Jutlused ja mõtisklused

„Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et Temaga koos surra!“ (Jh 11:16)

Need sõnad ütles üks Jeesuse jüngritest, kel oli selge pilk selle nägemiseks, mis ootab ees nende Õpetajat. Ta ei tahtnud jääda iga hinna eest ellu, vaid pigem surra asja pärast, mis annaks nii tema elule kui ka surmale tähenduse ja mõtte.

Aga – kas inimene on vaba otsustama ja valima, kas tal on „vaba tahe“? Inimene ei ole vaba välistingimuste mõjust, küll aga on olemas mänguruum, mille sees inimene võib tõusta olukorrast kõrgemale, üleinimlikku dimensiooni.

Sigmund Freud on väitnud, et kui täiesti erinevaid inimesi näljutada, siis mida rohkem nälg näpistab, seda vähemaks jääb individuaalsust ― tulemuseks on ühetaoline rahuldamata vajadus. Ent psühhoteraapia Viini kolmanda koolkonna rajaja Viktor E. Frankl, kes on viibinud kontsentratsioonilaagris ja nõnda teinud vaatlusi reaalsetes ekstreemtingimustes, kinnitab, et tegelikult on vastupidi. Koonduslaagris langes lurjustel mask eest. Ent ka pühakutel! Nälg ja hirm näitas, kes on kes.

Inimese käitumist ei määra lõpuni tingimused ega olud, millesse ta satub, vaid otsused, mida ta teeb. Kas teadlikult või mitte, aga tema peab otsustama, kas trotsida tingimusi või anda neile järele, teiste sõnadega – kas ta laseb ja mil määral ta laseb oma käitumist väljast mõjutada.

Vabadus tähendab vabadust endale vastanduda ja niimoodi iseendast distantseeruda. Oluline ei ole mitte, millised tunded meid ühel või teisel puhul valdavad, vaid see, millise hoiaku me nende suhtes võtame, ja kuidas me siis ikkagi toimime.

Oma tegude mõistmises, eriti aga tehtud vigade tunnistamises, avaldub võime enesest distantseeruda. Just distantseerumisvõime on see, millest me jääme ilma, kui veeretame kogu süü väliste tingimuste kaela.

Inimesed ei erista põhjust ja põhjendusi, põhjustatust ja tingitust. Milles seisneb põhjuse ja põhjendatuse vahe? Kui keegi koorib sibulat, hakkavad ta silmad kipitama. Pisaratel on põhjus, aga nutuks põhjust ei ole. Ja mägironijat, kes on jõudnud nelja tuhande meetri kõrgusele, võib vallata hirm või ängistus. Sellel võib olla põhjus või ainult põhjendus. Hapnikupuudus on hingeldamise põhjus. Kui mägironija aga teab, et ta ei ole piisavalt treeninud, siis ei ole tema hirm pelgalt põhjustatud, vaid põhjendatud.

Olla vaba inimene on Jumala eriline kingitus. Paradoksaalselt on vaba see, kes ei ela enam ise, vaid Kristus elab tema sees. Jumala Vaim meis annab võime pühenduda millelegi muule peale iseenda, teenida oma eluga kedagi või midagi muud peale iseenda. Ainult iseendale elav inimene on hõlpsasti manipuleeritav. Ta peab iga hinna eest oma elunatukesest kinni hoidma.

Inimese võime pühenduda eesmärgi saavutamisele eeldab, et ei mõelda enda peale. Ehk aitab seda mõista, kui öelda, et see on nagu silma ja nägemisvõimega.

Silma võime tajuda ümbritsevat maailma on seotud selle võimetusega näha iseennast. Kui silm näeb midagi iseendast, siis tähendab see, et silma talitlus on häiritud. Millal näeb silm iseennast? Kui mul on kae, siis ma näen midagi pilvetaolist: minu silm näeb omaenda kaed. Või kui mul on glaukoom, siis ma näen vikerkaarevärve valgusallikate ümber: silm tajub suurenenud pinget, mis põhjustab glaukoomi. Normaalselt funktsioneeriv silm ei näe iseennast, ta vaatab endast läbi.

Kogu eneseanalüüs on viimselt sarnane silma püüdega näha iseennast. Jah, kui puru on silmas, tuleb see peegli ees välja võtta. Aga parim on, kui silm lihtsalt näeb. Ja kui mina olen selline, nagu olen, mitte ei mõtle aina iseendale, oma vigadele ega heale.

Inimene on vaba olend niivõrd, kuivõrd ta vaatab endast üle ja unustab iseenda, andudes millegi teenimisele või kellegi armastamisele. Nagu ütles Jeesus: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ...“ (Mt 16:24)

Mis elu see oleks, kui ta ülim väärtus ei oleks selles, et teda saab millegi vastu ära anda? Just rindel ja laagris on ilmnenud elu transtsendentsus, tema „intentsionaalne“ viitamine endast kõrgemale. Kui enamik hirmunult küsis: „Kas ma jään ellu?“ – sest kui ei jää, siis poleks kannatamisel mõtet –, oli alati ka neid, kelle küsimus kõlas teistpidi: „Kas kannatusel, isegi surmal on mõte?“ – sest muidu poleks ka ellujäämisel mõtet. Surra võis kodumaa nimel. Ent elu, mis sõltub juhuse armust – sellest, kas „pääsetakse“ eluga või mitte, ei saa olla mõttekas ega elamist väärt isegi siis mitte, kui juhuslikult jäädakse ellu. Kummatigi tuli GULAG-i meeletute ja mõttetute kannatuste varjus mõne mehe elus ilmsiks tingimatu mõttekus, mis kätkes endas ka kannatuse ohvrite ja surma mõtet.

Nendes lahinguvälja või vangikongi piirsituatsioonides polnud juttugi „primum vivere deinde philosophari'st“. Küsimuste küsimus nii äärmuslikus olukorras oli endale lõpuks selgeks teha elu ja ka surma mõte: selles pidi inimene selgusele jõudma – et siis sirge seljaga surmale vastu astuda. Niisiis kehtis pigem „primum philosophari deinde mori“.

Asi pole selles, kas me peame eluga hüvasti jätma ― varem või hiljem peame seda nagunii tegema. Küsimus on pigem selles, et mille nimel me oleme elanud.

Kui Jeesus oli öelnud, et ees on otsustav lahing, mil ta jäetakse üksi, kinnitas Peetrus: „Kui ka kõik Sind põlastavad, ometi ei mitte mina!“ (Mk 14:29) Aga kui Jeesus parandab ära kõrva, mille tema on maha raiunud (Mk 14:47), ja käsib tal panna mõõga tuppe, siis – siis on tal põhjust tunni aja pärast ülempreestri õuevärava taga öelda, et ei tunne seda meest. Ta tõesti ei tundnud. Tema oli oma lootuse pannud Messia peale, kelle käsutuses on 12 leegioni ingleid. Ent kõik tema senised lootused olid osutunud vääraks.

Me palume Meie-Isa-palves: „... ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa kurja käest.“ Õnneks meid säästetakse sellistest proovilepanekutest. Aga küsimusele, MILLE NIMEL me elame ja sureme, tuleb vastata.

Jeesus ütles: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab tema, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab teda igaveseks eluks.“ (Jh 12:24j)

Kes on tulest sündinud, ei pea kartma päikeselõõska. Aamen.

„Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles: „Seisa Issanda koja väravas ja kuuluta seal seda sõna ning ütle: „Kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama! Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: „Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika! Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: „See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!“ Aga kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid, kui te tõesti teete õigust niihästi ühele kui teisele ega tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks, siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti.““ (Jr 7:1–7)

Ajad on erinevad. On aegu, milles inimesed, perekonnad, suguvõsad, rahvad on jõudnud otsekui kuristiku servale ja vaid mõnest nende järgmisest sammust võib sõltuda see, kas nad kukuvad kuristikku ja kaovad või peatuvad ja ümber pöördudes pääsevad. See pole alati nii ja ajad, milles valedele sammudele kohe ei järgne valusaid tagajärgi, võivad vales suunas liikujaid uinutada. Kui iga meie vale sammu peale ei järgne piksekärgatust, ei tõuse hävitavat tormi, ei taba meid haigus, kui meie uhkus ei ajagi meid upakile ega kõrkus külili, siis võib see meid muuta tuimaks. Kui meile siis veel ka kirik või Lääne kuulutajad muudkui kordavad, kuidas Jumalal on ainult kolm iseloomuomadust – Ta aina armastab, andestab ja halastab nagu armastuse ja andestuse automaat –, siis pole ime, kui usust saab lääge ja vormitu ollus, mis muutub paljudele eemaletõukavaks.

Kuidas on meiega? Kas meiegi oleme teinud endale jumala, kes ei saa muud kui vaid andestada ja armastada, kes silitab laste päid, patsutab patukottidele sõbramehelikult õlale ja pilgutab õelatele mõistvalt ja sõbralikult silma? „Hea Jumal, Sa muudkui õnnista, mis tahes ette võtan ma, ja vahelduseks palun karista kindlasti aeg-ajalt neid, kes mulle ei meeldi ja vähemalt ära sekku, kui mina selle karistamise töö Sinu eest ära teen.“

Kas arvame, et Jumal naudib väljateenitud pensioni ja on muutunud üsna tuimaks ja tolerantseks, lõpmata leebeks ja laisaks? Kuidas muidu seletada seda, et paljud meist, kes me end kristlasteks nimetame, astume oma ohtlikes tegudes ja tegematajätmistes, sõnades ja mittesekkumises aina uusi ja uusi riskantseid samme kuristiku serva poole? Vahel ehk vaatame üles, et ega Ta nüüd meid välguga taba, keeristormiga oma taevase kohtumõistja trooni ette ei tõmba, aga kui seda ei juhtu, astume julgelt järgmised sammud. Kuid nii aina edasi minnes võib juhtuda, et siis, kui me sellisel uneskõndimisel lõpuks ärkame, avastame, et oleme juba ammu, mõlema jalaga üle kuristiku serva, ega suuda sealt, kuhu oleme välja jõudnud, enam tagasi hüpata. Vajume oma valede lootuste pilvel sügavusse.

Seepärast on imeline, kui meid hoiatatakse, kui meid õigel ajal manitsetakse, kui meile püütakse aru pähe ajada ja seeläbi antakse võimalus pöörduda. Jumal tänatud, kui seda kogeme!

Millised on meie sõbrad? Kas on jäänud vaid need, kes meile aina tunnustavalt õlale patsutavad, meie valikud alati heaks kiidavad, koos meiega meile mittemeeldivaid õhinal kiruvad, või ka sellised, kes ei karda meid hoiatada valede valikute eest, meile käratavad, kui kipume kuristikku? Oleme õnnelikud inimesed, kui meil on selliseid sõpru.

Käia koos Jumalaga ei tähenda õielt õiele hõljumist, kordaminekuid kõiges, kannatustevaba kerget elu.

Kord enne massiküüditamisi ja okupatsioone, peaaegu kõige segipööramist sellel maal, kuulutas häda tulekut, kuid ka võimalust mõndagi ähvardavast vältida, prohvet Reits. Paljud arvasid siis, et see mees on segi pööranud. Kõik, mida ta siis ette kuulutas, tundus suurele osale kuulajaist hullu sonimisena. Inimesed nägid siis enda ümber kõike muud kui lähenevat katastroofi. Pigem tundus kuristiku servale jõudnud rahvale, et Eesti on kui kaunis ja kaitstud lilleaed, ning prohvet häiris seal nende piknikupidamist. Palju meeldivam oli kuulda, kui hästi läheb noorel riigil ja töökal rahval. Vabadussõja võidust oli siis möödas ligi 20 aastat. Täna on taasiseseisvumisest palju rohkem aega möödas. Juba ligi 20 aastat tagasi küsis aga Peeter Volkonski Eesti elu ja ajaloo peale mõteldes:

Mis maa see on?

Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks,

et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on? Kus halastus on ohus.

Mis maa see on? Kus vabadus on maasse kaevatud.

Kus on siin õiglus, kus rahukohus,

kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes.

On roostes häbi – südameta rind.

Ma siit põgeneda võiksin lausa joostes,

kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Me ei pea siit põgenema. See on meie maa ja meil on siin oma ülesanded. Need tulevad täita, et võiksime pääseda ja aidata pääseda ka teistel. Kuid kuidas?

Jumal küsib kord läbi prohvet Jeremija oma rahvalt ja küsib küllap sedasama täna ka meilt, miks me arvame, et meid päästab pühakojas käimine, kui me pole valmis muutuma, pole valmis loobuma kõigest sellest, mis hävitab meie suhted inimeste ja Jumalaga. Nii tehes muudame me Jumala koja röövlikoopaks. Mäletate, mida Jeesus sealsamas templis, kus kuulutas prohvet Jeremija, ligi 450 aastat hiljem hüüdis, kui ta sealt välja ajas pühadusega äritsejaid: „Te olete mu Isa palvekoja muutnud röövlikoopaks!“ Jeremija läbi hoiatab Jumal oma rahvast, et kui rahvas ei pöördu oma kurjusest ja teiste jumalatega liiderdamisest, siis laseb ta oma koja kokku kukkuda. Ja Ta lisab, et heidab oma rahva oma silme eest. Mida sellele rahvale siis süüks pannakse? Peamiselt kahte asja. Kummaline, et inimesed ei muutu tuhandete aastate jooksul. Ei õpi oma vigadest. Kukutakse täpselt samadesse aukudesse, kuhu kukkusid eelkäijad. Enam kui 2500 aastat tagasi on paljude Issandasse uskuvate inimeste suureks kiusatuseks ajada asju ka teiste jumalatega. Kas igaks juhuks, et mine sa tea, et kui üks äkki ei aita mõnel hetkel, siis on ehk teine ärkvel. Nagu oleks tegu uniste ättide seltskonnaga, kes kordamööda tukuvad ja mida rohkemaid sa tunned, seda enam on lootus, et mõni sind ehk su hädaajal ehk aidata märkab. Issand aga ütleb, et Ta ei kannata seda ja nimetab seda abielurikkumiseks, truudusetuseks ja ütleb selgelt, et selle lodevusega tõmbab rahvas endale kaela õnnetuse. Teine häda on rahva suhtumine nendesse, kellele on lihtne liiga teha ja keda oleks lihtne hädas aidata. Jumal näeb, kuidas Ta rahvas on valinud kurjuse, halastamatuse, julmuse.

Jumal annab oma rahvale viimase hoiatuse, kuid veel on võimalus rahval peatuda ja ümber pöörata. Veel võiks peatada selle kuristikku tormamise.

Mida meie teeme? Millise võimaluse valime? Me teame, millise valis see rahvas, kellele Jeremija korduvalt Jumala ülitõsise hoiatuse andis. Aastal 587, pärast 18-kuulist piiramist, vallutasid Babüloonia väed Jeruusalemma ja hävitasid Templi. Suur osa rahvast küüditati ja maale jäetud said tunda pidevat paljaksröövimist. Vaid ligi 40 aastat pärast Jeesuse karmi kuulutust sellessamas templis vallutavavad Rooma väed Jeruusalemma ja lammutavad selle templi ja kisuvad maatasa ka teised selle linna hooned, ja Jumal ei peata neid.

Ükski rahvas, kes loobub Jumalast, usust ja nendest reeglitest, mis rahvast koos hoiavad, ei püsi. Me ei saa muuta maailma kuristikku tormamist. Me saame aga kindlasti midagi teha selleks, et meie ja meie lähedaste ja ehk isegi meie väikese rahva eluhoone ei oleks sama habras, sama viletsal alusel, sama kergelt kokku kukkuv kui kolme põrsa loo õlgedest maja või nagu Jeesuse mõistuloo pudedale liivale ehitatud hoone.

Vaadake meie kohal olevaid võlve – mis küll hoiab seal neid kuni 20 meetri kõrgusel olevaid tuhandeid tonne kive meie pea kohal? Need võimsad seinad ja postid. Vanad meistrid, kes selle kiriku poolenisti vanasse täidetud vallikraavi ebastabiilsesse pinnasesse pidid ehitama, teadsid, kui lai ja sügav peab olema nii võimsa hoone vundament, ja nad liikusid vundamenti toetavate jämedate tammevaiadega nii sügavale, kuni jõudsid kindla kivipinnaseni. Paluge Jumalalt täna tarkust, et meil oleks tarkust oma eluhoone rajamisel ka toetuda sellele, mis püsib. Liikuda oma usus, ristiusus sügavamale, toetuda kindlalt Kristusele. Mitte segada kokku hävitavat kokteili eri usunditest ja religioossetest praktikatest. Ja mitte olla need, kes teevad liiga oma ligimestele, riidlevad, nõuavad taga oma õigust, nii et suhetest tükid taga, ei suuda andestada. Oleme ehk kunagi tõotanud, et armastame üle kõige oma südame, mõistuse ja jõuga Jumalat, ning armastame ka iseennast ja oma ligimest! Mõistlik on seda tõotust pidada.

Tundub, et mitmes mõttes on maailm jõudnud oma „veerekõsõ päälle“ ja liiga lihtne on sellest veerekesest alla kukkuda. Tark ei torma edasi. Tark tänab Jumalat ka siis, kui Jumal on temaga kõnelenud karme ja hoiatavaid sõnu. Tark taipab, et nõnda kõneleb vaid see, kes omadest hoolib. Issand tõotas: „Aga kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid, kui te tõesti teete õigust niihästi ühele kui teisele ega tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks,  siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti.“

Kiitkem Teda Ta imelise hoolimise eest. Tänagem Teda Ta armastuse eest. Ja püüdkem pöörduda, kui taipame, et ees on põhjatu kuristik.

Jumal tõotas kord oma ohus olevale rahvale, et kui nad parandavad meelt ja eluviise, saavad nad jääda elama maale, kuhu Tema nende esivanemad kord orjusest oli juhtinud. Kristus on aga omadele tõotanud igavese kuningriigi. Sinna väga igatsejatel on lihtne elada tõotaja tahtes.

Armsad, olime eile õhtul koos abikaasaga ühe meie koguduse liikme ümmarguse sünnipäeva ilusal peol. Kuna tegemist on endise tippsportlase ja praeguse ühe maailma tugevaima tõstja isa ja treeneriga, siis oli sellel sünnipäeval palju väga tugevaid inimesi, Euroopa ja Eesti tippe. Mõtlesin seal, mis on see, mis neid ühendab. Kindlasti sihikindlus, paljust heana tunduvast loobumine, pidev keskendumine nende jaoks hetkel kõige olulisemale, treeneri kuulamine ja usk sellesse, et see kõik viib sihile. Eile ütles üks tippsportlane lause, mis pani mind mõtlema. „Ma ei ole valmis kaotama!“ Kas meie oleme valmis kaotama kõige olulisema – igavese elu – või tahame omalt poolt teha kõik, et selleni jõuda?

Armsad, Kristus ei tõota meile medaleid. Tal on meile kinkida igavene elu. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde ei ole iialgi tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad! Soovin meile kõigile, et meie igatsus selle imelise kuningriigi järele ei lakkaks ja et me võimalust sinna jõuda maha ei mängiks.

Aamen.

Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik. Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane. Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud. (I Johannese kirja 3:18–24)

Keegi on soovitanud, et me väljendaksime oma lähedastele iga päev oma armastust, ja lisanud, et „kui te muudmoodi seda teha ei oska, siis tehke seda sõnadega“. Tõeline armastus on väga leidlik leidma häid ja ilusaid sõnu, aga ka tegema häid ja ilusaid tegusid. See, kelles ei ole armastust, on leidlik keerama abivajajale selga, jätma ütlemata tunnustavad sõnad, leidma alati selgituse, miks pole mõtet mõnd abipalujat ja -vajajat aidata. Liiga palju on terviseriketega kokku vajunuid, kes on kuulnud möödaminejate salvavaid kommentaare.

Olin matusel. Jõudsin hauale teistest veidi varem. Tellitud kirstukandjad panid parasjagu karmi diagnoosi liigvara lahkunule ja nähes tema veel nooremalt lahkunud venna hauakivil aastaarve, lisasid, et paistab, et see oli neil pereviga. Parandasin neid. Naine, keda matsime, oli särav inimene. Tema vend jäi noorena auto alla. Oi, kui lihtne on panna diagnoose, anda karme hinnanguid, teha maha, külvata valet. Piitsaga lüüakse vermeid, sõnaga sügavaid haavu.

Kas sõna ja keelega armastamine on vale? Miks ütleb Johannes, et me ei peaks seda tegema? „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“

Ka välja öeldud sõna võib olla tegu. Üks naine kurtis kord mehele, et see pole talle aastakümneid öelnud, et ta teda armastab. Mees vastanud: „Altari ees ma sulle seda 30 aastat tagasi ütlesin ja kui ma ümber mõtlen, siis ma annan seda sulle teada.“

Me võime heade sõnade ütlemisega olla väga kitsid. On aga ka neid, kelle suust voolavad ilusad sõnad nagu ojast vesi, aga tegusid ei ole. Johannes ütleb, et ristiinimene ei peaks olema üksnes ilusate sõnade ütleja, vaid ka ilusate tegude tegija. Me peaksime oma armastust, ka ilusaid sõnu armastusest, väljendama tegudes – kui me seda ei tee, on meie kui tahes ilusad sõnadki mõttetud.

Keegi ütles, et ta armastab lilli. Ta kodused lilled olid närtsinud, sest tal lihtsalt ei olnud aega neid kasta. Ära sa seleta, kuidas sa mõnd inimest või oma rahvast ja riiki või koguni kogu inimkonda armastad, kui sa nende heaks sulle jõukohased ja võimalikud armastust väljendavad teod tegemata jätad. Kuidas armastab oma riiki ja rahvast inimene, kes otsib kõikvõimalikke teid, kuidas sellele riigile maksud maksmata jätta, ja igal võimalikul juhul oma riigijuhte kirub? Kuidas armastab mõnd muusikut ja tema loomingut inimene, kes teeb tema plaatidest koopiaid ja jätab originaalplaadid ostmata? Kuidas armastab oma abikaasat inimene, kes ei too talle aastaid ühtegi lilleõit, ei viitsi armastatu palvel prügiämbritki välja viia või kalliks nimetatuga koos jalutamagi minna? Kuidas armastab Jumalat inimene, kes ei leia nädalaid või kuid või aastaidki aega, et tulla jumalateenistusele, osa saada armulauast, kõnelda Jumalaga palves, lugeda Tema sõnu? Kuidas saan ma väita, et ma armastan kedagi, kui ma ei loe neid kirju, mida tema mulle on saatnud? Pühakiri on armastava Jumala kirjade kogumik. Kui me nende kirjade ümbrikuidki ei ava, neid vaid aukohal hoiame, aga ei loe, siis on raske uskuda, et me nende saatjat armastame.

Luterlastena võime me kergesti pugeda ühe olulise mõtte taha, mida Martin Luther kord väga palju rõhutas. Jumala lunastust pole võimalik tegudega välja teenida. See on arm. Luther rõhutas seda omal ajal seepärast, et kirik, mille liige ja preester ta oli, oli tegude rõhutamisega vindi üle keeranud. Luterlastena võime me aga vindi teisele poole üle keerata – arvates, et teod pole üldse tähtsad.

Kuulame uuesti pühakirja, oma usu alust. Johannes kirjutas kogudusele: „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik. Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees.“

Usk Kristusesse ja armastus vabastavad hirmust, painavast, halvavast süütundest – kõigest sellest, mis muudavad inimese elu ebaloomulikuks, ei lase inimesel, Jumala loodul, saada loomulikuks, selleks, kelleks on Jumal talle elu ja ande kinkides ta mõelnud. Jumal ei ole meid loonud hirmunud uneskõndijateks. Ta tahab, et me ärkaksime, elaksime, armastaksime – et me julgeksime muutuda loomulikeks, vabadeks. Ja Johannes väidab, et ärkvelolijad, Jumala tahtes elajad, süütundest vabad on need, kelle mis tahes palveid Jumal täidab: „Ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.“

Kui meie palved ei täitu, võib selleks olla kaks põhjust. Me ei usu Temasse, keda me palume, ja me ei armasta Teda ega oma ligimesi mõtte, sõna ja teoga, tegemata- ja ütlematajätmisega. Teisest põhjusest, mis lähtub esimesest, kirjutab Johannes. See on Jumala tahte eiramine. Johannes väidab, et need, kes peavad Jumala käske, ja teevad, mis on Jumala silmis meelepärane, saavad Jumalalt seda, mida nad Temalt paluvad. Ta seletab: „Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud.“

Tuletan taas meelde seda, mida on eestlaste kohta väitnud hiljuti lahkunud Mikk Sarv. Me oleme maailma ainus rahvas, kes nimetavad kristlasi ristiinimesteks. Rist koosneb kahest osast. Üks sirutub alt ülesse – maa pealt taevasse või lausa maa alt, hauast taevasse, surmast igavesse ellu. See on inimlapse suhe oma Taevase Isaga – vertikaaljoon. Teine on horisontaaljoon, mis läbib vertikaaljoone. Need kaks joont on lahutamatud, töötavad vaid koos. Ristiusk välistab võimaluse, et inimesel on vaid väga hea suhe Jumalaga ja puudub suhe kaasinimesega. Ristiinimene sirutub Jumala poole ja sirutab samas käed välja oma ligimeste poole, selleks et aidata, anda, emmata, armastada. Kui ta seda viimast ei tee, pole ta ristiinimene. Siis on õigus Jehoova tunnistajatel. Armastuseta kristlased on postiinimesed ja neil pole ristiusku, vaid on postiusk.

Peatun veel vaid hetkeks ühel mõttel, mida Johannes oma kirja selles osas rõhutab: „Meid süüdistav süda.“ See on reaalsus – meie süda, mis meid süüdistab. Süütunne. Me oleme tänagi patutunnistuse palves paludes tunnistanud Jumalale, et oleme patused inimesed, ja palunud, et Tema meile andestaks. Johannes ütleb: „Olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.“ Meid armastav Jumal, Taevaste ja maa looja, on suurem kui meid süüdistav süda, suurem kui meie patt. Uskuge sellesse ja ärge laske süütundel end hävitada. Kui meile kuulutatakse, et meie patt on meile andeks antud, siis nii see ka on, kui oleme oma pattu kahetsenud, aga palugem ka inimestelt andeks oma eksimused. Ärgem otsigem oma eksimustele õigustusi, ärgem süüdistagem teisi, vaid palugem andeks, kui oleme eksinud.

Soovin meile kõigile, et meie usk oleks ristiusk, lunastav, vabastav, päästev usk, usk, mis kingib rõõmu, rahu ja armastust. Et oleme need, kes elame veel selles maailmas, kuid elame siin taevariigi kodanikena.

Lõpetan ühe palvega, mille on kord kirjutanud üks keldi kristlane oma kasutütrele tema laulatuse päevaks:

Isa, anna meile oma armastus

ja kinnita seda meis, Sinu teenrites.

Õpeta meid jagama oma armastust igal päeval,

loo meis mõlemas kiindumus,

mis peegeldaks Sinu armu,

heldemat kui miski siin maailmas.

Jeesus, anna meile oma rahu

ja kasvata seda meis, Sinu teenrites.

Hoia seda meie kodus igal päeval,

voolaku see väljapoole vastu neile,

keda me kohtame,

kui tunnistus sellest,

et rahu on Sinu tee.

Püha Vaim, anna meile oma rõõm

ja täida sellega meid, oma teenreid.

Aita meid olla rõõmsad igal päeval.

Armastuses ja rahus

olgu meil rõõmu suures külluses,

kui me ehitame oma elu nii

nagu Sina meid juhid.

*****

(Jutlus on peetud 29. aprillil 2018 Tallinna Jaani kirikus.)

„Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.“ (Jes 40:3, 10)

Parem karta kui kahetseda. Kas see vanarahvatarkus kehtib ka siin? Jumal on lubanud jõuliselt tulla ja laseb öelda, et keegi peaks Talle Tema jõuliseks tulemiseks valmistama teed. Kas otsekui orjad või sõjavangid, kartes karistust, peaksime ruttama sellele jõuliselt tulijale teed valmistama? Nii see pole vist mõeldud. Pigem nagu Oru Pearu, kes valmistas naabrinaisele viimase rännaku teed kodust kirikusse. Tema tegi seda viimaseks austusavalduseks minejale. Meid kutsutakse teed valmistama tulijale. Jõuliselt tulijale. Kas see on selline jõulisus, mis peaks tekitama paanilist hirmu, teadmist, et meil pole mingit lootust?

Laseme kõnelda prohvetil – temal, kes meiega on juba täna kõnelenud. Hüüdja hääl ütleb, milline on selle tulija jõulisus: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid.“ (Jes 40:11)

Sellel tulijal on jõudu kanda meid kõiki kõigest läbi. Mäletan üht külaskäiku. Ühe Saaremaa maakiriku kirikuteenija, kes oli sügaval kirikuvastasel nõukogude ajal võtnud kirikuteenija väga vajaliku vabatahtliku töö üle oma emalt, oli äkki haigeks jäänud. Nägin ühel pühapäevahommikul tema tütretütart kiriku ukse eest lund lükkamas ja sain teada, et tema vanaema on haigus voodile murdnud. Läksin haiget pärast jumalateenistust vaatama. Tänulik naine osutas äkki oma voodi kohal olevale pildile. Ta ütles, et see on seal olnud juba aastakümneid, aga alles nüüd, esimest korda haige ja jõuetuna voodis lebades, on ta taibanud, millest see pilt jutustab. Seal oli Jeesus hea karjasena hoidmas üht viga saanud lambatalle oma süles. Haige ütles, et ta tunneb ennast selle viga saanud tallena Jumala Poja süles ja seal on väga hea olla.

Armsad. Usk Jumalasse võib nii mõnegi meist muuta veidi tublimaks, korralikumaks, kohusetundlikumaks ja leebemaks, kuid kõigest olulisem on see, et see annaks meile ühe kummalise kindlustunde ja rahu. „Millele sa üldse loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“ See vana ja võimas küsimus annab vastuse ühele teisele küsimusele: milleks uskuda Jumalasse – Temasse, kes on loonud taevad ja maa ja meilegi kinkinud elu; Temasse, kes on oma Poja ristisurmaga meid lunastanud, päästnud surma lõplikust haardest –, ja meid juhtivasse ja pühitsevasse Pühasse Vaimusse.

Teades, et Jumal jõuliselt tuleb, ja taibates, et Ta ootab meiltki, et me valmistaksime Talle teed, ei pea me seda tegema hirmuga või sootuks põgenema. Pole raske valmistada teed, kui sa tead, et tulijas on ääretu armastus Sinu vastu, et Temal on jõudu ja soovi sind aidata, kõigest – isegi surmavarjude orust läbi kanda. Parem valmistada Temale teed, kui olla see, kelle juurde Ta ei jõua, sest pole teed, mis näitaks, et oleme Teda oodanud.

Aga millal me veel seda jõuame teha? Temale teed valmistada? Jõulud on ukse ees. Peaks olema rahulik advendiaeg, aga pealinn on täis tormavat rahvast, kihutavaid autosid. Peab olema ettevaatlik, et sind keegi alla ei ajaks, pikali ei jookseks. Kiirustav inimmass kisub aeglaselt liikuvadki endaga kaasa. Kihutatakse, et leida kingitusi ja maitsvat sööki. Kingitusi, millest paljud saajad ei suuda üle minuti rõõmu tunda, ja sööki, mida lookas pidulaudadelt kühveldatakse endasse nii palju, et tunde on väga raske olla ja öösel ei tule und. Kõike saab paljude jaoks liiga palju. Vaid kaupmehed arvavad, et me võiksime veel palju rohkem osta ja sisse kühveldada – kühveldada kodudesse ja kõhtudesse. Kuid see pole ju jõulude ega advendiaja mõte.

Mõte on selles, et keegi on teel ja meile on antud võimalus valmistada tulijale teed.

Olen kord koos oma Ahvenamaa praostist sõbra Mårten Anderssoniga kirjutanud:

„„Valmistage teed!“ Nii keegi hüüdis. Hüüdis mulle ja sulle.

Ega see hüüe eriti ei meeldinud. Mis teevalmistaja mina siin olen? Teised oskavad palju paremini. Miks mina? Aga seda ma vajan küll, et keegi tuleks ja ütleks: „Ma hoolin, hoolin sinust ja armastan sind!“

Valmistada teed? Kus? Kas selles väsinud hinges, sellel umbe tuisanud teel võiks keegi kohale jõuda? Keegi, kelle tulek viiks väsimuse, viiks kurbuse, kartuse, kelle soojus sulataks selle umbetuisanud tee?

Külmas võib unistada soojusest. Pimeduses võib igatseda valguse järele. Ja ma tundsin: on tähtis, et keegi – et mitte ainult keegi, vaid mina ise! – oleks teevalmistaja, kes teeks midagi selleks, et oleks võimalik tulla. Et poleks näha vaid jälgi jäises lumes, vaid et sammud võiksid lähemale tulla, nii et soojust oleks olemas kõikide jaoks.

Ma ei tea, kust tee algas; ma nägin ainult mõnda osa sellest.

See on minu osa. Mitte ainult minu, vaid selle, kes määras, palus, kes veel kord palus: „Tee sina – tee oma osa, et mina saaksin käia, saaksin tulla sinu juurde vaiksel õhtul, kui öö on külm ja tähtedeta ja sees on igatsus soojuse järele“.“

PALVETAME: Issand, vala meisse oma rahu ja aita meil taibata, et me ei pea asjade ega lookas pidulauaga kerjama kellegi armastust. Sina armastad neid, kes valmistavad Sulle teed – oma südamesse ja oma armsate südametesse. Kingi meisse armastus, mis avab meie silmad nägema seda, mis kõige olulisem. Pane Sina meie hinged helisema, kingi tänulikkuse rõõm meie nägudele, et võiksime olla need, kelle lähedusse on hea tulla Sinul ja meie ligimestel. Seda palume Sinu Poja, meie lunastaja Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

/20. detsembril 2017/

I Kor 13: Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kilav kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Aamen.

Imelised sõnad. Paulus kirjutab selle armastuse ülemlaulu Korintose kogudusele pärast seda, kui ta on neile öelnud, et nad on kogudusena Kristuse ihu ja igaüks on selle ihu liige. Ta lisab, et Jumal on seadnud selles ihus mõned apostliteks, teised prohvetiteks, kolmandad õpetajateks. Jumal annab imetegusid, armuande tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks jumalikeks keelteks. Aga siis kirjutab Paulus, et ega kõik ole apostlid ja kõik ei ole ka prohvetid. Ega kõik ole õpetajad ja kõigil ei ole tervendamisande. Kõik ei räägi keeli ja kõik ei tõlgenda neid. Ja siis ta lisab: „Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee.“

Mis saab olla suurem sellest, kui sa oled Kõigeväelise prohvet või õpetaja, suudad Tema nimel haigeid tervendada või oled saanud Jumalalt keelte rääkimise või nende tõlgendamise anni? Paulus ütleb, et see suurim ja ainus, mis jääb, on armastus. Ta ütleb, et kõik muu, tundugu see nii vägev ja võimas kui tahes, on tühine, mõttetu, kasutu, kui selles pole armastust. Ta asetab armastuse kõrgele üle tarkuse, tunnetuse, mägesid teisale tõstva usu. Ta väidab, et ilma armastuseta pole isegi kõigest materiaalsest loobumisel ja oma ihu ohverdamisel mingit mõtet. Rääkides oma vara ärajagamisest, kasutab ta siin sõna pho`mizein, mis tähendab leivapalukesi jagama, ka toitma. Tegemist on siis vaeste, näljaste abistamisega. Vaesust on olnud alati. Paulus aga väidab, et isegi siis, kui ma jagaksin kõik selle, mis mul on, laiali, aga teeksin seda ilma armastuseta, oleks see Jumala ees tühine.

Edasi kirjutab apostel märtrisurmast. Kui ma oma ihu annaksin põletada. Läheb veel vaid veidi aega, kui keiser Nero laseb vangistatud kristlasi pakkida kergeltsüttivasse materjali ja oma aiapidudel nagu põlevaid küünlaid põletada. Edaspidi hukatakse väga erineval piinarikkal viisil juba paljusid, kes ei loobunud oma usust Kristusesse ega olnud valmis keisrit jumalana kummardama. See uus usk tuli välja juurida ja selle eesmärgi nimel tehti kõik, mis inimkujutlusse kerkis.

Kogu oma vara ärajagamist vaestele peeti palju sajandeid vagaduse ideaaliks ja märtrisurma selle kõrgeimaks tipuks. Kirikulugu räägib inimestest, kes lausa otsisid märtrisurma. Paljudes vanades käsikirjades on lõik, mida täna tõlgitakse kui ma oma ihu annaksin põletada asemel kui ma oma ihu loovutaksin, et kiidelda, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

See pühapäev kannab nimetust Jumala armastuse ohvritee. Jumal annab oma ainusündinud Poja surma, sest Tema armastus meie, inimlaste, oma loomingu vastu on nii lõputult suur, et Ta läheb meie päästmise nimel lõpuni. Tema Poeg annab oma elu, laseb ennast alandada, peksta, risti lüüa, sest Ta teab, et see on ainus võimalus lunastada inimkond, avada meile, ekslikele, tee Jumala täiuslikku kuningriiki. See on armastus, mis paneb Jumala tegema midagi, mis võib paljudele tunduda meeletu või arutu. Paulus aga väidab, et arutu on elada oma elu ilma armastuseta – et isegi mitte millelgi pealtnäha positiivsel, inimeste silmis väga hinnatul pole väärtust armastava Jumala silmis, kui inimene teeb seda ilma armastuseta. Pole ime, et kord tapeti või vähemalt püüti tappa kõik need, kes seda kuulutasid ja seda inimestele ette elasid: Jeesus, Stefanus, Paulus ja paljud teised. Hävitajatele tundus, et lihtsam on selle meeletuse kuulutajad hävitada kui ise muutuda. Neile, kes olid veendunud, et kui sa püüad täita kümmet käsku, maksad kümnist ja oled väliselt korralik inimene, siis oled sa kindlasti ka Jumala silmis vastuvõetav, Tema riiki sobiv. Kui Jumala riik oleks korralike käsutäitjate riik, siis oleks see loogiline. Paraku on Jumala kuningriik armastuse ja halastuse, helduse ja lõputu rõõmu riik. Armastuseta korralikkudel võib seal olla lõputult ebamugav ja seltskond, keda nad seal kohtavad, ei pruugi neile üldse sobida. Ei – see ei tähenda, et korralikkusel pole mingit väärtust, et enda piiramine on Jumala silmis mõttetu. Kindlasti mitte. Augustinus on kümne käsu lühiseletuseks andnud ühe lühikese lause: „Armasta ja tee, mida tahad.“ See, kes armastab, ei taha teistele halba ega hävita endaski seda head, mida Jumal on temasse asetanud.

Poola tuntuim filosoof Leszek Kołakowski kirjutab hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu „Naeruvääristatud Jeesus“ avaloos „Jeesus Kristus – prohvet ja reformaator“, et esimene, mida Jeesus Jumala mõistmises muudab, on see, et ta kummutab seaduse armastuse kasuks. Ta kordab: Kristus kummutab seaduse armastuse kasuks, mitte ei täienda seadust armastusega. Ta lisab, et kui Moosese raamatute kättemaksuhimulist ja kuulekust nõudvat Jumalat hakati nägema halastuse Jumalana, siis avanes ka uus vaatenurk inimestevahelistele suhetele. Selles on ka inimestevaheliste suhete, kooselu aluseks vastastikune usaldus ja armastus. Armastus ja usaldus, mis muudavad mõttetuks kõik käsud, seadused, piirangud, reeglid.

Kołakowski on kindel, et kristlusel on selles maailmas edasikestmiseks lootust vaid siis, kui kristlased hakkavad Kristust ja Tema sõnumit tõsiselt võtma. Seal, kus kristlased ei julge astuda armastuse reaalsele rajale, õigustavad vägivalda, ei võta aega, et lasta end juhtida Jumala Sõnal, ei lõpeta enda rahvuse teistest paremaks, äravalitumaks pidamist ega selle ajutise ja ebatäiusliku maailma ja mammona küljes rippumist, kihutab kristlus kindlasti kuristikku. Kirikut, mis sellist armastuseta kristluse kõverpeeglit õigustab, pole vaja. Kalgi ja karmi, kohut mõistva kibeda kiriku edasikestmisel pole mingit õigustust.

Need meie eelkäijad, kes 155 aastat tagasi hakkasid siia seda kirikut ehitama, valisid kirikule hea nime. 17.detsembri läheduses, mil kirik pühitseti, on ka teiste apostlite ja pühakute päevi, kuid nemad tulid Püha Vaimu kirikust ja küllap Püha Vaimu juhtimisel nimetasid oma uue kiriku Jaani kirikuks. Kiriku nimipühakuks valiti apostel Johannes – armastuse apostel. Kui apostel Johannes kirjutab evangeeliumi, siis kirjutades Jeesuse 12 jüngrist ja hilisemast apostlist, nimetab ta kõiki teisi pidevalt nimepidi. Enda kohta kirjutab ta korduvalt: see jünger, keda Jeesus armastas. Ei, ta ei tee seda arvates, et Jeesus teisi jüngreid ei armastanud või armastas teisi temast vähem. Kindlasti mitte. Ta taipab, et tähtis pole tema nimi, vaid see lõputu armastus, mida ta on Jeesuselt vastu võtnud. See armastus muudab teda nii, et ägedast kättemaksuhimulisest kõuepojast saab Jeesuse õpilane, kelle kirjutistest õhkub ääretut armastust ja kes soovitab meil, kristlastel, armastada isegi neid, kes ei tundu meile väga armastusväärsed.

Paulus on elanud kuuleka käsutundjana. Ta on tulise Jumala sulasena tundnud rõõmu ristiusu vägivaldsest väljajuurimisest. Ta on arvanud, et kristlasi vangistades ja isegi tappes teenib ta kõigeväelist Jumalat. Siis äkki lendab ta oma hobuse seljast ja kuuleb kellegi küsimust: see keegi ütleb talle ta nime ja küsib, miks ta teda taga kiusab. Kui Saulus küsib, kes teda oma tagakiusajaks nimetab, ütleb see hääl talle, et ta on Kristus. Jahmunud mees muutub, ta saab uue nime ja muutub suurimaks kristluse apologeediks, rõõmusõnumi kuulutajaks, meheks, kes kirjutab, et ilma armastuseta on ka parim, mida inimene teeb, tühine. Ta on sajaga kihutanud kuristiku poole, uskudes kaljukindlalt, et on Jumala kuulekas tööriist, kuid Jumal peatas ta ja näitas talle, et ta on vihast pimestatult teeninud saatanat. Jumal ei heida teda selle pärast kõrvale, ei hävita hävitajat, vaid annab talle uue võimaluse. Hävitajast saab ehitaja. Vihkajast saab see, kes armastab.

Ema Teresa on kord öelnud, et meil kõigil ei ole võimalik teha suuri asju, aga me kõik võime teha väikeseid asju suure armastusega. Paulus ei väida, et kõigel sellel, mida on inimesed ja ka pühakiri seni pidanud oluliseks, pole mingit väärtust, aga ta ütleb, et armastus – ja mitte lihtsalt armastus kui tunne, vaid jumalik armastus, agape – annab kõigele muule tõelise väärtuse.

Ta kirjutab omavahel vaidlevatele Korintose kristlastele sellest, mida armastus teeb, milline armastus – agape – on: Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

On üks ohtlik katse. Selle tegemine võib viia rahu ja anda hoobi liiga kõrgele kruvitud enesehinnangule. Õnneks saab seda katset teha omaette olles. Aga julgemad võiksid seda teha nii, et paluvad oma kõige lähedasemal inimesel seda teha. Selles tuleks järgmistes armastuse ülemlaulu lausetes asendada sõna „armastus“ oma nimega või lasta seda teha kellelgi, kes meist hoolib ja julgeb meile oma arvamust öelda. Proovime korra. Loen Pauluse sõnu, aga asendan sõna „armastus“ sõnaga „mina“ või „ma“. Küsigem, kas me oleme sellised. Kristlastena peaksime ju olema.

Ma olen pika meelega …

Ma hellitan …

Ma ei ole kade …

Ma ei kelgi ega hoople …

Ma ei käitu näotult …

Ma ei otsi omakasu …

Ma ei ärritu …

Ma ei jäta meelde paha ...

Mul ei ole rõõmu ülekohtust, aga ma rõõmustan tõe üle ...

Ma lepin kõigega …

Ma usun kõike …

Ma loodan kõike …

Ma talun kõike …

Kuidas läks? Mul ei läinud väga hästi.

Paulus väidab: Armastus lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus on radikaalne – KÕIK. Armastus ei lase ligimest langeda, ei jäta teda saatuse hooleks ka siis mitte, kui ta puudused peaksid olema väga suured. Armastus püüab ligimest kanda, ta loodab teisest parimat. Usun, et paljudel meist on sellise armastuseni veel väga pikk maa. Olgu nii, kuid me ei tohiks käega lüüa. Sellise täiusliku armastuse poole tasub püüelda, sest tundub, et seda teed mööda minnes võib jõuda armastuse igavesse kuningriiki. Ja pealekauba, me ise ju oleme sellist armastust tunda saanud. See on Kristuse armastus meie vastu. See on Jumala armastus, mis andis kõige kallima, et päästa meid hukkaminekust. Kui palju kordi on Ta kuulnud meie andekspalumisi ja andestanud, kannatlikult oodanud meie muutumist, kinkinud meile taas ja taas uue võimaluse. Sellel, kes on taibanud Jumala armastuse imelist suurust, pole raske muutuda, loobuda tühisest, hävitavast.

 Paulus kirjutab: Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Korintos oli laialdaselt tuntud peeglite valmistamise poolest. Antiikajal kasutati peeglitena lihvitud metallpindu. Pauluse-aegsetesse peeglitesse vaadates võis vaid aimata tegelikkust. Selge kujutisega peegleid hakati valmistama alles 13 sajandil Veneetsias. Paulus ütleb, et kõik see, mida me täna teeme, mida tajume, teame, usume, on poolik. Täielik, täiuslik on ees. Sinnapoole tasub püüelda. Seepärast tasub taotleda suurimat vaimuannetest, seda, mis jääb – armastust.

Oleme jõudnud kannatusaja, paastuaja lävepakule. Järgmised nädalad kõneldakse kirikutes Kristuse kannatusteest, Jumala Poja armastuse suurusest, suurimast armastusest. Aidaku see aeg meilgi kasvada armastuses, sest see jääb ka siis, kui kõik muu lõpeb. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.

Kuidas on meil läinud armastusega? Kas nii, nagu väidab A. H. Tammsaare: „Armastus on pärl, mida sügavasse merepõhja heidetakse, et midagi loota ja otsida oleks." Paljud heidavadki kõik võimalused armastust vastu võtta ja jagada sügavasse merepõhja, kardavad armastust, sest nad on armastades haiget saanud. Pigem saada pidevalt haiget, kui loobuda armastusest. Bertrand Russellil on õigus, kui ta väidab, et „Karta armastust, tähendab karta elu. Karta elu, tähendab olla kaks kolmandikku surnud.“ Tegelikult mitte 2/3, vaid kogu elu ja igaviku.

Victor Hugo on arvanud: „Armastus on ainus, mis suudab vallutada ja täita igaviku. Lõpmatu nõuab ammendamatut.“

Kolmapäeval on tuhkapäev – pika paastuaja algus. Ärge paastuge armastusest. Paastuge kibedusest, solvumistest, tagarääkimisest, ka juubilarist, oma riigist, halvasti mõtlemisest ja tema kohta halvasti ütlemisest. Armastage ja hoolige see pisike Eestimaa paremaks ja ärge unustage, et see pühakoda on pühitsetud armastuse apostlile. Täidame selle tasapisi armastusega. Aamen.

PALVE: Helde Jumal, Sa andsid meile taevaleiba, et usk, lootus, armastus meie sees kasvaksid.

Jätka meis oma tööd ja muuda meid nii, et võiksime kord jõuda sinna, kus on vaid armastus.

Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda nimel. Aamen.

*****

Tallinna Jaani kirikus 11. veebruaril 2018

 (Foto: Sven Tupits)

„Ja Filadelfia koguduse inglile kirjuta: „Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava: „Ma tean su tegusid! Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime. Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid. Ma tulen varsti. Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!“ (Ilmutuse 3:7, 8, 10 ja 11)

Filadelfia – ilusa nimega linn – Vennaliku Armastuse linn. Paljude võimaluste linn, mis asetses Roomast ida pool asuval kaubateel. Viljaka pinnasega vulkaaniline ala, kus kasvasid ülihästi viinamarjad. Samas ka ohtlik linn. Taas ja taas raputasid seda paika maavärinad, varisesid taas just taastatud hooned. Linn asutati 140. a eKr. Meie ajaarvamise 17. aastal lammutas võimas maavärin selle linna täielikult. Inimesed aga tulid tagasi ja ehitasid Filadelfia taas üles. Filadelfia ei olnud vaid uks idasse ja viljakas maa. See linn oli avatud uks paljudele võimalustele.

Kas meie märkame enda ees olevaid võimalusi? Kas märkame oluliste uste avanemist? Kas aimame ette nende sulgumist? Suur Šoti teadlane Alexander Graham Bell on kord öelnud: „Kui üks uks sulgub, avaneb mõni teine, aga sageli me põrnitseme nii kaua ja nii pettunult seda sulgunud ust, et me ei näe meile avanenud ust.“ Kes oleme meie? Kas need, kes põrnitsevad sulgunud uksi kurbusega, või need, kes otsivad uksi, mis avanevad?

AVATUD UKS JA ISSANDA TULEK

Ilmutuse raamatus antakse hinnang seitsmele kogudusele. Filadelfia kogudus on üks kahest, keda ei taba kriitikanooled. See kogudus saab kiita. Kiitus ei tule ekslikelt inimestelt. Jumal ise annab kogudusele väga positiivse hinnangu. Issand ütleb, et Ta armastab seda kogudust. Mille eest? „Ma tean su tegusid!“ ütleb Issand, „Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime.“

Jumal saab selle koguduse keskel tööd teha. Nad panevad tallele Jumala Sõna ega salga oma Jumalat. Kristlasi ei ole Filadelfias palju, aga nad on ustavad. Jumal ütleb sellele kogudusele: „Sul on vähe jõudu.“ Ka selles linnas siin pole kristlased enamuses. Meilgi pole palju jõudu, aga koos Jumalaga võib ka väike ustavate hulgake mägesid vale koha pealt õigele kohale liigutada. Meie kirikust ja kogudusest kõnelevas raamatus ja lääneseinal olevalt näituselt saab teada, kuidas seda kirikut on ehitatud, ja sedagi, kuidas seda kirikut on kõige kõrgema maise võimu tasemel tahetud lammutada. Meie kiriku lugu kõneleb imeliselt avanevatest ustest, Jumala hämmastavast armust ja hoolitsusest, kaitsest ja õnnistusest. Mitte keegi ei suuda sulgeda ust, mille Jumal on otsustanud avada. Kuid seesama Jumal, kes avab uksed, võib need ka sulgeda. Tark on see, kes kasutab võimalust avatud uksest sisse astuda enne, kui uks taas sulgub.

Issand ütleb Filadelfia kogudusele: „Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid.“ Me ei tea midagi homsest. Üks on aga selge, ükski uks pole meie ees igavesti avatud. Tark on see, kes siseneb õigest uksest õigel ajal. Tark on see, kes teeb õigel ajal õigeid asju.

Igale asjale siin päikese all on oma aeg. Täna me oleme tulnud sisse avatud ustest. Täna veel on see päev, see imeline võimalus.

Mõtlen taas kolmele RAM-i jõulukontserdi plakatil olevale lühikesele sõnale – USK ON UKS. Jah, see on nii.
Ilmutuse raamatus oli kirjutatud: „„Ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada,“ ütleb Issand.“

Tema avas ukse, aga meil tuleb sellest sisse astuda. Kas julgeme seda teha? Imelik küsimus, arvab nüüd mõni. Me ju oleme sees? Jah, me oleme selles kirikus sees, aga küsimus pole vaid selles. Küsimus on meie usus ja usalduses. Küsimus on, milliseks me oleme muutunud. Küsimus on selles, kas elame Jumalas või ei. Kas oleme avanud oma hingekambri Talle ja oma ligimestele? Kas jõulude saabudes kõneldakse meist, kui öeldakse Maarjast ja Joosepist ja sündivast Jeesuslapsest – „neil polnud ruumi“?

Issand ütleb Filadelfia kogudusele: „Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid.“

Issand ei luba oma ustavale väikesele kogudusele, et peagi tulevad palju paremad ajad. Ei, Ta räägib peagi tulevatest tõsistest raskustest. Tulevad läbikatsumise ajad.

Vahel mulle tundub, et need ajad on juba käes. Ajad, mil meid ümbritsevad tuhanded võimalused, tuhanded kiusatused. Maailm on täis külvatud segadust. Kõiksugust informatsiooni langeb kõikjalt meie peale ja on raske eraldada õiget valest, tõelist kunstlikust, head halvast, tarvilikku tühisest. „Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!“ Nii ütleb Issand oma ustavatele.

Jeesus ütles kord ühele tublile usklikule mehele: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.“ Ta ei öelnud, et usklik ja ustav on juba selle sees, vaid et mees pole sellest kaugel. Me võime aastakümneid elada ilusat ristiinimese elu ja komistada taevariigi lävepakul. Ühes Navitrolla töödega kalendris on detsembrikuu üle üks huvitav pilt. Sellel on ilus kirik ja kiriku lähedal tukub lohe. Pildil on allkiri „Mitte kaugel kirikust magab väike lohe“.

Mitte vaid Jeesus pole kaugel ühestki meist. Seda on ka hingevaenlane. Võitlus iga inimese hinge pärast käib viimase sekundini.

Paljud piibliuurijad arvavad, et Ilmutusraamatu seitse kirja on kirjad erinevates aegades elavale kristlikule kirikule ja et just see – kuues kiri Filadelfia kogudusele – on kirjutatud meile, just sellesse ajajärku, kus elame meie. See on armuaeg, avatud ukse aeg, aeg, mil kristlus saab maailmas levida vabamalt kui kunagi varem.

Selle järgi on ees veel vaid üks aeg – aeg, mida kirjeldab viimane Ilmutuse raamatu kirjadest – kiri Laodikea kogudusele. Uksed on sulgumas. Kogudus on muutunud leigeks ja leiged lubab Issand välja sülitada. Kristlik kirik ise arvab siis, et kõik on temaga kõige paremas korras. Issand ütleb Laodikea kogudusele: „Et sina ütled: „Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki“ – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ Kuid siiski on veel võimalus muutusteks. Kõik uksed ei ole veel sulgunud. Issand ütleb: „Ole siis innukas ja paranda meelt!“ „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“

Uks on avanenud. Keegi meist ei tea, kui kauaks.

Olulisim on taibata, et täna on võimalus astuda sisse ja jääda Temaga, kes jääb igavesti.

PALVE: Nii nagu laulik, tahaksin minagi tulla ja jääda Issanda kotta oma elupäevade otsani. Seal, kus mina tajun vaid koormaid, mind alla suruvat valu, näed Sina pärga mu peas. Sina oled kuningate kuningas. Mina olen Sinu laps – Kuninga poeg või Kuninga tütar. Sinu on kroon ja minu on pärg. Sinuta poleks mind ega pärga. Aita mul hoida seda pärga ja hoia mind läbikatsumistunni eest, mis tuleb kogu maailma peale. Aita mind, et ma ei komistaks Sinu kuningriigi lävepakul. Salvi mu silmi, et ma näeksin. Ava mu kõrvad, et ma kuuleksin – Sinu koputust. Sina avasid ukse – mulle! Anna mulle tarkust avada Sulle, kui Sa koputad – täna ja minu maise elu viimase silmapilguni.

*****

(Foto: Sven Tupits)

Matteuse 6:9,12,14,15; Ef.4:26–27

Jeesus ütleb oma jüngritele: ^„Teie palvetage siis nõnda: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! /.../ anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.

 Paulus kirjutab kristlastele: "Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!“ Aamen.

Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida ka meie peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa tõsine hoiatus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.

„Võlg on võõra oma.“ Nii öeldakse ja ekslikult arvatakse. Oh oleks see nii, et võlg on võõra oma! Paraku pole võlgu üksnes võõrad, vaid need lähedased, kes ei suuda andestada, võivad jääda võõraks ja teistele nende võlgade andestamatus kasvatab meie ääretut võlga Jumala ees.

Andestamisest on lauldud ilusaid laule. Ansambel Jäääär laulab lihtsa ja ilusa viisiga selliseid sõnu:

Mis sest, et mõrkjas maik – on siin su õige paik.

Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.

Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.

Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.

Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.

Eda-Ines kordab ühes laulus veel ja veel selget sõnumit: „Kõik mis sa teed – teed kõik endale. Sinuta pooleldi on hea.“ Jah, paraku on see nii, oma õigust taga ajades, andestamatusega, andeks palumiseta suhteid lõhkudes on meil vaid pooleldi hea – kui sedagi. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.

Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod ka nii hästi meelde jääksid kui kõik see, mis on meile teinud haiget!

Mida teha, kui inimesed on meie meelest meile midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me unustada ei suuda? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad meelde tulevad, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende pärast, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist teinud, omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.

Me kõik oleme haavatud inimesed. Kes on meid haavanud? Sageli need, keda armastame ja kes armastavad meid – meie lähedased. Ma poleks iialgi uskunud, et tema võiks mulle midagi sellist teha, öelda! Kuidas ta küll võis? Seda pole võimalik andestada.

Kui palju on siin Eestimaal inimesi, kes on kord hoolinud üksteisest enam kui kellestki teisest ja kes täna räägivad ja mõtlevad teineteisest vihkamisega! Kui palju on õdesid-vendasid, lapsi ja vanemaid, kes pole aastaid teineteisega rääkinud! Nii suur on solvumine, nii piiritu põlgus. Midagi halba on kaalunud üles kõik hea, mis kord on olnud. Kummaline! Mis juhtuks siis, kui Jumal meissegi samuti suhtuks? Tema, kes on meile kinkinud elu ja kõik hea. Tema, kes on meid armastanud nii lõpmata palju, et on andnud meie eest surma oma ainusündinud Poja. Kui mõtleme Tema armastuse suurusele ja sellele, kuidas oleme elanud, ei saa keegi meist öelda: „Mina olen armastanud Jumalat niisama palju kui Tema mind. Mina pole Teda iialgi alt vedanud. Olen teinud kõik just nii, nagu Tema on minult oodanud. Tema täiuslik tahe on minu elus alati sündinud. Kui kogemata arvamegi nii, siis tasub meil mõelda Jeesuse sõnadele andestusest. Kui mitu korda peaksime me andestama neile, kes on meie vastu eksinud? Jeesus on vastanud sellele küsimusele arvuga, mis on suurem kui meie suutmine.

Miks me ei suuda vahel andestada? Kas pole põhjuseks see, et me oleme ette kujutanud, et mõni inimene on palju parem sellest, mis ta tegelikult on? Me oleme oma armastusega, kiindumusega mõne inimese oma kujutlustes palju ilusamaks maalinud sellest, milline ta tegelikult on. Ja kui ta siis ühel hetkel ei vasta meie kujutlustele, me pettume ega suuda andestada. Äkki peaksime pettuma iseendas ja oma värvides? Äkki peaksime olema hoopis üllatunud ja tänulikud, et mõni inimene meie läheduses nii kaua suutis olla tubli ja armastusväärne, hooliv ja armastav? Äkki ta pingutas end väga, et selline olla, nagu meie soovisime? Ma ei tea. Tean vaid seda, et me paljud oleme üpris nõrgad ja me kõik komistame ja kukume oma teel. Tean ka seda, et kui Jumal meile ei andesta meie eksimusi, on meie lugu väga kurb. Kuulake veel kord, mida Jeesus ütleb pärast seda, kui ta on lõpetanud Meie Isa palve õpetamise oma õpilastele: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“

Andestamiseks on kaks suurt põhjust: esiteks see, mida just kuulsime, teiseks mürgitab andestamatuse mürk meid nii, et see halb, mida me andestamatuse ja vihaga endale teeme, on sageli kordades suurem sellest halvast, mida keegi kord meile põhjustas.

Andestamatus ajab umbe, see takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipame, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust. Nii nagu laulab hiljuti taas Tallinnas esinenud Vene ansambel Mashina Vremeni laulus „Suletud uksed“: „See suvine tee lõppes talvega ja talvine tee lõppes seinaga. Kuid me usume, et meid ei ole unustatud. Me koputame, kuid keegi ei kuule. Mitte keegi meile ei ava.“

Ühes vanas palves on sõnad „Kõigeväeline Jumal, anna meile tarkust otsustada õiglaselt ja tahet olla armuline. Vabasta meid eelarvamustest, ägedusest ja uhkusest. Ära Sina mõista meie üle kohut nii, nagu meie oleme aeg-ajalt rutakalt ja kalgilt mõistnud kohut teiste üle. Halasta meie peale ja kingi meile kaastunnet ja halastust.“

Me kõik oleme haavatud inimesed. Me kõik oleme põhjustanud haavu. Kui suudaksime andestada, võiksid paljud meie haavad paraneda ja me leiaksime rõõmu, millel ei ole otsa.

Kui me palume oma Taevaselt Isalt, et Tema andestaks meile meie võlad, nii nagu meie andestame oma võlglastele, siis ei ole küsimus meie ja teiste võlgade suuruses, hulgas, kaalus, vaid see sõna kõneleb meelsusest, vaimsusest. Meie oleme Jumala ees alati suuremad võlglased, kui on meie ees need, kellele meie peaksime andeks andma. On siin su õige paik, lauldi ühes ilusas laulus. Meie õige paik on andestava, armulise Jumala armastuse hõlmas. Tee sinna läheb läbi Tema andestuse vastuvõtmise ja muutumise – ka andestamisvõimeliseks muutumise. Aga andestamatuse vaim meis sulgeb meie ees taevariigi ukse ja muudab meie maise elu põrgu eeskojaks. Ainult see inimene, kes pole kunagi pattu teinud, võiks julgelt ütelda lause „Ma ei anna seda mitte kunagi andeks.“ Kui keegi hüüab oma ligimesele: „Ma ei anna sulle kunagi andeks!“, võib ta kuulda neidsamu sõnu uuesti kajana kaikumas. Ainult et see pole kaja, vaid Jumal, kes kordab sulle su enese sõnu.

Üks kange kindral ütles kord metodisti kiriku rajajale John Wesleyle: „Mina ei andesta mitte kunagi.“ Wesley ütles talle: „Härra, siis ma loodan, et teie ei ole mitte kunagi pattu teinud.“

Üks lugu kõneleb sellest, et kui Leonardo da Vinci maalis maali pühast õhtusöömaajast, oli ta Juudast maalides maalinud Juudale ühe oma vaenlase näo, kuid pärast seda ei suutnud enam maalida Kristuse nägu. Ühel päeval ta andestas oma vaenlasele ja samal ööl nägi ta unes Kristuse nägu, ärkas ja maalis selle oma maalile.

„Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.“ Nii on üks tundlik Eesti luuletaja kord kirjutanud. Ka meile.

Anna Haava:

Ma’i tunnusta ühtegi vaenu, ei ühtegi vihameest,

ei neid, kes mõtlevad kurja – kõik lahtub ja kaob mu eest.

Ma tunnustan armastust ainult, maailmade igavest hüüd,

see lepitab ära kõik vaenu ja kustutab ära kõik süüd.

Kõik kannan ma palvuses üles – hing lendub Jumala ees.

Ja võtab suurt rõõmu ja ilu, suurt rahu sääl kõrguses.

Tuletan taas meelde Jeesuse sõnu: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ Ta ei ütle, et me peaksime andestama ainult neile, kes meilt andeksandmist paluvad. Ta ise palub ristipuul piinades ka ristilööjate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nemad ei tea, mida nad teevad!“

Meie Looja teab, mida teeb meiega andeksandmatus, kibedus, solvumine, kättemaksuhimu. Ta teab, kuidas see meie vaimset ja füüsilist tervist mürgitab, meid hävitab. Tema teab, et me võime endale teha palju enam halba andeksandmatusega, kui need, kellele meie andeks ei suuda anda.

Kuulge, milliste mõtete raamis paikneb üks täna kuuldud kirjakoht: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed ... Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“

Kuid mida teha siis, kui me oleme andestanud, aga ühel hetkel tunneme, et vanad asjad tulevad jälle meelde ja ärritavad, meie iseloomu vana loom tõstab jälle pead? Siis on aeg palveks. Võtame palvesse need, kellele mõeldes oleme taas ärritunud. Palume neile õnnistust. Ja kui võimalik, teeme, ütleme neile head. Ka selle kohta käib Jumala tõotus: „Armastus katab kinni kõik üleastumised.“

Kui me tuleme täna armulauale, siis tuleme vastu võtma selget kinnitust, Jumala ääretut halastust, armastust, pattude andeksandmist. Tema on andnud meie pärast kõik – kalleima – oma ainusündinud Poja kannatustesse ja surma ja ootab, et meiegi suudaksime Tema armu ja halastuse läbi muutuda uueks. Me teame, milline on Taevaisa tahe meie suhetes ligimestega: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ Palugem, et me seda suudaksime, tahaksime – et rändaksime eluteel, elaksime elusamat elu, et taevariigi uks võiks meie ees avaneda.

„Jumal on oma rammuga rajanud maa, oma tarkusega loonud maailma ja mõistusega laotanud taevad.“ (Jr 10:12)

Prohvet Jeremija raamatus kõlab see väide kaks korda. Jumal kasutas maa rajamiseks rammu ja taevaste laotamiseks mõistust. Jeesus soovitab ka meil, inimlastel, kasutada mõistust, kuid kui Ta sellest räägib, ei seo Ta mõistuse kasutamise vajadust meie materiaalse elujärje parandamise, korralikult käitumise või muu praktilise, materiaalsega, vaid Jumala ja oma ligimese armastamisega, Jumala tahte täitmisega.

Olen väga tänulik doktor Arne Hiobile, et ta hiljuti siin kirikus selle olulise asja selgelt välja tõi. Kui võrrelda Vana Testamendi kümne käsu kokkuvõtet sellega, kuidas Jeesus Uues Testamendis need käsud ühte kaksikkäsku kokku võtab, on vaid üks väga oluline erinevus, pigem lisand. Kui Vanas Testamendis kästakse meid Jumalat armastada „kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest“ (5Ms 6:5) ja keelatakse oma ligimesele teha halba ja ülekohut, siis Jeesus võtab kogu käsuseaduse kokku sõnades: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Jeesus ütleb, et neid, keda me peame armastama, on kolm. Armastage Jumalat, iseennast ja oma ligimest. Ta liidab teise käsulaua kõik käsud käsku „armastada ligimest nagu iseennast“, aga rääkides armastusest Jumala vastu, lisab Ta ühe sõna. Vanas Testamendis kästakse inimesel Jumalat armastada kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Jeesus lisab neile: „Armasta Jumalat ka kogu oma mõistusega.“

Aeg-ajalt püütakse siin ja seal väita, et usk on eelkõige tundeasi ja mõistus võib saada usule takistuseks. Loomulikult on selles väites mõnes olukorras ja mõne inimese puhul kindlasti omajagu tõde, kuid me ei tohi eirata seda, kui kõrgele tõstab kogu Piibel tarkust, mõistust, mõistlikkust, järelemõtlemise vajalikkust. Jumala enese mõistuse kohta ütleb Piibel, et see on määratu. Pühakiri ütleb, et Jumal on see, kes annab inimestele tarkuse, mõistuse, ja Tema on see, kes võib võtta Tema teedelt eksinud rahvastelt ja eriti nende valitsejatelt ka mõistuse ära. Õpetussõnad ütlevad: „Mõistus on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks.“ Sealsamas hoiatatakse, et me ei kasutaks oma mõistust rikkaks saamiseks ega Issanda vastu võitlemiseks. Taanieli raamatus on sõnad „Jumal muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust.“ Kuid Piiblis on ka kinnitatud, et seesama Jumal võib hävitada „tarkade tarkuse ja teha olematuks mõistlike mõistuse“. Selleks, et mõista pühakirja, peab Jumal avama meie mõistuse. Pühakirja mõistmiseks on vaja ka armastust, sest ilma armastuseta oleme kui pidevalt Piiblit lugevad ja sealt oma tõde otsivad ja oma kõige lähedasemategi valule ja vaevale pimedaks jäävad Vargamäe Andresed.

Eile tähistati üle maailma luterliku reformatsiooni 500. aastapäeva. Seda reformatsiooni on nimetatud ka usupuhastuseks. On oluline mõista, et tegemist ei ole sellega, nagu suudaks mõni inimene kellegi teise või kogu kiriku usku puhastada. Ainul Jumal võib anda inimestele mõistust taibata, milles on kiriku laev talle pühakirja poolt antud õigelt kursilt eksinud. Luther ei soovinud teha oma kirikut, lahkuda katoliku kirikust, mille munkpreester ja teoloogiaprofessor ta oli. Ta näitas oma kiriku juhtidele, milles peaks seda suurt ja võimast kirikut muutma, et ta vastaks Jeesuse õpetusele. Kahjuks teda ei kuulatud ja luterliku kiriku tekkimine muutus paratamatuseks. Täna kostab katoliku kirikust aina enam ja enam väidet, et nende kirik oleks pidanud Lutherit kuulama. Samas on paljud asjad, mida Luther siis katoliku kirikule ette heitis, tänaseks korda seatud.

Täna keskendun meie rahva ajaloos ühele olulisele küljele, milles on luterlusel olnud väga suur roll. See on seotud eelöelduga. Üks olulisi asju, mida Luther pidevalt rõhutab ja millele ta väga võimsalt kaasa aitab, on seotud rahvaharidusega. Ta ütleb: „Kui koole ei rajata, on Issanda ristisurm mõttetu.“ Ta lisab: „Kurat kardab head haridust. Lapsi ei tohi varakult koolist ära võtta.“ Ja ta küsib: „Mis hoiab maailma, kui lapsi ei panda kooli? Sinu poeg saab kõike head teha, kui sa lased teda õppida.“ Luther rõhutab: „Ilmalik võim peab tegema metsloomad inimesteks ja jälgima, et nad ei muutuks taas metsloomaks.“ Kui sa jätad inimesed harimata, siis Lutheri arvates saavad inimestest loomad ja nad söövad ükskord üksteist ära.

Luther rõhutab seda, et igale rahvale tuleb anda tema emakeelne Piibel ja selleks, et rahvas seda lugeda mõistaks ja sellest aru saaks, tuleb rahvale anda head haridust. Ja haridust ei tule anda selleks, et kaduv inimene selle abil võimalikult palju suurt maist ja kaduvat varandust suudaks kokku ajada, vaid et inimesed selle abil oma hinge eest oskaksid ja tahaksid hoolt kanda.

Loomulikult võib luterluse 500. aastapäevaga seoses rääkida ka pildirüüstamistest ja muust negatiivsest, kuid paraku räägib see negatiivne vaid sellest, mille vastu Luther väga võimsalt on astunud – rahva harimatusest, harimatusest ka usuküsimustes. Marju Lepajõe on rõhutanud, et luterlus tagab kõigile ligipääsu haridusele – see aga tagab rahva intelligentsi kasvamise. Hea haridus arendab mõtlemis- ja kujutlusvõimet, mida inimene vajab ka probleemide lahendamiseks. Hea haridus aitab areneda mõõdu- ja vastutustunnet ja otsustusvõimet, proport-sionaalsust. Luterluse Eestisse tulekule järgneb plahvatuslik rahvakoolide teke üle maa. Enne seda oli siin väga piiratud hulk linnu ja toomkoole, mis andsid väga piiratud kontingendile võimaluse saada kooliharidust. 17. sajandi lõpuks oli üle Eesti tekkinud lai talukoolide võrk ja 17. sajandi lõpuks oli lugemisoskus üle 75% rahvast. Ka tänu emakeelsele Piiblile, katekismusele, lauluraamatule, jutluste raamatutele toimub meie rahva järjekindel harimine. Marju Lepajõe lisab: „Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis, nagu ajalugu on näidanud, vallandub sellest tohutu potentsiaal.“

Haritud rahvas, kes ei kasuta oma haridust pelgalt kõhu orjamiseks, asjade hankimiseks, rahvas, kes armastab Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning oma ligimest kui iseennast, hakkab hindama neid juuri, mis tema elupuusse toitu annavad, ja oma eelkäijate ilusat pärandit, ilusat emakeelt ja ka iseolemist. See rahvas armastab seda head, mis tal on, mida tema esivanemad on talle ulatanud ja mida Jumal on talle kinkinud ja see rahvas armastab ka teisi rahvaid oma keskel. Talle pole vaja rääkida sallivusest. Küsimus pole sallimises, ärakannatamises, vaid armastuses. Ka kogu oma mõistusega armastamises.

PALVE: Issand, tänu luterliku reformatsiooni ilusate viljade eest! Õnnista meie kirikut ja aita luterlikul kirikul kõikjal maailmas püsida õigel teel, ja seal, kus oleme eksinud, aita meil tagasi tulla õigele rajale. Kingi meile taevalikku tarkust, murepilvi hajutavat mõistust. Aita meid, et me ei unustaks oma hingede eest hoolt kandmast, armastamast Sind kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning armastama oma ligimest kui iseennast.

*****
(Fotol: Reformatsiooni 500. aastapäeva jumalateenistuse lõpuprotsessioon Tallinna Toomkirikus.)