Jutlused ja mõtisklused

Mat 14:22–33: Ja Jeesus sundis sedamaid oma jüngreid astuma paati ja sõitma vastaskaldale Tema eele, sel ajal kui Ta laseb rahvahulgad minema. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Paat aga oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Neljandal öövahikorral aga tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus aga vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes ta lõi kartma ja uppuma hakates kisendas: „Issand, päästa mind!“ Jeesus aga sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!“. Aamen.

On imeliselt hea näha täna siin, selles suures paadis – selles kaunis kirikus – nii palju inimesi ja taibata paljusid tuttavaid nägusid nähes, et suur osa sellest, mida olen teinud, on mitmetele korda läinud. See on oluline ja hea, kuid täna jutluse aluseks antud kirjakoht ja ka paljude elukogemus õpetab, et suurem osa tõeliselt suurest ei sünni rahvamasside keskel, vaid vaikuses, üksiolemises. Kuid üksiolemistki on mitmesugust.

Ma elan siin üksi, aga ma ei ole üksi. Olen leidnud Jumala. Nii väitis kord üks rasket haigust põdev nupukas vanamemm ühes vahvas dokumentaalfilmis tuhandetele vaatajatele. Ma elan üksi, aga ma ei ole üksi. Olen leidnud Jumala.

Kuid teisalt tunnevad paljud inimesed kurvakstegevat, masendavat üksiolemist just inimeste keskel: pereringis, lähedaste läheduses, töö- ja klassikaaslaste keskel, sõprade seltsis. Seda sünnib järjest rohkem. Üksildus paljude keskel – taipamine, et sind ei kuulata, sinu jutud ei huvita, sinu rõõmud ega mured ei puuduta. Asjad ja kollakad uudised lähevad kordades rohkem korda kui lähedase mure ja rõõm. Suhted surevad. Jumalast kaugenev maailm muutub üksildaste maailmaks.

Eile, 30 aastat tagasi ordineeriti mind diakoniks. Olin selleks ajaks juba aasta teeninud praktikandina, Toomas Pauli järeltulijana, kolme Saaremaa kogudust. Tema tuli üle mere siia ja mina läksin üle mere sinna, kus tema oli enne mind 18 aastat teinud ilusat tööd. Vanal mardipäeval AD 1986 oli Toomas Paul mulle kinkinud korraliku töövahendi – suure Piibli ja sinna sisse kirjutanud sõnad: Oma järeltulijale Saaremaa vaimupõllul, heale vennale Jaanile külvivakaks. Toomalt. Aasta hiljem, 28. jaanuaril 1987. aastal, ordineeriti mind Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus diakoniks. Ja kummaline, et siis, 30 aastat tagasi toomkirikus, tuli mul jutlustada täpselt sellesama kirjakoha üle, mis on antud jutluse aluseks ka täna. Ilus ja julgustav kokkusattumus. Niisiis – nüüd oli mul jutluse sünniks vaja üksiolemist, vaikust, lugemist, mõtlemist ja palveid. Raamatuid, mida lugeda, oli mul 30 aastat tagasi palju vähem kui nüüd. Elukogemustki oli palju vähem. Kuid taipamine, et ilma Jumalata, palvetamata sünnib vaid inimlik targutus, on jäänud. Ma mäletan, et olin 30 aastat tagasi sellele tekstile jutlust kirjutades üpris hädas ja käisin Toomas Pauli juures abi palumas. Sain temalt siis mõned head näpunäited ja ühe Martin Lutheri vägeva tsitaadi.

Kuid on aeg liikuda tagasi pühakirja teksti juurde. Matteus kirjutab, et Jeesus tõmbub kahe väga võimsa teo vahel üksindusse. Ta vajab üksiolekut, selget, segamatut suhet oma Taevase Isaga. Ja sealt tulles kannab Teda isegi tormine meri. Aga meid? Vahel on vist tunne, et isegi maa ei kanna meid ja veidi tugevamad tuulehood on meie liikumisele tõsiseks takistuseks. Kas me oleme osanud tõmmata seost oma palveelu ja jaksamise ning väsimise vahele? Kui oleme pidevalt väsinud, siis ehk usume, et meie organismil on millestki puudu: unest, puhkusest, rauast või D-vitamiinist või on südamega halvad lood või on mingi muu haigus meilt jõudu röövimas. Kui väsime vaimselt, võib põhjus olla selles, et meie side suurima jõuallikaga on katkenud. Süütunne sööb seestpoolt. Püüame olla tublid, teha palju, anda palju – jätta teistele endast head muljet. Ehk hävitame oma energiat ka negatiivsete mõtetega, teiste kritiseerimisega. Seda kinnist kihutavat ringi saaks peatada patukahetsuse, meeleparanduse ja regulaarse palveeluga, kuid paljud lükkavad selle olematusse ülehomsesse. Mürarikkalt edasi – kuni lõpuni, ja lõpp pole siis kuigi kaugel.

Kui päevakära ei andnud palvele aega, siis astu õhtul õue ja vaata taevasse. Nii soovitavad Johansonid ühes ilusas vanas laulus – kuid kas me kuuleme seda soovitust või korraldame endale päevakära järel ka õhtu- ja öökära? „Abiks“ televiisor, raadio, muusikamasin ... Põgeneme vaikuse eest, sest ei oska, ei julge vaikuses olla.

Jeesus läks pärast mäejutlust ja tuhandete imelist söötmist üksindusse, et olla isekeskis oma Taevase Isaga. Jüngrid saatis ta merele. Küllap ta teadis, millise vastutuule ja lainetega tuleb neil seal võidelda, aga millegipärast pidas ta nende paadiga veeleminekut oluliseks. Kui nad ei oleks läinud, oleksid nad jäänud pärast toitmisimet, milles ka nemad olid tegijad, rahvahulkade keskele ja see oleks võinud olla ohtlikum. Hullem kartusest, et tormine meri võib uputada, on uhkusesse uppumine, õhku täis minek, Jumala kohale kerkimine ja sealt kõrgusest hukatusse langemine.

Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.

Siis, kui Jeesuse jüngrid paadiga merele või õigemini suurele ja sügavale järvele sõudsid, ei olnud vist veel seda tugevat vastutuult. Vaevalt, et nad siis oleksid läinudki. Iga asi omal ajal. Kalda ääres on vaiksem. Lained tõusevad siis, kui Jeesuse jüngrid on paadiga keset suurt järve.

Paat aga oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Neljandal öövahi-korral aga tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“

Tuul on vastu. Nii tundub vist aeg-ajalt meilegi. Jumal, ole mu vastu armuline, sest meri on nii suur ja mu lootsik nii väike! Mulle meeldib see bretooni kaluri lihtne palve, mida see lihtne mees oli iga kord oma viletsa vana ja väikese paadiga merele minnes palvetanud. Vahel võib see olla hea, kui tuul on elumerel vastu ja lained räsivad paati. Nii mõnigi on just sellistel hetkedel hakanud Jumalat otsima, Tema poole palvetama. Pärituul ja vaikne meri panevad paljusid Jumalat unustama ja allhoovused triivivad su elupaati kaugele kaldast.

Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta lainehari vahutab ja keeb… Kust ma troosti leian, kui hing rahutu? Keda appi hüüan, olles õnnetu?

Nii me laulsime. Nii me küsisime. Laulus oli ka vastus. Nii nagu ka tänases pühakirjatekstis. Nii nagu ka maalil, mis on siin kirikus palveküünalde aluste kohal.

Tema, kes võib tulla ka mööda vett, astuda läbi lainete, Tema, keda ei takista torm, on võimeline meid päästma, vaigistama tormi, kandma teisele kaldale ka siis, kui meil viimnegi jõud on lõppenud.

Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!“

Jeesus ei lase omasid pikalt hirmu tunda. Ta teab, et see võib meid hävitada, võtta viimsegi aruraasu. Hirm on üks suuremaid hävitajaid – vaimne vähk, kohutav kasvaja, mis võib hävitada oleviku ja tuleviku. Jeesus kõnetab oma hirmunud jüngreid kohe.

Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!“

Ma ei tea, millisel elumerel sina täna sõidad, kas võitled juba pikemat aega vastutuulega või püüad tormides ellu jääda. Üks on selge, Tema, kes kord ütles: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!“, on seesama ka täna ja igavesti. Ta ütleb seda täna ka meile. Olen Teda kuulnud seda ütlemas, kui minu ümber on lained kõrgele tõusnud, kui mõnedki kõrvaltvaatajad arvasid, et nüüd läheb minu pisike paat ümber. Kuid ka keset seda kõike oli inimesi, kes mind julgustasid, kes ei loobunud toetamast, kes ei kartnud kinnitada ja ma kuulsin väga selgelt üht häält, mis ütles: „Ole vapper, ära karda!“ Ja olen mõistnud veel midagi: see, mida on öelnud selle kiriku kaitsepühak Johannes, on töötav tõde: Armastus ajab kartuse välja!

Peeter Sink on kord kirjutanud:

Issand hüüdis ja ma tulin … üle vahuselt mässava vee.

Kuigi eel ootas okkane tee – ma tulin.

Läbi sõprade naeru ja pilke,

läbi pörguväe lõukoerte kilke – ma tulin …

Issand hüüdis ja ma tulin.

Peetrus on hulljulge. Ta läheb kaugemale kui teised. Astub Jeesuse kutse peale üle paadi serva ja kõnnib vee peal. Ta ei vaju nii kaua, kuni ta pilk on kutsujal. Ta jõuab Jeesuse juurde, kuid siis äkki kõik muutub. See julge mees on uppumas. Mis juhtus? Mis muutus? Pühakiri ütleb: Ta vaatas tuult ja täitus hirmuga.

Meiegi teeme aeg-ajalt sedasama. Vaatame tuult ja tunneme hirmu. Eesti keeles on sõnade „tuul“ ja „tulevik“ algused sarnased ja eks see tulevikku vaatamine võibki saada tuulevaatluseks. Kujutame endale ette, mis kõik võib meiega ja meie lähedastega ja Eestiga ja maailmaga juhtuda. Milline torm võib tõusta, milline sõda puhkeda, millised haigused tabada. Äkki vaataks Temale, kellele kuuletuvad tuul ja lained, kelle käes on kõik meie ajad, kellel on surmastki väljapääsutee ...

Kui ma kord, 31 aastat tagasi, 1986. aastal keset nõukogude aega peapiiskop Edgar Hargi käskpalve peale oleksin hakanud nuusutama tuult, kuulama hirmutajaid, ei oleks ma julgenud oma vastvalminud uuest Tallinna korterist, hea palgaga PKV ehitusmeistri kohalt minna poolvalmis Kaarma kiriklasse tegema peaaegu olematu palga eest tööd, millest mul oli väga vähe aimu. Oleks ma hakanud loogiliselt mõtlema sellele, kui vähe ma teadsin kirikust, teoloogiast, liturgiast, ei oleks ma julgenud minna teenima kolme kogudust, mida oli 18 aastat teeninud Toomas Paul. Oleksin tuult vaadates täitunud hirmuga ja jätnud merele minemata. Kuid kui palju ilusat ja võimast oleks jäänud mul siis kogemata! Olen selle 30 aasta jooksul korduvalt ka komistanud ja kukkunud, olen eksinud, kahetsenud ja kahelnud, kuid ma pole kordagi kahetsenud seda, et astusin kord kindlana näivast paadist merele, uskudes et Tema, kes kutsub, kannab alati hoolt ja kannab kõigest läbi. Ja elu koos Temaga on lõputult põnev seiklus – värviderohke ja imeline. See on pidev hüpe Isa käte vahele ja aina kindlamaks muutumine selles, et iga kord, kui Tema ütleb: „Hüppa!“, siis Ta püüab sind täiesti kindlasti oma käte vahele. See ei ole elu, milles pole valu ja muret, oma risti kandmist. See on ristiusk, ka oma ristide ja oma risti kandmise usk, kuid see ei ole mõttetu minek, eikuhugi ekslemine. See on elutee. Dave Benton laulis möödunud jõuludes üht kaunist laulu. Selles olid niisugused sõnad:

Kõik hetked on head, mu Looja, ka need, kust õppima peab,

ja anna mul jõudu, et teha saaks heaks kõik ammused vead.

Eilne on möödas, Looja, ja kes homset mul lubada võib,

kuid Isa, vaid Sind tänama pean, kõik hetked on head.

Mõni hetk tagasi ilmus teade: Tuumafüüsikud nihutasid viimsepäevakella osutit pool minutit keskööle ehk maailma lõpule lähemale. Millegipärast on mulle teoloogiaõpingutest kõige enam süüvinud meelde üks mõte, mida ütles kord Evald Saag. Kui Jumal on sellele maailmale andnud 12 tundi, siis on täna kell üks öösel. Selle kummalise lause kõrvale sätin ma Maret Kaigi mõtte:

Ei ma karda surma, elu kardan pigem – olla eluvääritu.

Mul on väga sageli olnud tunne, et maailma lõpp tuleb juba homme ja ma ei tohi lükata kõige olulisemat sellesse siinolematusse homsesse. Tunne, et täna, siin ja praegu tuleb teha kõik oluline, armastada ja anda Jumalale kõik, mida Tema tahab, ja see on ime, kui Tema, kellele kuulub kõik, annab minule – tühisele – võimaluse teha midagi Temale. Ma tean, et vaid see, milles on armastust ja mis on Tema kätesse antud, läheb alati õitsema ja kannab vilja ka pärast maailma lõppu.

Kui Jumal on maailmale andnud 12 tundi, siis on praegu kell üks öösel – on armuaeg ja me ei tea, kui kaua seda armuaega veel on, aga ma usun, et meil on lootust, kui märkame tulla paati ja olla siin koos ja uskuda, et meid paati palunu tuleb siia iga kord ka ise, rahustab meie ümbert tormise mere ja meie rahutud hinged ja koos Temaga jõuame me pärale. Tema on tõotanud: kes kuulab mind, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.

Meil kõigil on oma tee. On neid, kes lähevad merele kõndima vaid siis, kui see on kaetud korraliku paksu jääga. Teised teavad, kus on kõrgemad kivid, ja kivilt kivile astudes tekitavad kaugelt vaatajates tunde, et nad on vee peal käijad. Aga nad vähemalt lähevad ega jää kaldale unistama sellest, mis küll võiks neid oodata seal veel ja teisel kaldal. On neidki, kes lähevad oma pisikese paadiga ka vastutuulega merele, kuid kui nad kuulevad Jumala kutset, ei julge nad üle paadi ääre astuda ja mõned neist ehk kritiseerivad neid, kes julgevad, pobisevad mingist lubatu ja lubamatu piiride ületamisest, kuid nad on vähemalt koos teistega läinud Jeesuse juhatusel paati ja püüavad üheskoos jõuda teisele kaldale. On ka hulljulgeid. Kõiki on vaja, et Jumalariigi töö siin maa peal tehtud saaks. Me oleme erinevad, aga me kõik võime kuulda Tema sõnu, kes ütleb:

„Olge vaprad, olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.

Kas olete mõelnud sellele, et siin suures kirikus olles oleme me Eestimaa pealinna keskpunktis. Oleme tiheda liikluse sõlmpunktis, kuid kõigest sellest, mis siinsamas teisel pool müüre toimub, kandub kirikusse väga vähe. Kas pole see, mis juhtub siis, kui astume sellese pühakotta, sarnane sellega, mida ütleb pühakiri: Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Kuid keset seda välise tuule raugemist võib Jumal tekitada tuule või isegi tormi meie südames ja me taipame, et me vajame muutust ja et me peame senisest enam hakkama usaldama Jumalat, rändama Tema juhatusel.

Armsad, tulge ikka siia, kus raugeb tuul. Tulge siia, kus Kõigeväeline meile ütleb, et me pole üksi, et Tema hoolib meist – siia, kus Ta armulaua andides kingib meile oma lõppematut armastust. Tulge sellesse paati, mis on teel teisele kaldale. Vaadake, kui ilusaks on aastatega see paat muutunud! Kuulake, kui kaunilt kõlab siin muusika! Taibake, kui imeliselt on Jumal seda pühakoda ja siin olevat kogudust ligi 150 aastat hoidnud, kaitsnud ja õnnistanud. Kuulake, mida kõneleb psalmist kiriku Issandast: Tema muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained vaikseks jäid, ja Ta viis nad igatsetud sadamasse. Tänagu nad Issandat Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele.

Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: Tõesti, sina oled Jumala Poeg! Seda teeme ka meie täna. Oleme paadisolijad ja kui oleme seal, kus on ka Tema, siis tuleb see nii loomulikult. Me kummardame Teda ja tunnistame Teda oma elu Issandaks, sest me teame, et Tema on õnnistamas meie elu, vaigistamas meie valu, valgustamas meile teed ja me pole iialgi üksi. Aamen.

*****

(Foto: Sven Tupits)

Luuka 12:35–40. Jeesus ütleb: Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mis tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!

Pidu on tulemas – lõputu, rõõmuküllane, imeline pulmapidu – ja meid on palutud olla valmis avama peigmehele, kes on sellelt pulmapeolt koju tulemas.

Mis on kirik või mis see peaks olema? Maapealne Jumala kodu. Mis on süda, meie süda – või vähemalt peaks olema? Seesama – maapealne Jumala kodu. Ma seisan ukse taga ja koputan … Nii on Jeesus, Jumala Poeg, endast kõnelnud. Kas me kuuleme seda koputust või on meie südamed nii täis, et seal pole koputajale ruumi ja seal sees on nii palju muretsemise, hirmunult tulevikku vaatamise, andeksandmatuse hääli, et me ei kuulegi Tema koputust, kes tahaks tulla ja meisse oma eluaseme teha? Eks teie tea, et te Jumala tempel olete? Kas me teame? Kas me teeme midagi, et selleks saada ja jääda – Jumala Vaimu templiteks?

„Alati valmis!“ Nii kästi paljudel pioneeridel ütelda. Me vist ei võtnud seda ütlemist siis väga tõsiselt. Aga leeritõotust?

Pidu on kindlasti tulemas. Kui Jumal on nii lubanud, siis pole kahtlustki, et Tema oma lubaduse täidab. Aga millal? Ja kas meie peaksime ootama ja valvama?

Tänapäeval pole paljudel kerge oodata ja valvata. Meie ümber on kuhjaga kärsitust, kiirustamist, pinnapealsust. Kõik toimugu kohe ja kiiresti. Väga kähku ununesid paljudel nii harjumuspärased pikad, looklevad kassasabad, aastakümnete pikkused korteri- ja autoostuloa järjekorrad, kord nädalas ja vaid esimestele varajastest hommikutundidest järjekorras olnutele jätkunud viinerid. Kusagilt erilisi tutvusi vajanud sektsioonkapid, kristallnõud ja isegi lõunamaised puuviljad ... Suur osa rahvast oli siis harjunud kannatlikult ootama, sest seda oli aastakümneid harjutatud. Praegu on seda harjumust jäänud vähestele.

Kuid kuidas me siis saame olla need, keda Isand tulles leiab valvamast? Kuidas olla need, kelle lambid on Tulija ootamatul kohalejõudmisel põlemas ja kelle niuded on vöötatud? Ja mida see niuete vöötamine üldse tähendab? Idamaalaste pikad lehvivad rõivad olid sageli ilusad ja värvikirevad, kuid kui sa valmistusid tegema tõsist tööd, siis tuli pika rõiva alumine osa vöö vahele panna. Kui Jeesus soovitab Tema tagasitulemist oodata vöötatud niuete ja põlevate lampidega, siis on see selge sõnum sellest, et Teda peaks ootama tegutsedes, tööd tehes ja tegutsemiseks valmis olles. Valvamine tähendab ka iseenda üle valvamist, oma sõnade, tegude ja isegi oma mõtete üle valvamist.

Kui Jeesus kõneleb endast kui pulmapeolt tagasi tulevast peigmehest, kes tulles paneb Teda ootavad sulased lauda istuma ja hakkab neid teenima, siis saab Ta seda teha siis, kui need ootajad on selleks omalt poolt vajalikud ettevalmistused teinud. Mäletate, mida Ta ütleb viimset kohtupäeva kirjeldades: kõik mida teie olete teinud ja tegemata jätnud ühele minu vähimatest, seda olete teinud ja tegemata jätnud mulle. See ettevalmistus, mida me saame Teda oodates teha, on Tema teenimine oma ligimestes ja oma hinge eest hoolt kandes.

Aga põlevad lambid? Jah, seegi on märk valmisolekust, Tulija tulemisega arvestamisest, regulaarsest palveelust. Kui Ta tuleb ja koputab uksele, ei tohiks siin valvajate pikad rüüd ja siin valitsev pimedus neid takistada kiiresti ust avama minemast. Need, kes on jäänud magama või takerduvad lõpuks koputust kuuldes ja pimedas kuhugi tormates oma pikkadesse rüüdesse, kaotavad ainukordse, hämmastava võimaluse saada nendeks, keda palutakse pidulauda ja keda teenib Taevaste ja Maa Looja.

Tegelikult Ta on meid pidevalt teeninud – andnud meile enam, kui oskame arvata, kandnud meie eest hoolt, kaitsnud meid ohtudes. Kuidas Jaan Tätte lauluks saanud luuletuse algus oligi – Ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub – keegi nagu aitab … Üks hiljuti leeritatu kirjutas, et just nii on tundnud ka tema.

Laenan ühe teise leeritatu mõtisklusest viimase lõigu. Ta kirjeldab seda, kuidas missioonil taas ja taas juhtusid asjad, mis oleksid võinud lõppeda väga kurvalt, vigaseksjäämise või surmaga, kuid kummaliselt läks teisiti. Ta kirjutas: Pärast missiooni sain teada, et paljud, kes usklikud ei ole, palvetasid minu eest. Minu ema … hakkas iga nädal kirikus käima. Isegi mitme sõbra vanemad palvetasid minu eest. Mõlemal missioonil olnud „vedamised“ oleksid nagu teise tähenduse saanud. Miski nagu oleks hoidnud mind. Peale kõike seda muutus mu peas sõna „vedama“ sõnaks „hoidma“. Jumal hoidis mind, kuigi üks pool minust ei uskunud.

Pole vist keeruline oodata, valvata siis, kui oled ise või – veel enam! – kui on suures ohus sulle väga armas inimene. Sa võtad ennast kokku, palvetad enam kui kunagi varem, ootad meeletu igatsusega tema tagasitulekut või vähemalt kirja või telefonikõnet või sõnumit, millest saad teada, et kõik on hästi. Kuid siis, kui kõik on enam-vähem hästi, siis võib hea ja rahulik elu viia paljude valvsuse. Ununevad palvetamine, pühakirja lugemine. Kerge on leida põhjust, miks taas jätta kirikusse tulemata. Ei mäleta, millal viimati käisid armulaual, millal tasusid liikmeannetuse.

Üks leeritatu kirjutas: Kuid minu tee kirikuni … nagu elus kipub olema, on inimestel vaja kogeda raskust, et osata mugavustsoonist ja argielust pisut välja astuda, aeg maha võtta ja iseendasse vaadata – nii ka minul. Mõnda see aitab, paneb küsima õigeid küsimusi ja tegema õigeid otsuseid.

Kord kutsuti mind haiglasse. Üks naine, kes oma meest väga armastas, palus, et ma tuleksin. Tema mees, kes oli ta kõrval alati olnud suur, tugev ja tark, oli pikalt võidelnud vähiga ja selles võitluses haigusele alla jäämas. Ühel päeval oli see naine öelnud oma mehele midagi, mis pani mehe omakorda naisele ütlema: „Palun kutsu õpetaja. Ma tahan saada ristitud.“ Mis selle mehega juhtus? Mida naine talle ütles, et mees oli äkki valmis ristimiseks? Naine oli öelnud oma mehele, et ta ei suuda mõelda, et võiks minna nii, et nad seal ülal kokku ei saa – tema on ristitud, aga mees mitte ... Ja mees taipas – palus naisel kutsuda vaimuliku. Mõned nädalad hiljem ta läks. Palusime ta Jumala kätesse – selle Jumala kätesse, kes on tõotanud kord ristimiskäsku andes oma järgijatele: Vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.

August Gailit, eesti pagulaskirjanik, on kirjutanud: Karmid olukorrad võivad riisuda meilt kõik: kodu, sõbrad, omaksed ja isegi meie esivanemate hauad, kuid leidub siiski midagi, mille järele ei ulatu sirutama julma anastaja käsi. Sisemised aarded, vaimsed varandused, hinge rikkused jäävad püsima. Neid ei saa röövida, okupeerida ega hävitada. Kõik kaotused muutuvad mõttetuks, kui Jumal meile lausub: „Poeg, sina oled ikka minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu päralt.“

Valvata, oodata, uskudes et Ta tuleb ja kutsub valvajad lauda ja algab pidu, lõputu pidu taevariigis, Taevase Kuninga riigis. Kas meid kutsutakse, palutakse lauda? Küllap kutsutakse, kui Kutsujat tunneme, kui oodates Temaga suhtleme, Teda oma ligimestes teenime, leiame aega, et oma hinge eest hoolt kanda.

On imeline, kui me leiame endas selle usu, kuid veel imelisem on, kui see usk meis säilib ja vaikselt kasvab lapselikuks usalduseks selle Jumala vastu, kellesse me usume, ja kui see usaldus ei kao ka siis, kui meil tuleb minna läbi raskuste, pimeduse, valu. Taevariik on ligidal, kuid meil tuleb päevast päeva valida, kas meiegi püsime selle riigi läheduses, kas harjutame ennast sellega.

Selle juurest võib nii kergesti ära libiseda. Isegi Piiblit lugedes, palvetades, kirikus jumalateenistusel olles. Mõnele piisab kellegi poolt kogemata sisse unustatud mobiiltelefoni helinast või lapse kilkest, et tähelepanu kaoks või suunduks mujale ja ilus vaikus või tänulikkus annaksid peas ja südames koha ärritunud pahameelele.

Kas me mõistame seda, mis toimub meie elus, peas ja hinges? Mida me peame väärtuslikuks, millele panustame, kuhu oleme teel?

Kord rändas üks rahvas orjusest tõotatud maale. Nad rändasid 40 aastat, kuid nendest, kes olid orjuses sündinud, sai tõotatud maale siseneda ainult kaks inimest. Me ei tea, kui kaugel oleme meie tõotatud maast, kuid üks on selge – meil on veel võimalus saada nendeks, kellele Looja meid luues, meile elu kinkides mõtles. Meil on veel võimalik pärale jõuda. Mitte uinuda enesega rahulolu ja teiste kritiseerimise magusmürgisesse unne, vaid panustades peamisesse.

Ühes ilusas jõululaulus on Peeter Singi sõnad: Armastus laulab jõuluööl, sõimest saanud on kannel. Armastus laulab valgeks öö, kaovad sünged loorid. Midagi sünnib südames: rahu loob sinna kodu. Advendiaeg on paastu- ja meeleparanduse aeg, suhete tervendamise, kordaseadmise aeg, et meie südametest võiks saada kaunilt helisev kannel, et meie elust võiks saada armastuse helisev, tervendav laul.

Lõpetan meie koguduse liikme Maret Kaiki luuletusega:

Valgusse vaibuksin, plekita puhtusse,

kuid veel ma ei tohi.

Mõni sõna on seada, mõni mõõt täita heaga,

mõni lapselaps näha, mõni õunakook teha

ja panna sellesse nii palju armastust,

et viimaks ometi kataks see kinni

ka minu pattude hulga.

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all. Kõik on Ta omal ajal hästi teinud; Ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Jeesus ütleb: „Pange tähele taeva linde …“ (Koguja 3:1 ja 11 ja Mt 6:26 a)

Poeet Bob Dylan, kellele määrati sellel aastal Nobeli kirjanduspreemia, on kirjutanud:

 Vanaema ütles: „Mine, poiss,

kuhu süda sind juhatab.

Küll siis näed, et kõik lõpeb hästi.

Pea meeles, et kogu kuld ei hiilga.

Ära jäta seda, mida kalliks pead.“

Ka meile tänaseks antud pühapäeva teema kõneleb minemisest: surmast ellu minemisest. Tavaliselt me mõtleme ikka vastupidi, et kui tahes heale elule järgneb vältimatult varem või hiljem surm. Kas see on mõttelapsus või ehk hoopis võti uuele ja tervele elunägemisele?

Tark Koguja teab, et igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all. Kuid kuidas taibata, mida peaksime tegema, millest loobuma, mida piirama? Vahel tundub, et inimene võib nendes asjades olla loomadest ja lindudest rumalam. Need, kes on näinud, kuidas paljud linnud siit äralennuks sügiseti suurtesse parvedesse kogunevad ja teele asuvad, on saanud ehk imestada. Ligi pool tuhat suurt lindu lendavad ühes parves nagu pool tuhat risti taevalaotuses, vahetavad parves kohti ja siis hakkavad laskuma. Miks just sinna ja just siis? Kes seda teab. Tagumised linnud hakkavad laskuma veidi varem kui esimesed, aga esimesed ei lenda eest ära, koos puudutatakse maad. Nii kirjutas mulle oma linnuvaatlusest üks meie koguduse liige ja lisas: „Niimoodi kannavadki need linnud vastutust oma liigi ja populatsiooni ees, järgides reegleid, mis on teinud neid edukaks – andnud neile liigina kestvuse.“

Aga meie – inimesed? Kas meie teame, millal on millekski õige aeg? Kui palju teha tööd, millal lõpetada, puhata, millal suhelda lähedaste ja sõpradega, millal kuulata vaikuses Jumala häält, millal tulla pühakotta, et olla koos teisega, kes midagi taipavad vajadusest kord lendu tõusta, jätta kõik see, mis siin, lennata ära sinna, kus pole surma, vaeva, valu, kurbust? Kas taipame, millal me peaksime kindlalt käima maa peal ja millal ja kui palju peaksime oma hingel, mõtetel, palvetel laskma lendu tõusta, lennata kõrgustes? Paljud aina kavatsevad elama hakata, lubavad kunagi ka oma hinge eest hoolt kandma hakata. Hetkel ei pidavat nendel selle jaoks olema aega. Nii nad tõepoolest arvavad. Koguja teab, et meie Looja on omal ajal kõik hästi teinud, kui Ta pani inimese südamesse ka igaviku.

Linnud, kes ei suudaks siinset talve üle elada, kogunevad sügisel parvedesse ja lähevad teele. Kui keegi neist arvaks, et tema saab ka ilma äralendamata hakkama ja temale see parvekogunemine ja kooslendamine ei istu, et tema lendab kunagi hiljem, siis kui on aega, siis on üpris kindel, et kevadet see lind ei näe.

Aga meie? Meie vist tahame näha kevadet ja äkki igatseme isegi igavikku. Jumal on igaviku meie südamesse asetanud ja selle igaviku lõpmata tee heliseb meie südametes, tuletab meile aeg-ajalt meelde seda, et me ei saa siia jääda ja et midagi imelist võib veel olla ees, kui oleme targad nagu rändlinnud, kui taipame, millal on millekski õige aeg, kui õpime lendama ega tõrgu mõtte vastu, et siin ei ole meil jäädavat aset, siia me jääda ei saa.

Jeesus soovitab meil tähelepanelikult vaadata taeva linde ja seda, kuidas Jumal nende eest hoolt kannab. Ta kannab ka meie eest hoolt, Ta tahaks ka meid juhatada, anda meile märku, hoiatada ohtude eest, juhatada teele, mis viib ellu. Palugem Temalt tarkust taibata, kuulata Tema juhatust.

Meil on aega veel – nii võib meile tunduda, kuid tark küsib: milleks? Äkki leiame ühe vastuse sufi müstilise luuletaja Rumi sõnades:

Palu Jumalalt armastust, mitte elu. Hingetoitu ja mitte leiba.

Loodud olendite maailm on puhas läbipaistev veepind,

millelt peegeldub Jumala nägu.

Teadmus, halastus, õiglus peegelduvad

sel otsekui taevatähed.

Möödub inimpõlvi, aga kuu on ikka seesama.

Muutuvad ajad ja inimesed, mitte tarkuse, õigluse olemus.

Kaunid on need, kelles peegeldub Jumala ilu –

ja kes armastab ilu, armastab Jumalat.

Kg 3:11: „Ta on kõik hästi teinud ... ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“ Inimene ei saa osa kõigist Jumala tegudest, kuid ometi peaks ta püüdma võtta igast ajahetkest selle, millest Jumal tal kindlal ajal osa laseb saada! Keset „tühisuste tühisust“ on tegusemas Jumala loov käsi – mis annab inimesele seda, mis on hea just sellel antud ajal!

Keset maailma ebaõiglust leiab Koguja Jumala õigluse, keset maailma halastamatust leiab ta Jumala hoolitsuse inimese eest, vastukaaluks kurjuse võimutsemisele leiab Koguja Jumala poolt seatud piirid. Läbi sellise taipamise Jumala tegevusest maailmas, hoolimata kõigest ta ümber toimuvast, võib inimene õppida kasutama õigel viisil ja õigeks otstarbeks kõike talle kingitut ja õppida rõõmu tundma kõigest, õigel ajal sündivast heast siin ilmas.

Saatsin üleeile teele Eesti muusika suurkuju Valter Ojakääru. Lähedased meenutasid: „Valter ütles kuu aega enne oma lahkumist meile sageli, et ühel päeval ma lehvitan teile ja läinud ma olengi. Ja ma tahan juba ükskord ära minna, kõik on tehtud ja rohkemgi veel ...“

Alustasin matusetalitust lõiguga lahkunu luuletusest „Õhtu rannal“:

„Sa unustad end ja pilvede lend

kisub kaasa su pilgu, kui loodest on saabumas öö.

Videvik vajunud veele, kaasas varjusid, vaikust ja und. Sirelid puistavad teele õisi kui lõhnavat lund.

Õhtu rannal ja südames rõõm, et päikeselõõm

homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee …“

Need noore ja armunud mehe kord kirjutatud read hakkasid enam kui pool sajandit hiljem, tema matusepäeval kõlama kummaliselt kaunilt ja küllap täiesti teisiti kui varem, ning ma loodan, et prohvetlikult:

„Sa unustad end ja pilvede lend

kisub kaasa su pilgu, kui loodest on saabumas öö.

Videvik vajunud veele, kaasas varjusid, vaikust ja und. Sirelid puistavad teele õisi kui lõhnavat lund.

Õhtu rannal ja südames rõõm, et päikeselõõm

homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee …“

Taevasse vaataja südames võib ka eluõhtul olla rõõmu, sest üle sinise taeva ja vee ootab meid pärast pimedat ööd homse – igavese homse – valgus.

Kuid et see nii võiks kord olla, tuleks meil õppida oma hinge eest hoolt kandma, suhtlema Temaga, kes võib kinkida igaviku, Temaga, kes on meiegi südamesse asetanud igaviku.

Inimloomuses on peidus väga palju varjul olevaid igavikumärke. Ka siis, kui need vahel on kaetud kurjuse või kiuslikkuse pitseriga. Sageli on just igavik ja surm need pöördelised hetked, kus hoolivus kaasinimesest, vahel lausa armastus, ühel hetkel võib välja paistma hakata. Mõelgem kas või A. H. Tammsaare „Tõele ja õigusele“, kus naabri-Krõõda äkiline surm katkestas Pearu vihavaenu naabriga. Oru talu peremees parandas ja silus isiklikult tee, mida ta naabri kiusamise pärast varem oli vaid lõhkunud – nüüd nägi ta suurt vaeva selleks, et vankri peal kirstus lamav Krõõt ei rapuks surnuaeda sõites. Kuigi me tänapäeval sõidame selliseid teid autoga, on kindlasti meiegi eludes palju selliseid kogemusi, kus me äkki näeme kaasinimest uute ja armsamate silmadega.

Aga täna, siin ja praegu, on meil põhjust tänada Jumalat selle elu eest, mille Tema on meile kinkinud siin, tänada Tema imelise loomingu eest: iga suve ja sügise, talve ja kevade eest – kõige hea eest, ilusa eest, mida oleme kogenud. Meil on ehk mõistlik paluda Temalt andestust, kui me pole tahtnud taibata, milleks on Tema meile kinkinud elu, aastad, ajad siin, kui oleme teinud valesid asju, tahtmata taibata, et meile antud aeg saab kord otsa. Paluda andestust aja eest, mille jätsime andmata oma lähedastele ja Jumalale. Meil on mõistlik paluda, et Tema aitaks meil parandada seda, mida veel saab parandada, ja annaks meile tarkust taibata, milleks Ta on meile andmas veel aega. Et Ta muudaks meie hinged ja silmad puhasteks läbipaistvateks veepindadeks, millelt peegeldub Tema nägu ja teadmus, halastus, õiglus ja armastus.

Igale asjale on määratud aeg – ka sellele jutlusele. Lõpetan Ernst Enno sõnadega:

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn –

veel kuskil on otsata hää …

Las olla kõik kallas ja kauguse rand –

ööl tuhat on paitavat kätt.

Käi tasa ja laula nii üksinda teel,

et vabaneks kõigest kord kütkenud meel –

ööl tuhat on aitavat kätt…

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;

las magada udu ja ilm –

üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl – las särada õnnelik silm.

Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele! (5Ms 6:4-9)

Tänane kirjakoht algab hüüatusega „Kuule, Iisrael!“. See on äratushüüd! Üleskutse kuulamiseks, kuid ka kuuletumiseks ehk täitmiseks. „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.“ Sellest fraasist on saanud juutide usutunnistus ja tuhatkond aastat hiljem ka moslemite usutunnistuse esimene osa.

Rahvas, kes oli Moosese juhtimisel teekonnal Egiptusest tõotatud maa poole, vajas kinnitust oma usus. Savine ja mägine kõrbemaastik ei ole koht, kus puuslikke kummardada. Lageda taeva all, olles täiesti sõltuvuses ilmastikust ja isegi taevast langevatest väsinud vuttidest, tajus igaüks heebrealastest, kui väikesed on nad Looja ees. Jumal, kes ilmutas end suitsusambas ja pilvemassiivis, oli reaalsem kui mis tahes egiptlaste puuslik.

„Issand, meie Jumal Issand, on ainus!“ oli veendumus, mille najal läbis Iisraeli rahvas need 40 kannatusteaastat kõrbeteekonnal.

Kuid pöördumises „Kuule, Iisrael!“ on veel teinegi mõõde. Vana Seadust, Vana Testamenti lugedes näeme, et nõnda pöördub Jumal ainult oma rahva poole. Jumal ei pöördu nõnda ühegi teise rahva poole. Ainult oma valitud rahva, Iisraeli poole. Nõnda on Iisraelil oma Jumal, kellele vannutakse truudust ja ustavust, ja Jumalal oma rahvas, kelle Tema on ära valinud! Pärast Jeesuse surma, ülessetõusmist ja taevasseminekut on selleks Jumala rahvaks kristlaskond – kõik, kes Temasse usuvad.

See Jumal annab oma rahvale juhised eluks, ellujäämiseks ja aegade lõpuni kestmiseks. Neist juhistest olulisim on „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5 Ms 6:6). Vana Testamenti lugedes näeme, kuidas Iisraeli rahvas jääb selle korralduse täitmisega ikka ja jälle hätta. Seada Jumalat esimesele kohale kõige muu ees on suur väljakutse nii lihtrahvale kui ka kuningatele, keda Iisraeli rahva jaoks hiljem ametisse seatakse. Kõik kolm ühisriigi kuningat – Saul, Taavet ja Saalomon – olid ustavusega Jumala vastu, õigemini selle ajutise puudumisega, üsnagi kimpus. Kimpus on olnud Jumala tahte täitmisega paraku ka kõik järeltulevad põlved tänaseni välja.

Iisraellased olid Vana Seaduse ehk Vana Testamendi rahvas. Meie, kristlased, oleme Uue Seaduse ehk Uue Testamendi rahvas. Evangelist Markus kirjeldab, kuidas Jeesuse juurde tuleb üks kirjatundja, mees, kes tundis Seadust hästi. Ta küsib kõige esimese käsu kohta ja saab Jeesuselt rahuldava vastuse. Jeesus vastab talle nõnda, nagu täna 5. Moosese raamatust lugesime: „Esimene on: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!“.“ (Mk 12:29–30) Kuid Jeesus lisab veel: „Teine on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“.“ (Mk 12:31) Samu sõnu kuulsime ka tänasest evangeeliumist evangelist Matteuse vahendusel.

Kristlastena nimetame me seda suurimaks käsuks ehk armastusekäsuks. Armastus Jumala ja ligimese vastu on filter, millest lähtuvalt peame hindama iga oma mõtet, tegu või ka tegematajätmist – kogu oma elu. See põhimõte oli ka Iisraeli rahvale nii oluline, et parafraseerides tänase jutluse aluseks olevat kirjakohta, tuli neil neid sõnu kinnitada oma lastele, kõneleda nii kojas istudes kui ka teed käies, magama heites ja üles tõustes, need tuli siduda märgiks oma käe peale ja naastuks silmade vahele, oma koja piitjalgadele ja väravatele.

Ja tõepoolest, kõike seda oma usule ustavad juudid ka teevad. Need sõnad on palvetamisel kinnitatud nii käsivarrele kui ka otsaesisele väikeste nahkkarbikestega ning ka uksepiida külge vastava metallkarbikese mezuzah’ sisse. Sellega kinnitatakse, et käsk armastada ja kummardada ainult Jumalat on kõige tähtsam elujuhis ja printsiip.

„Suurim käsk“ on tänase pühapäeva teema ka meie kirikukalendris. Nõnda võime küsida omaenda elule hinnangut andes, kas olen kristlasena kinnitanud armastusekäsu põhimõtte oma elamise reegliks. Kas see on minu otsaesisel, käsivarrel ja uksepiidal? Ja mitte selleks, et heade tegude või teenetega pälvida Jumala või ka ligimeste heakskiitu, vaid selle pärast, et armastuse kaudu elada tõeks oma usku. Usku, mida tunnistame igal pühapäeval usutunnistuses alates hetkest, kui meist said ristiinimesed.

Täna on siin kirikus kuld- ja hõbeleerilapsed. Need, kes 50 või 25 aastat tagasi kirikus altari eest tunnistasid avalikult oma usku Jumalasse. Seisin ise sellesama altari ees 26 aasta eest noore leeripoisina, teadmata et tõotus, mille annan, tähendab astumist hoopis teistsugusele teele, kui ma iganes varem oleksin osanud arvata. Kristlikust usust sai minu elu ja teenistus. Mäletan, et juba aasta pärast leeritõotust mõistsin, et olen nii nõrk ja väeti, et ei suuda oma lubadust täita muul moel kui asudes õppima vaimulikuks. Ma mõistsin, et kui tahan käia igal pühapäeval ustavalt kirikus ja elada oma elu kristlasena, pean andma ennast täielikult, kogu oma ihu ja hingega Kristuse kätte. Pean saama Tema tööriistaks Tema Kirikus. Muidu ma ei suuda pidada oma tõotust ega täita oma ristimis- ja leerilubadusi. Olen selleks liiga nõrk, väeti ja patune.

Jah, olen seda endiselt, ka Tema Kiriku tööriistana. Kuid oma puudulikkust ja pattu nähes mõistan paremini Jumala armastuse suurust, sügavust ja piiramatut väge. Mida enam ma imestan, et ka minusugune piiratud, puudulik ja patune mees võib leida koha Tema Kirikus ja teenida Teda oma annete ja oskustega vastavalt oma võimetele ja talentidele, seda kõvemini haaran ma kinni Jeesusest Kristusest.

Mäletan ennast seismas 16-aastase poisina siin selle altari ees, samal ajal võideldes uskumatuna tunduva tõsiasjaga, et ma olen tõesti vastu võetud. Mina, kes ma olin tulnud mittekristlikust perest, kes ma ei olnud oma senise elu jooksul isegi mõelnud kuigipalju Jumalast, isegi arutlenud selle üle, kas Ta on olemas ... Siin altari ees aga ma seisin ja laulsin koos teiste meie leerigrupi liikmetega leerilaulu „Oh, Isa, Sinu altarile, Su lapsed, palves tuleme“ (KLPR 230).

Jumal ei olnud solvnud ega pettunud, et ma polnud Teda varem märganud. Mul oli iseendaga olnud liiga palju tegemist, nii et ma ei olnud osanud Tema peale isegi mitte mõelda. Kuid Ta ei pannud seda mulle pahaks! Jumalal oli aega oodata. Isegi see on osa Tema armastusest, et Ta jõuab ära oodata, millal meil kiire aeg ümber saab ja me lõpuks märkame ... Märkame seni märkamatut ja taipame seni taipamatut.

Selle juures on aga üks häda: nimelt on Jumalal aega rohkem kui meil. Meie kiirustamine võib ära sisustada kogu meile antud aja siin Päikese all. Kujutage ette ennast kasutamas kogu oma aega iseenda tarbeks. Teate ju küll neid toimekaid ja kiirustavaid inimesi meie ümber. Nad on nii tegusad, neil on nii palju teha, nii tähtsaid asju ajada, neil on tähtis amet ja tähtis töö, palju kohustusi ja palju asjatoimetusi, mille eest vastutada. Nii palju, et aega muuks ei ole. Jumalal on aga aega küll. Kui aga meie aeg saab otsa koos selle juurde kuulunud kiirustamisega, jääb meil ikka veel nii palju tegemata. Kogu maailm jääb parandamata. See on koht, kus me unustame ka teised enese ümber. Meile tundub, et teisi ei saa me usaldada omi asju ajama ja ära toimetama. Ainult meie ise teame, oskame, suudame, jõuame ...

Kas me aga oma tähtsast kiirustamisest ei tee omale tänapäevast moodsat jumalat? Täpsemalt ebajumalat!

Mind leeritati 1990. aasta aprilli alguses siin kirikus, kui mu mälu mind ei peta, koos umbes 170 leeriõe ja-vennaga. Ma ei oska öelda, kas aasta hiljem, siis kui leeritati tänased hõbeleerilapsed, oli neid siin oluliselt rohkem või vähem. Üht võin ma tänast pilti vaadates siiski tõdeda: suuremal osal, kes me toona siin oma tõotused andsime, pole maailma kiire veel otsa saanud. Paljud neist ei jäänud Jumala juurde ega Tema kirikusse. Ka ei kirjutanud nad sõnu „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” oma südamesse, vaid ruttasid tagasi maailma ja oma tähtsate tegemiste-toimetuste juurde. Nende kiirustamine pole otsa saanud ja rähklemine kestab veel, sest nad arvavad, et aega on. Jah, Jumalal on, kuid surelikul inimesel mitte!

„Kuule, Eesti!“ kõlab äratushüüd meile kõigile, kel meil silmi-kõrvu ja südant jagub vaid endile ning mitte kellelegi teisele. Seda võime tõdeda ka, kui mõtleme eile järjekordselt ebaõnnestunud katsele valida Eestile järgmist presidenti. Eile õhtul Estonia valimiskogult, kus külalisena osalesin, koju jõudes püüdsin analüüsida, miks nõnda läks. Meenutasin kandidaatide erinevates debattides kõlanud vastuseid küsimusele, miks just nemad on parim kandidaat Eesti presidendiks. Viimati kõlas umbes sellisel kujul see küsimus reedel toimunud Eesti Televisiooni valimisdebatil. Kõik kandidaadid asusid oma eeliseid teiste ees esile tõstma. Asjata ootasin, et ehk tuleb ükskord ka selline vastus, kus vähemalt üks neist ütleb, et ta pole sugugi parem kui teised kandidaadid, ehk on mõnes suhtes mõni teine isegi parem kui tema. Sellist vastust ei tulnud!

Kogu valimiste-eelse aja keskendusid kõik kandidaadid ja neid toetanud erakonnad iseendale või oma lemmikkandidaadile ning sisuliselt keeldusid nägemast kedagi teist sama hea või isegi parema presidendina kui iseennast või oma kandidaati. Lühinägelik pilk ei ulatu nägema kaugemale omaenese ninast! Just need vitsad olid eile valusad!

Kristuse käsk armastada ligimest nagu iseennast aitaks meid ehk sellest tupikust välja. Kui uut kandidaati otsides ei alustata esmalt iseendast, vaid kellestki teisest, võiks olla lootust leida hea, ehk isegi parim kandidaat. Äkki oleks toimivaim meetod kandidaadi leidmiseks see, kui kõik erakonnad asuksid uut kandidaati otsima tingimusel, et see kandidaat ei tule oma erakonnast või sellega seotud ringkonnast, vaid hoopis mõnest teisest erakonnast või lausa väljastpoolt poliitilisi ringkondi? Ei saa ju olla võimalik, et kõik head inimesed on koondunud ainult oma erakonda! Kui otsime parimat ning mitte tingimata ainult oma siseringist, ning kui seda teevad ka teised, siis hakkab tööle kuldne reegel, et see, mida teisele teed, tuleb sulle endale tagasi. Kui veel mõtleksime, et kõik, mida teeme oma vähimatele vendadele, teeme lausa Kristusele endale, siis saaksime tõeliselt hea ja kindlasti ka Jumala-kartliku presidendi. Andku Jumal otsustajatele tarkust!

Jutluse aluseks olev Vana Testamendi kirjakoht kõneleb armastusest Jumala vastu. Jeesus lisas sellele Uues Testamendis vahendatud jutustuste kohaselt teise käsuna armastuse ligimese vastu. Jeesuse jüngritest noorim, Johannes, ühendab need kaks käsku oma esimeses kirjas üheks ilusaks elujuhiseks, kui ta kirjutab: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1Jh 4:7–8)

4. sajandil elanud ja tegutsenud tuntud kirikuisa Hieronymus on ühes oma piiblikommentaaris jutustanud loo sellestsamast „õnnistatud evangelist Johannesest“, kes elas ja tegutses oma vanas eas Efesose linnas. Oma vanadusest tingituna olevat kantud Johannest jumalateenistusele oma jüngrite kätel, sest ta ei suutnud enam ise liikuda. Ta ka ei rääkinud kuigipalju midagi muud, kui kordas pidevalt: „Lapsed, armastage üksteist!“ Kui tema õpilased viimaks tüdisid samade sõnade kordamisest, olevat keegi küsinud: „Õpetaja, miks räägid sa alati vaid seda?“ Johannes vastas: „Kuna see on Issanda käsk ja kui täidetakse ka ainuüksi seda, on sellest küllalt!“

Olgu need sõnad kirjutatud elujuhisena meie kõigi südamesse!

Aamen.

******
Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 25. septembril a.D. 2016.

Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles: „Tõuse ja mine alla potissepa kotta, ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu! Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata, ta tegi tööd potikedra juures. Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha. Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: „Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu! Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse: aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahetsen head, mida ma lubasin talle teha.“ Aamen. (Jer 18:1–10)

Mitu Pokemoni oled sina juba leidnud? Kui sa ei tea, mis need Pokemonid on, siis on sinuga veel hästi. Neid, kes on täna valmis koos maailma miljonitega, nägu nutitelefonis, otsima olematuid karvaseid olendeid, on lihtne homme juhtida koos miljonite kuvarikummardajatega kuristiku servale. Maailm on muutumas ohtlikult halliks.

Kord vaatasime ühe targa ja lihtsa vana arhitektuuri asjatundjaga Toompealt alla vanalinna katustele ja äkki ta ütles, et kunagi oli see pilt palju rikkalikum. Mitte ükski katusekivi ei olnud täpselt samasugune kui teine. Igal erinev toon. Nüüd on nad nagu koopiamasinas tehtud. Igavalt ühtlane punane.

Looja on kaotamas lootust. Seda maailma luues olid Tal ilusad plaanid. Looja oli loonud inimesed loojateks. Igaühe unikaalseks, eriliseks. Nagu potissepp, kelle käte vahel võtab savi imelisi kujusid. See ei ole kaasaegne tehas, mis laseb välja täpipealt ühesugust. See on looming. Ja Looja varustab oma loomingut kõige vajalikuga. Ühele midagi rohkem, midagi muud vähem, kuid üheskoos ja üksteist täiendades suudavad nad luua ilusat, muuta seda maailma hämmastavalt imeliseks paigaks. Kui vaid igaüks neist taipab, milline on teda luues olnud Looja tahe. Kui nad ei loobu loomast. Kui nad ei hakka kokku kuhjama kõike seda, mida nad minnes siit kaasa võtta ei saa. Kui nad ei hakka ahnitsema, endast erinevaid halvustama. Kui nad ei hävita endas ja enda ümbert kõike ilusat.

See oli kord, ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, kui Jumal saatis oma prohveti potissepa tööd vaatama, selleks et prohvet taipaks midagi Jumala ja tema rahva suhtest. Prohvet läheb ja näeb meistrit, kes võtab head materjali – ilusat savi –, paneb kedra pöörlema ja hakkab oma käte vahel kujundama midagi väga vajalikku. Ta annab kedrale sisse ilusa hoo ja hoiab seda pidevas liikumises. Savi on pöörlemas meistri käte vahel. Käed liiguvad sinna, kuhu meistri head mõtted neid suunavad. Savikamakas võtab järjest enam tarviliku anuma kuju. Meister teeb sellesse tühimiku, millesse saab asetada kord kõike vajalikku. Kuid siis juhtub midagi. Midagi, mida ei anna enam parandada. Looja võtab käed oma loomingu küljest, peatab pöörleva kedra. Vaatab kurbusega oma riknenud loomingut. Vajutab selle taas savikamakaks ja alustab uue loomist.

Mis juhtus? Miks läks nii? Üks on selge – loojal on õigus teha oma loominguga seda, mida ta paremaks peab.

Miks mõned rahvad ja riigid kaovad? Miks suudab mõni manipulaator juhtida tuhandeid, kes täidavad nagu mõtlemisvõimetud marionetid tema hullumeelseid käske: küüditavad, hävitavad, alandavad?

Martin Luther on kord kuradi kohta öelnud kummalise iseloomustuse: kurat on Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Mõtelge kasvõi Iiobi loole, sellele, kuidas Jumal lubab kuradil vaga Iiobit kannatuste läbi proovile panna. Ta lubab, öeldes saatanale: „Vaata, ta on sinu käes,“ kuid lisab: „jäta aga tema hing rahule!“

Jumalal ei ole oma loomingust savi, kuid tema looming on nagu savi Tema kätes ja ka kannatused ja valu võivad olla nagu savitüki pöörlemine kedral ja savitükilt mittevajaliku eemaldamine. See kõik võib tunduda ebameeldiv, vahel ka valus ja ehk isegi ülekohtune, kuid see, kes usaldab oma Loojat ja tahab püsida Tema tahtes, elab kõik selle üle ja muutub aina enam ja enam selliseks, milliseks on Jumal ta mõelnud.

Kui me täna, Tallinna 30. rahvusvahelise orelifestivali avateenistusel mõtleme neile, kes on selle festivaliga kord nõukogude ajal alustanud, ja neile, kes on läbi aastakümnete neid aidanud korraldada, ning neile, kes on nendel festivalidel mänginud, laulnud, õpetanud ja õppinud, ning nendele tuhandetele tundidele, mida kõik need inimesed on oma elust andnud selleks, et kõik see, mis on nendel festivalidel kõlanud, võiks kuulajaid puudutada, siis on seegi nagu savina meistri käte vahel olemine. Selles on ka valu ja vaeva, pisaraid ja kurbust, kuid kõik selle nimel, et osaleda parimaga Looja loomistöös. Jumal on andnud häid mõtteid, imelisi ande, kuid inimesed on neile antud andidega neid mõtteid teoks teinud. Küllap on mõnel hetkel, kui on kogetud tagasilööke, mittemõistmist, tehtud suuri kontserte väga vähestele huvitatutele, selle festivali korraldajad ja mõned muusikud mõelnud murelikke mõtteid ja soovinud käega lüüa, kuid kusagilt on taas tulnud tahe jätkata, veel vaeva näha, kinkida parimat.

Jumal ütleb prohvetile, et Temagi võib oma meelt muuta. Seal, kus Ta on otsustanud oma rahvale käega lüüa, sest need on sõgedad, kangekaelsed, isekad, kurjad ja uskmatud, saab Ta äkki hoopis teistsugused mõtted, sest see rahvas on taibanud, et Ta on jõudnud kuristiku servale. Ta ei astu üle selle serva nagu noor, kes pisikest karvast Pokemoni otsides astus auto ette ja teine läbi teise korruse akna. Ta peatub ja pöördub oma kurjusest, otsib Jumala halastust ja armu. Ja Jumal muudab meelt. Ta ei jäta seda rahvast vägivaldsete meelevalda, ei anna teda kurjade kätte. Kuid Jumal hoiatab, et iga rahva hea põli võib otsa saada, kui inimesed hakkavad arvama, et kõik hea on midagi iseenesestmõistetavat. Pidevalt lubatu ja lubamatu piire nihutav rahvas, kes jätab oma pühakojad maha ja loobub oma esivanemate usust, võib kaduda nii, et temast ei jää lõhnagi järele.

Igaüks meist on olnud kui ilus savi Jumala kätes. Osad meist on juba lapsena ristimises asetatud Looja käte vahele. Mõnel meist olid vanemad ja vanavanemad, kes meil on aidanud seal käte vahel püsida. Teised küll ristiti, kuid vanemad ja ristivanemad ei teinud midagi selleks, et oma lapsi ja ristilapsi õpetada püsima Jumala käte vahel, potissepa pöörleval kedral. Aga Looja ootas kannatlikult ja Ta jõudis meid kõiki ära oodata. Igaüks meist sattus Tema pöörlevale kedrale, mõni elastse ja kergelt voolitavana, mõni vähem elastsena ja meistri käte puudutus sellel pöörlemisel tegi jäigale aeg-ajalt palju valu. Üks on aga oluline – et me ei loobuks, ei otsiks kergemat, valutumat, ei läheks Tema käte vahelt otsima kõike näiliselt reaalset, kuid igaviku palge ees tühist ja kaduvat. Olen paljude orelifestivalide ajal imestanud selle üle, kui palju tunde on maailma tipporganistid enne kontserte siinsetel orelitel harjutamas. Nad on professionaalid. Nad on suurepärased nooditundjad. Nad on tuhandeid tunde väga headel orelitel mänginud. Kuid sellest ei ole neile küll. Nad tahavad anda parimat, olgu kontserdil 15 või 1500 inimest. Nad ei tee hinnaalandust.

Ka Jumal, meie Looja, ei tee hinnaalandust. Tema tahab anda parimat. Ta igatseb meist parimat. Ta teab, milleks me oleme suutelised. Ta teab ande, mis meil on. Looja teab täpselt. Tema on need meile andnud. Ja Ta teab, et kui me püsime Tema käte vahel, siis saab kõik see, milleks Ta meile on kinkinud elu, ja see, mida Ta meisse on asetanud, meist välja tulla. Ja ka siis, kui me oleme ebaõnnestunud ja Tema on lootuse kaotanud ja valmis meid maha kandma, on meil ikkagi lootust. Igal meist, meie lähedastel, meie rahval ja kogu maailmal. Need, kes on valmis Jumalat tõsiselt võtma, kes kipuvad selle potissepa käte vahele, nende haavad Ta tervendab, nende mõrad Ta sulgeb, nende elu Ta uuendab. Nende elu muutub paljusid tervendavaks muusikaks. Ja Jumal ei kustuta nende nimesid eluraamatust. Ta tunnistab nende nimesid oma Isa ees ja Isa inglite ees. Palugem Jumalalt tarkust, et me püsiksime eluteel, Looja käte vahel ja oleksime voolitavad selleks, kelleks Tema on meid mõelnud.

Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 31. juulil a.D. 2016.

„Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl: „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!“ Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel.“ (2 Pt 1:16–18)

„Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.“ Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!“ Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!“ Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi.“ (Mt 17:1–8)

„Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde. Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära. Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.“ Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!“ Ja tema vastas: „Siin ma olen!“ Siis ta ütles: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“ Ja ta jätkas: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata.“ (2 Ms 3:1–6)

Igas kõrbes on selliseid põõsaid, millest Jumal või tema ingel meiega kõneleb. Igaüks, kes kannab kellegi eest hoolt, jõuab varem või hiljem sellise põõsa juurde. Pole ime, et kõrbekuumuses mõni põõsas otsekui iseenesest põlema süttib. Ime on see, et Kõigeväeline Jumal ennast ekslikele inimestele ilmutab, ja seegi on ime, kui inimene seda märkab. Mooses, kes oli nomaadide järeltulijana üles kasvanud vaarao õukonnas, kesk Egiptuse kõrgtsivilisatsiooni, saanud väga hea hariduse, õppinud kõige muu kõrval ka Egiptuse osavaimate maagide salajasi tarkusi, seisab nüüd kõrbe piiril Hoorebi mäel ja saab osa imelisest. Jumal kõneleb temaga. Pühakiri ütleb, et Hooreb on Jumala mägi. Äkki on see siis loomulik, et Mooses just seal kogeb sellist imet? Vaevalt. Paljud, kes tulevad pühakodadesse, kuulevad nendes heal juhul orelimuusikat ja paljusid sõnu, aga nad ei arva, et Jumal peaaegu kõiges, mida nad pühakojas kuulevad, näevad, tajuvad, nendega kõneleb.

Üks mees tuli kord pärast jumalateenistust vaimuliku juurde ja küsis, kas tema abikaasa on käinud vaimulikule tema peale kaebamas. Vaimulik vastas, et tema kaasa pole kordagi tema juures jutul käinud, ja küsis, miks mees arvab, et ta naine on käinud. Mees vastas: „See, mida sa jutluses rääkisid, puudutas mind väga ja ma tundsin ennast sinu jutust ära.“

On hea, kui Jumala kotta tulles me kuuleme siin seda, mis meid puudutab, lohutab, julgustab, manitseb, rõõmustab, juhatab meeleparandusele ja õigele teele. Nii peakski see olema. Kuid Jumal kõneleb meiega kõikjal. Kas oleme huvitatud – nii nagu Mooses, kes juhtis oma äia karja kõrbe taha Jumala mäe Hoorebi juurde? Kas oleme uudishimulikud nagu Mooses, kes ei võtnud põleva põõsa imet kui midagi loomulikku, lihtsasti äraseletatavat, vaid keskendus sellele? Mooses tahtis näha. Kas meie tahame? Kas oleme valmis liikuma pealispinna, fassaadi alla, liikuma uudishimulikumalt sügavamalae? Kas oleme valmis üllatusteks ja ülesanneteks, mida Jumal meile annab, kui vaatame, kuuleme, taipame Tema tahet?

Kui ma mõtlesin luterliku kiriku jumalateenistuste ülesehitustele, siis avastasin, et selles on kirikulistele jäetud üsna vähe võimalusi leida sellist aega, mil saaks kuuldu üle järele mõelda, kadunud poja kombel enesesse keskenduda ja mõtelda oma olukorra ja oma Taevase Isa üle. Me kuuleme siin Temast pühakirja lugemistes, pihikõnes, jutlustes ja lauludes, me kõneleme siin Temaga palvetes ja lauludes, aga meile ei jäeta aega mõtlemiseks – Moosese kombel kõrvale põikamiseks ja vaatamiseks. Täna teeme ühe väikese katse: pärast jutlust ei ole laul, vaid orelimuusika, mil saame ehk mõtelda selle üle, mida me jutluses kuulsime.

*****

„Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud!“ Nii lauldakse ühes kurvas ja mõtlikus-ilusas laulus. See kunstlikult tekitatud ja kõike kerget kaasa kandev kiirus ei lase tekkida tõsistel-sügavatel suhetel – ei Jumalaga ega ligimestega. Ellen Niidu matuse laululehele oli kirjutatud üks tema luuletus:

Elu möödub nii ruttavana:

kes on laps, on ju suur õige pea,

kes on suur, õige varsti on vana,

ja küllap see nii on hea.

Kuid et aastad kaovad nii ruttu,

on üks mõte mind vaevanud vahel:

Rohkem peaksime ajama juttu

enne pimedat veel omavahel.

Mooses võttis aega, et tähelepanelikult vaadata, kuulata, keskenduda. Ja see, mida ta nägi, kuulis ja koges, oli ime, mis muutis nii tema kui ka tuhandete elu. Sellest algas tema rahva tee vabadusse, rännak tõotatud maale.

Seal sai Elav Jumal Moosesele elavaks reaalsuseks, mitte üheks kõrgemaks võimuks, mis ehk kusagil on, vaid Jumalaks, kes kõnetab, õnnistab, kaitseb, annab ülesandeid ja varustab Tema ülesannete täitjaid kõige vajalikuga; Jumalaks, kellega koos pole miski võimatu.

On veel midagi olulist, mis toimub siis, kui see sünnib. Inimene saab teada, kes ta on. Paljud meist on otsinud oma kohta selles elus. Mõned ei tea ehk tänagi seda, kes nad on ja milleks nad on, mis on nende ülesanne. Paljud ei leia üles oma õiget kohta selles elus. Nad tunnevad aeg-ajalt, et see, mis on, kus nad on ja mida nad teevad, pole see, pole see, pole see, mis võiks ja peaks. Nad laulavad kogu hingest kaasa lauluridu „Väärin muud, väärin muud“. Nad kuulevad säravil silmi ja suurte kõrvadega selgeltnägijate muinasjutte sellest, kuidas nad on olnud eelmistes eludes palju väärikamatel kohtadel. Kuid tõsi on see, et vool võib meid kaasa viia, kui meil pole juurt all ega mõistust peas ja me jäämegi tegema vaid seda, mida teised tahavad, oleme seal, kuhu vool meid kannab. Unistame millestki suuremast, kuid argipäeva vajadused sunnivad meid jääma sinna, kus oleme, ja paljud ilusad unistused jäävadki täitumata, sest me ei julge teha midagi, et meie elu võiks muutuda. Senine ei rahulda, aga on kuidagi turvaline.

Maailm ja eriti heaoluühiskonnad on täis rahulolematuid paigaltammujaid, keda eriliselt häirib see, kui keegi nendest julgeb oma unistuste täitumiseks teha oma elus suuri muutusi. Ja neid häirivad ka need, kes on õnnelikud, rahul olemasolevaga, kellest õhkub rahu ja kes käivad selles elus, näol ilus naeratus, sest nad on õnnelikud, tänulikud. Jumal kõneleb kõigiga, kuid väga vähesed saavad Temalt nii suuri ülesandeid nagu Mooses. Paljudele kärsitutele ütleb ta, et nad oleksid rahul sellega, mis neil on ja kus nad on, ega tallaks sinilindu püüdes ära kõik ilusa oma läheduses.

Mooses sai teada, kes ta on, milleks on Jumal talle andnud elu ja seda elu imeliselt hoidnud ning mis on tema ülesanne. Kas meie teame, kes me oleme ja milleks me oleme? Meil tasub seda küsida Temalt, kes meile on elu andnud ja meid varustanud kõige vajalikuga nende ülesannete tarvis, mis meile on antud.

Võrreldes Moosesega oleme meie täna palju paremas olukorras. Jumal ei ilmuta ennast meile mitte vaid erakordsetel hetkedel. Tema ilmutus on meie käeulatuses – Tema Sõnas ja sakramendis.

Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 10. juulil a.D. 2016.

Issand ütles Aabramile: Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal! (I Ms 12:1–4).

Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli 75 aastat vana, kui ta Haaranist lahkus. Aamen.

Nii lihtne! Issand ütleb, mida teha ja kuhu minna, annab võimsad tõotused ja Aabraham läheb – läheb nii, nagu Issand talle ütles. Läheb oma isakojast, oma sugukonnast, oma maalt – rikkast ja vägevast Uri linnast –, kõrgtsivilisatsioonist kõrbeteele, tundmatusse. Tundub, et ta ei küsi kellegi arvamust. Võtab kaasa palju inimesi ja loomi ja asju ning lihtsalt läheb. Nagu oleksid kõik inimesedki asjad, mida saab kaasa võtta, kui oled kindel, et minek on Jumala tahe. Nii võib seda lugu lugedes, kuulates tunduda. Samas Aabrahami vennapoja Loti kohta ütleb Piibel, et tema läks koos Aabrahamiga. Lott oleks võinud ka jääda, aga tundub, et ta usaldus Aabrahami vastu on väga suur. Naistel, teenijatel ja lastel ei olnud sel ajal palju sõnaõigust ja mis see sõnaõigus oleks aidanud. Selles meeste maailmas ei saanud üksi jäänud naine lihtsalt hakkama. Naine vajas meest või poega. Meiegi ei saa üksi hakkama. Me vajame Jumala juhtimist ja juhte, kes on valmis oma rahvast Jumala juhtimisel juhtima.

Kuid kuidas küll 75-aastane Aabraham julges sellise teekonna tundmatusse ette võtta? Helistasin maestro Roman Toile tema sajanda sünnipäeva hommikul. Minuga rääkis üks ülimalt tänulik reipa häälega mees, kes teatas, et sellise vanuse kohta on tal tänu heale Taevaisale ja vanematele päris hea tervis. Võime küsida, mis jõud see küll oli, mis selle mehe veel 98-aastasena pani terve päeva lennukitega sõitma, et tulla siia laulupeole? Armastus kodumaa, laulupidude, lauljate ja koorijuhtide vastu. Paljud kuulsid, mida see saja-aastane mees „Aktuaalse kaamera“ kaudu meile ütles: „Ma panen igal hommikul oma käed palves kokku oma kodumaa pärast.“ Ta lisas: poisid ja tüdrukud – hoidke kokku! Saja-aastane võib meid kõiki poisteks ja tüdrukuteks nimetada ja see, kes on teinud kõik, et inimesi ühendada ja Jumala juurde juhatada, võib sellist soovi meiltki soovida.

Paljud inimesed on võimelised kordades enam, kui nad ise ja teised neist arvata oskavad, kui neis ärkab suur igatsus ja tahe midagi väga olulist teha, kusagile välja jõuda. Kreeka mõttetark Seneca on väitnud: Kui sa ei tea, kuhu sa oma elumerel sõita soovid, pole ükski tuul sulle soodne. Meil kõigil on olnud unistused. Me kõik oleme teinud palju plaane, andnud endale või teistele lugematult lubadusi. Kui paljud neist suurtest ja väikestest unistustest, plaanidest, lubadustest on täitunud? Uue aasta esimestel nädalatel on basseinid tervisesportlasi täis. Jaanuari lõpuks on nendest veel vähesed seal edasi käimas. Eesti ja ka Ida-Saksamaa kirikud olid pöördelistel, ohtlikel aegadel tulvil inimesi. Kaheksakümnendate lõpust alates andis Eestimaa kirikute altarite ees kümne aastaga 60 000 inimest leeritõotuse. Kui see aeg lõppes, oli liikmeannetajate ja kirikuskäijate arv meie luterlikes kirikutes väiksem, kui oli olnud kümme aastat enne seda. Tõotused ununesid nagu meestel Peipsi jääl. Nii kaua, kui kevadesoe pani jalgealuse jää mõranema, hüüti appi Jumalat. Nii kui jalad läbi jää vajudes kaldaäärset tõotatud maad puudutasid, unustasid paljud oma tõotused.

Aabraham on ilus eeskuju inimesest, kes võtab väga tõsiselt oma lubadusi ja Jumalat, Tema käske ja tõotusi. Keda võtame meie väga tõsiselt? Keda usaldame? Elame maailmas, kus meie ümber on meeletult palju kriitikat, mahategemist, autoriteetide hävitamist. Kui põlismets maha raiutakse, kasvab asemele võsa. Kui religiooni sügavad juured läbi raiutakse ja inimene, tema vägevad võimed ja saavutused Jumala asemele tõstetakse ja siis neid kõrgele tõstetuid materdama asutakse, kaob paljudel igasugune usk ja usaldus. Üks väga tark mees on öelnud, et ta on uurinud maailma paljude rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi rahvast, kes oleks elanud ilma religioonita. Ta lisas, et kui mõni selline on ka olnud, pole sellest tänaseks enam lõhnagi järel. Kas pole see kummaline, kuidas eri väljaanded nagu hagijad erinevaid juhte rapivad – nagu oleks neile kusagilt antud ülesanne saada selleks, kes suudab mõne inimese lõplikult hävitada. Kohut polegi enam vaja. Kui puuduvad juured, hävitavad juuretud üksteist. Kui puudub ühine vundament, vajub iga riik ja riikide ühenduski kord kokku. Kui autoriteedid hävitatakse, kerkivad nende asemele manipulaatorid, kes viivad oma andunud järgijad kiiresti kuristiku servale. Kui juhte ei juhi Jumal, jõutakse kindlasti kunagi kuristiku servale.

Luther küsib Meie Isa palve sõnu „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“ seletades nii: Ent mida tähendab igapäevane leib? Vastus: Kõike, mis kuulub peatoiduse ja ihuvajaduste juurde, nagu söök, jook, riietus, jalanõud, maja, valdused, põld, kariloomad, raha, vara, jumalakartlik abikaasa, jumalakartlikud lapsed, jumalakartlikud teenijad, jumalakartlikud ja ustavad valitsejad, hea valitsus, hea ilm, rahu, tervis, kombekus, au, head sõbrad, usaldusväärsed naabrid ja muu selline.

Kui juhte juhib oma koha kaotamise hirm, soov valjuhäälsetele kriitikutele meele järele olla; kui juhid ei karda Jumalat, siis pole sellel, mida nad teevad, Jumala õnnistust.

Täna, mõned päevad pärast võidupüha, on meil siin, Vabaduse väljakul asuvas pühakojas mõtet endalt küsida, kui vabad oleme meie ja kas me oleme eneses võitnud kõik selle, mis meid ja meie suhet Jumala ja ligimestega hävitavad?

Kuid kuidas suutis 75-aastane Aabraham võita kõik oma kahtlused ja hirmud ning asuda turvalisest paigast teele tundmatu tõotatud maa poole? Ma ei tea, kas seda on võimalik seletada neile, kes pole midagi sellist oma elus ise läbi teinud. Ma arvan, et ma taipan, mis seal sündis. Tean, et Jumala käsk minna oma kodust, oma turvalisest harjumuspärasest keskkonnast Teda teenima mingisse kummalisse kohta võib olla nii selge, et sa ei mõtle ühtegi kahtlevat mõtet, sa ei karda, et äkki sa ei saa hakkama. Sa lihtsalt lähed. Ainus mure on ehk see, kuidas sa oma lähedastele seda kõike seletada oskad, ja seegi mure laheneb, sest Tema, kes sind saadab teele, puudutab ka sinu lähedaste südameid.

Täna on apostlite pühapäev ja päeva motoks on kaks sõna: Issanda teenistuses. Kolmapäeval on peeterpaulipäev ehk apostel Peetruse ja Pauluse päev. Tänase päeva juhtsalmiks on sõnad Pauluse kirjast efeslastele: Järelikult ei ole te enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.

See on imeline, kui see kord sinuni jõuab, et sa ei ole enam võõras ega majaline, kelle iga hetk on täis ebakindlust, kes peab aina võitlema oma koha eest siin päikese all ja pidevalt hirmu tundma. Sa oled pühade kaaskodanik ja Jumala kodakondne. Su üle varjab Jumal. Kõigeväeline kannab hoolt sinu vajaduste eest. Tema ei jäta omi elus ega surmas. Tema ei saada kedagi tühjade kätega teele. Tema ei jäta omi saatuse hooleks.

Issand ütles Aabramile: Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!

Kui Jumal saadab teele, ei saada Ta ekslema. Ta näitab, kuhu minna!

Jumal tõotas Aabrahamile: Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Kõigeväeline võib ka sinna kinkida elu, kus teised ei näe ühtegi elumärki. Nii sündis Aabrahami ja ta naise Saaraga, kes läksid vanade inimestena Jumala juhatusel lastetuna tundmatusse ja kellel on tänaseks miljoneid järeltulijaid. Nii sündis tõotatud maaga, mis esmapilgul oli kõike muud kui imeline. Suuremalt osalt kõrb ja elutu Surnumeri. Jumala õnnistus ja Aabrahami järeltulijate töökus on sellest teinud imelise maa, mille väikestel viljakatel aladel kasvab kõik, mida sinna istutatakse, imeliselt.

Jumal tõotas Aabrahamile: Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!

See on Jumala reegel. Ta on hea ja helde neile, kes on head tema läkitatute vastu, ja need, kes astuvad tema läkitatute vastu, pistavad rinda nende läkitajaga – Kõigeväelisega. Kõik kuitahes võimsad ja suured riigid, kes on hakanud kirikut ja vaimulikke vaenama, on kukkunud kokku nagu haprad kaardimajakesed. Osad vägivaldsed süsteemid on püüdnud ja püüavad kirikut enda sõbraks muuta. Mulle tundub, et kui kirik on siis sellega kaasa läinud, on see selliste süsteemide eluaega pikendanud, kuid mitte kauaks. Ja veel – Jumala õnnistus võib kanduda meieni ka meie eelkäijate kaudu. Meie suhe Jumalaga mõjutab meid, kuid ka meie järeltulijaid.

Täna, apostlite pühapäeval ei pea me vaatama vaid Aabrahamile, Peetrusele, Paulusele ja teistele võimsatele eelminejatele, vaid kõigile Jumala kaastöölistele, läkitatutele. Meil on mõistlik mõtelda sellele, et igaüks meist on läbi ristimise ja eriti läbi leeriõnnistuse Jumala kaastööline, Tema poolt teele läkitatud, ja endalt küsida, kas ja kuidas me oleme seda ülesannet oma elus täitnud. Kui palju nendest andidest ja ajast, mida Jumal on meile kinkinud, oleme kinkinud Talle tagasi, täites Tema tahet? Mida oleme teinud, et Jumala riik selles, aina pöörasemaks muutuvas maailmas võiks levida? Kas meie lähedased on ristitud? Kuidas oleme täitnud oma leeritõotust või neid tõotusi, mida andsime oma laste või ristilaste ristimisel? Ellen Niit on kord meenutanud, kuidas tema ema talle peaaegu kogu Piibli unejuttudena ette luges ja kuidas kirikulaulud tal tänu lapsena kodus ja kirikus kuuldule veel vanaski eas peas olid, ja ta oli kindel, et need olid teda tema elus palju mõjutanud.

Kaks inimest olid aastakümneid abielus. Tegid väga palju tööd. Kasvatasid üles lapsed. Käisid ka palju üheskoos reisimas. Siis aga algas võitlus vähiga. Oleme hooldushaigla külaliste toas. Mehe lähedasedki on sinna, tema voodi ümber kogunenud. Tema abikaasa on talle öelnud, et ta ei taha mõeldagi, et vaid seepärast, et tema on ristitud ja tema abikaasa mitte, nad sealpool kord kokku ei saa. See armsaima mure on seda suurt ja tugevat meest nii puudutanud, et ta on palunud mul tulla ja teda ristimises Jumala kätesse usaldada. Ma usun, et Jumal arm on suurem kui meie ettekujutusvõime, kuid usun ka seda, et Ta ootab meilt seda, et meie teeksime seda, mida meie teha saame – teeksime poolegi sellest ja hästi ja küllap Tema teeb omalt poolt siis ka selle, mis meil tegemata jääb. Oluline on see, et meie käega ei lööks, olulist aina homsesse ei lükkaks.

Aabraham läks Jumala tahet täites teele, sest ta usaldas oma Jumalat. Ta jõudis pärale sinna, kuhu Jumal ta juhatas. Ta läks 75-aastaselt lastetuna teele, kuid talle kingiti palju järeltulijaid. Teda õnnistati rikkalikult, teda hoiti ja kaitsti.

Paljud meistki ei ole enam noored ja väga kergelt võib tulla mõte, et minust ei sõltu selles maailmas enam eriti midagi. 75-aastane Aabraham nii ei mõelnud ja tema valmisolek teha Jumala tahtmist, täita Temalt saadud ülesandeid vallandas õnnistuse, mis ulatub enam kui 3000 aasta tagant tänasesse päeva.

Meiegi oleme need, kes igas oma päevas teevad valikuid, valivad tee, mida mööda minna. Aeg-ajalt valime kirikutee – tuleme oma kodudest.Mõnedki meist tulevad oma lähedaste keskelt, sest me tunneme, et see on Jumala tahe, et jõuaksime pühakotta, et siin palvetada ka nende pärast, kes meid ei mõista. Meistki sõltub väga palju siis, kui me oleme valmis olema Jumala kaastöölised, Kõigeväelise kodakondsed. Kui oleme valmis väljuma oma mugavustsoonist ja julgeme paluda: Jumal, Sinu tahtmine sündigu ka minu elus, ja julgeme, taibates, mis see tahe on, seda ka täita. Lahus Temast ei suuda me midagi jäävat. Koos Temaga pole midagi võimatu. Igaüks meist on saanud ja saab Temalt sõnumeid, ülesandeid. Ta on korduvalt meile öelnud, mille keskelt peaksime me lahkuma, et võiksime pärale jõuda.

Me peaksime pidevalt olema teel tõotatud maa, Taevase Kuningriigi poole. On ehk aeg pühkida uni oma silmist ja lõpetada selle vale uskumine, et aega on veel küll. On aeg lõpetada muretsemine kõige kaduva pärast, kõige selle pärast, mida keegi meile kord kaasa ei pane, ja asuda teele, et jõuaksime enne pimedat pärale. Loomulikult ei ole see tee mugav, aga see on ainus tee, millel rändamisel on mõtet. Soovin sulle sinu elurännakul vana keldi õnnistussoovi sõnadega, et:

Sind Jumal hoidku igal järsakul.

Sul Jumal andku läbipääsu igal rajal.

Sul Jumal muutku ohutuks kõik teed.

Ja võtku sind ta oma embusesse,

sind võtku oma käte vahele.

Jaani kirikus 26. juunil a. D. 2016

Jesaja 6:1-8 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga. Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“ Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“

Kes suudaks kõnelda Kõigeväelisest Kolmainu Jumalast? Loomulikult võib tuua võrdlusi: viidata kolmeharulisele ristikulehele ja rääkida sellest, kuidas leht on üks, aga sellel ühel on kolm haru. Võib kõnelda päikesest – sellest inimesele kättesaamatus kaugusel asuvast hoomamatult suurest tulekerast, ilma milleta poleks elu – ja võrrelda seda Jumal Isaga, kogu universumi loojaga … Ja saab rääkida valgusest, mis jõuab sellest päikesest siia maa peale, nii nagu Jumala Poeg oma Isa juurest siia jõudis ja ütles, et tema on Maailma Valgus ja need, kes Tema valguses oma eluteel rändavad, elavad elusamat elu siin ja jõuavad kord valgusesse, millel ei ole lõppu. Ja sellel päikesel on hämmastavalt palju soojust, mida ta siiagi saadab, nagu saadavad Isa ja Poeg Püha Vaimu, kes oma lohutuse ja juhtimise läbi lohutab, rõõmustab ja juhib neid, kes armastavad Tema läkitajaid. Kuid kes suudaks kõnelda Kolmainu Jumalast arusaadavalt neile, kes enda arvates pole Teda ega Tema tegutsemist kunagi kogenud, kes arvavad, et maailm on sündinud suure pauguga, et inimene ja kõik muu elav siin maailmas on mingi kummalise arengu loogiline tulemus? Samas, kas seda olekski vaja? Jeesus vaikis ega liigutanud lillegi, kui temalt nõuti imetegusid, kui tahetati, et ta tõestaks skeptikutele seda, kes ta on.

Prohvet Jesaja kõneleb sellest, mida tema on näinud – oma isiklikust võimsast kogemusest. Ta nägi Issandat. Hiigelsuures templis, kus oli palju sellist, mida võiks hoolega vaadata, imetleda, nägi tema ainult Issandat ja Tema ingleid – seeraveid. See on ainus koht Piiblis, kus nendest, erilistest inglitest, kõneldakse. Jesaja nägi Issandat istumas templis suurel ja kõrgel aujärjel ja seda, et tema kuue palistused ulatusid templis seinast seina. Ta nägi Jumalat, kes täidab kogu templi ja nägija mõttemaailma. On neid, kes näevad Jumalat kõikjal, ja neid, kes ei näe teda mitte kusagil ega mitte milleski. Üks maailmakuulus teadlane kummardas kord kaua suurel aasal imepisikese imeilusa lille ees ja ütles oma kaaslasele lõpuks vaid ühe lause: „Siin on kindlasti kõndinud Jumal.“ Mõni teine võib vaadata paljusid imelisi paiku, mida nimetatakse maailma imedeks, ja rääkida kõige juhuslikust tekkimisest, paugust, arengust. Me näeme, tajume või tahame näha, tajuda erinevalt.

Loen mõned täna leeritatute mõtted:

Sõites bussiga laupäevasel päeval maale, sattusin ma bussipeatuses oodates vana kiriku ette – kõrge, valge, sümmeetrilise ehitise ette, ja ma vaatasin seda. Ja ma vaatasin inimesi, kes sellest stoiliselt mööda tormasid, olles kinni oma muredes. Ja ma vaatasin seda ehitist ja ma mõtlesin sellele, kuidas inimesed siin palvetamas käivad ja veel rohkem omaenda muredes pead murravad. Ja ma leidsin endas vaid ühe mõtte: see on üks suur ja külm kiviehitis … Aga sellele järgnev hetk oli pärit justkui mõnest armastusfilmist. Pilvekese tagant hakkas paistma päikesekiireke ja maastiku värvide muutuses märkasin ma sellel pildil veel midagi. Kirikuaed oli täis siniseid, valgeid ja kollaseid kevadlilli. Minu ees olev ehitis oli hetkega midagi teist. See oli paik, kus on rahu. Koht, kus tänatakse selle eest, mis on. Ma nägin kolmelapselist peret naerdes kiriku poole sammumas. „Õnnelikkus“ oli sõna, mida enda ees avaneva pildi kirjeldamiseks kasutasin. See oli justkui ideaalne näide sellest, et üks ja seesama asi võib kahest küljest vaadatuna erineda nagu öö ja päev. Selline on ka minu vaade kirikule ja usule. Igaüks näeb seda oma külje alt.

Teine kirjutas: Eile nägin ma kirikut, mis oli täis armastust ja rahu. Olin käinud Jaani kirikus ühel pühapäeval küünalt süütamas. Sisse astudes kuulsin ma ilusat jutlust, aga tol hetkel ei osanud ma veel koos teistega laulda. Kirikus lauldi koos kooriga imelisi laule. Pärast esimest käimist ja küünla süütamist tekkis tunne, et ma sooviksin ka kogudusega ühineda ja ennast ja last ära ristida.

Kolmas mõtiskles: Astudes sisse Tallinna Jaani kirikusse, tundsin enda jalge all soojust ja meeldivalt sõbralikku õhkkonda, mõistsin, et kirikut pole vaja karta, vaid hoopis tundsin, et olen senini paljust ilma jäänud.

Prohvet nägi Issandat istumas templi suurel troonil ja Issanda kohal nägi ta Issanda erilisi ingleid – kuuetiivalisi seeraveid. Kolm paari tiibu ja igal paaril oma ülesanne.

Kahega katsid nad oma palet.

Jumala läheduses olevad seeravid pidid kasutama ühte kolmest lendamiseks mõeldud tiivapaarist oma palge katmiseks. Looja vahetus läheduses võib nii juhtuda. Valgust on enam, kui hämarusega harjunud silmad suudavad taluda.

Kui minult on küsitud, kuidas sai minust keset nõukogude aega ilma kristliku koduta kristlane, olen rääkinud sellest, et ma ei suutnud ühel hetkel enam vastu võtta seda lõputut head ja ilusat, mida ma olin juba väga palju vastu võtnud. Paljud teised oleksid seda ehk nimetanud lihtsalt tavaliseks, normaalseks eluks, saatuseks, teised vedamiseks või õnneks. Mina ei suutnud. Tahtsin teada, kes seda kõike mulle on kinkinud. Jõudsin kummalisi teid pidi Jumalani. Mulle tundub, et Tema tuli mulle poolele teele vastu, sest muidu oleksin uppunud erinevate religioonide ja filosoofiate ookeani. Kuid ma ei ole lakanud imestamast. Hämmastun taas ja taas Jumala imelisest armust, hoolivast ettenägelikkusest, andeksandmisest, halastusest, armastusest. Hämmastun sellest lõputust pillavast rikkusest, mida Ta meile ülevoolavalt jagab. Seisan nagu jahmunud laps õide puhkenud puude ja põõsaste ja selle headuse ees, mida Ta paljudesse inimestesse on asetanud.

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mõnikord avastan mina end sügavalt mõteldes kummalises poosis. Olen sulgenud silmad, langetanud oma pea ja asetanud ühe käe nagu varju oma silmade kohale. Ma ei ole seerav. Mul pole kolme tiivapaari. Sulgen silmad ja katan need käega, kui vajun mõeldes otsekui sügavustesse, olen hämmastunud, tänulik. Olen märganud inimesi ka nii palvetamas – suletud silmad, langetatud pea, käed silmade ees ja aeg-ajalt pead vangutamas. Nii vist seistakse hämmastunult Jumala vägevuse ees. Seeravid katsid Issanda ees ühe tiivapaariga oma palet. Teise tiivapaariga katsid seeravid jalgu.

Nad on Issanda kohal. Nad arvavad, et peavad varjama end Issanda eest.

On inimesi, kes unustavad end, kui sukelduvad mingisse olulisse tegevusse. Nad on täiesti kohal rääkides, mõteldes, suheldes, tööd tehes, armastades. Ilus on selliseid inimesi vaadata – ennastunustavaid.

On teistsuguseid. Mida tahes nad ei teeks, nad ei suuda ennast unustada. Nende jaoks on ülitähtis see, kuidas nemad teistele paistavad, mida teised nendest arvavad. Nad ei suuda süveneda sellesse, mida nad teevad, sest enda eksponeerimine, enda reputatsiooni pärast muretsemine võtab neilt väga palju energiat ja aega. Sellised inimesed on pidevalt mures ka selle pärast, et nende arvates ei hinnata neid piisavalt, vääriliselt. Ja teinegi mure murrab neid pidevalt – nende arvates tunnustatakse teisi ja tavaliselt täiesti valesid inimesi täiesti ebaõiglaselt. Nad aina kaaluvad. Ühele poole asetavad nad enda teod ja vaeva ning teisele teiste oma ja kuna kõike tehes veavad nemad oma suurt ego endaga kaasas, siis nad kulutavadki iga tegu tehes kordades enam kui need, kes enda unustavad. Eks nad siis ka oota väärikat tunnustust. Seeravid varjasid Issanda ees olles ennast. Kas nii teeme ka meie Tema ees seistes? Kui Issanda ees seistes võrdleme oma tegusid, olemist sellega, mida tegi Kristus, siis jääks meil enda varjamiseks ka kolmest tiivapaarist väheks.

Kolmanda tiivapaariga nad lendasid.

Millal meie viimati lendasime või vähemalt lasime oma ilusatel mõtetel, unistustel lendu tõusta? Kuulsin inimest, kes tegeleb uneuuringutega, väitmas midagi ääretult lihtsat. Me ei peaks tund aega enne magamaminekut vaatama ühtegi ekraani. Ta väitis, et see, kui inimesed ei suuda uinuda ja magavad rahutult, võib olla põhjustatud sellest, et inimesed ei suuda ka enne magamaminekut loobuda värelevatest ekraanidest, liikuvatest piltidest. Andrei Makarevitš – väga kaua väga head ja väga heade sõnadega muusikat loonud ja laulnud muusik – ütles hiljuti, et ta teeb kõik endast sõltuva, et mitte vaadata, kuulata negatiivset ja et ta hoiab eemale kollasest meediast, sest see madaldab, kisub maadligi, tekitab tusatuju, viha – kui sellist endasse lased, ei ole sa lennuvõimeline.

Seeravid lendasid Issanda kohal ja hüüdsid võimsa häälega – nii võimsa häälega, et templi uksepiidad vabisesid. Siin kirikus on üks osa liturgias, kus mul on aeg-ajalt tunne, et selle koguduse laulu peale pühakoja uksepiidad värisevad ja lagi tõuseb. Kummalisel kombel algab see samade sõnadega, mida kirjeldab prohvet Jesaja: Ja seeravid hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema  au!“

Kolmekordne püha: püha on Jumal Isa, püha on Kristus, Tema ainusündinud Poeg, ja püha on Jumala vaim – Püha Vaim. Jesaja nägi, kuidas siis, kui seeravid hüüdsid Jumalale kolmekordset kiitust, täitus koda suitsuga. Kõik muu ei ole enam oluline. Ainult Kõigeväeline Jumal. Templi ilu, kuldsed riistad, kõik väline mattub kui udusse. See, kes on kordki kogenud Jumala hämmastavat suurust, armu ja halastust, ei saa enam jääda endiseks. Seda ei saa unustada. Ja ka siis, kui selle juurest põgenetakse, jääb midagi meis seda igatsema. Poolik, elutu olemine ei rahulda enam meid.

Ja siis ütleb prohvet: Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“

See on paljude otsijate ja nägijate ja kuuljate kogemus – Jumala läheduse tajumine toob patutunnetuse. Valgus, mis meile ja meisse langeb, on nii suur, et me taipame, kui palju on meis võltsi, valet, pattu.

Andrei Makarevitš on laulnud laulu küünlast: Poka ne merknit svet, poka gorit svetša. Kuni valgus ei ole veel kadunud, kuni veel põleb küünal …, seni on meil veel võimalik midagi muuta oma suhtumises Jumalasesse, iseendasse, teistesse, kogu loodusse.

Jesaja ütleb: Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“

Süütunne võib olla hävitav, kui me ei leia armulist Jumalat, kui püüame süüd peita, tapva ületöötamise, teiste tänulikkuse äraostmisega ja end kallite asjadega ehtides enda tublidust meeleheitlikult tõestada. On ka teine võimalus. Seista Jumala ees oma patuga, oma söövitava süütundega ja paluda andestust, igatseda halastust ja armu ja meiegi võime kuulda imelisi vabastavaid sõnu: ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud. Seda kuulutati täna ka siin pühakojas kõigile, kes oma pattu kahetsesid: Su süü on andeks antud. Jumal on Sinu patu sulle andeks andnud.

Prohvet, kes on tundnud oma patusust, seda kahetsenud ja kogenud Jumala hämmastavat andeksandi ja armu, kuuleb äkki Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Nii küsib Jumal ka täna, siin Tema kojas: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“

Prohvet meenutab, kuidas tema sellele küsimusele vastas: Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“

Kuidas vastad Sina? Parim, mida me oma eluga teha saame, on see, kui anname selle Issanda kätesse, Tema kätesse, kes täidab mitte ainult selle koja, vaid kogu universumi, kõik galaktikad. Tema on meile kinkinud elu, iga silmapilgu selles, ja see, kes on valmis saama Tema poolt läkitatud, hakkab nägema Tema imelist olemasolu peaaegu kõikjal. Kuni on veel valgust, kuni põleb küünal, saame me teha selle otsuse igas päevas, igal ristteel.

Lõpetan ühe täna leeritatu, päralejõudnu mõtetega: „Emme, tule korraks siia!“ kutsub uinumist ootav laps. „Kui sul midagi on vaja, siis tule võta ise,“ hõikan teisest toast vastu. Kostab voodi naginat ja paljaste jalgade paterdamist ning laps jõuab poolele teele ning peatub. „Emme, tule mulle poolele teele vastu, sest see, mida mul on vaja, on tegelikult sulle ka vajalik.“ Tõusen ohates ja jõuan lapseni, kes minu kaela ümbert kinni haarab ja kõvasti kallistades sosistab: „Sa ju tead, emme, et ilma kalli ja musita ei tule head unenäod.“

See hämmastunud ema jätkab oma mõtisklust sõnadega: Meil on tööpäevad ja nädalavahetused. Meil ei ole puhkepäevi. Meil ei ole kalendris teatripäevi, jalutamise päevi, kallistamise päevi, lugemise päevi ega leeripäevi. Me peame ise oma kalendri looma ja sinna oma puuduvate, väga oluliste kildude otsimiseks ruumi tegema. Mõni kild sinu teel võib varasemat noppimist loota ja kohtudes temaga hiljem, võib kellegi hooletu jalg ta juba purustanud olla. Purustatud killustki on abi, aga tema korjamine on palju ettevaatlikum ja aeganõudvam tegevus.

Armsad, me kõik oleme teel ja Püha Kolmainsus, kes täidab kogu universumi, on igale meist ääretult lähedal. Läheme talle poolele teele vastu, sest see on tegelikult ka meile ja just meile väga vajalik. Ilma Temata, lahus Temast ei tule häid unenägusid ega elusamat elu. Veel on see meil võimalik – seni, kuni valgus ei ole veel kadunud, kuni pühakojas ja meie kodus veel põleb küünal. Aamen.

Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.

Paulus kinnitab: Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. (Jh 14:23–29; Rm 5:5)

Jumala Poeg on tõotanud tulla sinna, kus on armastus – teha eluaseme armastavatesse südametesse. Kui see on nii, kas meil on siis lootust?

Üks meie koguduse liige avastas endale kodu otsides midagi, mis teda ehmatas, kurvaks muutis. Ta käis vaatamas kodusid, mida pangad on müüki pannud. Inimesed on need pangalaenuga ostnud. Nad on saanud endale unistuste kodu ja siis, kui see unistus on täitunud, on selles uues ja ilusas alanud tülid. Väsimus mitmel kohal või ka ühel kohal ületöötamisest, pidev rahapuudus. Pinged, halvasti ütlemised, süüdistamine, lahkuminek, suutmatus kokku leppida selles, kuidas maksta pangalaenu; siis uuest kodust ja sellest, mis sinna on sisse pandud, ilma jäämine.

Jah, õigus on inimesel, kes kord väitis, et elu suurim tragöödia pole mitte see, et inimesed surevad, vaid et nad lakkavad armastamast. Nelipühad kõnelevad sellest, et armastus ja üksteisemõistmine, ühise keele leidmine pole illusioon või kiiresti kaduv reaalsus. Jumalale on kõik võimalik ja neilegi, kes elavad Tema Vaimus.

Elame sellises maailma servas, kus nelipühad langevad imeilusale ajale. Looduse tärkamine, soojus, päikesesära – nii palju on seda, mis rõõmustab, toob tusaselegi naeratuse näole, kingib lootust ja äratab uinunud armastuse. Paljud kipuvad mere äärde, parkidesse ja metsa, vähemalt toast välja – õue. On kevad, milles sünnivad imed, ilusad igatsused ja armastus. Isegi kalmistud on täis taevalindude imelist laulu.

On kevad ja kevadel sünnivad imed. Kuid küllap saab ka kevadel nii, et sulged silmad ja kõrvad ja südame, tõmbad uksed kinni ja kardinad ette, paned klapid pähe või valjuhääldi aknale, põrnitsed helendavaid ekraane, otsid kollasest meediast negatiivseid sõnumeid ja saad kevadest läbi nii, et ei märka, ei kuule, ei taju midagi erilist, ilusat, head. Ja seda, mille üle nuriseda, viriseda, leiab alati. Liiga soe või külm, liiga vähe või liiga palju päikest või vihma ning alati on kellelgi midagi rohkem kui sinul.

Milline on meie kevad? Milline nelipüha? Kas tunneme armastust? Sellist armastust, et ei saa olla kaua eemal, ei saa jätta päevadeks, kuudeks, aastateks Tema kirju lugemata. Ei saa minna magama, ilma et oleksid Temaga rääkinud, Teda tänanud, rääkinud oma rõõmudest ja muredest – Talle, kes sind armastab. Ei saa alustada päeva ilma Temata, võtta rooga ilma Temaga kõnelemata. Ei saa jätta minemata, kui Tema ütleb: „Tule, kõik on valmis – valmis ka sulle.“ Tema ju ootab, tahab jagada sinule parimat – iseennast, oma andestust ja armastust. Kas sa tunned seda? Kas näed pühakirjas armastuse kirju ja palves südame kõnet Temaga, kes armastab sind? Kas seisad Ta ees ikka ja jälle täis hämmastust, et Tema sinust ikka veel hoolib, et ka sinu pärast on Ta andnud kõik, et sinul võiks olla elu – ülevoolavalt elu. Ei – pole mõtet loetleda asju, mida me vajaksime selleks, et olla õnnelikud. Õnnelik on see, kes võtab vastu armastuse – tõelise, sügava, tingimusteta armastuse. Õnnelik saab olla isegi siis, kui oled palju haiget saanud, palju kaotanud, aga tunned, et Tema hoolib, Tema ei tõuka eemale, vaid embab – et oled Tema armastuse hõlmas. Ja pole üldse raske teha seda, mida Tema, kelle piiritut armastust sa koged, Sinult ootab. Sa taipad Ta soove ilma, et oleks vaja kuulda. Pole vaja hoiatust, ähvardust, karme kirjeldusi sellest, mis juhtub siis, kui sa nende käskude vastu eksid. Ei – see ei tähenda, et oleksid eksimatu, et sina ei komista kunagi. Sa komistad ja vahel ka kukud, kuid ajad end püsti, sest tead, et Tema ei tõuka ära, ei kuuluta kadu, vaid annab uue võimaluse. Armastus parandab tiivad, sa muutud kergeks, sest Tema on võtnud süütunde ja koormad ja valab rahu su hinge. Tuleb Tema tuul ja tõstab sind taas lendu.

 Teedy Tüür on öelnud: Kui armastus ei leia ust avatuna, jätab ta ikkagi uksekünnisele lillekimbu.

Igaüks meist võib selle lillekimbu leida. Tuleb vaid avada silmad ja süda ja sa näed, kui palju on meie ümber seda, mis kõneleb sellest, et meid armastatakse. Kui julgeme avada ukse, avada Temale, kes armastab, siis Ta tuleb. Tuleb, et lohutada, et kinkida elule imeline mõte, et armastuses kanda, parandada valusad haavad ja teha terveks tiivad – ja siis saadab Ta tuule, mis kannab kõigest läbi – Jumala armastuse hõlma, igavesti!

Kuid mida teha, et nii võiks ka minuga minna, et Tema saaks tulla, et minus oleks ruumi, Temale? Oleme kui veeklaasid, millesse on valatud head ja halba, seda, mis tervendab, ja seda, mis muudab haigeks. Elu selles maailmas hoiab neid klaase pidevas liikumises ja meile püütakse teha selgeks, et nii see peabki olema – et peamegi pidevalt tormama, ennast takka piitsutama, olema nõudlikud, tegema nii palju, kui jaksame. Kui võtaksime aega, paneksime klaasi seisma, saaks kõik mittevajalik settida klaasi põhja ja vesi muutub selgeks. Tuleb rahu. Ja Jumalal, Tema armastusel ja rahul, on meis siis ruumi. Meil on aega palveteks. Me ei otsi põhjuseid, miks mitte tulla jumalateenistusele, miks mitte teha head, ütelda head, väljendada armastust. Ja head enesest välja valades teeme Talle eneses veel ruumi.

Kas olete kuulnud väljendit „joodikuid kaitseb Jumal“? Millest see on tulnud? Küllap sellest, et kui purjus inimene kukub, ei tõmbu ta kukkudes pingesse ja lõdvaks jäädes võib vigasaamine olla väiksem. See, milliseks muutis Jumala Püha Vaim esimesel nelipühapäeval tuhanded mehed, pani neid näinud inimesi arvama, et nad on purjus.

Jumala Püha Vaimu toime võib olla see, et me ei kuluta enam suurt osa oma energiast pingesolemisele ja me ei riku enam paljusid asju ära. Me hakkame Jumalat usaldama. Me hakkame uskuma, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad. Me ei imesta enam selle üle, et paljud inimesed on muutlikud nagu aprillikuu ilm. Me ei karda neid muutlikke inimesi, sest me teame, et Tema, kes on Armastus, ei muutu ja Tema ütleb alati viimase sõna. Me saame ja võime Teda usaldada. Me laseme lõdvaks nagu armastust kogevad lapsed ning paljud asjad ja olukorrad meie elus ja meie ümber hakkavad kuidagi iseenesest laabuma. Ja meie mälugi terveneb – meile tuleb meelde see, mis oluline – Jumal saab meid juhatada, Tema sõnad tulevad meile meelde. Ja me ei muretse enam nii palju kui enne, sest taipame, et Tema, kes on loonud taevad ja maa, kannab hoolt meie eest. Tema ei jäta meid vaeslasteks. Tema igatseb, et me saaksime nendeks, kelles on Tema jaoks ruumi. Ja Tema annab meile rahu. Mitte nii, nagu annab maailm, kes andes määrab alati ka hinna. Jumal lihtsalt annab ja meie osa on see lihtsalt vastu võtta. Maailm ei anna midagi tasuta. Jumal annab. Paljud on Tema imelist rahu ja lohutust kogenud. Ka siin, selles kirikus, ja tasapisi on Ta siit kaasa tulnud – ka meie argipäevadesse. See sünnib siis, kui suudame usaldada Jumala headust ja nõustume Tema tahtega. Siis saavutame tasakaalu – loodu harmoonia oma Loojaga.

Kust tuleb meie rahutus? Ebakindlusest ja hirmust. Rahu ei mahu hirmu täis südametesse. Rahu ei mahu ka kadeduse kõrvale. Kuid rahu jaoks on veel kaks kummalist takistust. Need on vihkamine ja andeksandmatus. Kas olete tähele pannud, et me ei kaota oma rahu mitte siis, kui meid ilma põhjuseta vihatakse, vaid siis, kui meie tunneme kellegi vastu viha ega suuda andestada? See avab ukse rahutusele, mis võib muutuda hävitavaks tormiks – sellest saavad alguse ka paljud rasked haigused. Küllap just seepärast soovitas Jeesus meil armastada oma vaenlasi ja andestada oma võlglastele.

Head kirikulised. Ilusat nelipüha meile kõigile! Palugem täna Jumalat, et Ta kasvataks meie usku, usaldust ja armastust. Palugem Tema Vaimu juhtimist ja Tema rahu.

Tegelikult on see ime, et Jumal tahab tulla meisse ja täita meid oma armastuse ja rahuga. Ja seegi, et Tema tahab meid meie kurbuses lohutada. Pole midagi suuremat, mille poole oleks meil mõtet püüelda, ja vähemat ei ole mõtet igatseda. Oodakem siis tuult, mis tõstaks meid lendu – kõrgemale kõigest, milles kaotame armastust, jõu andestada ja andestust paluda, milles kaotame rahu ja unustame, et elu on elamiseks – kogu südamest elamiseks, elusama elu elamiseks.

16.05.2016 Tallinna Jaani kirikus