kõike ikka veel Jeesust anuma? See on täiesti isetu emaarmastus ja piiritu usk Jeesusesse. See on taipamine, et see hetk, mil ta seisab Jeesuse ees, on lõpmata oluline – selles on tema kurjast vaimust vaevatud tütre pääsemise ainukordne võimalus. See muudab selle naise lõpmata alandlikuks, anuvaks, visaks, kes ei lõpeta enne, kui Jeesus tema tütart aitab. See naine teab, et Jeesus on nii vägev, et tema kurjast vaimust vaevatud lapse aitamine on Jeesusele nagu raasukesed, mis pudenevad Tema rikkalikult laualt. Ta usub, et Jeesuse laud on nii rikkalik, et sealt jätkub väga paljudele. Kas meie teame seda? Kas siis, kui me tänagi tunnistasime oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega, mõtlesime tõsiselt seda, mida ütlesime: „Meie usume Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse!“? Millisesse Jumalasse me tegelikult usume? Kas kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa loojasse, Taevaisasse, kes on meid ristimises vastu võtnud oma lasteks – lasteks, kellest Ta hoolib, hoolib nii ääretult palju, et on andnud oma Poja meie lunastamiseks kannatustesse ja surma.
See naine seal Jeesuse jalgade ees oli väga suures hädas ja ta uskus Jeesuse piiritusse vägevusse ega jätnud enne, kui kuulis Jeesuse sõnu: „Oh naine, sinu usk on väga suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!“ Ja Matteus lisab: „Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.“
Meiegi ei peaks heituma, kui meile vahel tundub, et Jumal ei kuule meie palvet – kui meie meelest Jumal vaikib. Me ei peaks loobuma, käega lööma, masenduses ennast haletsema või ruttama abi otsima valesse kohta ja keerama sellega selga oma Jumalale. Kui me usume Jumalasse ja oma palve vajalikkusse, ei peaks me jätma. Palugem veel ja veel ja veel. Meile võib vahel tunduda, et Jumal vaikib meie palvete peale või ütleb: „Ei!“ Selle ema lugu , mille Matteus meile jutustab, annab lootust igale siirale ja sihikindlale, alandlikule ja armastavale palvetajale. Jeesus on kõigeväeline Jumal. Tema jaoks ei ole mitte miski võimatu. Kui vaid meil oleks usku Temasse ja usaldust Tema vastu ja armastust hädasolijate vastu.
Kui Jeesus räägib Tema ees lebava naise suurest usust, siis on Tema lauses suur imestus. Jeesus imestab, kui Ta kohtab inimesi, kelle usk ja armastus on väga suur. Palugem, et Ta võiks kord nii imestada ka meie peale vaadates ja täita meie palved, mida suures armastuses palume.
Blaise Pascal on öelnud: „Kui pimedust üldse ei oleks, ei tunneks inimene üldse oma rikutust; kui valgust üldse ei oleks, ei loodaks inimene mingisugust ravimit. Nõnda on mitte ainult õiglane, vaid ka meile kasulik, et Jumal on osalt peidetud ja osalt avalik, kuna inimesele on samavõrdselt hädaohtlik Jumalat tunda ilma oma viletsuse tundmiseta kui oma viletsust tunda ilma Jumala tundmiseta.“ Jah, sest Jumala tundmine ilma iseenese viletsuse tundmiseta viib kõrkusele. Iseenda viletsuse tundmine ilma Jumala tundmiseta viib meeleheitele. Jeesuse Kristuse tundmises avaldub kesktee, sest Temas me leiame Jumala ja Temas me leiame ka enda viletsuse.
See suure usuga naine tänases loos oli ääretus hädas. Ta ei olnud leidnud abi. Mitte keegi ei suutnud terveks teha tema tütart. Kuuldes sellest, et Jeesus on tema lähedal, ei jätnud ta enne, kui Jeesus tema tütre tervendas. Ta tundis oma viletsust, abitust ja tundis Jeesuses ära Päästja.
Täna tasub meil eneselt küsida, kas meiegi oleme need, kelle armastus ei väsi ja kelle palved ei lõpe. Kas oleme selle Kaanani naise sarnased? Kas meiski on nii palju usku ja armastust? Meiegi ümber on täna väga palju valu ja vaeva, kurjadest vaimudest vaevatuid, pimedusega lööduid. Kirik peaks olema ema. Hooliv, armastav ema. Mitte hukkamõistev, lahterdav, haiget tegev, oma usu puhtuse pärast hulluv ema. Ja sellel emal ja igal meist on täna palju põhjust joosta Jeesuse ette ja anuda temalt sedasama, mida anus see ema selles evangeeliumiloos. Vaid Jeesus võib aidata. Tema on meid lõpmata palju aidanud. Tema võib parandada ka kõik need, kes vajavad tervenemist. Ka meid. Kui meil oleks vaid armastust üksteise vastu ja usku Jumalasse ning visadust aina palvetada ja anuda ja Teda tänada Tema lõputu armastuse ja helduse eest!
Jeesus liikus kord oma maalt ühele võõrale maale. Ta läks ja läks, kuni jõudis mereni. Jumal olgu tänatud, et Ta on oma õnnistuse ja imelise armuga jõudnud ka siia, meie mereäärsele ilusale maale – Maarjamaale – ja vastanud ja vastab siin paljude palvetele. Oh oleks meil vaid usku ja armastust – ka meie palvetes. Elu on kui meri ja vahel teeb see meri hirmu, kuid kui tunneme oma Taevast Isa, kui hädas ja õnnetuses, kannatuses ja kurbuses Teda appi hüüame, siis leiame abi ja troosti. Mureorud muutuvad valgeks, arguse asemel tuleb julgus. Elumere pind rahuneb ja tema vesi kannab meid ellu, kus valgus, rahu ja rõõm iial otsa ei saa.
Evangelist Matteus kirjutab, et pärast seda, kui Jeesus ja Tema jüngrid olid olnud võõrsil varjul, tulevad nad tagasi Galilea järve äärde. Jeesus tervendab seal paljusid, toidab tuhandeid näljaseid ja liigub peagi sihikindlalt oma maise rännaku lõpp-punkti selleks, et lunastada kõiki Temasse uskuvaid. Peagi Ta tõotab oma jüngritele ja nende kaudu igale inimesele, kes Temasse uskudes ja Tema peale lootes ja Tema tahet täites oma maist rada rändavad: „Ma olen teiega iga päev kuni ajastu otsani.“
Ta on kõikjal : Petlemmas ja Petseris, Jeruusalemmas ja Jõgeval, Tüürosel ja Türil ja ka siin Tema pühakojas – väga ligidal meile kõigile. Kui meil on Kaanani naise tarkust, armastust ja usku, siis ütleb Tema ka meile: „Sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad,“ sest meie tahtmine on saanud Tema tahtmiseks. Aamen.
PALVE: Issand Jumal, me täname Sind selle armu ja pikameelsuse eest, millega Sa meid oled kandnud ka siis, kui meie usk on olnud väike ja hädised on olnud me palved. Kasvata meie usku! Aita meil kasvada tarkuses ja jumalakartuses ning Sind alati ustavalt teenida. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesti.
*
17.03.2019
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Jaan Tammsalu ja Mårten Andersson
Ilm 20:11–21.1: Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Ja üks teine raamat avati, mis on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud, kes olid temas, ning surm ja surmavald andsid tagasi need surnud, kes olid neis, ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. Seesama on teine surm – tulejärv. Ja keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve! Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Aamen.
Surm surnud on ja elu elab! Kord see sünnib. Kuid kõigepealt kõik kaob – ka see maa ja taevas. Kõik kaob peale nende, kes on kirjutatud eluraamatusse ja Tema, kes on tõotanud kõik täiesti uueks teha – kinkida eluraamatusse kirjutatutele täiesti teistsuguse olemuse ja uue taeva ja uue maa. Seda, mis siis sünnib, ei ole keegi suutnud sõnadega kirjeldada. Mõned on osanud aimamisi öelda. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad. Nii on kirjutanud üks prohvet, kellele Jumal on sellest kunagi saabuvast midagi näidanud. Ka pühakirja viimases raamatus kergitatakse veidi katet sellelt, mis kord tulemas. Sellest kirjutab nägija Johannes.
Luuletaja Marie Underist, kelle ümbermatmise talitus meie kirikus peeti, on räägitud, et tema koduigatsus oli võõrsil elades nii suur, et Rootsis endale elamist otsides valis ta korteri, mis oli mere ääres akendega Eestimaa poole. Ta ei näinud sealt oma kodumaad. See oli liiga kaugel, aga tema jaoks oli oluline see teadmine, et mere poole vaadates vaatab ta sinnapoole, kus on tema kodumaa – sellest lõpmata armsast, millest ta oli sunnitud eemal olema. Ja luuletuses „Haige unistus“ ta kirjutab:
Pää tõstan akna poole: ruutudelt
jääkukerkuusikuist ja -sõnajalust
silm oskab leida valge laigu, selt
lai hoovab avarus, mis viib mu välja valust.
Ja luuletaja loodab:
Ma tulen, tulen siis! Ei sunnismaine.
Su väärilisena pea hoian püsti,
meel erk ja sula kui su vastne laine,
mis vanast, purunenust ellu kisti.
Mäletan, kuidas istusin kord, ligi 20 aastat tagasi koos laulja ja helilooja Tõnis Mägiga Rootsis tema pisikeses ajutises ulualuses, n-ö pagulaskorteri köögis, ja kuidas ta seal ühel odaval süntesaatoril mängis ja laulis mulle oma uut laulu, milles oli ääretu koduigatsus.
Nagu üksik paat olen seilamas merel.
Vaid kajaka kriisk ja vantide ulg.
Ning purjedes vihiseb tuul ja krigiseb ahter,
mil sadamat näen – või on lõputu kulg.
On kompassiks mul tähed ja raadiosaatjaks palve.
Ei majaka vilkumist, et kuskil on rand.
Ja kuigi hirm poeb põue, et tuleb veel üks raju,
on hinges kindel tunne – jään peale seegi kord.
Sinu poole hüüdes, ma kordan su nime,
tunnen soolakat maiku. Tean, Sa oledki siin.
Oi, kui palju on selles maailmas olnud ja on neid, kelles on olnud ääretu igatsus oma kodu ja kodumaa järele. Kui meil, ristiinimestel, oleks sarnane igatsus taevase kodumaa järele, muutuks küllap üsna palju meie elus, käitumises, sõnades, mõtetes.
Pátmose saarele asumisele saadetud Johannes ei näe sellelt saarelt mere poole vaadates oma kodumaad – ta näeb vaid merd ja seal kirjutab ta uuest taevast, uuest maast ja sellest, et seal, uuel taevasel kodumaal, ei ole enam merd – seda eraldavat, aeg-ajalt mäslevat, laevu ja inimesi neelavat muutuste sümbolit. Nägija maine kodumaa on väga kaugel. Ta tõstab oma silmad üles ja avab oma südame ning Jumal näitab talle seda, kuidas kõik see maine kaob. Johannes nimetab asju, mis kaovad: maa ja meri, nutt ja needus, surm ja lein, valu ja öö.
Ja see, kes on Armastus, Looja ja Lunastaja, õiglane, mõistab kõikide üle kohut. Nägija näeb raamatuid, milles on kirjas kõikide teod, ja eluraamatut, millesse on kirjutatud nende nimed, kelle jaoks on loodud uued taevad ja uus maa – imelise, igavese elu ääretu asupaik – kuningate kuninga, armulise Issanda igavene kuningriik.
Selle võimsa pildi keskel näeb nägija Johannes suurt valget trooni ja sellel istujat, kelle palge eest põgenevad ja kaovad maa ja taevas. Kuid kummaline, et kõik, kes kord selle taeva all, sellel maal on elanud, ei kao. Maa ja meri, surm ja surmavald annavad tagasi nendes olevad surnud. Kõik, usklikud ja uskmatud, kord armastust ja kord viha ja vägivalda külvanud, noorena ja vanana surnud, seisavad seal selle suurel valgel troonil istuja ees. Kellelgi nendest pole selle trooni eest võimalik põgeneda, seest maad ega merd ega taevast ei ole ju enam. On ainult suur valge troon ja troonilistuja, kohtumõistja ja tema ees kõik, kes on kord elanud – iga inimlaps.
Ja siis avatakse raamatud, millesse on kirjutatud kõikide trooni ette tulnute teod – head ja halvad. Ka tegematajäetud hea, andestamatus ja andestamine. Meil pole mõtet küsida, kui suured peavad olema need raamatud, kuhu see kõik mahub. Täna suudavad inimesedki salvestada tohutult teavet imepisikestele mälupulkadele. Küsimus pole raamatute suuruses, vaid selles, mis on seal meie ja meie armsate kohta kirjutatud ja kas leiame oma ja oma armsate nimed eluraamatust.
Valge troon sümboliseerib sellel istuja puhtust, õiglust, halastust. Paljude igatsus täitub – surm ei olegi lõpp. Jumal teeb surmale ja surmavallale, maale ja merele, mis on vastu võtnud ja endas hoidnud surnud, ja isegi taevale lõpu. Kõik, mis oli ajutine, kaob. Kaovad ka need, kes ise oma tegude ja tegematajätmistega on end tulejärve määranud.
Õnneks avatakse veel üks raamat – eluraamat, kuid kummaline – tundub, et sellesse on kirjutatud vaid nimed – nende nimed, kelle päralt on uus taevas ja maa, imeline igavene elu. See on eluraamat. See on troonilistuja hämmastav arm, Tema ristil valatud veri, millega on sellesse raamatusse kirjutatud paljude nimed.
Kas ka meie nimed? Kas ka meie armsate nimed? Me ei tea. Kuid äkki taipame seda, et see on suurim, mida inimlaps igatseda võib. Kõik muu on selle kõrval tühine.
Me kõik seisame kord selle suure valge trooni ja troonil istuja ees. Ja raamatud avatakse. Ja raamatutes on nimed – vähemalt ühes neist ka meie nimed ja nime kõrvale on kirjutatud kõik meie teod. Kas tõesti kõik? Küllap need halvad teod ja need hea tegematajätmised, mille eest oleme palunud andestust inimestelt ja Jumalalt on troonilistuja kustutanud. Vaid siis on meil lootust. Eluraamatusse jõudmine on troonilistuja arm ja halastus. Pole ühtegi tegu, millega saame me ise oma nime sellesse raamatusse kirjutada. Troonil istuja saab, sest Tema on rippunud ristil ja seal kandnud meie kõikide süü, valanud oma vere, selleks, et saaks eluraamatusse kirjutada ka ekslike inimeste nimesid. Jumal igatseb inimest – oma näo järele loodut sellesse imelisse igavikku, mille ta loob siis, kui tuleb aeg kõige selle siinse kadumiseks – kui selle maailma aeg saab täis.
Kui Jumal on sellele maailmale andnud 12 tundi, siis on praegu kell kaks öösel. Umbes nii ütles kord valgete juustega tark, armastav vana mees – teoloog Evald Saag. Elame armuajas. Jumal on andnud aega juurde, sest ta igatseb inimlapsi, oma näo järele looduid – ka Sind ja mind oma uude, igavestielavasse imelisse loodusse.
Ja äkki ma vaatasin hämmastusest suurte silmadega aujärge ja Teda, kes sellel istub. Õhk sai läbipaistvamaks kui tavaliselt. Nagu hilissügise päikesekiired keset seda, mis pime ja kole.
Ma nägin neid tuttavaid nägusid, kõiki neid, kelle nimesid olin kord surmakuulutustest läbi aastate näinud. Kõik need, kellele oli soovitud: „Puhka rahus!“ Neid oli kõikjal. Ja kõik oli teistsugune. Isegi meri ei olnud enam üleni hall ja mittemidagiütlev. Sealt tuli suurel hulgal inimesi. Neid tuli nii palju, tuli merest ja maast ja ma tundsin hirmu ja imestust. Ilmselt nad ei puhka enam rahus. Puhkamise aeg on möödas. Vaatame palgest palgesse. Püüdsin end nende tulijate eest varjata. Kõik oli kuidagi väga suur ja eriliselt teistsugune. Kartsin, kuna ma ei ole harjunud kosmiliste draamadega.
Ja kusagil oli näha uut taevast ja maad. Seegi hirmutas, sest mina olin harjunud kõige vanaga. Need uued taevad ja see uus maa olid nii säravad, kirkad ja puhtad.
Inimeste hulk muudkui kasvas. Valgus oli nii intensiivne, et silmadel hakkas valus. Peitsin oma nägu maast leitud roosikimbuga. Miks küll inimesed viskavad roosikimpe igale poole? Närtsinuid, pudenevaid roose – aga ikka midagi, millega varjata oma nägu.
Ja valgus! See kummaline kirgas valgus. Siis selgus. Troonilistujal oli peas kroon. Ja kõik need kalliskivid tema kroonis: teemandid, rubiinid, safiirid, ametüstid, ka mõni karneool – need särasidki selles õhtuhämaruses.
Ja siis ta ütles: Vaata, ma teen kõik uueks! Ja selle uuega pean minagi ära harjuma, kui ma sellesse sobin. Tundsin äkki, et ei vaja enam seda närtsinud roosikimpu. Mu otsaesisel on troonil istuja märk – ristimärk. Ma ei pea seda Tema eest varjama. Ma pole seda ju ka inimeste eest varjata püüdnud.
Ta ütles: Vaata, ma teen kõik uueks! Ja siis juhtus midagi veel: roosikimp ärkas ellu! Ta tegi ka selle uueks! Ja siin ma seisan selle kimbuga ja vaatan uudishimuga, mis saab edasi. Ma ei karda enam isegi siis, kui tunnen, et troonil istuja vaatab mind ja tunneb mu ära. Loodan nii väga, et eluraamatusse vaadates Ta ütleb ka mulle, et mu nimi ja mu armsate nimed pole sealt kustunud.
Ma tunnen, kui väga ma igatsen seda uut – seda täiesti uut!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Koguja kirjutab (3:1, 2, 7,11,14):
Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra, aeg vaikida ja aeg rääkida;
Kõik on ta omal ajal hästi teinud;
ta on nende südamesse pannud ka igaviku,
ometi ilma et inimene mõistaks
Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta.
Marie Under kirjutas kord:
Kõndind nii keerukaid radu elus,
ses imetaolises paigas,
seisatan nüüd ja vaatlen,
vaatlen end nägijaks ...
Jah, sellekski on meile antud aeg, et vaatleksime end nägijaks. Pühapäeval on surnutemälestuspüha, igavikupäev – aeg antud selleks, et jääda vaikseks, vaadata tagasi ja meenutada neid, kelle kõrval kord kõndisime – neid, kes läinud on siit enne, kui meil tuleb siit minna. Meile on antud ka aeg vaadata kaunis kaugele, üle elu ja surma piiri, mõelda sellele, mis võib olla veel ees, siis kui see aeg siin kord otsa saab. Kas tulevale mõeldes on meis seda, millest kirjutab teine lõpmata tundlik eesti luuletaja Ernst Enno?
Ma kõnnin hallil ja lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja.
Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee,
meel igatseb tolmuta randa.
Jah, ükskord saabub ju õhtu ja teekäimisest väsinu võib jõuda tolmuta randa – sinna, kus pole surma, valu ega pisaraid. Armastust külvanud inimlaps saab siis seista seal tolmuta rannas ja igatsedes vaadata kaugusesse, näha, et talle tullakse vastu, et vastutulija silmades peegeldub sinine taevas ja armastus, mis iial otsa ei lõpe.
„Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all.“ Nii kaua, kui rändame siin, selle taeva all, on meil võimalik otsida vastust, milleks me oleme siin, mis on meie ülesanne, mida ja millal peaksime tegema ja mida ja millal tegemata jätma. Aeg nägijaks saada. Veel on see aeg – meie aeg – meile Jumala poolt kingitud aeg. Vana Testamendi laulik teab seda, kui ütleb: „Issand, Sinu käes on kõik mu ajad.“
Igale asjale määratud õigetest aegadest teadsid küllap meie kaugete aegade taga elanud eelkäijad enam kui me täna. Loodusrahvas pidi arvestama määratud aegadega. Uus aeg on paljud asjad segi paisanud. Vaid üks lülitus ja külmast saab soe ja pimedusse saabub valgus. Sirutad käe ja ulatad raha ning võid saada selle, mis kord oli inimese käeulatuses siin maal vaid sügisel, nüüd mis tahes aastaajal. Kui on piisavalt aega ja raha, võid päevaga põgeneda rõskest sügisest või külmast talvest päevitama tuhandete kilomeetrite kaugusele, aga aja rahuliku rütmi taju on paljudel kadunud. Asemele on tulnud närviline tõmblemine. Ränk raiskamine. Aga aeg? Sedagi me raiskame? Kaotame kalleid minuteid, taipamata seda, mis oluline. Taas Underit appi võttes:
Üksteisest pimesi me mööda käime
on kõigil ümber pingul' tõmmat kest:
me näeme nukke, varje – mitte inimest,
kuid ometi – me pole, mida näime.
Ent vahel seisatame, miski kõlas!
Mis heli, viis, mis kaunis sõna-läit!
Sa äkki kannad vilja-sületäit –
Ja nagu keegi raputas sind õlast.
Hea oleks, kui meiegi tajuksime täna seda raputust, mis aitaks meil mõista elu imelist mõtet ja seda, et me ise ja meie armsad ei ole tuules lendlevad laastud, mis kord jäädavalt kaovad.
Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra. Me keegi pole ise endale palunud sünniõigust. See on meile kingitud. Ka meie loomuliku suremise aeg ei ole meie kätes. Vanast Testamendist võib leida mitmeid kirjakohti, mis ütlevad, et see, kui kaua me elame, on Jumala käes ja meie päevade arv on ette määratud. 139. psalmis ütleb laulik Jumalale: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.“ Me oleme külalised siin selles maailmas. Saame olla tänulikud meile kingitud elu eest ja nende eest, kes tulid ja läksid, kinkides siin olles meile ilusat. Oli see aeg lühike või pikk – see oli Jumala poolt kingitud võimalus ja kui oleme kurvad, et keegi läks me meelest liiga vara, siis äkki võiksime olla kurvad vaid seepärast, et meil polnud piisavalt tarkust täita meile kingitud ühised hetked ilusa sisuga. Kas oleme õppinud sellest?
Aeg surra? Kas suudame sellega leppida? Kas aga suudaksime leppida siiajäämisega – lõputult kestva haiguse, valu, vaeva ja jõuetusega? Me ei saaks siia jääda. Meil poleks siin ruumi. Lilli Promet on kord kirjutanud: „Ma olen elul vaid külas või üürikest aega ta vang ...“
„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.“ Vaadake, kuidas Jumal on loonud selle maailma. Vaadake aastaaegade vaheldumist. Mis juhtub viljapuudega, kui nad kogemata valel ajal õitsema ruttavad? Igas aastaajas on oma võlu. Tark näeb sedasama ka inimese eluperioodides. Elukevad – lapsepõlv. Elusuvi – noorus. Elusügis – keskiga. Elutalv – vanadus. Mis saab inimesest, kes talvel sama kiiresti joosta püüab kui suvel? Ohtlik tegevus jäisel ajal. Tark naudib iga aastaaega – leiab ilusat igast hetkest, õpib kõigest, millega kokku puutub.
Psalmist ütleb: „Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab.“ Koguja lisab: „Kõik on Jumal omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma, et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“ Koguja ütleb, et Jumal on kõik omal ajal hästi teinud – kõik. Kõige selle taga, mis siin Jumala loodud maailmas ei ole hästi, on Jumalast taganenud inimesed ja hingevaenlane. Jumal on meie südametesse pannud igaviku. „Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee, meel igatseb tolmuta randa.“
Jumal teab, millised me oleme. Ta teab, et kõik ei lähe meil sugugi hästi. Ta teab, et me ei taipa tihti, millal on millekski õige aeg. Ta teab, et me vahel kärsitult kiirustame ja vahel magame õige aja maha. Ta teab meist kõik, aga on sellegipoolest kinkinud meisse midagi, mis kestab üle meie maise lühikese aja – igaviku. Jumal näeb meie elu iga väiksematki detaili, aga Ta näeb ka kogu pilti. Ta on loonud imelise igaviku, kuhu võivad jõuda ka need, kes tunnevad, et on maha maganud paljud võimalused. Jumal on igaviku asetanud meie südameisse. Kas tunneme seda seal? Kas igatseme igavikku?
Me ei saa ega jõua kunagi kõike ära teha. Jumal aga ütleb, et me peaksime taipama, et me ei peagi kõike tegema. Me võime ka puhata. Isegi Jumal puhkas maailma luues seitsmendal päeval. Kui Jeesuse jüngrid tulid kord õhinal ühelt õnnestunud kuulutusretkelt tagasi ja hakkasid Jeesusele rääkima, mida kõike olid nad teinud ja kogenud, ütles Jeesus neile: „Puhake nüüd pisut ...“
Kas suudame seada oma elu tasakaalu? Sisse- ja väljahingamine. Võtmine ja andmine. Kättesaadav olemine ning enda ja Jumala ja lähedaste jaoks aja võtmine. Tasakaalu saavutamine füüsilise, emotsionaalse, intellektuaalse ja vaimse vahel.
Esmalt tuleks meil leida vastus küsimusele, kes me oleme, ja seejärel leida oma elu, olemasolemise mõte. Milleks on Jumal mind loonud? Mis on minu ülesanne selles maailmas? Piibel ütleb: „Kui me elame, siis me elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Seega, kas me siis elame või sureme, me kuulume Issandale“ (Rm 14:8). Kui me oleme Temalt saanud elu, kui me kuulume Temale, siis meil tuleb leida vastus küsimusele, kes me oleme Jumala silmis ja millised ülesanded on Tema meile mõelnud. Meile ei ole kingitud elu mitte selleks, et me end teeniksime, vaid meid on loodud teenima Jumalat ja oma ligimest. Me võime täita oma elu paljude heade asjade tegemisega, aga kord igavikus võime kuulda, et me ei teinud seda, milleks Jumal meile elu ja annid kinkis. Peame panema prioriteedid paika ja otsustama. Elus kehtib see seadus, et kes loobub otsustamisest, annab otsustamise teiste kätte. Jumal on kinkinud meile elu ja me ise vastutame selle eest, mis me selle kingitusega teeme.
Tänapäeva maailmas on liiga palju inimesi oma kaunite unistuste elluviimiseks muutnud enda ja teistegi elu õudusunenäoks. Liiga paljud kordavad kui mantrat kahte sõna: „Pole aega!“ Meil kõigil on piisavalt aega selleks, et teha kõike seda, mida Jumal meilt ootab. Parim viis kasutada meile kingitud elu on kulutada see millelegi, mis ületab selle elu.
Aeg on imeline kingitus. Kord sai aeg täis ja Jumal läkitas oma Poja, et kinkida meile lõputult head aega – kinkida surelikele inimlastele imeline igavik.
PALVE: Aita meid, hea Jumal, saada targaks ja taibata, mida Sa meilt ootad, kuidas peaksime kasutama seda kallist kingitust, mille Sina meile oled andnud – aega. Aita meil elada nii, et meie aeg ei kaoks, anna meile aega – kingi meile igavik. Jeesuse nimel, aamen.